Читать книгу Kafka mererannas - Харуки Мураками - Страница 2

esimene peatükk

Оглавление

Sularaha polnud ainus asi, mille ma kodust põgenedes salamisi isa töötoast kaasa võtsin. Üks väike vana metallist välgumihkel (mulle meeldis selle disain ning raskus). Vaheda teraga kokkupandav taskunuga. Algselt kitsenaha nülgimiseks mõeldud, tundub ta peos mõnusalt raske. Tera pikkus on 12 sentimeetrit. Arvatavasti suveniir mõnelt välisreisilt. Otsustasin siiski võtta ka lauasahtlis olnud võimsa taskulambi. Ka päikseprillid on vanuse varjamiseks vajalikud. Tumedate taevasiniste klaasidega Revo päikseprillid.

Kaalusin, kas võtta kaasa Rolex Oyster, mida isa kalliks pidas, kuid otsustasin lõpuks seda mitte teha. Selle kella kui masina ilu paelus mind, kuid ma ei tahtnud endaga rohkem väärisasju kaasas kanda kui hädavajalik, et mitte inimeste tähelepanu tõmmata. Ja kui praktilise poole peale mõelda, siis piisab täiesti sellest äratuse ja stopperiga plastmassist Casio käekellast, mida ma tavaliselt kasutan. Pigem on just seda märksa mugavam kasutada. Otsustasin Rolexit mitte võtta ja panin ta lauasahtlisse tagasi.

Peale selle veel foto, kus mina ja minu vanem õde veel väikeste lastena kõrvuti seisame. See foto oli samuti lauasahtli tagumises nurgas. Mina ja õde oleme kuskil mererannas ning naerame lõbusalt. Õde vaatab kõrvale ning pool tema näost jääb päikese käest varju. Tänu sellele on ta naerunägu justkui keskelt pooleks lõigatud. Just nagu kreeka teatri nuttev-naerev mask, mida ma kooliõpikus näinud olen, kätkeb see korraga kahte alget. Valgus ja vari. Lootus ja lootusetus. Naer ja kurbus. Usaldus ja üksindus. Aga mina vaatan samal ajal vähimalgi määral häbenemata otse kaamerasse. Rannal ei ole peale meie kedagi. Meil õega on seljas ujumisriided: õel punase lillemustriga trikoo, minul nirud ja lohvakad sinised ujumispüksid. Mul on midagi käes. See näeb plastmassist toki moodi välja. Jalgealust uhub valgeks vahuks pihustunud laine.

Huvitav, kes, millal ja kus selle pildi tegi? Huvitav, miks ma küll selle pildi peal nii rõõmsalt naeran? Kuidas üldse on võimalik niisugust rõõmsat naerunägu teha? Miks küll isa just selle pildi ainsana alles jättis? See kõik on täielik mõistatus. Mina olen umbes kolmene ja õde üheksa-aastane. Huvitav, kas mina ja mu õde saime siis nii hästi läbi? Mul ei ole mingit mälestust sellest, et me oleksime kogu perega koos mere ääres käinud. Ei ole mälestust, et me üldse kuskil käinud oleks. Aga olgu, kuidas on, ma ei tahtnud minna ja seda fotot oma isa kätte jätta. Panen selle vana foto endale rahakoti vahele. Emast pole ühtegi pilti. Näib, et mu isa on kõik mu ema fotod ära visanud.

Pisut mõelnud, otsustan mobiiltelefoni kaasa võtta. Võib juhtuda, et kui isa selle kadumist märkab, siis helistab ta firmasse ja katkestab lepingu. Sel juhul ei ole mobiilist mingit abi. Aga panen selle endale seljakotti ja akulaadija samuti. Niikuinii ei kaalu need midagi. Kui selgub, et telefon on tumm, siis võin selle alati ära visata.

Otsustan, et pakin seljakotti vaid need asjad, mis on tõesti hädavajalikud. Kõige raskem on riideid valida. Mitu paari aluspesu vaja on? Mitu kampsunit? Aga särgid, püksid, kindad, sall, lühikesed püksid, mantel? Kuid nii võib lõputult mõtlema jääda. Aga üks on selge. Ma ei taha tundmatus kohas ringi hulkuda, suur kott seljas, just nagu tempel otsa ees, et see siin on kodust põgenenud noormees. Nii tõmban ma kohe kellegi tähelepanu. Politsei peab kinni ja mind saadetakse pikema jututa koju tagasi. Või peab mingite kahtlaste kohalike vendadega tegemist tegema.

Tuleb minna sinna, kus külm ei ole, jõuan ma lõpuks otsusele. Kas pole lihtne? Läheks õige kuhugi, kus on soe. Nii ei ole vaja mantlit ega midagi. Kindaid ka mitte. Kui külmafaktorit ei ole, kahaneb ka vajaminevate riiete hulk poole peale. Valisin võimalikult vähe ruumi võtvad õhukesed riided, mida on lihtne pesta ja mis kohe ära kuivavad. Lappisin need väikseks kokku ja ladusin seljakotti. Peale riiete panin kotti veel õhust tühjaks litsutud ja väikeseks kokku lapitud kolme-aastaaja magamiskoti, lihtsa tualett-tarvete komplekti, vihmakeebi, vihiku ja pastaka, Sony kaasaskantava MD mängija, millega saab ka lindistada, kümme plaati (muusikat on igal juhul vaja), taaslaetavad tagavarapatareid ja ongi enam-vähem kõik. Välikomplekt söögivalmistamiseks ei ole vajalik. Liiga raske ja võtab liiga palju ruumi. Süüa saab ka öö läbi lahti olevatest universaalpoodidest osta. Möödus kaua aega, kuni ma oma maise vara nimekirja lühendatud sain. Lisasin sinna kõiksugu asju ja tõmbasin siis maha. Kirjutasin veel palju asju juurde ja tõmbasin jälle maha.

Mulle tundus, et viieteistkümnes sünnipäev on kodust põgenemise jaoks kõige sobivam hetk. Sellest varem oleks liiga vara olnud ja hiljem oleks ilmselt juba liiga hilja.

Viimased kaks aastat, alates progümnaasiumisse astumisest, olin keskendunult oma keha kodust põgenemiseks treeninud. Algkooli esimesest aastast peale olin käinud judotrennis ning ka peale progümnaasiumisse astumist jätkasin sellega mõningal määral. Aga kooli spordiringi ma ei astunud. Kui aega oli, jooksin üksinda spordiväljakul ringi, käisin ujumas või linnaosa spordisaalis jõutreeningut tegemas. Seal õpetasid noored treenerid, kuidas õigesti venitusharjutusi teha ja masinaid kasutada. Kuidas efektiivselt kogu keha muskleid tugevdada. Milliseid muskleid kasutame igapäevaelus ja millised musklid on need, mida saab vaid masinate abil treenida. Õpetasid ka, kuidas õigesti kangi tõsta. Õnneks olin ma ka muidu pikka kasvu, nii et tänu igapäevasele treeningule muutusid mu õlad laiaks ning rinnalihased toekaks. Võõra inimese silmale peaks ma tubli seitsmeteistkümnesena küll välja nägema. Kui ma viieteistaastasena ka viieteistkümnene välja näeksin, tõmbaksin ma üsna kindlasti endale seal, kuhu lähen, probleeme kaela.

Kui välja arvata vestlus spordisaali treeneritega, napid jutuajamised ülepäeviti käiva koduabilisega ning vältimatud vestlused koolis, siis ei rääkinud ma peaaegu mitte kellegagi. Isaga ei kohtunud me juba õige ammusest ajast. Ehkki me elasime ühe katuse all, olid meie tegutsemise kellaajad täiesti erinevad ning isa veetis enamuse päevast eemalasuvasse ateljeesse suletuna. Ja on ütlematagi selge, et ma kandsin ka selle eest hoolt, et isaga kohtuma ei peaks.

Käisin ühes erakoolis, kuhu olid kogunenud peamiselt kõrgema klassi perekondade või siis lihtsalt rikkurite võsukesed. Kui just mingit väga suurt apsakat ei teinud, pääseb tolles koolis probleemideta gümnaasiumiossa1 edasi. Kõigil neil olid hambad laitmatult reas, puhtad riided seljas ja igav jutt. Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida. Nad hoidsid must aupaklikult eemale ja olid minu suhtes ettevaatlikud. Võib-olla tundsid nad end minu seltskonnas ebameeldivalt või isegi kartsid mind. Aga minul oli pigem hea meel, kui ma inimestele ei meeldinud, sest et mul oli kuhjade viisi asju, mida ma omaette ära pidin tegema. Vahetundide ajal läksin ma alati kooli raamatukokku ja lausa neelasin raamatuid.

Koolitunde kuulasin ma sellegipoolest üsna hoolega. Sest et noormees, keda hüütakse Rongaks, oli seda mulle tungivalt soovitanud.

Tõepoolest, kõiki neid teadmisi ja oskusi, mida progümnaasiumis õpetatakse, saab vaevalt igapäevaelus vajaminevateks pidada. Õpetajad on samuti enamuses täiesti mõttetud tüübid. Seda ma usun. Aga saad aru, sina põgened kodust ära. Kui nii, siis arvatavasti pole sul ka edasiõppimisvõimalusi ning ükskõik, kas sulle meeldib või mitte, maksab kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.

Käitusin selle nõuande kohaselt (ma käitusin peaaegu kõiges Rongaks hüütava noormehe nõuannete kohaselt). Keskendusin, tegin oma ajust käsna, kuulasin tähelepanelikult kõike, mida klassiruumis räägiti, ja imesin oma ajusse. Oma piiratud aja jooksul üritasin räägitut mõista ja jätsin meelde. Tänu sellele olin eksamitulemuste poolest alati klassi tipus, ehkki ma väljaspool klassiruumi peaaegu ei õppinud.

Mu musklid muutusid tugevamaks, just nagu oleks neisse metallkiude segatud, ning mina ise muutusin järjest sõnaahtramaks. Üritasin tundevirvendusi oma näoilmes võimalikult maha suruda ja treenisin end, et õpetajad ning teised klassikaaslased mu ümber aru ei saaks, mida ma mõtlen. Sest lõpuks astun ma karmi täiskasvanute maailma ja pean seal üksinda ellu jääma. Pean saama kõigist kõige sitkemaks.

Peeglisse vaadates sain aru, et minu silmades hõljus külm helk nagu sisalikul ning et mu näoilme muutus üha jäigemaks ning läbitungimatumaks. Kui mõtlema hakata, siis ei ole ma nii kaua, kui ma mäletan, kordagi naernud. Isegi naeratanud ei ole. Ei teistele ega omaette.

Kuid mitte alati ei suutnud ma seda vaikset üksindust lõpuni kaitsta. Juhtus vahel, et see kõrge müür, mille ma enda arvates oma ümber ehitanud olin, varises kolinal kokku. Seda ei juhtunud just väga tihti, aga vahetevahel siiski. Müür pragunes märkamatult ja mina jäin ihualasti ja katmata maailmale vaadata. Neil juhtudel sattusin segadusse. Kohe hirmsasse segadusse. Kõigele lisaks oli ju veel see ettekuulutus. Ettekuulutus püsis alati mu kõrval nagu must vesi.

Ettekuulutus püsib alati mu kõrval nagu saladuslik must vesi.

Tavaliselt on ta kusagil teadmata kohas vaikselt peidus. Kus, ma ei tea. Kuid kui aeg käes, voogab ta sealt hääletult välja, imbub külma voona sinu igasse rakku, sa vajud selle halastamatu veetulva sisse, ahmid õhku. Sa klammerdud laealuse ventilatsiooniluugi külge ja nõutad ahnelt värsket välisõhku. Kuid õhk, mida sa sealt sisse hingad, on tuhkkuiv ja põletab kibedalt su kurku. Vesi ja janu, külmus ja kuumus – elemendid, mis ometi peaksid vastandlikud olema – liidavad oma jõud ja kargavad sulle üheskoos kallale.

Ilmas on ometi nii palju ruumi, aga ruumi, mis sinu vastu võtaks (ja aitaks ju õige vähesest), ei torka kusagil silma. Sa ihaled kuulda hääli, kuid seal on vaid sügav vaikus. Ja kui sa ihaled vaikust, kõlab hoopis talumatu ettekuulutuse hääl. See hääl vajutab justkui kuhugi sinu aju sügavustesse peidetud salanupule.

Su süda on nagu pika vihma järel üle kallaste tõusnud suur jõgi. Kaldapealse märgid on viimne kui üks veevoolu peitunud ning arvatavasti juba kuhugi pimedusse ära uhutud. Ning raevukas vihmasadu peksab jõepinda edasi. Kui sa mõnd sellist üleujutusepilti uudistes või kusagil mujal näed, mõtled sa nii. Jah, just nii, see on minu süda.

Enne kodust põgenemist pesen vannitoas seebiga käed ära. Pesen ka näo. Lõikan küüned, puhastan kõrvad ja pesen hambad. Teen oma keha nii puhtaks kui võimalik, hoolega ja aegamisi. Vahel on puhtus tähtsam kui miski muu. Pööran siis end kraanikausi peegli poole ja silmitsen hoolikalt oma nägu. Seal on nägu, mille ma olen oma isalt ja emalt (ehkki ma ema nägu üldse ei mäleta) geneetiliselt pärinud. Kui palju ma ka ei püüaks oma näole kerkivaid emotsioone tappa, oma silmade sädelust tuhmistada, oma kehale muskleid kasvatada, oma näo väljanägemist ma muuta ei suuda. Kuidas ma ka ei sooviks, ei ole neid kahte isalt päritud pikka ja paksu kulmu ning nendevahelist sügavat kurdu võimalik välja kitkuda. Kui tahaksin, võiksin oma isa tappa (arvestades mu praegust füüsist ei oleks see kuigi raske). Ka ema on võimalik oma mälestustest täielikult välja juurida. Kuid ma ei suuda kunagi lahti saada nendelt pärit geenidest minu sees. Nendest lahtisaamiseks peaksin ka iseennast enda seest välja kupatama.

Peale selle on veel ettekuulutus. Ta on nagu viitsütikuga pomm mu sisse maetud.

Ta on nagu viitsütikuga pomm su sisse maetud.

Kustutan tule ja väljun vannitoast.

Majas heljub niiskusest raske vaikus. See on olematute inimeste sosin, elutute inimeste hingus. Vaatan ringi, peatun ja hingan sügavalt sisse. Kellaosutid näitavad kolme pärastlõunal. Need kaks kellaosutit näivad väga kalgid. Nad teesklevad neutraalsust, kuid tegelikult ei ole nad minu poolel. On saabumas aeg see koht selja taha jätta. Võtan oma kerge seljakoti kätte ja vinnan õlale. Olin seda mitu korda prooviks endale selga vinnanud, kuid praegu tundub see palju raskem kui kunagi varem.

Otsustasin Shikoku saarele minna. Ei ole mingit põhjust, miks see peaks just Shikoku olema. Kuid atlast silmitsedes paistis miskipärast, et just Shikoku on see koht, kuhu ma pean suunduma. Mitu korda ma ka ei vaataks, või õigupoolest, mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem see koht mind paelus. Tokyost jääb see kõvasti lõuna poole, peasaarest on ta merega eraldatud, ka kliima on pehme. Ma ei ole veel kunagi Shikokul käinud, mul ei ole seal ei ühtegi tuttavat ega ühtegi sugulast. Nii et kui peaks ka juhtuma, et keegi hakkab mu jälgi ajama (aga vaevalt, et selline inimene leidub), siis ei ole tõenäoline, et nad Shikokult otsima hakkavad.

Võtan kassast broneeritud pileti ja ronin ööbussi. See on odavaim viis Takamatsusse jõudmiseks. Kümme tuhat jeeni ja natuke peale. Mitte keegi ei pööra mulle tähelepanu. Keegi ei küsi mu vanust. Keegi isegi ei piidle mu nägu. Ka reisiteenindaja kontrollib vaid kohustuslikus korras pileteid.

Ainult üks kolmandik bussi istmetest on täis. Enamik reisijatest reisib üksinda, nagu minagi, ning buss on peaaegu ebaloomulikult vaikne. Reis Takamatsuni on küllalt pikk. Reisiplaani järgi peaks sõit kestma kuskil kümme tundi ning kohale peaksime jõudma homme varahommikul. Aga reisi pikkus mind ei morjenda. Mis ajasse puutub, siis just seda on mul praegu küllaga. Kui buss pärast kella kaheksat reisiterminalist stardib, lasen istme seljatoe alla ja jään kohe magama. Niipea, kui mu keha istme sügavusse vajub, hämardub ka mu teadvus, just nagu oleks patareid tühjaks saanud.

Veidi enne keskööd hakkab äkitselt tugevasti sadama. Ärkan aegajalt üles ning vaatan odavate kardinate vahelt öist kiirteemaastikku. Vihmapiisad peksavad kõva põrinaga vastu aknaklaasi ning ähmastavad teeserval rivis seisvate laternapostide valgust. Täpselt ühesuguste vahedega seisvad laternapostid jätkuvad lõpmatuseni nagu maakera peale tõmmatud mõõdulint. Uus valgus hiivab end ligemale, kuid juba järgmisel hetkel muutub ta vanaks tuleks ning kaob selja taha. Märkamatult on kell liikunud üle südaöö. Ja automaatselt, just nagu oleks keegi ta ette lükanud, saabub minu viieteistkümnes sünnipäev.

„Palju õnne sünnipäevaks,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks.

„Aitäh,” ütlen mina.

Kuid ettekuulutus on endiselt varjuna minuga kaasas. Kontrollin üle, ega müür, mille ma enese ümber ehitanud olen, kusagilt sisse varisenud ei ole. Tõmban aknakardinad ette ja jään uuesti magama.

1

Jaapani koolisüsteemis koosneb kohustuslik põhiharidus algkoolist ja progümnaasiumist, mis vastab kokku umbes eesti põhikoolile. Progümnaasiumist gümnaasiumiastmesse edasi pääsemiseks tuleb sooritada katsed, mis võivad kohati olla päris rasked. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

Kafka mererannas

Подняться наверх