Читать книгу Kafka mererannas - Харуки Мураками - Страница 3

Käesolev dokument on Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi poolt liigitatud „äärmiselt salajaseks” ning on lähtudes Avaliku Teabe Seadusest avalikkusele ligipääsetav alates 1986. aastast. Antud hetkel saab sellega tutvuda Ameerika Ühendriikide Rahvusarhiivis (NARA), Washington D.C. – s.

Käesolevas dokumendis kirjeldatud juurdlus viidi läbi armee luureosakonna majori James P. Warreni juhendamisel 1946. aasta märtsist aprillini. Nooremleitnant Robert O’Connell ja vanemseersant Harold Katayama tegelesid otsese juurdlusega sündmuskohal Yamanashi prefektuuri [***] omavalitsuses. Kõik küsimused esitas nooremleitnant Robert O’Connell. Jaapani keelest tõlkis vanemseersant Katayama ning dokumendi koostas reamees William Corn.

Ülekuulamised toimusid 12 tunni jooksul Yamanashi prefektuuri [***] linna linnavalitsuse vastuvõturuumides. Nooremleitnant O’Connelli küsimustele vastasid ükshaaval [***] omavalitsuse [***] linna avaliku algkooli õpetajanna, samas regioonis töötanud arst, piirkondlikus politseijaoskonnas töötanud kaks politseinikku ning kuus last.

Lisatud sündmuspaiga kaardid mõõtkavas 1:10 000 ja 1: 2000 on koostatud Siseministeeriumi Geograafiauuringute osakonna poolt.

USA Armee Luureosakonna (MIS) raport

Koostatud: 12.05.1946

Pealkiri: RICE BOWL HILL INCIDENT, 1944: REPORT

Dokumendi number: PTYX-722-8936745-42213-WWN

Alljärgnev on intsidendi ajal [***] omavalitsuse [***] linna avaliku algkooli neljanda klassi klassijuhatajana töötanud Okamochi Setsuko (26) ülekuulamise protokoll. Ülekuulamist lindistati. Käesoleva ülekuulamise lisamaterjalide katalooginumbrid on PTYX-722-SQ-118 kuni 122.

Ülekuulamist teostanud nooremleitnant Robert O’Connelli kommentaar:

<Okamochi Setsuko on meeldiva välimusega väheldane naine. Intelligentne, kõrge vastutustundega, küsimustele vastab adekvaatselt ja siiralt. Siiski on antud intsident põhjustanud temas mitte just väikese šoki, mille järellainetusi võib praegugi veel täheldada. Võib tunda, et mälestustes tuhnides tekib temas vahel tugev vaimne pinge. Vastavalt sellele muutub ka kõne aeglasemaks.>

Oletan, et kell oli pisut pärast kella kümmet hommikul, kui me väga kõrgel taevas hõbedast helendust nägime. See oli ere hõbedane sätendus. Jah, ei mingit kahtlust, see oli metalli peegeldumisest tekkinud helendus, mis liikus üsna pikalt ja aegamisi idast läände. Arvasime, et küllap on see B-29. Ta oli otse meie pea kohal. Sellepärast pidime pea kaugele kuklasse ajama. Sinises taevas ei olnud ühtegi pilveraasu, valgus oli silmipimestav ning ainus, mis paistis, oli duralumiiniumilaadsest metallist objekti hõbedane helk.

Aga mis ta ka polnuks, oli ta nii kõrgel, et selle kujugi polnud näha. Mis tähendab, et ka nemad ei saanud meid näha. Seepärast polnud vaja karta ei rünnakut ega seda, et taevast ühtäkki pomme alla sadama hakkab. Nii sügavale mägede vahele ei ole ju mingit mõtet pomme visata. Arvasime, et küllap on see lennuk teel mõnda suurt linna pommitama või on just pommitamise lõpetanud ja tagasiteel. Sellepärast ei teinudki lennuki nägemine meid ettevaatlikuks ja me kõndisime niisamuti edasi. Pigem rabas meid selle helenduse omapärane ilu.

Sõjaväe materjalides puudub märge selle kohta, et antud ajavahemikus, see tähendab 1944. aasta seitsmenda novembri hommikul kella kümne paiku, oleks nimetatud regioonis lennanud mõni Ameerika pommitaja või mõni muu lennumasin.

Aga nii mina kui ka kõik kuusteist õpilast nägime seda selgelt ning me kõik pidasime seda B-29ks. Peale B-29 ei ole ühtegi teist lennukit, mis nii kõrgel lendaks. Meie prefektuuris oli küll väike lennubaas ja aeg-ajalt võis seal näha ka Jaapani lennukeid, kuid need olid kõik pisikesed ning nii kõrgele tõusta ei suuda. Peale selle on duralumiiniumi helk teistest metallidest erinev. Ainuke imelik asi selle juures oli, et see oli üksik lennuk, mitte terve eskadrill.

Kas te olete siit kandist pärit?

Ei. Ma olen sündinud Hiroshima prefektuuris. Abiellusin 1941. aastal ja tulin seejärel siia. Minu abikaasa oli siin prefektuuris põhikooli muusikaõpetaja, kuid 1943. aastal ta mobiliseeriti. 1945. aasta juunis osales ta lahingus Luzoni saarel ja hukkus. Olen kuulnud, et ta suri, kui ta oli laskemoonalao valvuriks Manila äärelinnas. Ameeriklased ründasid ladu, see süttis ning plahvatas. Lapsi meil ei ole.

Kui palju lapsi teie hoolealuses klassis tookord kokku oli?

Klassis oli kokku kuusteist poissi ja tüdrukut, kui välja arvata need kaks, kes haiguse tõttu puudusid. Kaheksa poissi ja kaheksa tüdrukut. Neist viis last olid Tokyost siia evakueeritud.

Läksime välipraktikale. Lahkusime koolimajast hommikul kell üheksa, kaasas termosed ja lõunasöök. Ma küll nimetan seda välipraktikaks, kuid tegelikult ei olnud see mingi eriline õppetöö. Peaeesmärk oli minna metsa ja seeni ning söödavaid taimi korjata. Meie kant oli põllumajanduslik ala, nii et toiduainetest meil veel nii väga puudust käes polnud, kuid ei saa ka öelda, et toitu oleks olnud piisavalt. Valitsuse jagatavad toiduratsioonid olid nigelad, nii et kui mõned üksikud inimesed välja arvata, oli kõigil kõht krooniliselt tühi.

Nii et seda hinnati väga, kui lapsed ka söögipoolisele midagi lisa leidsid. Eriolukord ju, ei see pole aeg õppimiseks. Niisuguseid „välipraktikaid” tehti tollal sagedasti. Kooli ümber oli palju vaba loodust, nii et „välipraktikaks” sobivaid alasid oli küllaga. Selles mõttes oli meil vedanud. Linnainimesed olid kõik näljas. Tollal olid Taiwanilt ja mandrilt tulevad lisasaadetised juba katkenud, nii et suurlinnades oli toidu- ja küttepuudus juba tõsiseks probleemiks kujunenud.

Klassis oli viis Tokyost siia evakueeritud last. Kas nad said kohalike lastega hästi läbi?

Mis puutub minu klassi, siis võib öelda, et asjad sujusid enam-vähem hästi. Loomulikult on ühed pärit maakolkast ja teised Tokyo südalinnast, nii et keskkond, milles nad üles on kasvanud, oli absoluutselt erinev. Keelekasutus on teine, riided on teised. Kohalikud lapsed olid enamuses vaestest maaperedest, samas kui suur osa Tokyo lastest oli kas suurte firmade töötajate või ametnike lapsed. Nii et ei saa just öelda, et lapsed oleks üksteist mõistnud.

Eriti alguses valitses kahe grupi vahel pinev õhustik. Kaklusi ja narrimist päris ei olnud, aga nad lihtsalt ei suutnud mõista, mida teine mõtleb. Nii et kohalikud lapsed hoidsid omaette ja Tokyo lapsed omaette, täitsa häda kohe. Aga paari kuu möödudes harjusid nad üksteisega päris ära. Lapsed on juba sellised, et kui kord ühiselt mänguhoogu satuvad, purunevad kultuuri või keskkonna poolt seatud barjäärid kergelt.

Kirjeldage palun võimalikult täpselt seda kohta, kuhu te tol päeval oma klassi lapsed viisite.

See oli mägi, kus me tihti lastega matkal käisime. Ta meenutab kujult kummulikeeratud riisikaussi, seepärast hüüdsime teda „Riisikausi mägi”2. See mägi ei ole kuigi järsk, nii et igaüks suudab sinna vaevata ronida. Asub koolist väikse jalutuskäigu kaugusel läänes. Laste tempos kõndides kulub tippu jõudmiseks kuskil kaks tundi. Meil oli kombeks tee peale jäävas metsas seeni otsida ja kaasatoodud lõunat süüa. Lastele meeldivad sellised „välipraktikad” märksa rohkem kui klassitunnid.

Kõrgel taevas paistev lennuki moodi helkiv asjandus suutis meile küll hetkeks sõda meelde tuletada, kuid see oli ainult hetkeks, sest üldiselt olime me kõik heas tujus ja rõõmsameelsed. Oli ilma ühegi pilveraasuta selge ilm, tuult ei olnud, mets oli vaikne ja ainus hääl, mis kostis, oli linnulaul. Niisuguses keskkonnas jalutades tundus sõda justkui mõne kauge maa asi, mis meisse üldse ei puutu. Kõndisime koos lauldes mööda mägiteed. Vahetevahel imiteerisime ka linnuhääli. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et sõda ikka veel kestis, oli hommik nii kaunis, et võiks öelda peaaegu täiuslik.

Pärast lennukitaolise objekti nägemist läksite te varsti kõik metsa sisse, kas pole?

Jah. Ma arvan, et lennukitaolise objekti nägemisest ei olnud möödas viit minutitki, kui me metsa sisenesime. Poole tee peal pöörasime mäkke viivalt teelt ära ja ronisime mööda metsast mäenõlva viivat rada edasi. See on ainuke küllaltki järsk tõus. Peale umbes kümneminutilist ronimist jõuab metsalagendikule. See on üks üsna lai maalapp, mis on kenasti tasane nagu laud. Metsa sisenedes võtab maad haudvaikus, isegi päikesevalgust napib ning õhk tundub rõskelt jahe. Ainult selles paigas on väike lagendik ning taevas pea kohal ere ja avatud. Kui ma oma klassiga Riisikausi mäele ronisin, siis käisime tihti ka sellel lagendikul, sest miskipärast valitseb seal alati tüüne ja kodune õhustik.

Lagendikule jõudnud, puhkasime hetke, panime kompsud maha ning seejärel jagunesime kolme-neljainimeselisteks gruppideks ja hakkasime seeni otsima. Olin paika pannud reegli, et sinna, kust üksteist näha ei ole, minna ei tohi. Kogusin kõik lapsed kokku ja lugesin neile selles osas veel kord sõnad peale. Sest olgugi, et tegemist oli hästi tuttava kohaga, olime siiski metsas, ja kui kord sügavale metsa ära eksida, on häda kui palju. Kuid nad on ju ikkagi väikesed lapsed. Kui end seeni korjama unustavad, siis on sellised keelud kohe justkui peast pühitud. Seepärast pidasin ka ise seeni otsides kogu aeg laste peanuppude üle arvet.

Lapsed hakkasid mäenõlval kokku vajuma umbes kümme minutit pärast seda, kui me lagendiku ümber seeni korjama olime hakanud.

Kui ma esimest kolme kangeks tõmbunud ja kokku kukkunud last nägin, oli mu esimene mõte, et ega nad äkki mõnda mürgiseent söönud ei ole. Siin kandis kasvab palju eluohtlikult mürgiseid seeni. Kohalikud lapsed oskavad neid ära tunda küll, kuid siiski on seeni, mis on omavahel väga sarnased. Seepärast oleme alati toonitanud, et enne, kui seened on koolimajja viidud ja spetsialisti poolt ära määratud, ei või kunagi midagi suhu pista, ükskõik mis see ka poleks. Aga ega siis kõik lapsed alati sõna ei kuula.

Tormasin kohe sinna ja võtsin kokku kukkunud lapsed järgemööda sülle. Laste kehad olid lõdvad ja painduvad nagu päikese paistel pehmeks kuumenenud kumm. Kogu jõud oli kehast väljas, just nagu oleks mu käte vahel olnud paljas kest. Aga nad hingasid korrapäraselt. Mõõtsin randmelt pulssi ja seegi oli enam-vähem normis. Palavikku pole. Näoilme oli õndsalik ja ei olnud mingit märki, et neil kuskilt valutaks või miski vaevaks. Nii et mesilase nõelamise või ussihammustuse moodi see ka välja ei näinud. Lihtsalt teadvuseta olekus.

Kõige imelikumad selle asja juures olid silmad. Laste rammestunult lõdvad kehad meenutasid muidu küll sügavat uneseisundit, kuid silmad ei olnud kinni. Silmad olid lahti nagu tavaliselt ja näisid midagi pingsalt jälgivat. Isegi pilkusid vahetevahel. Sellepärast ei saanud arvata ka, et lapsed oleksid maganud. Ning silmaterad liikusid aeglaselt. Liikusid hästi tasakesi vasakult paremale, just nagu tahaks mingit kaugel asuvat maastikku idast läände üksipulgi üle vaadata. Need silmad olid täiesti teadvusel, kuid tegelikult ei näinud lapsed midagi. Või vähemasti ei näinud nad midagi, mis otse nende silme ees toimus. Panin neile käe silme ette ja liigutasin seda, kuid pupillid ei reageerinud sellele vähimalgi määral.

Võtsin kõik kolm last üksteise järel sülle ning kõik nad olid täpselt ühesuguses seisundis. Teadvuseta, kuid silmad pärani ning silmamunad aeglaselt liikumas – see ei olnud just tavaline vaatepilt.

Millised need kolm teadvuse kaotanud last olid?

Kõik kolm olid tüdrukud. Kolm head sõbrannat. Hüüdsin neid kolme nimepidi ja lõin ükshaaval järjepanu neile vastu põski. Üsna kõvasti lõin. Aga reaktsiooni ei mingit. Mitte midagi ei tunne. Tundsin oma peopesas justkui tihket tühja õhumassi. See oli väga veider tunne.

Mõtlesin, et saadan kellegi jooksuga kooli tagasi. Ainult minu jõust kolme teadvuseta lapse seljas tagasi vedamiseks ei piisa. Seepärast otsisin silmadega mõnda kiire jooksuga poissi, kuid kui ma püsti tõusin ja ringi vaatasin, nägin, et ka kõik teised lapsed olid kummuli vajunud. Kõik kuusteist last olid viimne kui üks seal teadvusetult pikali. Ainus, kes ümber polnud kukkunud ja täie teadvuse juures püsti seisis, olin mina. See oli just nagu… just nagu lahinguväli.

Kas te märkasite sel hetkel sündmuspaigal midagi imelikku? Näiteks mõnda lõhna või heli või valgust?

(Mõtleb hetke.) Ei. Nagu ma ennist ütlesin, oli ümberringi väga vaikne, tõeline rahu. Ei lõhnades, häältes ega valguses ei olnud midagi imelikku. Lihtsalt kõik minu klassi lapsed olid viimse meheni pikali vajunud. Mul oli tol hetkel tunne, nagu oleks mind ainsana siia maailma maha jäetud. Äärmiselt üksildane tunne oli. See üksildustunne ei ole mitte millegagi võrreldav. Selline tunne, et tahaks midagi mõtlemata lihtsalt maa alla vajuda.

Aga loomulikult on mul klassijuhatajana ka oma vastutus. Võtsin ennast kohe kokku ning jooksin ummisjalu mäenõlvast alla kooli abi järele.