Читать книгу Kafka mererannas - Харуки Мураками - Страница 6

Selle hetke, mil buss üle Setonai mere ehitatud suure silla sõitis, magasin ma täiesti maha, ehkki olin seda vägevat silda kaardi pealt vaadanud ja õhinaga oodanud, millal seda tegelikult näha saan. Ärkasin kellegi õlalekoputuse peale.

„Näed, olemegi kohal,” ütles tüdruk.

Sirutasin end istmel, hõõrusin käeseljaga silmi ning vaatasin siis aknast välja. Buss oli tõepoolest mingis rongijaama esise väljakuga sarnanevas kohas seisma jäänud. Ümbrus oli tulvil värsket hommikuvalgust. Kirgas ja silmipimestav, kuid ühtlasi leebe valgus. Pisut teistmoodi kui Tokyos. Vaatan kella. 6.32.

Roidunud häälel teatab tüdruk: „Ahh, küll oli pikk sõit. Võttis selja kangeks. Kael teeb ka haiget. Öise pikamaabussiga mina küll enam ei sõida. Hind võib natuke kallim olla, aga mina sõidan edaspidi lennukiga. Olgu seal õhuaugud või kaaperdajad või mis tahes, edaspidi mina igatahes lendan.”

Võtan pea kohalt pagasiriiulist tema kohvri ja enda seljakoti alla.„Missunimion,”küsinmina.

„Minu nimi vä?”

„Mhmh.”

„Sakura,” ütleb tema. „Aga sinu?”

„Tamura Kafka,” ütlen mina.

„Tamura Kafka…” kordab tema üle. „Imelik nimi. Aga lihtne meeles pidada.”

Noogutan. Uueks inimeseks muutumine ei ole lihtne. Kuid uue nime võib endale hõlpsasti võtta.

Tüdruk ronib bussist välja, paneb kohvri maha, istub selle peale, võtab pisikese õlal rippuva seljakoti taskust märkmiku ning kribib sinna pastakaga midagi. Tõmbab selle lehe välja ja ulatab mulle. Lehele on kirjutatud midagi telefoninumbri taolist.

„Minu mobiili number,” ütleb tüdruk nägu kirtsutades. „Ma ise ööbin esialgu sõbranna korteris, aga kui sul tuleb tuju kellegagi kohtuda, siis helista. Lähme koos sööma või midagi. Ära siis pelga. „Vaid möödaminnes riivab käis…”– või kuidas see kõlaski, eksole.”

„Kuid seotud läbi elude,” jätkasin mina.

„Just-just,” ütles tüdruk. „A kuule, mis see tähendab?”

„Põhjuslikku sidet varasemast elust – et ükskõik, kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”

Tüdruk lösutas kollase kohvri peal ja jäi, märkmik peos, selle üle järele mõtlema. „Mhmm, eks see ole kah omaette filosoofia. Võib-olla ei olegi paha niimoodi mõelda. Mis siis, et kõlab natuke nagu reinkarnatsioon või new age või midagi sinna kanti. Kuule, aga sina, Tamura Kafka-kun, pea seda hästi meeles, mis ma sulle ütlen. Ma ei anna oma telefoninumbrit mitte igaühele. Saad aru, mis ma mõtlen?”

Aitäh, vastan mina. Murran telefoninumbriga paberi kokku ja pistan tuulepluusi taskusse. Mõtlen siis ümber ja torkan ta hoopis rahakoti vahele.

„Kui kaua sa Takamatsus oled?” pärib Sakura. Vastan, et ei tea veel. Sõltuvalt sellest, kuidas mul läheb, võivad asjad muutuda.

Tüdruk vaatab mulle teraselt otsa. Vangutab kergelt pead, nagu tahaks öelda: no olgu peale. Ronib siis taksosse, lehvitab kergelt käega ja sõidab kuhugi minema. Jään uuesti ihuüksi. Tüdruku nimi on Sakura. Minu õe nimi see ei ole. Aga nime võib ju kergesti muuta. Eriti, kui tahad oma isikut kellegi eest varjata.

Olin juba ette ühes Takamatsu ärihotellis toa reserveerinud. Olin helistanud Tokyo YMCA-sse ja palunud neil selle mulle kinni panna, sest et kui asju YMCA kaudu ajada, muutus hind omajagu soodsamaks. Ainus mure oli see, et soodushind kehtib vaid kolm ööd. Pärast seda tuleb maksta tavahinda.

Kui raha kokku hoida tahta, siis oleks põhimõtteliselt võinud isegi raudteejaamas pingi peal magada. Ilmad külmad ei ole ning oleks võinud ka kaasavõetud magamiskoti lihtsalt kuskil pargis laiali laotada. Aga arvata võib, et kui politsei mind sellises kohas näeb, tuleb ta kohe dokumente nõudma. Maksku mis maksab, neile ma silma alla jääda ei tahtnud. Seepärast reserveerisingi vähemalt esimeseks kolmeks päevaks endale hotellitoa. Eks pärast vaatab, kuidas edasi.

Astun sisse jaamalähedasse udon nuudli3 restorani ja kinnitan kõhtu. See oli esimene koht, mis silma puutus. Olin Tokyos sündinud ja üles kasvanud, nii et udon nuudleid ma praktiliselt söönud ei olnudki. Kuid need nuudlid erinevad kõigist minu seni maitstud udon nuudlitest. Meeldiva tugeva tekstuuriga, värsked. Puljong nuudlite peal lõhnab hästi. Ka hind on hämmastavalt odav. Need on nii head, et tellin juurdegi. Tänu sellele saan üle pika aja kõhu kõvasti täis ja mind valdab õnnis tunne. Istun jaamaesisel platsil pingile ja vaatan üles selgeks tõmbunud taevasse. Mõtlen, et ma olen vaba. Olen siin, olen vaba ja üksik, nagu taevas uitavad pilved.

Otsustan õhtuni raamatukogus aega veeta. Olin ette välja uurinud, millised raamatukogud Takamatsu kandis olemas on. Olin juba väiksest peale alatihti raamatukogu lugemissaalis aega viitnud. Kui väike laps ei taha koju minna, siis on üsna vähe kohti, kuhu ta üldse minna saab. Kohvikusse ei saa minna, kinno ka mitte. Järele jääb ainult raamatukogu. Piletiraha ei nõuta ja kui ka laps ilma saatjata tuleb, ei tee keegi sellest numbrit. Istud maha ja loed raamatuid, nii palju kui süda lustib. Pärast kooli sõitsin alati jalgrattaga lähedalasuvasse linnaosa raamatukokku. Ka puhkepäevadel veetsin suurema osa ajast seal omaette. Lugesin kõike, mis mulle seal kätte sattus, muinasjuttudest ja romaanidest legendide ja ajalooraamatuteni välja. Kui kõik lastele mõeldud raamatud läbi loetud said, pöördusin laiale publikule mõeldud raamaturiiuli poole ja lugesin täiskasvanute raamatuid. Isegi need raamatud, mille sisu ma hästi ei mõistnud, lugesin viimase leheküljeni ilusti läbi. Kui raamatute lugemisest väsisin, läksin helikabiini ja kuulasin muusikat. Kuna muusikast puudus mul igasugune teadmine, kuulasin kõik seal olnud asjad paremalt vasakule järjekorras läbi. Sedaviisi õppisin tundma ka Duke Ellingtoni, The Beatles’i ja Led Zeppelini muusikat.

Raamatukogu oli mulle just nagu teine kodu. Või mis, pigem võib öelda, et just raamatukogu oligi see minu päris kodu. Kuna ma seal iga päev käisin, tundsime raamatukoguhoidjatega üksteist nägupidi. Nad mäletasid mu nime, teretasid mind, kui kusagil kohtusime, ning kõnetasid mind lahkelt. (Ma ise olin nii häbelik, et vaevu vastasin…)

Takamatsu äärelinnas asub eraraamatukogu, mis on ümber ehitatud ühe vanast heast perekonnast pärit rikkuri isiklikust raamatukogust. Kuuldavasti on sinna kogutud palju haruldasi raamatuid ning maja ja aed olevat samuti vaatamist väärt. Olin selle raamatukogu fotot „Taiyō” nimelises ajakirjas näinud. Pildil oli vana ja suur jaapani stiilis maja, kus vastuvõtutoa stiilis peenes lugemissaalis inimesed ruumikal diivanil istudes raamatut lugesid. Kui ma seda fotot nägin, avaldas see mulle imelikul kombel sügavat muljet. Mõtlesin, et kui kunagi peaks võimalus avanema, tahaksin kindlasti selles raamatukogus ära käia. Raamatukogu nimi oli „Kōmura mälestusraamatukogu”.

Lähen raudteejaama turismiinfo punkti ning küsin, kus Kōmura raamatukogu asub. Leti taga istuv sõbralik keskealine naisterahvas ulatab mulle vaatamisväärsuste kaardi, joonistab Kōmura raamatukogu kohale risti ning seletab, kuidas sinna rongiga sõita. Selle jaamani kulub rongiga koguni kakskümmend minutit. Tänan teda ning kontrollin rongisõiduplaanist rongi väljumisaja üle. Rong sõidab iga kahekümne minuti tagant. Kuna rongi väljumiseni on veel pisut aega, ostan raudteejaama putkast ühe einekomplekti, mis ehk lõunasöögiks süüa sünniks.

Rong on väike, kahevaguniline. Raudtee läheb läbi üksteise kõrval kõrguvate majadega ärilinnaosa, läbi pisikeste poodidega pikitud elamurajooni, möödub vabrikutest ning kaubaladudest. Park. Elamuehitus. Litsun näo vastu akent ja silmitsen ahnelt mulle tundmatu paiga maastikku. Iga viimne kui asi on minu silma jaoks uus ja uudne. Polnud ma ju peale Tokyo õieti ühtegi teist linnamaastikku näinud. Linnast välja suunduv rong on hommikul tühi, kuid vastasperroon kihab koolikotid õlale vinnanud suvises koolivormis põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastest. Nemad lähevad praegu kooli. Mina mitte. Mina suundun ihuüksinda hoopis teises suunas. Mina sõidan hoopis teistel rööbastel kui nemad. Sel hetkel tunnen, kuidas miski mind haarab ning tugevasti mu südant pitsitab. Just nagu oleks ümbritsev õhk järsku hõredaks muutunud. Kas ma talitan ikka õigesti? Nii mõelnud, valdab mind tohutu kõhedustunne. Katsun neid enam mitte vaadata.

Rong sõidab mõnda aega mööda mereranda ja keerab siis tagasi sisemaale. Kõrged lopsakad maisipõllud, viinamarjad, nõlvakutele rajatud mandariiniaiad. Siin-seal peegeldavad niisutustiigid hommikusi kiiri. Tasandikku mööda vonkleva jõe vesi on värske ja jahe, lagedad maalapid suvistesse rohupuhmastesse maetud. Koer seisab raudtee kõrval ja uudistab mööduvat rongi. Sellist vaatepilti silmitsedes naaseb mu südamesse taas mahe soojus. Hingan sügavalt sisse ja ütlen endale: Kõik on korras. Nüüd ei jää muud üle kui samas vaimus edasi minna.

Väljun raudteejaamast ja suundun mööda vanade majadega ääristatud linnatänavat põhja poole, nagu õpetatud. Mõlemal pool tee äärt jookseb lõputu aedade rida. Nii paljusid erinevat tüüpi aiapiirdeid nägin oma elus esimest korda. Mustad laudaiad, valged krohvitud tarad, graniiditükkidest laotud müürid, kiviaedade peale istutatud hekid. Ümbrus on hääletu ning ühtegi inimest pole kõndimas näha. Isegi möödasõitvaid autosid peaaegu et polegi. Sissehingatud õhul on vaevumärgatav mere hõng. Küllap on mererand lähedal. Kuulatan pingsalt, kuid lainete müha ei kuule. Paistab, et kusagil eemal käib ehitus, sest kõrvu kostab elektrisae õrn pirin justkui mesilase tiivasumin. Raudteejaamast raamatukoguni on siin ja seal teeserval pisikesed noolega teeviidad, nii et eksimist ei ole.

Kōmura mälestusraamatukogu suurejoonelise värava ees kasvab kaks kauni võraga ploomipuud. Väravast sisse astunud, avaneb mu ees vonklev kruusane kõnnitee. Aiapuud on kõik ilusad ja hoolitsetud, maas pole ühtegi lehte. Männid ja magnooliad. Kollased jaapani kerria põõsad. Asalead. Taimede vahelt paistab paar suurt vana kivilaternat ning pisike tiik. Viimaks jõuan sissekäiguni. See on üks vägagi peenelt disainitud sissekäik. Peatun hetkeks ukse ees ja jään veidi kõhklema, kas astuda sisse või ei. See raamatukogu erineb kõigist teistest raamatukogudest, mida ma seni näinud olen. Aga kuna ma spetsiaalselt selle pärast nii kaugele tulnud olin, ei saanud ju sisse minemata ka jätta. Astun sisse. Kohe ukse kõrval on registratuurilaud, kus istuv noormees pakid hoiule võtab. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid eest ja mütsi peast.

„Oled sa siin esimest korda?” küsib noormees. Pingevabal tasasel häälel. Ta hääl on kõrgevõitu, kuid mahe, vähimalgi määral kõrva riivamata.

Noogutan. Hääl ei taha hästi välja tulla. Olen närvis. Ei osanud üldse oodata, et selliseid küsimusi küsitakse.

Noormees mõõdab mind huvitatud ilmel pealaest jalatallani, pikk värskelt teritatud pliiats endiselt näpus. Kollane kustutuskummiotsaga harilik pliiats. Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud. Juuksed on tal pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui tal oleks see järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Ōshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.

„Fondidesse võid vabalt siseneda. Kui soovid mingit raamatut vaadata, siis võid ta vabalt lugemissaali kaasa võtta. Ainult punase kleepsuga märgitud vääristrükiste jaoks tuleb soovi korral tellimiskaart täita. Seal paremat kätt on kataloogituba, kus asub paberil kaardikataloog ning arvuti otsingusüsteem. Kui vaja, võid ka neid vabalt kasutada. Raamatuid me välja ei laenuta. Ajakirju ja ajalehti meil ei ole. Pildistamine on keelatud. Kopeerimine samuti. Süüa ja juua võid aiapingil või verandal. Sulgeme kell viis.”

Seejärel asetab ta pliiatsi lauale ja lisab:

„Oled sa gümnaasiumiõpilane?”

Hingan korra sügavalt sisse ja vastan, et jah.

„See raamatukogu on tavalisest pisut erinev,” ütleb noormees. „Siin on enamuses spetsiaalsed erialaraamatud. Peamiselt vanade waka4 või haikuluuletajate teosed. Loomulikult on meil mingil määral ka üldisele publikule mõeldud raamatuid, kuid need inimesed, kes spetsiaalselt rongiga pika tee maha sõidavad ja siia tulevad, on enamuses erialainimesed, kes selliseid materjale uurivad. Need, kes Steven Kingi lugeda tahavad, juba siia ei tule. Ja sinuvanused külastajad on väga haruldased. Vahel harva tuleb ülikooli kraadiõppureid ette. Muuseas, ega sa ometi tankasid ja haikusid ei uuri?”

„Ei,” vastan mina.

„Nii mulle tundus kah.”

„Ega sellest midagi ei ole, kui mõni minusugune siia tuleb?” üritan ettevaatlikult pärida, hoolega jälgides, et mu hääl järsku falsetti ei hüppaks.

„Otse loomulikult mitte,” vastab noormees, näol lai naeratus, ja asetab siis mõlemad käed korralikult lauaplaadile.

„See siin on ju raamatukogu. Siia on teretulnud kõik, keda raamatud vähegi huvitavad. Ja peale selle – seda ei sobi kõva häälega välja öelda –, aga ega mindki tankad ja haikud eriti ei huvita.”

„Üsna muljetavaldav hoone,” ütlen mina.

Noormees noogutab. „Kōmura perekond on juba Edo ajast5 alates suurt sakevabrikut pidanud ning üks perekonna esiisasid oli üle kogu Jaapani tuntud raamatute koguja. Bibliofiil ühesõnaga. Tema isa oli omakorda ise wakaluuletaja. Tema kaudu tulid paljud literaadid Shikokule ja astusid ka siit läbi. Wakayama Bokusui6, Ishikawa Takuboku7 või siis Shiga Naoya8. Ma ei tea, oli siin mõnus olla või mis, aga nad jäid siia üsna pikaks ajaks külla. Ühesõnaga – üks traditsiooniline perekond, kel kirjanduse jaoks rahast kahju ei olnud. Sellised perekonnad lähevad tihti mingis põlvkonnas pankrotti, aga õnneks Kōmura perekonna puhul see nii ei läinud. Nemad armastasid oma hobisid, kuid ei jätnud ka oma perekonnaäri unarusse.”

„Ah et rikkad,” ütlen mina.

„Vägagi,” ütleb tema. Ja kõverdab siis kergelt oma huuli. „Nad on praegugi üsna jõukad, ehkki võib-olla mitte sel määral nagu enne sõda. Sellepärast suudavadki nad niisugust muljetavaldavat raamatukogu ülal pidada. Loomulikult mängib siin oma rolli ka see, et fondi loomisega saab pärandimakse vähendada, aga see on teine jutt. Kui sind peaks see hoone huvitama, siis täna kell kaks toimub meil lihtne tutvustav ringkäik, võid sellest osa võtta, kui tahad. Korraldame seda korra nädalas, teisipäeviti, ja täna on juhtumisi teisipäev. Teisel korrusel on väärtuslik kunstikollektsioon ja hoone ise on arhitektuuriliselt huvitav, nii et ei tee paha üle vaadata.”

Ütlen aitäh.

Noormees naeratab vastu, et pole viga. Võtab siis uuesti pliiatsi kätte ning kopsib pliiatsi otsa kinnitatud kustukummiga vastu lauda. Hästi pehmelt, justkui mind julgustades.

„Kas teie juhatate ringkäiku?”

Ōshima-san naeratab. „Mina olen siin lihtsalt abiline. Üks Saeki-nimeline naisterahvas on siin vastutav isik, see tähendab minu ülemus. Tema kuulub juhtumisi ka Kōmura suguvõsa mingisse liini ja juhatab seda ringkäiku. Äärmiselt võluv inimene. Sulle ka kindlasti meeldib.”

Astun kõrge laega avarasse raamatufondi, kõnnin raamaturiiulite vahel ringi ja otsin midagi, mis mulle huvi võiks pakkuda. Laes jookseb hea mitu jämedat ja uhket risttala. Aknast voolab sisse suvealguse päikesevalgust. Aken on väljapoole lahti lükatud ja sellest kostab aeda lennanud väikeste lindude sädinat. Eespoolsetes riiulites on tõesti palju waka- ja haikuautoritega seotud teoseid, nagu Ōshimasan öelnud oli. Waka– ja haikukogumikud või siis jälle kriitika ja elulood. Kohaliku ajaloo teemalisi raamatuid on ka palju.

Tagapoolsetes riiulites on reas üldisele publikule mõeldud humanitaaria-alased raamatud. Jaapani ja maailma kirjanduse kogumikud, üksikute autorite kogutud teosed, klassikaline jaapani kirjandus, filosoofia, draama, kunstialased raamatud, sotsioloogia, ajalugu, elulood, geograafia… Kui mõni neist raamatutest kätte võtta ja avada, tõuseb ninna vanade aegade hõngu. See on eriline lõhn, mida eritavad kahe kaane vahel kaua ja rahulikult uinunud sügavad teadmised ja teravad tunded. Hingan seda lõhna sisse, libistan silmad üle paari lehekülje ning panen siis raamatu riiulisse tagasi.

Viimaks valin kaunis köites Burtoni toimetatud „Tuhande ja ühe öö muinasjutu” mitme osa seast ühe ja viin selle lugemissaali. Olin seda juba ammu lugeda tahtnud. Vast avatud raamatukogu lugemissaalis pole peale minu kedagi. See peen ruum on tervenisti ainult minu päralt. Just nagu tollel ajakirjapildil. Lagi on kõrge, ruum on suur ja avar, kuid mõnusalt hubane. Pärani lahti akendest puhub aeg-ajalt sisse õrn tuuleiil. Valge kardin lehvib hääletult. Tuules on tõepoolest mere hõngu. Diivan on vastuvaidlematult mõnus istuda. Toanurgas seisab vana kabinetklaver ning vägisi tekib tunne, nagu oleksin kellegi hea tuttava juurde külla tulnud.

Istun diivanil, vaatan ringi ja taipan ühtäkki, et just see ruum on see paik, mida ma nii kaua otsinud olen. Ma otsisin just sellist muust maailmast eraldatud koopataolist varjulist paika. Kuid kuni praeguse hetkeni oli see vaid üks kujutluslik salajane peidukoht. Hetkel on raske uskudagi, et selline paik tõesti kusagil olemas on. Sulgen silmad ja hingan sisse. Õhk jääb õrna pilvena minu sisse pidama. See on vapustav tunne. Silitan peopesaga aeglaselt kreemikarva kattega diivanit. Tõusen püsti, sammun klaveri ette, tõstan kaane üles ja asetan oma kümme sõrme ettevaatlikult selle kergelt kolletanud klaviatuurile. Sulgen klaverikaane ja astun prooviks mööda vana viinamarjamustriga vaipa. Keerutan vana kremooni, mille abil akent suletakse ja lahti tehakse. Panen põrandalambi põlema ja kustutan selle taas ära. Silmitsen ükshaaval kõiki seinal rippuvaid pilte. Istun siis veel kord diivanile ja loen raamatut edasi. Keskendun lugemisele.

Kui lõunaaeg saabub, võtan kotist mineraalvee pudeli ja lõunaeine, istun aeda avanevale verandale ja söön lõunat. Igasugu linde lendab kohale, nad liuglevad puult puule, laskuvad siis puude alla maha tiigi äärde, joovad vett või soputavad oma tiibu. On linde, keda ma varem näinudki pole. Kui vaatevälja ilmub suur pruun kass, tõusevad linnud kiirustades lendu, kuid kass ei näita lindude vastu mingit huvi üles. Tema tahtis lihtsalt mõnusalt sillutuskividel peesitada.

Kui lugemissaali tagasi minnes seljakoti uuesti hoiule annan, küsib Ōshima-san: „Kas sul on täna koolist vaba päev?”

„Vaba päev just ei ole, aga ma ise otsustasin ennast mõneks ajaks vabaks võtta,” vastan ma hoolikalt sõnu valides.

„Keeldud kooli minemast?” ütleb tema.

„Küllap vist.”

Ōshima-san silmitseb huviga mu nägu: „Küllap vist?”

„Ega ma otseselt ei keeldu, ma lihtsalt otsustasin mitte minna,” vastan mina.

„Lihtsalt otsustasid rahulikult, täiesti iseenesest, et koolis enam ei käi?”

Noogutan. Mul ei tule ühtegi vastust pähe.

„Kui uskuda Platoni „Pidusöögis” kirja pandud Aristophanese juttu, siis oli kunagises müütilises maailmas kolme sorti inimesi,” ütleb Ōshima-san. „Kas sa teadsid seda?”

„Ei teadnud,” vastan mina.

„Kunagi ammu ei koosnenud maailm lihtsalt meestest ja naistest. Olid mees-mehed, mees-naised ja naine-naised. Ühesõnaga, üks toonane inimene koosnes kahest praegusest. Kõik olid sellega rahul ja elasid muretult oma elu. Aga jumal Zeus võttis terariista ja lõikas kõik inimesed keskelt pooleks. Ilusti täpselt kaheks tükiks. Selle tulemusena on maailmas ainult mehed ja naised ning inimesed elavad kogu oma elu mööda maailma ringi tormates ja oma algset teist poolt otsides.”

„Aga miks jumal midagi niisugust tegi?”

„Et miks ta inimese pooleks lõikas? Vaat seda ei tea mina ka. Üldiselt ongi raske aru saada, miks jumalad midagi teevad. Nad vihastuvad kergesti ja peale selle on neil, kuidas nüüd öeldagi, perfektsionistlikud kalduvused. Mis seal ikka olla võis, küllap mingi patt või midagi oli. Just nagu Aadama ja Eeva Paradiisiaiast väljakihutamise loos.”

„Pärispatt,” ütlen mina.

„Just nimelt, pärispatt,” ütleb Ōshima-san. Võtab siis pliiatsi nimetissõrme ja keskmise sõrme vahele ning keerutab seda aeglaselt ettevaatlikult balansseerides. „Ühesõnaga, see mis ma öelda tahtsin, on see, et üksinda on inimesel ikka väga raske elada.”

Lähen tagasi lugemissaali ja loen „Abu al-Hasani ja Abu Ja’afari lugu” edasi. Aga kuidagimoodi ei õnnestu raamatusse süveneda. Mees-mehed, mees-naised ja naine-naised?

Kui kell näitab kaks, jätan lugemise katki, tõusen diivanilt püsti ja võtan majatutvustusest osa. Hoonet tutvustav Saeki-san on kuskil oma neljakümnendate aastate keskpaigas olev kõhn naine. Oma aastakäigu kohta ehk pikkagi kasvu. Seljas lühikeste käistega sinine kleit, mille peale on tõmmatud eest lahtikäiv õrna kreemikarva kampsun. Väga hea rühiga. Pikad juuksed on taga kergelt sabasse seatud. Peen ja intelligente nägu. Ilusad silmad. Ja katkematult hõljub tema suunurgas naeratus nagu kahvatu vari. Raske on seda sõnadesse panna, kuid see on kuidagi täiuslik naeratus. Meenutab mulle väikest päikeselaiku. Vaid teatud varjulistesse paikadesse tekkida võivat erilise kujuga päikeselaiku. Selles Nogata majas, kus mina elasin, oli ka aias selliseid varjulisi paiku taoliste päikeselaikudega. Need päikeselaigud olid mulle juba väiksest peale meeldinud.

Saeki-san jätab mulle väga tugeva, kuid samas kuidagi nostalgilise mulje. Mõtlen, et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema. Kui ma mõnda kaunist (või siis meeldiva olekuga) keskealist naisterahvast näen, mõtlen ikka tahtmatult nii. Et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema. Ei ole vist vaja üteldagi, et tegelikkuses on tõenäosus, et Saeki-san tõepoolest mu ema on, nullilähedane. Mingi väike tõenäosus on teoreetiliselt siiski olemas. Seda seepärast, et ma ei tea, kuidas mu ema välja näeb. Isegi ta nime ei tea. Nii et ei ole ühtegi põhjust, miks ta ei võiks mu ema olla.

Peale minu võtab ringkäigust osa vaid üks Ōsakast tulnud keskealine abielupaar. Proua on trullakas, ees tugeva klaasiga prillid. Härra on kõhn, peas soeng, just nagu oleks ta oma jõhviseid juukseid metalltraadist harjaga vägisi siledaks üritanud kammida. Kitsad pilus silmad ja lai otsmik – ta näeb välja nagu alati silmapiiri piidlev lõunamaa linnu skulptuur. Enamuse vestlusest võtab proua enda kanda, mees ainult kiidab takka. Ülejäänud aja mees noogutab, väljendab valjuhäälselt oma üllatust ja pomiseb omaette midagi arusaamatut ja seosetut. Riietus on mõlemal sobilik rohkem mägimatkaks kui raamatukokku tulekuks. Mõlemal on seljas rohkete taskutega veekindel vest, toekad nöörsaapad jalas ja matkamüts peas. Arvata võib, et niisugune on selle paari rõivastus alati, kuid nad reisile lähevad. Ebameeldivad inimesed ei paista nad olevat. Seda mõtet mus just ei teki, et küll oleks tore, kui nemad minu vanemad oleks, kuid tunnen siiski kergendust, kui saan aru, et ma ei ole ainuke, kes ringkäigust osa võtab.

Kõigepealt selgitab Saeki-san Kōmura mälestusraamatukogu asutamislugu. Enam-vähem sama jutt, mida Ōshima-san mulle juba rääkinud oli. Raamatukogu loodi selleks, et avada laiemale publikule perekonna ühe esiisa kogutud raamatud, dokumendid ja kunstiteosed ning anda oma panus piirkonna kultuuri arengusse. Kōmura eraomandi pinnalt loodi fond, mis siis raamatukogu majandab. Aeg-ajalt korraldatakse ka avalikke loenguid ja kammermuusika kontserte. Hoone ise ehitati oma algsel kujul Meiji ajastu algusperioodil9 hoovimajana raamatukoguks ning külaliste majutamiseks, kuid Taishō10 aastatel viidi läbi kapitaalne ümberehitus, maja tehti kahekorruseliseks ning külalistoad, milles literaadid ööbisid, muutusid märksa luksuslikumateks. Taishō ajastust Shōwa11 algusaastateni välja külastasid Kōmurade kodu mitmed väga kuulsad inimesed, kes siia endast ka jälje maha jätsid. Tänutäheks öömaja eest jätsid wakaluuletajad kingituseks wakasid, haikuluuletajad haikusid, literaadid esseid ja kunstnikud oma pilte.

„Teise korruse näituseruumides on meil võimalus teile näidata mõnda väljavalitut kultuuripärandi nimekirja kuuluvat haruldast teost,” ütleb Saeki-san. „Võite näha, kuidas Teise maailmasõja eelsel ajal arendati rikast regionaalkultuuri mitte kohaliku omavalitsuse, vaid just Kōmura-taoliste diletantlike jõukate inimeste poolt. See tähendab, et just nemad täitsid kultuuritegevuse patrooni rolli. Kagawa prefektuurist on võrsunud mitu väljapaistvat waka– ja haikuluuletajat ning ka selle taga võib näha Kōmurade teenet, kes alates Meiji ajast mitme põlvkonna jooksul siin kandis kõrgetasemelise kunstiringkonna loomisel ja ülalpidamisel innukalt osalenud on. Selle äärmiselt huvitava kultuuriringkonna kujunemisloo ja ajaloolise arengu kohta on kirjutatud arvestatav kogus uurimistöid, esseid ja mälestusi, mis kõik ka meie lugemissaalis olemas on, nii et kellel huvi, lugege, palun, kindlasti.

Kōmura perekonnapead on mitmete põlvkondade jooksul olnud äärmiselt head kunstiasjatundjad ning neil on olnud erakordselt terane silm kunsti hindamisel. Võib ehk öelda, et see on neil veres. Nad on osanud võltsingutel ja ehtsatel teostel vahet teha, väärtustades vaid kõige imetlusväärsemat loomingut, ning suutnud seetõttu oma kõrgeid ideaale ka hoida. Kuid nagu me teame, ei ole olemas absoluutselt täiuslikku eksperdisilma. Paraku on olemas ka selliseid suurepäraseid autoreid, keda nende eksperdisilm heaks ei kiitnud ning kes seetõttu nende toetusest ilma jäid. Näiteks olevat hävitatud peaaegu kõik materjalid, mis puudutavad haikuluuletajat Taneda Santōkat.12 Külalisteraamatust on näha, et Santōka on siin mitmel korral öömajal olnud ning neil kordadel ka värsse ja proosakirjutisi maha jätnud, kuid tolleaegne Kōmura perekonnapea pidas teda vaid „üheks tühipaljaks kehkenpüksist kerjusmungaks”, peaaegu ei suhelnudki temaga ja viskas suurema osa tema teostest minema.”

„Sellest on nüüd küll kahju,” ütles Ōsakast pärit proua sellisel toonil, nagu oleks ta tõesti kurb. „Praegu oleks Santōka tõeline rahaauk.”

„Täpselt nii. Aga tollal oli Santōka üks täiesti nimetu suurus, nii et võib-olla on see paratamatus. Paljugi siin maailmas on sellist, mille väärtust me ei mõista enne teatud aja möödumist,” ütles Saeki-san särava naeratusega.

„Just nii, just nii,” kiitis mees takka.

Seejärel tutvustas Saeki-san meile hoone esimest korrust. Raamatuhoidla, lugemissaalid, väärtkirjanduse fondid. “Selle raamatuhoidla ehitamise aegu hoidus tolleaegne peremees meelega kyotolikult peenest ja literaatlikust teetseremoonia stiilis arhitektuurist ning valis rustikaalse ja rahvaliku ehitusstiili. Aga nagu te isegi võite veenduda, vastupidiselt ümbritseva majakarbi tahumatusele ja sirgjoonelisusele, on sisustus ja kujunduselemendid vägagi peenemaitselised ja ekstravagantsed. Näiteks selle ukse kohal asetseva puunikerdise rafineeritud elegantsile on raske võrdväärset leida. Ehitustöödeks olevat kokku kutsutud kõik Shikoku kuulsamad meistrimehed.”

Seejärel ronime kõik koos treppi mööda teisele korrusele. Trepipealne on ehitatud kõrge tuulekojana. Mustast eebenipuust trepikäsipuu on nii kiiskavalt läikima löödud, et tundub, justkui jääksid paljast puudutusest sellele sõrmejäljed. Trepipealse otsaaknas on klaasimaaling. Sellel kujutatakse kitse, kes kaela välja sirutades viinamarju noolib. Teisel korrusel on kaks külalistetuba ja üks suurem saal. Arvata võib, et vanasti oli kogu selle saali põrand tatamiga kaetud ja seal korraldati vastuvõtte ning koosviibimisi. Praegu on saalil laudpõrand ning sein on täis riputatud kalligraafiat, ripp-lõuendeid ja jaapani stiilis maale. Ruumi keskosas asub klaasvitriin, kuhu on seatud mälestusesemed ning muud märkimist väärivad asjad. Üks külalistubadest on jaapani, teine lääne stiilis. Lääne stiilis toas on suur kirjutuslaud ning pöördtool, mis näevad välja, just nagu kasutataks neid veel praegugi kirjatööks. Laua tagant aknast avaneb vaade männihekile, mille vahelt paistab vilksamisi ka silmapiir.

Ōsakast pärit abielupaar vaatab sedeleid kõvahäälselt ette lugedes kõik saalis olevad eksponaadid ükshaaval üle. Kui proua millegi kohta kõvahäälselt arvamust avaldab, kiidab mees talle mhmhitades ja jajahhitades takka. Tundub, et nende kahe vahel ei ole kunagi lahkarvamusi. Kuna mind eksponaadid eriti ei huvita, uurin hoolikalt maja arhitektuurilisi detaile. Olen just lääne stiilis tuba üle vaatamas, kui tuleb Saeki-san.

„Kui huvitab, võid tooli ka järele proovida,” ütleb Saeki-san. „Shiga Naoya ja Tanizaki Junichirō on ka selle laua taga istunud. Tool ise pole muidugi enam seesama, aga siiski.”

Istun pöördtoolile. Asetan siis käed tasakesi lauale.

„Noh, kuidas on, kas tuleb mõni kirjatükk välja ka?”

Raputan kergelt punastades pead. Saeki-san naerab ja läheb tagasi kõrvalsaali abielupaari juurde. Vaatan talle endiselt toolil istudes mõnda aega järele. Vaatan ta keha liikumist ja kõnnakut. Kõik ta liigutused näivad ületamatult loomulikud ja elegantsed. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, kuid selles on midagi erilist. Tundus, justkui tahaks ta oma selja kaudu mulle midagi ütelda. Midagi, mida sõnadesse panna ei saa. Midagi, mida näost näkku pole võimalik edasi anda. Aga mis see miski on, ma ei tea. On palju asju, mida ma ei tea.

Endiselt toolil istudes vaatan ma toas ringi. Seinal ripub õlimaal, millel on ilmselt kujutatud siin kandi mereranda. Stiililt aegunud, kuid värske värvikasutusega maal. Laual on tuhatoos ja rohelise varjuga laualamp. Vajutan lülitit ja lamp läheb ilusti põlema. Otse ees seinal ripub vanamoodne must kell. Näeb välja nagu antiikese, kuid osutid näitavad täpselt õiget aega. Laudpõrand on siit-sealt ümaraks kulunud ning kiiksub astumisel kergelt.

Kui ringkäik läbi on, tänab Ōsaka abielupaar Saeki-sani ja lahkub. Tuleb välja, et nad kuuluvad mõlemad ühte Kansai tankaklubisse. Olgu selle naisterahvaga kuidas on, aga milliseid luuletusi ta abikaasa küll kirjutada võiks? Palja mhmhi ja noogutamisega juba värsse ei kirjuta. Luuletamine nõuab idee poolest midagi spontaansemat. Või äkki laob see vanamees vaid tankade kirjutamise ajal välja midagi, mis vaid erijuhtudeks kõrvale on pandud?

Lähen lugemissaali tagasi ja loen raamatut edasi. Pärastlõunal ilmub saali veel paar inimest. Peaaegu kõigil neil on paksud vanainimeste lugemisprillid ninal. Niipea kui nad lugemisprillid ette panevad, muutuvad nad kõik ühenäolisteks. Ja aeg möödub tohutu aeglusega. Kõik inimesed siin on süvenenud raamatutesse. Keegi ei lobise. Mõni neist teeb laua ääres märkmeid, kuid enamus on sõnatult ja liikumatult omal kohal raamatutesse süvenenud. Täpselt nagu ma isegi.

Kell viis jätan lugemise pooleli, panen raamatu riiulisse tagasi ja väljun raamatukogust.

„Mis kell te homme avate?” küsin ma.

„Kell üksteist. Esmaspäev on puhkepäev,” vastab Ōshima-san. „Kas tuled homme jälle?”

„Kui ma teile tüliks ei ole…”

Ōshima-san vaatab silmi kissitades mulle otsa. „Otse loomulikult mitte. Raamatukogud on inimestele, kes raamatuid lugeda tahavad. Tule kohe kindlasti. Aga see selleks. Kuule, kas sa käid alati sellise suure kotiga ringi? See näeb üsna raske välja, huvitav kohe, mis seal sees võib olla? Krugerrandi raha13?”

Tõmbun näost punaseks.

„Ah ei ole midagi, ma niisama, ma teen ainult nalja,” ütleb Ōshimasan. Ja vajutab siis pliiatsi kustukummiotsaga paremat meelekohta. „Homme näeme.”

„Nägemist,” ütlen mina. Ōshima-san tõstab vastuseks õhku pliiatsi – mitte käe.

Istun samasse rongi, millega tulin, ja sõidan tagasi Takamatsusse. Odavailmelises jaamalähedases restoranis tellin paneeritud kana ja köögiviljasalatiga komplekteine. Tellin teise portsu riisi juurde ning pärast sööki joon sooja piima. Ostan universaalpoest kaks riisipalli, juhuks, kui öösel kõht peaks tühjaks minema, ja uue pudeli mineraalvett. Ja jalutan siis hotelli, kus ma ööbin. Ma ei kõnni kiiremini kui vajalik ega ka aeglasemalt kui vajalik. Kõnnin nii, nagu tavalised inimesed ikka, et mitte ülearu tähelepanu tõmmata.

Hotell on väljast küll suur, kuid sisemuselt on ta klassikaline teise järgu ärihotell. Kirjutan registratuuris ööbijate nimekirja väljamõeldud aadressi, nime ja vanuse ning maksan ühe öö eest ette ära. Pabistan. Kuid hotellitöötajad ei vaata mind kuidagi imelikult. Ega karju mu peale, et „Kuule sina, mis sa õige mõtled siin oma ilmselgete valedega! Meie siin näeme sind kohe läbi! Tegelikult oled sa 15-aastane kodust ära jooksnud poiss!” Asju aetakse ilma igasuguse huvita ja ametnikulikult.

Sõidan halvaendeliselt koliseva liftiga kuuendale korrusele. Tuba on pikk ja kitsas. Ebasõbralik voodi, kõva padi, pisike laud, väikese diameetriga telekas, päikesest pleekinud kardinad. Vannituba pole suurem kui seinakapp. Ei ole ei šampooni ega palsamit. Aknast paistab vaid naabermaja sein. Kuid mina pean olema tänulik sellegi eest, et mul on katus pea kohal ja kraanist tuleb sooja vett. Asetan seljakoti põrandale, istun toolile ja lasen oma kehal mõned hetked selle ruumiga harjuda.

Ma olen vaba, mõtlen ma. Sulen silmad ja mõtlen hetke selle üle, et ma vaba olen. Aga seda, mida vaba olemine tähendab, ma veel hästi ei mõista. Ainus, millest ma hetkel aru saan, on see, et ma olen ihuüksi. Olen ihuüksi võõras kohas. Just nagu üksildane maadeavastaja, kes on kaotanud kaardi ja kompassi. Kas vaba olemine seda tähendabki? Aga isegi seda ei mõista ma hästi. Viskan need mõtted peast välja.

Ligunen pikka aega vannis ja pesen kraanikausi ees põhjalikult oma hambad ära. Heidan voodisse pikali ja loen veel natuke. Kui raamatu lugemisest väsin, panen teleka uudistesaate mängima. Aga võrreldes sellega, mis minuga tänase päeva jooksul juhtunud oli, on kõik need uudised igavad ja sisutühjad. Panen kohe teleka kinni ja poen teki alla. Kell on juba kümme läbi. Aga und ei kipu tulema. Uus päev uues kohas. Ühtlasi on see minu viieteistkümnes sünnipäev. Veetsin enamuse sellest päevast ühes veidras, kuid ilmeksimatult võluvas raamatukogus. Kohtusin mitme uue inimesega. Sakuraga. Siis Ōshima-sani ja Saeki-saniga. Tänu jumalale polnud neist ükski minule ohtlik tüüp. Võib-olla on see hea enne?

Siis mõtlen ma meie Nogata majale ja isale, kes seal praegu olema peaks. Huvitav, mida ta minu äkilisest kadumisest arvab? Tunneb ta kergendust, et mind enam silmapiiril pole? Või on ta segaduses? Või äkki ei lähe see talle üldse korda? Või ei, kas ta üldse minu puudumist tähelegi on pannud?

Korraga tuleb mulle meelde isa mobiiltelefon. Võtan selle seljakoti taskust välja, lülitan sisse ja valin prooviks Tokyo kodu numbri. Kohe kostab telefoni kutsumist. Ehkki helistan rohkem kui 700 kilomeetri kaugusele, on telefoni kutsung nii terav ja selge, et tundub, justkui helistaks ma siiasamma naabertuppa. Selle heli ootamatu värskus üllatab mind. Lasen telefonil kaks korda kutsuda ja katkestan siis kõne. Süda hakkab pekslema ja ei taha enam maha rahuneda. Telefon funktsioneerib. Isa ei ole telefonilepingut veel tühistanud. Või võibolla ei ole ta veel tähelegi pannud, et telefon lauasahtlist kadunud on. Panen telefoni seljakoti taskusse tagasi, kustutan voodi peatsis olnud lambi ja sulen silmad. Und ma ei näe. Kui mõtlema hakata, siis ei ole ma juba päris pikka aega und näinud.