Читать книгу Armastus ei alistu - Heather Keys - Страница 5

SAATUS EI OLNUD Irist eriti hellitanud. Ehkki päris alguses oleks olnud raske oletada, et tema elutee ei kulge just kuigi siledalt. Ta sündis keskmise sissetulekuga intelligentses perekonnas. Irise isa Alex Ackson õpetas ülikoolis ajalugu. Ema töötas kirjastuses, mis andis välja populaarteaduslikku kirjandust.

Perekonnal oli korter Londonis ja suvemajake väikese aiaga linnast poolteise tunni tee kaugusel. Selle maatüki oli omandanud juba Irise vanaisa ja ehitanud sinna maja, mis arhitektuurilises mõttes ei kannatanud küll mingit kriitikat, kuid nii palju kui Iris end mäletas, oli ta oma suved alati seal veetnud. Ta armastas väga seda metsikutesse viinamarjaväätidesse kasvanud maja ja väikest, lõhnava kuslapuuga põimunud lehtlat, vanaisa rajatud aeda ja iluaeda, mille eest kõik pereliikmed kohusetundlikult hoolt kandsid.

Maja asus maalilise Saint Andrew külakese serval, mis oli saanud oma nime seal asuva Püha Andrew kiriku järgi. Irise perekond sõitis sinna nädalalõppudeks kaugeltki mitte uue, kuid siiski hästi säilinud türkiissinise Renault’ga. Isale ei meeldinud tihti autosid vahetada ja ta eelistas kõikidele automarkidele mandril tehtud masinaid.

Harjumuspärane ja igati mõõdukas elulaad varises aga ühe hetkega kokku, kui Irise isa veel üsna noores eas ootamatult infarkti suri. Tüdruk õppis siis alles algkoolis. Irise vanaisa, endine sõjaväelendur, kes oli selleks ajaks juba erru läinud, armastas oma ainukest lapselast väga ja püüdis talle kas või osaliseltki isa asendada. Aga kui ka tema suri, muutus missis Acksoni ja ta tütre olukord veel keerulisemaks.

Paljud tuttavad soovitasid Leticia Acksonil müüa ära maamaja, mille ülalpidamine oli nüüd suureks koormaks perekonna eelarvele. Kuid vanaisa oli pärandanud selle maja lapselapsele, aga tema ei tahtnud kuuldagi sellest, et peaks lahkuma talle armsaks saanud ja kallist Inglise maanurgast. Ema suhtus mõistvalt tütre soovi säilitada maja ja aed, seepärast tuli tal teha lisaks ka toimetajatööd oma kirjastuses ja leppida kokku teise kirjastusega tõlketööde osas itaalia ja hispaania keelest. Harvadel vabadel tundidel kirjutas ta tütre eest salaja armastusromaane daamide lugemislauale, avaldades neid pseudonüümi all. Tänu tema ponnistustele elas nende väike pere päris hästi, ehkki materiaalne olukord oli muutunud nüüd märgatavalt halvemaks kui varem.

Ema tahtis väga, et tütar omandaks hea elukutse, mistõttu kõik pere väikesed säästud kulutati Irise haridusele. Koolis peeti teda üheks paremaks õpilaseks. Kooli lõpetades teadis ta täpselt, et tahab saada psühholoogiks. Missis Ackson kiitis valiku heaks.

Pärast ülikooli lõpetamist oleks Iris võinud teha teaduslikku karjääri, sest tal olid kõik eeldused saada teadlaseks, kuid ta eelistas elavat praktilist tööd ühes psühholoogilise abi keskuses, kus tegeles peamiselt perenõustamisega. Peagi sai ka ta kolleegidele ja keskuse klientidele selgeks, et tema näol on tegemist taibuka ja asjatundliku spetsialistiga, teda hinnati ja temast peeti lugu.

Avaldusid ka Irise teaduslikud võimed. Nõustamiskeskuses töötades kogus ta terve hulga väärtuslikku faktilist materjali, oli jõudnud ette valmistada ja juba ka avaldada kaks populaarset raamatut abikaasade, aga ka vanemate ja laste vahelistest suhetest.

Kõrgelt haritud, tark, erudeeritud Iris suhtles vabalt kõige erinevamate inimestega. Teda ümbritsesid alati sõbratarid, head ja ammused naistuttavad ja lihtsalt tuttavad. Ja kõik oli tal enam-vähem korras, välja arvatud...

Irise elust puudus armastatud inimene ja ka armastust ennast polnud ta esialgu veel tunda saanud. Kooliajal ei olnud ta poistest huvitatud, aga ülikoolis ei köitnud keegi arvukatest kursusekaaslastest tema tähelepanu sedavõrd, et ta oleks olnud valmis armuma.

Möödusid aastad, ülikool jäi seljataha. Sõbratarid läksid üksteise järel mehele ja kutsusid teda pulma, kuid ka hulga külaliste seas ei õnnestunud tal kohata sellist inimest, kellele pilku heites oleks tal hing kinni jäänud.

Leticia tundis muret selle pärast, et tütre isiklik elu ei tahtnud kuidagi laabuda. Eriti pani teda muretsema see, et Iris isegi ei püüdnud perekonda luua. Millal iganes ema sel teemal juttu ei teinud, tütar tõi alati ettekäändeks, et abikaasa ja ema roll ei köida teda just eriti, pealegi on elus ka teisi väärtusi.

Aeg aga tiksus halastamatult. Nii ema kui sõbratarid tutvustasid Irisele erinevaid noormehi. Taolised tutvused piirdusid aga enamasti vaid kahe-kolme kohtumisega, misjärel Iris teatas, et see või teine noormees ei paku talle huvi ja tal pole mingit kavatsust temaga edaspidi kohtuda.

Jäi veel nõrk lootus psühholoogilise abi keskuse klientidele, kuid vallalisi mehi ei sattunud sinna just eriti sageli, kuna peamiselt pöördusid abi järele ikka need, kel oli probleeme oma pereeluga. Tõsi, nende hulka sattus aeg-ajalt ka tarku ja sümpaatseid mehi. Iris aitas neil selgusele jõuda nende keerulistes elusituatsioonides, kuid kunagi ei kasutanud ta nende olukorda omakasupüüdlikel eesmärkidel.

Aastatega tunnetas ta üha enam, et kõigile oma kategoorilistele avaldustele vaatamata tahaks ta siiski kogeda tõelist armastust, teades, et kõrval viibib usaldusväärne ja ustav mees.

Iris meeldis meestele, kusjuures oma kahekümne kaheksa eluaastaga isegi rohkem kui kaheksateistkümneselt. Oma pika kasvu, hea figuuri, laineliste, ruugete, õlgadeni ulatuvate juuste ja helepruunide, kuldseid sädemeid pilduvate silmadega tõmbas ta juba esimesest pilgust endale tugevama poole esindajate tähelepanu. Tasus mehel kas või korra temaga suhelda, kui talle juba tundus, et ta ees seisab naiseideaal, keda ta on kogu elu otsinud – pehme loomuga, heasüdamlik, osavõtlik ja tähelepanelik. Neile väärtuslikele omadustele oleks võinud veel lisada oskuse päris hästi joonistada, teha käsitööd, lilli kasvatada, vastava tuju korral ka maitsvaid toite valmistada ja veel palju muudki, mida ta juhututtavad ei osanud arvatagi.

Kuid kahjuks ei õnnestunud ühelgi mehel võita selle igati meeldiva neiu südant.

Keegi soovitas Irisel katsuda õnne internetis. Algul lõbustasid teda need virtuaalsed tutvused, mida ta mõne harva erandiga isegi ei üritanud reaalsuseks muuta. Hiljem aga, mõistes, et see tee viib ummikusse, lõpetas ta peigmehe otsingud Austraalia ja Ameerika farmerite, Itaalia ja Hispaania veinikasvatajate, Hollandi kunstnike, Saksa pangateenistujate ja muude vallaliste meeste seast, kes otsisid mugavusi ja kodusoojust.

Iris elas ikka veel koos emaga nende endises korteris. Mõlemad töötasid palju ja kohtusid kodus vaid õhtusöögi ajal, et kohe pärast seda oma tubadesse minna, kus kumbki tegeles oma asjadega: ema asus tõlgete ja kirjandusliku loomingu kallale, tütar aga lobises telefonis sõbrataride või Johniga.

John Kirling oli Irise ainuke sõber. Nad õppisid koos ülikoolis ja neil oli palju ühiseid huve. Nüüd juhatas John sedasama psühholoogiakeskust, kus Iris töötas. Tööl ei olnud neil teineteisega aega suhelda, seevastu õhtuti arutasid nad telefoni teel ametialaseid probleeme või huvitavaid juhtumeid oma praktikast.

John, nagu ka Iris, kaotas varakult isa ja tedagi kasvatas ema. Suurt jõukust polnud majas kunagi olnud, aga ema, loobunud ise kõigest, püüdis kogu jõust, et poeg saaks hea hariduse. Ei Johnil ega Irisel olnud oma peret ning see lähendas neid samuti. Johni sugulased elasid eramajas Londonist kaugel. Ta käis neil mõnikord harva külas, ema ja vanemat õde vaatamas, tema juurde Londonisse sõitsid aga vahel ta õepojad.

Johni ja Irise ühised tuttavad ei suutnud kuidagi mõista, miks need kaks, kel oli nii palju ühist, ometi ei abiellu. Ka nad ise oleksid vaevalt osanud sellele küsimusele veenvalt vastata, kuid nii või teisiti, miski ei muutunud – nad jäid endiselt sõpradeks.