Читать книгу Armastus ei alistu - Heather Keys - Страница 8

MARGARETH KUTSUS IRISE külla nende uude maamajja mainekas elamurajoonis Londoni lähedal Larckfieldi-nimelises asulas. Kahekorruseline kivikatusega telliskivimaja, mis ehitatud nüüdisaegse arhitektuuri mõjutustele tuginedes, ei pretendeerinud sarnasusele iidse lossiga. Maja oli avar, valgusküllane ja mugav, täis topitud kõikvõimalikku olmetehnikat, mis valmistatud tehnika viimase sõna järgi.

Maja ümbrus näis esialgu veel üsna lage. Ühte krundi otsa olid istutatud noored tammed, vahtrad, saared ja jalakad, teises otsas oli parasjagu rajamisel puuviljaaed. Kõigil neil taimedel andis veel kõvasti kasvada, kuni ühed hakkavad lõpuks varju andma ja teised vilja kandma. Seevastu lilleaed rõõmustas juba silma erinevate värvide ja aroomidega.

Iris sõitis Maggie maja juurde ja andis värava kõrval signaali. Talle tuli vastu keskmist kasvu, lihaseline, elavate pruunide silmade ja naeratava näoga umbes viiekümne viie aastane mees. Tema juuksepahmakas oli küll märgatavalt hõrenenud ja hallinenud, kuid kogu ta välimus andis tunnistust sellest, et ta on oma olemuselt reibas, kehaliselt tugev ja hingelt noor.

Ta tuli tervitama Irist, kes oli autost väljunud ja eemalt maja silmitses.

“Teie olete vist Iris, Megi sõbranna, kui ma ei eksi?”

Iris kinnitas tema oletust.

“Aga mina olen William,” esitles mees ennast, “teie sõbranna abikaasa, järelikult teile olen ma siis...”

Ta jäi mõttesse, nagu taastaks peas mingeid keerulisi sugulussidemeid, ning jäädes rahule oma avastusega, lausus rõõmsalt:

“Teile olen ma siis sõber! Olete nõus?”

Iris oli sellega täiesti nõus. William meeldis talle kohe esimesest pilgust ja ta oli sõbratari üle rõõmus. Iris oli mõttes valmistunud sunnitud kohtumiseks snoobliku ja küllaltki eaka härrasmehega, kuid William purustas juba esimestel minutitel selle kujutluse, mille ta fantaasia oli loonud, murdes valvsuse ja distantseerumise õhukese jää.

“Ma niitsin just muru, kui te kohale jõudsite,” selgitas William, vehkides käega rohul lebava muruniiduki suunas, “seepärast langes mulle osaks õnn kohtuda teiega esimesena. Aga Meg tuleb ka kohe välja, ta on arvatavasti lastetoas.”

Ta avas väravad ja Iris sõitis parkimisplatsile, peatades oma tagasihoidliku Citroëni luksusliku musta Bentley ja elegantse, viimase mudeli Jaguari kõrval. Kõige järgi otsustades, mõtles ta, materiaalsed probleemid Margarethile enam muret ei valmista.

William ja Iris olid juba peaaegu maja juurde jõudnud, kui uksele ilmus Margareth, veidi täidlasemaks muutunud, seljas vaba lõikega hele pükskostüüm ja jalas madalad, kontsata toakingad. Ta naeratas kuidagi süüdlaslikult, ent samal ajal ta silmad särasid, väljendades ehedat rõõmu.

“Iris, kallis, vabanda, ma ei kuulnud, et sa kohale jõudsid. Olin parajasti lastetoas, mängisin pojaga, aga tema tegi sellist lärmi, et lase või kahurist, mitte midagi ei kuule. Kui hea meel mul on sind näha!”

Nad embasid ja suudlesid teineteist.

“Ma näen, et olete Williamiga juba tuttavad, nii et ma ei pea teda sulle tutvustama,” lausus Margareth naeratades ja pöördus kohe mehe poole: “Willy, kas sa lõpetasid muruniitmise?”

“Peaaegu,” vastas too. “Õige vähe on veel jäänud, pärast korjan tööriistad kokku ja olen täielikult teie käsutuses. Küllap tahate nüüd omavahel vestelda. Õigus?”

“Nagu alati,” kinnitas Margareth ja Irist emmanud, juhatas ta majja.

Majaga tutvumine ei võtnud kaua aega, seda enam, et Margarethi pere polnud jõudnud end seal nagu kord ja kohus sisse seada ning mõningad ruumid polnud veel täielikult sisustatud. Kõige kauem peatuti lastetoas, kus Irisele tutvustati kaheaastast Stewartit, elavat ja arukat väikemeest, kes lahkus meelsasti hoidja seltskonnast, et sobitada tutvust uue tädiga, kellelt oli midagi huvitavat oodata.

“Lõunasöögini on veel veidi aega,” lausus Marga-reth, usaldades oma aarde hoidja kätte. “Lähme võõrastetuppa,” tegi ta ettepaneku, “ajame natuke juttu.”

Nad suundusid suurde valgusküllasesse tuppa, mille aknad avanesid rajatavasse aeda, seades end mugavasti kiiktoolidesse istuma.

“Kuidas sulle siin meeldib?” küsis Margareth.

“Kõik on suurepärane,” vastas Iris siiralt. “Kuid kõige rohkem meeldid mulle sina, sellisena nagu sa oled – õnneliku ja rahulolevana. Järelikult ei kahetse sa midagi, su valik oli õige.”

“Sul on õigus,” lausus Margareth kohmetult ja punastades. “Mu valik osutus tõesti õigeks ja mitte ainult seetõttu, et mul on nüüd igati kindlustatud elu, suurepärased majad, väga head autod, ilusad riided ja kõik muu. Peamine on see...” ta hakkas pisut kogelema, otsides vajalikke sõnu ja kaheldes, kas sõbratar teda ikka õigesti mõistab, “et minu niiöelda arvestusabielu kasvas õige pea üle armastusabieluks. Ära imesta midagi, see on tõesti tõsi! Ma armastan Willyt. Ta on väga tore inimene, heasüdamlik, lahke ja nii tähelepanelik mu vastu, kusjuures ta... pole üldse vana, ta ei jää paljudele noortele meestele mitte milleski alla.” Margareth punastas veelgi rohkem. “Olgugi et meie suhted pole rajatud tormilisele kirele, on rahulikul kindlusetundel, usaldusväärsusel, vastastikusel usaldusel ja austusel samuti oma võlu. Ja meie poeg on sellele kõigele parim kinnitus.”

Lõunat söödi suures söögitoas, mis oleks võinud mahutada terve hulga külalisi, kuid täna olid kutsutud ainult Margarethi ja Williami naabrid – sümpaatne eakas abielupaar, kellega uusasukad tahtsid lähemalt tutvuda, ja Williami sõber, kellega ta oli varasematel aegadel nii mõnedki korrad tennist mänginud.