Читать книгу Armastus ei alistu - Heather Keys - Страница 7

IRIS TÄHISTAS OMA kahekümne kaheksandat sünnipäeva ja ei saa öelda, et see talle erilist rõõmu oleks valmistanud. Ta pühitses seda tähtpäeva vaikselt ja tagasihoidlikult, perekonnaringis ehk siis koos ema ja Johniga. Õhtu lõppedes helises ootamatult telefon. Helistas Margareth, et Irist õnnitleda.

Kunagi olid tütarlapsed olnud väga lähedased sõbratarid. Ülikoolis õppisid nad ühes grupis ja veetsid palju aega koos. Nende seltskond, kuhu kuulus ka teisi tütarlapsi, hakkas aga tasapisi lagunema. Ühele tekkis poiss-sõber, teisele – abikaasa, kolmas sõitis tööle Ameerikasse. Iris ja Margareth jäid kahekesi ja muutusid teineteisele veelgi lähedasemaks, seda enam, et mõlemad suhtusid meestesse kriitiliselt ega näidanud üles mingit soovi meheleminekuga kiirustada.

Siis saabus Margarethile raske eluperiood. Suri isa, kes oli koos oma äripartneriga juhtinud ehitusmaterjalide müügiga tegelevat firmat. Suutmata konkurentsis püsida, läks firma pankrotti, sealjuures jäi kompanjon siiski püsima, Margarethi isa aga elas üle finantskrahhi. Viimasel ajal oli ta hakanud ka kõvasti jooma.

Pärast isa surma selgus, et tema pangaarvele polnud jäänud peaaegu midagi. Suutmata taluda perekonnale osaks saanud vapustusi, haigestus Maggie ema. Ta vajas tõsist, pikaajalist ja kallist ravi. Maggie sukeldus üle pea pereprobleemidesse ja ema eest hoolitsemisse. Pealegi tegi ta väga kõvasti tööd ja tal polnud lihtsalt aega enda peale mõelda.

Sel perioodil ta Irisega ei suhelnud ja ka tema ei helistanud sõbratarile, arvates, et tal pole aega niisama lobiseda. Reaalselt poleks tal olnud mingit võimalust Maggiet abistada, kuna ka ta enda pere olukord jättis tol ajal paremat soovida.

Maggiele nii keerulisel ja raskel ajal ulatas ootamatult abikäe üks ta isa sõpradest. Maggie oli rõõmus, et võib nüüd kõiges temale loota ja heita oma õlgadelt natukenegi sellest probleemide koormast, mis viimasel ajal ta õlgadele oli langenud. William aitas Maggiel leida hea töökoha, maksis kinni ema ravikulud ühes kõige parematest haiglatest ja otsis neile korraliku, kuid taskukohase korteri. Ta oli alati hoolitsev ja Maggie suhtes tähelepanelik.

Maggie tundis Williamit juba lapsepõlvest peale. Mees viibis päris tihti nende kodus, vesteldes pikalt tema isaga. Vahetevahel mängisid sõbrad malet või käisid restoranis õhtust söömas. Maggie tundis Williami naist ja lapsi, kuid kaks peret kohtusid väga harva – naiste ja laste vahel polnud mingit sõprust ega isegi mitte sümpaatiat.

Sedamööda, kuidas Maggie kasvas, hakkas William teda järjest tähelepanelikumalt vaatlema. Ükskord – tal täitus siis just seitsmeteistkümnes eluaasta – ütles William isa juuresolekul, et kui ta poleks abielus, kosiks ta kindlasti Maggie. Isa naeris pisarateni sõbra nalja üle.

Kuid sõber ei teinud sugugi nalja, tundes aina järjekindlamalt huvi, kas Margareth suudaks teda armastada. Selline küsimus tundus Maggiele kummaline. Ta oli harjunud suhtuma Williamisse, kes oli tema isast kõigest mõned aastad noorem, kui vanemasse sõpra või isegi sugulasse, näiteks nagu onusse. Oma abikaasana ei suutnud ta teda aga mitte kuidagi ette kujutada. Sellised oletused tegid talle kord nalja, kord kurvastasid teda ja ta hakkas isegi Williamiga kohtumist vältima.

Mõni aeg hiljem sai Maggie teada, et Williami naine, kes oli suundunud laevareisile mööda Balti merd, hukkus praamiõnnetuses. Peaaegu terve aasta ei ilmunud William Maggie majja, ent kui ta neid uuesti külastas, tegi ta peaaegu et juba lävel ettepaneku:

“Tule mulle naiseks!”

“William, tõepoolest, kui palju ometi võib?! See pole enam naljakas!” lausus Maggie pahaselt ja eemaldus oma tuppa.

Siis läks William ta isa juurde ja tunnistas, et armastab ammu tema tütart ja tahab, et ta saaks tema naiseks.

Isa, kes muutus sellist ettepanekut kuuldes mõnevõrra kohmetuks, märkis segaduses:

“Mulle on see täiesti ootamatu! Sa kõlbad ju talle isaks!”

“Ja mis siis?” kuulis ta vastuseks.

Isa ei osanud selle kohta midagi kosta ja küsis ainult:

“Aga mida Maggie sellest arvab?”

“Ta mõtleb veel, kuid olen kindel, et vastus tuleb positiivne,” teatas William vähimagi kahtlusevarjuta.

Siis juhtus Maggie isaga õnnetus. Williamit ei olnud sel ajal Londonis, ta elas Austraalias, laiendades seal oma äritegevust. Jõudnud tagasi Inglismaale, osales ta innukalt lahkunud sõbra pereasjade ajamisel. Oma tunnetest Maggie vastu ta tol perioodil ei rääkinud – see oleks olnud kohatu. Kuid kui piisavalt aega oli möödunud, kordas William oma ettepanekut. Seekord suhtus Maggie sellesse tõsiselt ja palus aega järelemõtlemiseks.

Margareth oli harjunud mitte kunagi võtma vastu ühtki tähtsat otsust, enne kui oli seda eelnevalt põhjalikult kaalunud. Antud juhul olid ühele kaalukausile asetatud romantilised unistused, aga teisele – praktilised kaalutlused. Kaalukauss kaldus, tõsi küll, pisut kõikudes, siiski terve mõistuse ja kaine arvestuse poole. Maggie ema oli selleks ajaks juba paranemas ja tütar võis rahuliku südamega sõita koos oma mehega Austraaliasse, kus abikaasat ootasid ees äriasjad.

Enne ärasõitu helistas ta Irisele.

“Võib-olla sa mõistad mind nüüd hukka, et ma käitusin vastupidiselt neile põhimõtetele, millest me sinuga nii palju rääkinud oleme?” küsis Maggie süüdlaslikul häälel.

“Mis sa nüüd, Meg, kuidas ma võiksin!” vaidles Iris vastu. “Sinu olukorda arvestades toimisid sa arvatavasti täiesti õigesti. Ehkki ma ei suuda sellegipoolest mõista, kuidas saab elada koos mehega, keda sa ei armasta ja kes on pealegi sinust kaks korda vanem. Muide, kogu asi on iseloomus – sa suhtud paljudesse asjadesse hoopis teisiti kui mina.”

Pärast seda jutuajamist ei näinud sõbratarid teineteist ligi kolm aastat. Maggie elas koos mehega Austraalias. Seal sündis tal ka poeg. Iris oli juba leppinud sellega, et nüüd on ta kaotanud ka oma viimase sõbranna, kui äkki ilmus Maggie välja otse ta sünnipäeval.

Rõõmustades ootamatu telefonikõne üle, küsis Iris:

“Meg, kas sa helistad Austraaliast?”

“Ei, Londonist. Me alles eile saabusime.”

“Kauaks?”

“Arvan, et veedame siin kogu suve – ema tahab nautida lapselapse seltskonda. Varem ei saanud me tulla – arstid kartsid, et kliimamuutus võib mitte just kõige paremini mõjuda pisipoja tervisele. Aga nüüd on ta juba kaheaastane. Ta on juba nii iseseisev! Tule meile külla – näed kõike oma silmaga! Tutvustan sulle oma abikaasat ja poega. Me oleksime väga rõõmsad!”

Nad leppisid kohtumispäeva suhtes kokku ja Iris pani toru ära, olles pisut imestunud ja segaduses – see lühike jutuajamine Maggiega ei jätnud mingit kahtlust, et sõbratar on igati õnnelik.