Читать книгу Kelly tapmine - Heather Graham - Страница 7

“Siin on ainult pimedus... tumedad varjud... Kelly, pea meeles, et sa oled alguses enesekindel, rahulik, siis hakkad tajuma öiseid hädaohte, seda, et midagi on valesti,” selgitas Joe Penny.

“Neli... kolm...” Grant Idle, lavastaja assistent hõikas välja veel viimased kaks numbrit, hoides samapalju näppe üleval. Kelly Trent suutis teda vaevu näha. Stseeni tegevus pidi toimuma öösel, sellepärast oli tema ümber pime, ainult üksikud kohad olid oskuslikult valgustatud. Ta teadis aga, et peale Granti, Joe, operaatorite, helimeeste ja valgustajate oli kohale kutsutud veel mitu pealtvaatajat. Matt Avery, kellele kuulus firma nimega Majapidamisparadiis, mees, kes talle maailmas kõige vähem meeldis, oli kohal koos mõne teise juhtiva töötajaga. Majapidamisparadiis oli hiiglaslik puhastusvahendeid tootev korporatsioon, mis oli seriaali peamine sponsor, sellepärast oli neil ka õigus võtteid pealt vaadata. Oli veel teisigi uudishimulikke külalisi, Joe Penny sõpru, ning Kelly agentki oli võttele mõned tuttavad kaasa toonud.

Populaarse seebiooperi videosalvestus oli kindla peale üks kummalisemaid ettevõtmisi maailmas, mis oli iseenesest juba imelik. Mõnikord olid võtted kinnised. Aga mõnikord oli tunne, et see oli lahtine pidu, kuhu igaüks võis sisse marssida. Tavaliselt filmiti stuudios, see oli hinna poolest kasulikum. Täna aga olid nad väljas Hibiscus Pointis, alles ehitatavate eramute piirkonnas, kus olid olnud terve päeva, salvestades välisvõtteid nii palju kui selle ajaga oli võimalik.

Nad olid kohas, mis kuidagi ei meenutanud tiheda liiklusega tänavat, sest esimesed valminud majad olid siin alles müümata. Tegelikult mitu väga kallist korterit seisis veel tühjana. Maja, mida nemad võttel kasutasid, oli kõrgel mäe otsas, teistest eemal. Ometi tundus, nagu oleksid nad suurel ristteel, hoolimata sellest, et paljudel autodel ja inimestel, kes kaamerate ümber ringi liikusid, polnud midagi tegemist teleseriaali salvestamisega. Kellyl polnud sellest sooja ega külma. Ta oli juba liiga kaua aega selle maailma keskel eksisteerinud, ta teadis, kuidas vooluga kaasa minna ja oma elu nautida. Ometi tundus see talle kuidagi imelikuna. Produtsendid olid ala, kus võtteid tehti, kinniseks kuulutanud. Samuti ei olnud avalikult levitatud teavet võttepaiga kohta, nii et mitte keegi peale nende, kes selles osalesid, ei teadnud, et nad filmisid täna väljaspool stuudiot. Aga, arvestades seda rahvahulka, keda siin ümberringi näha võis, tundus, nagu oleks kuulutus võtete kohta Linnalehes üleval olnud.

Võte algas sellega, et Kelly astus välja sissesõiduteele pargitud BMW juhipoolsest uksest. Auto seisis sissesõiduteel, mis viis Marla Valentine’i maja juurde. Ta lõi auto ukse tagantkätt pauguga kinni. Kuigi Marla ei teinud siin muud, kui vaid saabus koju, ta peatus, kohendas seelikut ja silus juukseid. Lõppude lõpuks oli Marla ju üks Valentine’idest. Aga Valentine’idele tähendas välimus tervet maailma. Tema oli üks kolmest punapäisest õest, kes valitses skandaalide ja armusuhete tervet orgu.

Veel mõned sammud mööda mullast rada ja ta jõudis kividest kõnniteeni, mis viis kaljuäärse bangalo ukseni. Hetkeks – ehkki ilma ühegi silmaväreluse või vähimagi naeratuse varjundita – tajus ta, et see teeb talle nalja. Marla Valentine’i tuleks juba ainuüksi sellepärast kritiseerida, et ta selliseid kingi kannab. Tikk-kontsad kõlbasid päris hästi stuudiosse. Aga siin, suvalises paigas, olid need parajad mõrvarid. Ta pidi väga ettevaatlikult vaatama, kuhu astub. Kõigepealt sellepärast, et kui ta ei vaata, siis vajub ta lihtsalt kontsadega mulla sisse; edasi sellepärast, et kivikõnniteel kõlasid tikk-kontsad nagu väikesed pommiplahvatused. Aga hoolimata Marla Valentine’i kingadest, armastas ta seda tööd. Melodraama oli lihtsalt nauding – enamasti. Raske töö, aga ometi nauding. Kui nad täna siin lõpetavad, siis ootab neid kolmenädalane paus. Mis iseenesest ei tähendanud, et ta järgmisel nädalal poleks pidanud tööle minema, sest mitmed näitlejad olid kutsutud teemaparki seebiooperi nädalale esinema.

Kelly jäi seisma, just nagu tal oli kästud teha, ja mängis välja kerge sisetunde muutuse Marlas, kui tabas ära esimese vihje hädaohule. Vaevumärgatav pinge näoilmes, kerge kulmukortsutus, mis näitasid, et miski häiris teda.

Kelly vaatas ust otse enda ees. Tuled, mis oleksid pidanud põlema, ei põlenud. Ja vaatamata kaamera valgustusele, tundus kõik kuidagi pime. Sel õhtul puhus hästi kerge tuuleke, mis tasakesi liigutas puude oksi ja tekitas õhus kummalist, vaevukuuldavat vilistavat heli.

Kelly pidi tunnistama, et ta praegu tõesti nautis seda, et oli Marla Valentine. Pärast mitut hooaega, kus Marla oli olnud heasüdamlik, arglik ja ärakasutatud õde, oli ta arenenud pisut halvemuse poole, mis pakkus näitlejannale tõelist meelelahutust. Nüüd oli Marla lõpuks sattunud olukorda, kus ta seisis silmitsi hädaohuga. Temast oli saanud väga kange naine, nii et küllap ta saab sellega hästi hakkama, ja suudab enda eest seista.

Kelly astus sammu, seejärel mängis välja oma tegelase esimese hirmutunde. Ta hingas sisse ja sirutas end, nagu tahaks kõik kahtlused ja hirmud maha raputada. Ta ei kavatse ju omaenda maja ukse eest plehku panna.

Aga siis jäi ta seisma, nagu kõhkleks ometigi. Silmanurgast nägi ta üht operaatorit liikumas vasakule, teist paremale. Nad olid suunanud kaamerad temale, seejärel uksele, põõsastesse, varjudesse...

Valgus pimestas Kelly silmi hetkeks, aga Marla Valentine kinnitas endale, et tal ei olnud siin midagi karta. Täpselt nagu tal oli kästud teha. Täpselt, nagu nad proovis olid teinud.

Ta läks oma tikk-kontsadel trepist üles. Siis, nagu stsenaariumis ette nähtud, ilmus omakorda välja tema ründaja – paremalt poolt põõsaste varjust.

Hugh Thompson oli ülimalt professionaalne. Ta oli olnud kaskadööriks paljudes filmides ja seriaalides. Ta oli umbes meeter üheksakümmend pikk. Täna oli ta riietatud pealaest jalatallani musta, suusamask kattis nägu, mis jättis nähtavale vaid silmad, must mantel varjas ta figuuri. Kui mees oleks seal üsna vaikselt seisnud, siis oleks võinud teda pidada veel üheks varjuks.

Kelly karjatas. See oli pagana hea karjatus, mõtles ta nukralt, aga siis ehmatas mehe äkiline väljailmumine teda tõeliselt. Ründaja hüppas pika sammuga naise poole ja too pöördus ümber. Ehkki nad olid täiesti suutelised salvestama selliseid stseene üheainsa prooviga, olid nad seda stseeni ometi mitu korda läbi võtnud. Naine ei tulnud otse astmetest alla, vaid läks trepi kõrvalt, kus oli tihke muldkeha.

Hugh oleks pidanud ta kinni püüdma. Kelly oleks pidanud olema seal, et mees oleks saanud teda kinni püüda. Selle asemel kadus kindel pind äkki tal jalge alt. Ehmatuseks ei leidnud ta endale kusagilt mingitki toetuspinda. Kui tal oleksid jalas olnud jooksutossud, siis ta ehk oleks veel suutnud end päästa. Nüüd, tikk-kontsadel, ta lihtsalt kaotas tasakaalu ning kukkus. Et miski teda ei peatanud, siis hakkas ta kõrgest mäest alla veerema.

Hetkeks haaras Kellyt paanika. Maja seisis ju ohtlikult lähedal kalju servale. Kui ta niimoodi veerema jääbki... Ta kuulis ähmaselt karjeid, mis tulid kuskilt eemalt ülejäänud võtteseltskonna suust. Hugh karjus midagi. Nad kõik tundusid olevat temast väga kaugel. Muld ja rohi kraapisid valusasti keha. Ta tundis teravat valu, kui lõi millegi vastu ära kõigepealt oma küünarnuki, seejärel põlve. Ta märkas oksa ja püüdis sellest meeleheitlikult kinni haarata. See libises käest läbi ja hõõrus peopesa katki, ent ta jäi sellest kinni hoidma. Nüüd, kus allaveeremine oli peatunud, suutis ta oksa mööda üles tagasi roomates haarata juba puust, millel tema õnneks olid pikad, peaaegu maani ulatuvad ja piisavalt tugevad oksad.

Üks rihmikutest oli juba läinud. Kelly viskas jalast teisegi kinga ja püüdis jalule tõusta. Kui ta ümber pöördus, nägi ta kaljuserva, mis oli väga lähedal ja petlikult pimedusega varjatud. Ta põlved nõtkusid, hirm oli nii suur, et süda tundus olevat kurgus, külm juga roomas mööda selgroogu, muutes terve keha täiesti jõuetuks. Lausa füüsiline surmaläheduse tunne tarretas vere ta soontes.

Hugh Thompson jõudis esimesena tema juurde.

“Kelly!” Hoolimata suusamaskist kostis mehe häälest selgesti välja mure naise pärast.

“Minuga on kõik korras,” vastas Kelly kiiresti, värisedes üleni nagu haavaleht.

Mees haaras temast kinni ja tõmbas ta üles tagasi maja juurde, teda pooleldi püsti tõstes. “Kelly, taevake!” õhkas Hugh.

“Hugh, palun, pane mind maha. Minuga on kõik korras, tõesti. Ma lihtsalt ei saa aru... see väike muldkeha seal trepi kõrval oli enne kõva nagu kivi!”

“Kalifornias ei saa kunagi usaldada maapinda!” ütles Hugh pead raputades. “Oh taevas, Kelly, ma pidin peaaegu südamerabanduse saama, kui nägin, kuidas sa kukkusid!”

Selleks ajaks oli Joe Penny nende juurde jõudnud, tema täiuslikult ilusad hallid juuksed seisid peaaegu püsti. Ta oli kahvatu nagu koolnu. “Kelly... Kelly!” Ta haaras naisel ümbert kinni, ise värisedes. Kaameramehed ja valgustajad tulid kõik tema järel, samuti kostümeerijad ja grimeerijad ning kaks lisatöötajat, kellega Marla Valentine oli just äsja vestelnud.

“Joe, teie kõik, sõbrad, palun, rahunege maha, minuga on kõik korras. Muidugi näen ma välja nagu mudakonn, aga kuulge, ma saan ju ennast puhtaks pesta!” Siis kuulis ta sireeni ja vaatas murelikult Joe poole. “Palun ütle mulle, et sa ei kutsunud kiirabi!”

“Kelly, sa oleksid võinud surma saada!” vastas Joe, raputades pead, ta nägu oli ikka veel tuhakarva. “Mu jumal, ma olen seda ise kord läbi elanud. Mida kuradit...?”

“Nagu Hugh ütleb: see on Kalifornia!” hõikas Kelly rõõmsalt.

“Sul tuleb siit verd,” ütles Hugh.

Naine vaatas marraskil põlve: “Oh, see on ainult väike kriimustus. Minuga on tõesti kõik korras.”

“Sa võiksid ametiühingule kaebuse esitada!” hõikas üks lisatöötajatest, püüdes endale tähelepanu tõmmata.

“Puhkus Kariibi mere saartel firma kulul,” nõustus Hugh kiiresti.

“Aga mul pole midagi viga!” protestis naine taas. “Palun teid, poisid. Ma tänan teid kõiki, kes te mu pärast muretsesite, aga mul pole tõesti midagi viga!”

“Oh jumal, Kelly!” See hüüatus tuli Matt Averylt, kes oli just naist ümbritsevast rahvamurrust läbi trüginud. Kelly tänas õnne, et tal polnud enam jõudu õhku ahmida. Pidi see just tema olema... Matt.

Mees sirutas käed ta poole, haarates Kelly embusse. Matt Avery oli pikk ja ilus mees, meeldiva käitumisega, sügava kauni hääle ja laheda sarmiga, mis kütkestas naisi igasuguses eas. Ta lihtsalt tõmbas naisi ligi. Ent nüüd, kui too mees oma käe ta lõua alla sirutas, oli Kellyl väga raske ennast tagasi hoida, et mitte kuuldavalt hambaid kiristada.

“Kelly, taevas hoidku! Kuidas sa ennast tunned?”

Naine püüdis temast kuidagi viisakalt eemale tõmbuda. “Palun, palun. Ma vannun, et minuga on kõik korras.”

“Kiirabi jõudis kohale,” ütles Joe kindlalt.

“Aga ma ju ei...”

“Kelly!” Tema agent Mel Alton pressis end rahvahulgast läbi. Naine naeratas, sest ta teadis, et selle mehe mure oli tõesti suunatud temale, mitte kümnele protsendile, mis tema sissetulekust agendile kuulus.

“Viige ta haiglasse!” nõudis Joe.

“Ma lähen temaga kaasa,” ütles Mel lühidalt.

“Kuulge, me võiksime selle stseeni ju lõpuni teha...” proovis Kelly ennast maksma panna.

“Oled sa hull?” küsis Joe nõudlikult. “Kelly, sa jooksed ju verd!” Mees kõhkles. “Muide, see stseen on tegelikult... see, mille lindile saime, on ju hämmastav ja kordumatu. Aga sina! Sina pead tänaseks lõpetama ja lased ennast koju viia!”

“Mul on ainult põlv marraskil!” protestis naine. “Ma ei pea tänaseks lõpetama.”

“Kelly, me ju ei tea, mis sul võib veel viga olla. Arstid peavad su läbi vaatama,” ütles Matt Avery kindlalt.

“Ta võib meid ilmselt kohtusse kaevata,” ütles keegi rahvahulgast. Sellele järgnes piinlik vaikus.

Joe püüdis selle vaikuse varjutada tehtud naeruga. “Kelly, sa peaksid tõesti tänaseks lõpetama... kindlustuse jaoks, või nii.” Korraga näis ta murelikuna. “Ma loodan, et sinuga on kõik korras! Sind on vaja teisipäeval Floridas teemapargis!”

“Ma olen kohal,” ütles Kelly.

“Ainult siis, kui see ei kahjusta sinu tervist!” ütles Joe.

Naine polnud kindel, kas see hüüatus oli päris siiras. Joe oli paras karakter. Nagu muidugi enamik teisigi tolle trupi tegelasi. Ometi olid nad kaua aega koos töötanud ja naine uskus, et Joe hoolis temast ikka päris tõsiselt.

Veel kord püüdis Kelly kõiki veenda, et temaga pole midagi halba juhtunud. “Uskuge mind.” Aga seda ei võetud tõsiselt. Juba oli kohale saabunud nii politsei kui ka kiirabi.

“Kelly, niimoodi tuleb neid asju teha,” ütles Joe.

Naine teadis, et ülemusel oli õigus. Seriaal ei oleks saanud endale lubada kohtuasja, sellepärast tuli iga vähimatki õnnetusjuhtumit tõsiselt ja ametlikult uurida.

Meeldiv hallinevate juustega politseiohvitser piidles Kellyt, kui naine kiirabiautosse astus. Mel hüppas sisse, et olla tema saatjaks. Nagu Joe, oli ka tema Kellyle palju rohkem kui vaid kaastööline. Ta oli hea sõber, sageli nagu isa eest. Mees muigas, ehkki oli pisut murelik.

“Kui natuke helgemat poolt vaadata, siis homme kirjutavad sellest kõik ajalehed,” ütles ta naisele.

“Lobalehed,” vastas naine kuivalt.

“Pole olemas sellist asja nagu...”

“Halb kuulsus, tean küll.”

“Preili, palun heitke pikali ja laske end lõdvaks,” ütles kiirabiarst hellalt.

“Aga mul pole midagi viga. Mida iganes teete, ärge pange sireeni peale...”

Ent teda ei kuulatud, auto kihutas sireeni saatel haigla poole.

Vaatamata õnnetusele paratamatult järgnevatele võimalikele seaduslikele tagajärgedele, ei olnud Joe Penny seriaali tuleviku pärast mures. Lõppude lõpuks, õnnetusi juhtub alati. See konkreetne õnnetus oli muidugi veider ja salapärane. Nad olid valinud spetsiaalselt põneva võttekoha kõrgel kaljul. Joe oli olnud rõõmus, et sai selle kätte suhteliselt mõistliku hinnaga, pealegi veel terveks päevaks. Ta ei pidanud maksma suuri summasid trupi sõidutamiseks kuhugi kaugele, selleks, et saavutada vajalikku eksootilise saare muljet. Tõsi, neil tuli tassida varustust: kaameraid, prožektoreid, kostüüme, järelkärusid –, aga see oli naljaasi võrreldes sellega, mis see kõik oleks maksma läinud, kui nad oleksid võtteks üürinud koha, mis asus päriselt Kariibi mere saarel. Kõik oli nii hästi korda läinud... kuni siiani.

Rahvas oli laiali läinud. Politseiohvitser Ben Garrison, kes uurimist juhtis, oli väga rahulik mees, kes suutis ka teisi maha rahustada. Tema ja ta meeskond olid esitanud tosinate kaupa küsimusi kõikidele juuresolijatele, alustades kunstnikust-lavastajast kuni operaatorite ja valgustajateni välja. Isegi mitmel pealtvaatajal oli palutud kirjeldada, mida nad olid näinud.

Nüüd, oodates oma järjekorda politseinikuga kõnelemiseks, oigas Joe sisemiselt. Ta armastas seda seriaali. See oli tõeliselt hea. Sarjal oli kindel ja turvaline koht igavesti muutuvas maailmas – ja igavesti muutuval meelelahutusturul.

Tal oli võtetel varemgi tõsiseid probleeme ette tulnud – mõrva võib ju tõsiseks probleemiks pidada –, aga miski polnud seriaali veel seisma pannud. Ja see kõik oli praeguseks minevik.

Ta tundis higi kehal voolamas, ehkki õhk oli jahe. Oodates piidles ta maja üleval kalju peal, tundes äkitselt vihkamist selle elutu tunnistaja vastu, just nagu oleks see inimene. Matt Avery ilmus Joe selja taha.

“Ma ei ole ei produtsent ega lavastaja,” ütles Matt vaikselt, “aga meie, sponsorid, oleme selles asjas sees niisama sügavalt nagu teiegi. Mul on ettepanek, sest see oli üks jubedamaid õnnetusi, mida minul on olnud juhust pealt näha.”

Joe pöördus tema poole ja sundis end naeratama. Nende töö pidi jätkuma, kõikidest probleemidest hoolimata, sest Majapidamisparadiisi reklaamidollarid pidasid sarja üleval. Matt Avery oli mees, kelle võimuses oli otsustada, kas Majapidamisparadiis jätkab seriaali rahalist toetamist või lõpetab selle. Ja Matt oli eelkõige ärimees, pealegi veel väga rikas ja võimukas ärimees.

“Teil on ettepanek?” küsis Joe, teades ette, mida Avery öelda tahab, ja mõistes tema muret.

“Kui see oleks olnud keegi teine näitlejatest, siis arvaksin, et see oli õnnetus,” ütles Matt. “Aga kukkus Kelly. Ta oleks võinud kaljult alla kuristikku lennata. Maastik, mis oli meile võtte jaoks nii vajalik, oleks võinud temale saatuslikuks saada.”

“Politsei uurib asja.”

“Aga te tegite seal ju stseeniga proove. Päris mitu korda. Siis ei juhtunud midagi.”

“Võib-olla just see panigi tolle muldri lõpuks liikuma,” arutles Joe.

“Aga võib-olla üks neist sadadest – või tuhandetest –, kes on Marla Valentine’ile vihkavaid kirju saatnud, soovis tegelikult tema surma?”

“Matt! Meie võtete koht oli ju saladus.”

“Täna oli siin väga palju rahvast.”

Joe lehvitas käega, vaadates ringi. Matt Avery ja veel mõned inimesed tema meeskonnast olid võttele kutsutud. Seal oli ka üks kutt, keda üks toimetaja oli talle tutvustanud, kes tahtis teha mingit oma rokkmuusikavideot. Too päikeseprillidega vennike oli rokistaar. Üks operaatoritest oli palunud, et võiks kaasa võtta õe, kes tal külas oli. Mis puutub teistesse... Joe ei tundnud neid. Keegi polnud kuskilt läbi trüginud ega segadust tekitanud. Kõik uudishimulikud ja fännid hoidusid väga viisakalt võtteplatsilt eemale tänavale.

“Matt, Kelly on näitleja,” ütles ta.

“Jah, ja ta on meie jaoks väga oluline. Kuule, Joe, sa ei taha ju sellele seriaalile veel üht skandaali kaela.”

“Ausalt öeldes,” ütles Joe pisut ebalevalt, “skandaalist võib ka kasu olla. Vaatajad tunnevad huvi, kes mida teeb, ja kellega,” lisas ta kuivalt.

“Meil pole siin tegemist staaride intiimeluga,” ütles Matt. “Sellest värgist võib välja kasvada järjekordne surmaskandaal ja ma ei usu, et sa tahaksid midagi niisugust veel kord võtetel läbi elada. Ma tean kindlalt, et sa seda ei taha.”

“Millest sa räägid?’ küsis Joe nõudlikult.

“Me peame Kelly eest hoolitsema.”

“Mismoodi sa soovitad meil seda teha?” nõudis Joe.

“Mel peaks siin osaline olema ja Kelly agent samuti. See on tõesti väga tõsine asi. Me peame midagi välja mõtlema, selleks, et seriaali kaitsta. Ja loomulikult ka selleks, et Kellyt kaitsta.”

“Muidugi,” nõustus Joe, aga ta küsis endalt, miks tal küll nii halb enesetunne oli. “Valentine’i org” oli tema seriaal. Tema oli selle välja mõelnud, üles töötanud ning hellitanud seda nagu armukest. Talle meeldis uskuda, et tema oli siin kõige tähtsam tegelane. Aga ta teadis ka, et ehkki Matt Avery oli väljendanud oma tõsist murelikkust, tundis mees ometi Kelly vastu salajast vimma.

Lance Morton jäi väljapoole haigla traumatoloogia osakonna uksi, ehkki ta oli sõitnud kohale kiirabiauto järel, mis Kelly siia tõi. Haigla ukse juures polnud ühtki teist hingelist. Mitte kedagi. Inglite linnas oli ilmselt olnud vaikne õhtu. Ilmselt oli selline nimi linnale pandud sellepärast, et just see oli paik, kus inimesed tegid kõiki võimalikke patte.

See suurlinn ajas talle ikka veel hirmu peale. Lance oli koduarmastav väikelinna poiss, üles kasvanud Ühendriikide keskosas. Maisi peal üles kasvatatud, nagu talle meeldis enda kohta öelda. Tegelikult, inimesed, kes olid mujalt pärit, armastasid Ohio asukate üle nalja heita. Aga see oli ühele poisile kasvamiseks päris hea paik ja tõesti väga hea paik muusika õppimiseks. Tore oli, kuidas nad garaažibändi tegid, igatahes. Ja nüüd...

Ta seisis ikka veel õues otse traumatoloogia osakonna ukse taga, ehkki naine oli koos oma agendiga juba ära läinud. Ukse taga oli palju rahvast. Kuidas nad küll nii kiiresti sellest teada olid saanud, jäi Lance’ile mõistatuseks. Aga seal oli palju inimesi, kes lehvitasid ja soovisid naisele head paranemist, aga mõned neist hõikasid hoopis, et Marla Valentine on saanud, mille ta on ära teeninud.

Ta oleks võinud väga lihtsalt sinna sisse pääseda. Naine ju ei tundnud teda. Aga Mel tundis. Muide, ka tema saab Kellyt peagi tundma!

Jah, Lance oleks võinud proovida naisele ligemale pääseda... aga ta ei teinud seda. Selle asemel seisis ta väljas, nagu ärapõlatud armastaja või salajane imetleja, vaadates teda üksnes eemalt. Ta jumaldas Kellyt. Teadmine, kui lähedal ta naisele oli – ehk Lance küll ei ulatunud teda puutuma, ometi oli naine nii lähedal, tõesti lähedal – ja see teadmine pani ta südame vaimustusest vappuma.

Lance tundis, et ta väriseb üleni. Varsti saab ta Kellyga tantsida. See naine, tema absoluutse ihalduse objekt, saab olema tema juures. Just tema, Lance’i juures, ta on eikeegi Keskläänest, Lance Morton, paljude koolikaaslaste meelest nohik. Aga maailm oli tema jaoks muutumas. Tema hakkab töötama koos Kelly Trentiga.

Kellyga koos libiseb Lance tangosammul otse hirmu keskpunkti!