Читать книгу Kelly tapmine - Heather Graham - Страница 8

“Niisiis, teie kaks. Miks ma tegelikult siin olen?” küsis Kelly nõudlikult.

Nädal pärast juhtunut oli Kelly vähemalt niisama nördinud nagu tol õhtul, kui ta oli kukkunud, – võib-olla isegi veel enam. Mida kaugemale need lühikesed hirmusekundid temast jäid, seda teistsugusena lugu talle tundus.

Haiglas pandi talle täpne diagnoos, mida ta oli ka ise osanud endale määrata: tal oli mõni koht siin-seal marraskil ja muljutud. Ta oli jahmunud sellest, missugune lament ta ümber lahti läks, kuidas isegi sõbrad tema pärast korraga mures olid. Jah, muidugi tundis ta hirmu, kui oli kukkunud. Aga see oli ju õnnetus, ja nüüd oli see möödas. Vähemalt tema meelest.

Kelly uljad protestid ei lõpetanud teiste üleliigset muretsemist. Ta oli sunnitud loobuma seebikanädalast teemapargis, selle asemel leidis ta end hoopis Floridast. Mel oli seda nõudnud. See pidi olema kuidagi seotud nende inimestega, kes olid plaanitava muusikavideo pärast võtet pealt vaadanud. Talle polnud see sugugi huvi pakkunud, kui Mel seda esimest korda mainis. Seepärast korrutas mees seda ikka ja jälle, et kuna Joe Penny oli kindlalt nõudnud, et Kelly ei läheks seebiooperi nädalale, siis võiks naine vaba aega kasutada selleks, et vähemalt nende muusikutega kohtuda.

Ally Bassett oli sedavõrd mures Kelly pärast, et tuli Floridasse. See, et Mel Ally sealolekust Kellyle nii lõbusalt teatas, võis tähendada vaid seda, et nood kaks olid milleski ometi ühise keele leidnud. Mel arvas, et Ally, olles Kelly mänedžer, peaks natuke hoolikamalt kontrollima Kelly tulusid ja kulusid. Ally oli aga arvamusel, et selleks, et raha teenida, tuleb seda kõigepealt korralikult kulutada.

Aga kuna ka kõige lähemad sõbrad näisid selle õnnetuse pärast päris tõsiselt muretsevat, siis oli Kelly lõpuks otsustanud tolle reisi lõunasse kaasa teha, nagu sõbrad olid soovitanud. See pidi olema “puhkus” kombineeritud infokogumisega tolle pakkumise kohta osaleda muusikavideo salvestamisel. Vaatamata sellele, et mõtegi sellest pani naise võpatama, oli Mel siiski tahtnud nende ettevõtmisest vähemalt rohkem teada saada.

Nii ta siis istus nüüd South Beachi hotelli sviidis, piieldes üle laua Allyt ja Meli, ja arutledes omaette, miks nad mõlemad teda nii ühtviisi tõsisel pilgul vaatavad. Mitte viisakusest teineteise vastu, vaid just nagu oleksid nad ettevõtmises liitlased ja täiesti ühel meelel.

“Kuidas kohv on?” küsis Mel.

“Päris hea, tänan. See on täitsa kohvi moodi,” vastas Kelly.

“Soovid sa veel midagi?” küsis Ally.

Nad olid tellinud toidu tuppa ja ka see oli olnud väga hea. Kõik oli kõige paremas korras.

Kelly ohkas. “Kuulge, rääkige ometi, teie kaks. Ma vannun teile, et minuga on kõik korras. Olen õnnelik nagu lõoke sinise taeva all, ehkki mul on raske uskuda, et teie kaks olete minu vastu kampa löönud.”

Ally vaatas Melile otsa. “Me ei ole sinu vastu kampa löönud!” protestis ta.

“Me ei teeks seda iial,” kinnitas Mel tõsiselt. “Me oleme mõlemad siin sinu huvides, Kelly.”

“Ma tean. Ja ma olen teile tänulik. Nii et...”

“Nii et!” Mel vaatas Allyle otsa, hingas sügavalt sisse ja suunas väga tõsise pilgu Kellyle, “Kelly, ma arvan, et sa peaksid selles videos kaasa tegema.”

“Kuulge, ma tõesti ei tea. Minu meelest on see mõte väga riskantne, ma mõtlen – minu karjäärile. Ma ei tea sellest ju suuremat midagi.”

“Selleks me siin olemegi,” ütles Mel. “Sa võid nende inimestega kohtuda, kes seda videot teevad, ja saada kindla ülevaate sellest, mis toimuma hakkab.”

“Sa peaksid selle pakkumise vastu võtma. Seriaalis tungiti sinu tegelasele kallale, ta lamab koomas. Päris ausalt, mul on niisugune tunne, et Marla võib ära surra.”

“Mida?” hüüatas Kelly, ehmudes nii, et oleks peaaegu kohvitassi maha pillanud.

Mel viskas kiire pilgu Allyle, olles ilmselgelt ärritunud. Siis hingas mees sügavalt sisse. “Kelly, asi on liiga kaugele läinud. Meil on sinu pärast tõsine hirm.” Ta kõhkles. “Ally ei eksi. Sinu tegelase surmast on meil tõesti omavahel juttu olnud.”

“No kuulge! Öelge ometi, et te liialdate. Te ei saa lasta mind ära tappa!” hõikas Kelly, suutes kuidagi ennast vaos hoida, ehkki sõnad väljendasid meeleheidet. Ta tahtis, et see kõlaks nii, nagu ei saaks see mingil juhul tõsi olla, aga kui protest oli ta huultelt lipsanud, käis ta peast läbi mõte: kas see võib tõesti tõsi olla? Kas sellepärast oli Mel Ally siia kaasa võtnud, et nad koos saaksid talle seda uudist teatada?

“Ootame natuke. See läheb ju mööda. Kui Marla on koomas, siis on mul mõni nädal puhkust. Aga ma ei saa aru, miks mind on sellepärast vaja päriselt maha lüüa?”

“Kelly, sinu tegelasest on saanud pahatahtlik intrigant,” ütles Mel. Ta süütas sigareti, tõmbas sellest kaks mahvi ja kustutas koni siis ära. Mel püüdis vahetpidamata suitsetamist maha jätta. Ta ohkas. “Ma vist ei oska seda hästi seletada.”

“Jah, sa ei oska seda tõesti,” nõustus Ally.

Mees viskas talle karmi pilgu. “Sina ei tee seda ülesannet mulle sugugi kergemaks!” Ta pöördus Kelly poole. “Me räägime siin loomulikult sinu tegelasest selles seriaalis. Aga väga paljud inimesed peavad sind päriselt Marla Valentine’iks ja vihkavad sind.”

Ehkki Kelly seda ei plaanitsenud, kõlas ta hääl üsna solvunult, kui lausus: “Pahatahtlik intrigant, jah, aga... ma pole kunagi saanud nii palju austajate kirju kui nüüd. Ma pole kunagi tundnud, et ma... et ma olen seriaali jaoks nii oluline tegelane!”

“Jah, nii see tõesti on. Kelly, me kõik teame, et sa oled üks toredamaid, pühendunumaid näitlejaid terves meie trupis. Asi on selles, et me kõik hoolime sinust. Sellepärast olemegi mures. Ja sellepärast on nad otsustanud sind seriaalist välja kirjutada – vähemalt järgmiseks neljaks kuuks.”

Kelly ahhetas üllatunult ning jahmunult. “Neljaks kuuks! Vaatajad unustavad mu ära.”

“Loodetavasti mitte. Sinust hakatakse palju rääkima, kui püütakse jälile saada, mis sinuga päriselt juhtus,” vaidles Ally vastu.

“Neli kuud...” pomises Kelly. “Ma ei suuda seda uskuda!”

“Aga sul tuleb seda uskuda,” ütles Mel pead raputades. “Kelly, kas sa üldse loed oma e-posti? See on surmtõsine asi! Seda tuleb tõsiselt võtta ja sellega arvestavad ka meie sponsorid.”

Kelly ei osanud muud kui vaid hetke jooksul meest pilguga puurida. Jah, tema tegelaskuju vihati, vihati just parimal kombel, nagu üht seebiseriaali kangelast võidi vihata. Algul oli Marla olnud tore, ent loo edenedes oli temast saanud tõeline nõiamoor, seriaalis oli Marlast tehtud inimestele eetri kaudu nõuandeid jagav diiva. Mitte et tal oleks olnud mingit ametlikku võimu, aga “Valentine’i orus” polnud ametlikku võimu vajagi. Kelly oli vahel püüdnud mõistatada, kes seriaali kirjutajatest peitis endas nii sügavat, peaaegu maniakaalset vihkamist meeste vastu. Üks neist pidi olema täis tõelist ülekeevat raevu, sest tema tegelaskuju on viimasel ajal suure osa igast pooletunnisest saatest pritsinud õelaid nõuandeid vaatajatele selle kohta, kuidas oma meest petta, kuidas käituda alkohoolikuist või töötute abikaasadega, või lihtsalt ükskõik missuguse mehega, kes polnud just eriti leebe. Kelly oli esialgu natuke ettevaatlikult suhtunud äkilisse muutusse stsenaariumis, aga ta pidi tõesti tunnistama, et ta polnud kunagi varem nii palju kirju saanud.

Ilmselt oli vaatajate hulgas väga palju naisi, kes tundsid end puudutatuna – ja nautisid tema mängitava tegelase ettepanekuid hammusta-katki-sülita-välja-stiilis meestega käitumiseks. Ehkki Kelly teadis, et paljud naised olid tõesti abiellunud valede meestega, kes neid pidevalt emotsionaalselt ahistasid, siiski oli ta veendunud, et halb selles maailmas ei ole kunagi ühepoolne. Mehed ja naised võisid vahel olla uskumatult julmad üksteise vastu. Õnnetuseks pidi nii mõneski abielusuhtes keegi kannatama.

Aga Marla Valentine oli tegelaskuju seebiooperis, mitte päris lihast ja luust inimene. Kuna tegemist oli päevase seebiseriaaliga, siis oli ta tegelikult pigem karikatuur kui tõsine kuritegelane, kelle arvamused, soovitused ja hoiakud olid äärmiselt kaugel Kelly enda filosoofilistest tõekspidamistest.

“Seda ei juhtu,” ütles Kelly kindlalt. “Sestpeale, kui Marla on vana õelus olnud, on talle palju rohkem tähelepanu pööratud. Ta lendab praegu populaarsuses ülespoole nagu kotkas. Inimestele lausa meeldib naissoost kaabakaid vihata.”

“Neile meeldib ka näha, et need kaabakad oma tegude eest karistada saavad,” ütles Mel.

Naine raputas jälle pead, olles hämmastunud sellest, et too maalihe ja tema allalibisemine seal mäe peal võis talle nii palju pahandust kaasa tuua. “Hea küll, ütleme, et ma olen praegu koomas. Aga Marla jaoks pole kunagi olnud nii põnevat aega! Me ju teame, et tegelikult sõltub kõik rahast, ja mina toon neile praegu hiiglamoodi raha sisse. Uskuge mind. Juba mõne kuu pärast tuuakse mind koomast välja.”

“Ei,” pomises Mel kõrvale vaadates. “Mina küll nii ei arva.”

“Siis – kui nad mu ära tapavad, võiksin ma ju vaimuna tagasi tulla?” sõnas Kelly kergelt. “Või toome Peooriast kohale minu armsa süütu õekese, kellest ma midagi ei teadnud, sest meid lahutati teineteisest sünnihetkel?”

Mel ohkas väga sügavasti. “Kelly, palun, kuula. Ma püüan sulle kõik ära seletada. Sinu ümber oli juba enne midagi hämarat. Tõsiselt hämarat. Vaata, meie inimesed on praegu üksjagu hirmul igasuguste rünnakute pärast. On loomulik, et nad kardavad. Mõned sõnumid, mis sinu tegelasele on saadetud, on olnud ikka äärmiselt tõsised ähvarduskirjad. Meie seriaal ei saa endale lubada niisuguse ohtliku olukorra jätkumist. Kuna Marlast on saanud niivõrd põlastusväärne tegelane, siis nii mõnedki inimesed soovivad, et talle tehtaks lõpp peale.”

“Surnud ja maha maetud, kardan, et see peab nii olema,” ütles Ally. “Joe ütles sedasama, kui me temaga paar päeva tagasi kokku saime.”

“Suurepärane. Miks mind sinna koosolekule ei kutsutud?” nõudis Kelly.

“Joe ütles, et sind ei ole vaja sinna kutsuda,” ütles Mel kindlalt.

“Joe on argpüks!” pomises Kelly. Ta piidles Meli. Ta oli meest sõbraks pidanud, ühtlasi ka nõuandjaks. Mees oli üle viiekümne, kui vaja, oskas ta olla raevukas, kui vaja, siis väärikas, ja kui saate jaoks vaja oli, siis oskas ta olla armastusväärne ja lahke nagu jõuluvana. Naine uskus kogu südamest, et mees oli temale alati soovinud kõige paremat. Et Mel oli valmis tema eest võitlema nagu tiiger.

Kelly vaatas Ally Bassettit. Naine polnud talle kaugeltki niisama lähedane, ometi oli agent temale meeldinud esimesest kohtumisehetkest peale. Ally oli samuti raevukas isiksus. Ta püüdis alati teha seda, mis oli klientidele kasulik, sest tema peamine eesmärk oli karjääri edasi arendada.

“Nii et mind võidakse vallandada,” ütles Kelly. “Mis me siis edasi teeme?”

“Sa mõtle selle muusikavideo peale,” ütles Ally.

“Kaalu seda tõesti väga tõsiselt!” soovitas Mel.

“Hea küll,” ütles Kelly, püüdes seda ideed endale vastuvõetavaks teha. “Millal ma nendega kokku saan?”

“Nad korraldavad ühe suure peo jahi peal merel,” ütles Ally. “See saab olema maru vahva.”

“Maru vahva, õige!” rõõmustas Mel kaasa, ehkki ta olek väljendas rõõmule lisaks ka paraja annuse kõhedust.

“Sa saad kokku nende inimestega, kes seda videot teevad. Kelly, nad tahavad sind sinna nii väga! Nad maksavad sulle tohutu summa. Tuleta meelde, Courteney Cox alustas sellest, et tantsis Bruce Springsteeniga!” lisas Ally.

Kelly heitis talle pilgu. “Ta oli siis väga nooruke. Ma kardan, et mina ei ole nii noor! Ma olen juba terve igaviku seebikates mänginud!”

“See võiks olla sinu jaoks hoopis uus käänak, mis loksutab su lahti ohtlikust tüüpampluaast,” ütles Mel otsustavalt. “On aeg natuke tiibu sirutada, kas pole?”

“Ma võiksin ka mujal tiibu sirutada, näiteks mõnes lavastuses kaasa teha,” ütles Kelly.

“Muidugi võiksid. Aga siit saad sa palju raha ja video kaudu püsid sa televaatajate silme ees. Sa ei pea ju igaveseks ennast sellega siduma. Pärast seda oled sa kuulsam ja hinnatum, usu mind. Siis, kui sa tõesti tahad, võid juba ise valida, missuguses lavastuses kaasa teha.”

“Te mõlemad tulete ju minuga kaasa, eks?” küsis Kelly.

Mel viskas Allyle pilgu ja ütles: “Mina tulen kaasa.”

“Ma pean siin mõne asja korda seadma, siis pean ma Kaliforniasse tagasi minema,” selgitas Ally. “Tegelikult mulle väga meeldiks teiega kaasa tulla. See on Marc Logani jaht. Seal ta juba kulude pealt kokku ei hoia. Mul on tuline kahju, et ma ei saa sinna tulla!”

“Aga mina olen kohal,” ütles Mel. “Ma ei tahaks sellest mitte mingi hinna eest loobuda!”

“Tere!”

Doug O’Casey lükkas päikeseprillid pealaele ja vaatas üles. Ta lamas rannaliival, mida tal oli haruharva võimalik teha. Sündinud ja kasvanud Lõuna-Floridas, oli ta harjunud mere, päikese ja lainetega. Ta oli just äsja mõtisklenud sel teemal, et sellegipoolest ei veetnud ta kuigi palju aega lihtsalt rannaliival lebades. Ta armastas ju väga vett, aga ta eelistas olla selle peal, sõita lainelauaga või tegelda mõne muu veega seotud spordialaga. Peale selle pakkus vesi talle liiga palju aega ja võimalust tegelda ei millegi muuga kui vaid omaette mõtlemisega – ja mõtted, mis ta peas ringi tormlesid, ei teinud teda hetkel just eriliselt õnnelikuks.

Ta oli siia tulnud koos Jane Ulrichiga, et talle seltsiks olla. Nad olid Montage’i piirkonnas, kus oli eramaaomanikele kuuluv kinnine rand, vanas heas hotellis, mis oli tuntud suurepärase teeninduse poolest. Doug polnud seda paika kunagi varem näinud; see oli üks neist suurtest ja uhketest vägevasti uuendatud hoonetest. Eelmisel õhtul olid nad andnud hotellis saatkonna peo jaoks eritellimusena tantsuetenduse. See oli kuulunud nädalalõpu pakkumise juurde. Sellepärast oli tal hea võimalus aeg maha võtta, olla Jane’ile kaaslaseks ja lihtsalt lebada päikese käes. Ent kui ta nüüd pilgu tõstis, ei näinud ta Jane’i enam enda kõrval rannaliival. Doug polnud märganud, millal naine ära läks, ja see tegi ta rahutuks.

“Tervist!” hõikas võõras veel kord ja lehvitas eemalt käega, püüdes sellega ta tähelepanu köita.

Too naine, kes ta kohal seisis ja teda vaatas, meenutas Dougile stereotüüpset äsja täiskasvanuks saanud külatüdrukut. Naine oli väike, hea kehaehitusega, blondimast blondim, siniste silmadega ja... sädelevalt elav. Ta seisis rannaliival, lühike seelik seljas ja jalas kõrgete kontsadega kingad, millega tal siin ilmselt kuigi kerge ringi liikuda ei olnud. Naise naeratus oli ärritavalt rõõmsameelne.

“Tere,” vastas mees, oodates, mis nüüd järgneb.

“Kas teie olete Doug O’Casey? Shannon ütles, et ma võin teid siit leida,” ütles naine.

Mees ei soovinud otsekohe end paljastada. Ta kergitas aeglaselt ja ettevaatlikult kulme. Seda naist ei saanud välimuse poolest küll Shannoni sõbraks pidada, isegi mitte tuttavaks. Ta oli liiga... Kas võib olla selline omadussõna nagu hollywoodilik? Tundus, nagu oleks ta üleni olnud plastist, kuidagi kunstlik, sünteetiline alates näojoontest, mis paistsid olevat viimse võimaluseni väljavenitatud, kuni rinnakaarteni välja, mis ei saanud kuidagi anatoomiliselt võimalikud olla.

“Ma tahan teile pakkumise teha,” ütles naine. “Ärilise pakkumise.”

Pakkumine, mõtles mees, küsides endalt, miks süda hakkas tavalisest rütmist kiiremini lööma. Mitte juhtum, probleem, dilemma...

“Mu nimi on Ally Bassett, ma olen Bassetti agentuuri direktor.” Kuna mees ei vastanud, siis ta lihtsalt jätkas. “Ma esindan üht meie tänase päeva kõige populaarsemat tegevnäitlejannat. Ta hakkab peagi osalema ühes erilises projektis ja tahaksin teid palgata temale kaaslaseks. Ma arvan, et me vajame teie profiiliga meest, teie erilise... ettevalmistusega, ütleme nii.”

“Minu erilise ettevalmistusega?’ küsis mees, kellele see kergelt nalja tegi. “Mida te pakute?”

Naine ohkas, kandes keharaskuse liiva sees ühelt jalalt teisele, mille peale mees veidra mõnuga tajus, et eksis, kui arvas, nagu oleks naisele väga ebameeldiv, et ta disainerikingad olid üleni liiva sisse vajunud.

“Ehk olete nõus minuga kohvikus kokku saama... nii umbes kolmekümne minuti pärast?”

“Mida te mulle pakute?” küsis Doug veel kord nõudlikult.

Naise järjekordne ohe oli valulik ja kannatamatu. “See on teile üks äärmiselt kasulik pakkumine, härra O’Casey. See puudutab üht muusikavideot.”

Mees kergitas kulmu, ta ei suutnud maha suruda muiet, mis huulile ilmus. “Muusikavideot. Missuguse ansambliga?” küsis ta, olles nüüd asjast päris huvitatud.

“Ansambliga Tapa Mind Ruttu.”

See oli tõeliselt hullu nimega ansambel, aga ta oli neist kuulnud. Tegelikult oli ta neist päris palju kuulnud. Ehkki nad tegid rokilavadel kohati heavy metal’i taolisi etteasteid, hoidsid nad ometi uskumatult alles oma mõnusa rütmilisuse, mis kutsus kuulajaid kaasa tantsima. Nende ajastus ja moetunnetus oli täiuslik.

“Ma palun vabandust, ma ei saa hästi aru. Kas te tahate mind neile palgata õpetajaks või tantsijaks?” küsis Doug kulmu kortsutades. Ehk ta küll oli mõelnud kunagi tulevikus elukutset vahetada, polnud säärane käänak talle kunagi pähe tulnud.

“Ametlikult tahame palgata teid meie kliendile tantsimist õpetama. Mitteametlikult tahame, et hoiaksite tal silma peal.”

Mehe kulmud kaardusid üles. “Kuidas, palun? Ma olen nüüd päriselt segaduses. Kas te tahate tantsijat või ihukaitsjat?”

“Mõlemat, tegelikult,” ütles Ally. “Teid on meile tungivalt soovitatud, sest oskate hästi tantsida. Teame, et pidasite üht väga rasket ametit enne, kui tantsima hakkasite. Just oskused, mis omandasite eelmises ametis, on teile selles töös väga vajalikud.”

Mees tõusis ja pühkis säärtelt liiva maha. Ehkki ta ei olnud huvitatud sellest, et rikutud staari peale aega raisata, pidi ta endale tunnistama, et too “ihukaitsja” aspekt pakutavas töös oli temas teatavat huvi äratanud.

“Ma ootan teid kohvikus. Andke mulle kakskümmend minutit,” ütles mees. Ta näol oli kerge naeratus ja ta vangutas mõtlikult pead, kui mööda rannaliiva hotelli poole suundus. Naine aga vandus omaette tema järel pehmes liivas sumades.

Kummaline, mõtles Doug, ta oli just seal liival pikutades mõelnud, et ta peaks elus uue lehekülje keerama. Ja nüüd... Mida põrgut. See võib ju olla huvitav. Talle meeldis muusika. Muidugi soovis ta teada, missugune kuulsus oli selle projekti keskpunktis.