Читать книгу Kelly tapmine - Heather Graham - Страница 9

Kelly soovis, et ta oleks ükskõik kus mujal maailmas, mitte siin.

Pidu siin jahil oli täpselt selline, nagu ta oligi oodanud – kõik külalised olid võhivõõrad. Need olid inimesed, kellega ta pidi hakkama koos töötama, aga siiani tundus küll, et nad olid üks kamp päevitunud parme ja jänkusid, keda ei huvitanud miski muu maailmas kui see, kust saada järgmist klaasi alkohoolse joogiga. Toetudes Meli kõrval seistes reelingule ja limpsides kokteili, vaatas Kelly, kuidas kontpeenike suurte rindadega naine mööda jahti ringi kõndis ja pakkus kõigile ilmselt kosmeetilise operatsiooni abiga kujundatud naeratust: “Kes soovib midagi juua?”

Kelly vastas ta naeratusele. “Tänan, mul on veel eelminegi joomata.”

“Tänan, ei,” vastas Mel. Kui ettekandja oli ära läinud, küsis ta Kellylt: “Kas sul on juba lõbus?”

“Mm... muidugi,” valetas too.

“Me ei peagi siia väga kauaks jääma. Sa peaksid lihtsalt veel mõne inimesega tuttavaks saama.”

Peale Meli oli seal veel üks pikk blond mees. Ta oli meheliku kehaehitusega, tugevasti päevitunud ja riietatud kenasse ülikonda, mis rõhutas laiu õlgu ja kitsaid puusi. Kelly oli kindel, et mees oli kuidagi ebaehtne, nagu naised vahel – steroide täispumbatud, mees, kes iga vaba tunni veetis jõusaalis, päikese käes või rinnalt karvu maha ajades või vahatades või jumal teab, missuguse sama mõttetu asjaga tegeldes.

Mees pöördus, just nagu oleks teadnud, et teda vaadatakse. Ta ei naeratanud, lihtsalt tervitas naist tõsise vaevumärgatava noogutusega. Ta nägu oli ühtaegu nii klassikaline kui ka ebakorrapärane, tugevate puhaste joontega ja silmadega, mis olid peaaegu häirivalt sügavsinised. Kontaktläätsed ilmselt. Mehe hoiak oli niivõrd täiuslik, et see pani ta meeter üheksakümnesest pikkusest suuremana paistma. Tal oli seljas kena, ometi lihtsa moega ülikond, mis tõttu ta sarnanes Cary Granti või Errol Flinniga.

Kas ta on gei? küsis Kelly endalt.

Ilmselt kuulus mees kategooriasse rannavalve, otsustas naine. Kelly tundis hetkeks ebamugavust, tajudes, et nad mõlemad piidlevad teineteist, ja et mees tegeleb küllap teda uurides samasuguse mõistatamisprotsessiga. Ta ei saanud aru, miks, aga ta kartis, et mehe hinnang talle võiks olla halvem, kui ta tegelikult väärt on. Võib-olla arutleb mees endamisi, kas tema nina on kohendatud ja huuled kollageeni täis süstitud või kas ta on anorektik või koguni kokaiinisõltlane.

Kelly punastas äkki, kui mees korraks pead noogutas ja temast ära pöördus. Mul pole õigust teda kuidagi arvustada, mõtles naine omaette. Ta ju teadis, kuivõrd eksitavad võivad olla stereotüübid. Inimestele, kes tegelesid seebiseriaalidega, kleebiti liiga tihti külge stereotüüpseid silte, seda tegid isegi snoobidest kriitikud.

Produtsent oli rikas, keskealine, tugevasti päevitunud hõbehallide juustega Casanova-kandidaat nimega Marc Logan. Kelly oli seda meest ennegi näinud. Eelmisel õhtul oli ta nende seriaali saatuslikul võttel osalenud. Pole imegi. Too video-pakkumine oli juba siis kõne all olnud; ta pidi selle mehega juba siis kokku saama. Ent juhtunud õnnetus lükkas nende kohtumist edasi.

Kelly oli täna umbes nelikümmend korda teeseldud naeratusega Logani käe alt läbi lipsanud. Ta punastas jälle, langetades kergelt pea ning mõeldes taas, et tal pole mingit õigust neid inimesi siin arvustada. Ta tundis ennast nii väga... mahajäetuna. Ja reedetuna. Veel tundis ta, et peab kandma karistust millegi eest, milles ta süüdlane pole!

Ta tõstis pilgu ja märkas, et Marc Logan jälgis teda, toetudes vastasreelingule, otse üle teki. Mees tõstis tema poole vaadates üles käe klaasiga, Kelly vastas talle samaga, saates käeliigutust teeseldud naeratusega. Niisiis, too mees oli olnud tema suhtes liiga tähelepanelik. Ent mehe imetlus näis olevat siiras. Ta oli ju olnud seal, kui too õnnetus juhtus, ja paistis, et ta imetlus Kelly vastu oli sellest vaid hoogu juurde saanud, just tema suhtumisest “midagi pole lahti, jätkame tööd”! Kelly pidi endale tunnistama, et mees ei tundnud vähimatki muret sellepärast, et ta oli tööle võetud. Juba ainuüksi sellepärast oli ta mehele tänulik.

“Teie näete tõepoolest kaunis välja selle vana käula taustal,” hõikas mees Kellyle.

See jaht oli kaugel sellest, et olla üks vana käula. Mees ootas Kellylt vastust, umbes nagu jahi kaitseks välja astumist, et oh, see on ju suurepärane jahtlaev. Siis oleks olnud põhjust naise juurde tulla ja juttu alustada.

Kelly hõikas talle vastu vaid tavalise tänu, ent mees hakkas ometigi liikuma tema suunas.

Õnneks köitis vahepeal tema tähelepanu üks bikiinides ettekandja. Mees pani neiule käe ümber ja libistas selga mööda alla. Talle ei avaldatud vastupanu.

Kelly pööras pilgu kõrvale. Ta väristas õlgu. Nii et too mees siis imetles teda ja meelitas. Ometi tekitas Logan temas rahutust. Kas ta tõesti hakkab tolle mehe alluvuses töötama? Kelly raputas pead, märgates üllatunult silmadesse valgunud pisaraid. “Ma ei suuda uskuda, et Joe Penny laseb mu lahti – ja ma pean leppima sellega siin!” sosistas ta.

“Keegi pole sind lahti lasknud. Sinust saab kõva ärinaine, kelle nime ei unustata!” kinnitas talle Mel.

Naine embas meest korraks käsivarrest. “Kui mind pole lahti lastud, siis miks sa minu pärast nii kangesti mures oled? Oled mures ja muudkui ajad mind seda videotööd vastu võtma. Mel... need tegelased tekitavad minus kõhedust!”

Mees hakkas naerma ja näis palju rahulikumana. “Kelly, sa lihtsalt ei tunne neid. Kuule, sa oled Hollywoodis pikka aega olnud ja oled ellu jäänud. Mis võiks sellest veel hullem olla?”

“Tahad sa tõesti, et ma hakkan nendega koos töötama?” küsis ta Melilt, näidates käega produtsendile.

“See sell kirjutab ainult arvetele alla. Usu mind,” jätkas Mel, “Loganit pole just palju näha, tema paneb asjad ainult veerema. Ta on mees, kes võib tundide kaupa iga eelarvesendikese pärast lahinguid lüüa, välja arvatud lisaraha, mille ta on valmis kulutama selleks, et sina selles videos kaasa teeksid.”

Raha. Naine teadis korraga, miks ta tundis end nii reedetuna, hirmununa. Ta oli oma töös olnud nii kindel, ta polnud kunagi mõelnud tulevikule või suuremale muutusele oma elus. “Valentine’i org” oli nii lihtne ja nii mugav. Ta sai töö eest raha, millega maksta kõik arved, ja see raha ei olnud just väike. Ta armastas kodumaja Sunset Boulevardil. Talle meeldis see, et tal oli võimalus viia kõik täditütred ja onupojad reisile rahvusparkidesse üle kogu Ameerika, samuti see, et ta sai aidata oma õde ja venda ükskõik missugustes raskustes. Ta oli ostnud perele maja Palm Springsis, ja kui ta ema oli haige, seejärel isa, siis oli tal võimalik palgata neile parim võimalik erahooldaja, kuni surid mõlemad. Toona anti talle seriaalist vaba aega – tervelt kahel korral. Kõik olid olnud nii mõistvad ja hoolivad.

Siis ütles Mel, just nagu loeks tema mõtteid: “Kelly, ma näen, et su mõte töötab pingsalt. Tean, mida sa ei taha, et keegi teine teaks.”

“Jah?”

“Sinu roll oli nii kindel. Sul on hirm tuleviku pärast. Aga ma arvan, et sulle tuleb kasuks natuke vahepeal midagi muud teha.” Ta hingas sügavalt sisse. “Hea küll, Logan on üks vastik elukas, jah. Aga ta on rikas vastik elukas. Sul ei ole temaga ilmselt enam vaja kohtudagi. Jerry Tritan on režissöör, kellega sa tööle hakkad, ja ma vannun sulle, et ta on üks parimaid. Ta on just see mees, keda sellise töö jaoks vaja on.” Mel hakkas üles lugema Tritani viimaseid šedöövreid videomaailmas. Kelly oli isegi mõnda neist näinud ja need olid tõesti head – meenutasid pigem miniatuurseid kunstfilme kui üksteise otsa lükitud op-kunsti killukesi. “Tema on see kaunis ülikonnas tegelane seal, väga tõsiste tumedate silmade ja sassis juustega.”

Naine tundis kerget rahulolu. Jerry Tritan oli tuntud nõudlikkuse, aga ka eetilisuse poolest. Ta oli koguni uje, mitte bravuurikas elumees. Ta oli parajasti tõsises vestluses pika blondi mehega ja mõlemad paistsid pühendavat tähelepanu vaid teineteise kuulamisele. Nad vaatasid üles, ühekorraga, just nagu oleksid nad mõlemad tundnud, et neid vaadatakse. Blond mees piidles Kellyt. Jerry Tritan langetas viisakas aupaklikkuses pea ja naine vastas talle samaga.

“Näed?” ütles Mel vaikselt. “Kõik läheb hästi.”

“Kindlasti, kui sa nii ütled!”

Kui Kelly selgroog oleks olnud jäigem, siis oleks see ilmselt murdunud. Ta suunas pilgu veele. Vaade, mis talle avanes, oli tegelikult väga kaunis. Miami Beachi ja Miami kesklinna valgustus peegeldus lahel ning taevas olid mõned üksikud kohevad pilved, mis olid veel õhtuses hämaruses nähtavad.

Siin oli tõesti nii ilus. Kui ta vaid sellega nõus oleks...

“Siit tuleb meie uue seikluse teine peategelane,” pomises Mel.

“Oh, siin ta ongi!” kostis hüüatus.

Üks ilusatest reisijatest laevalael tuli nende poole, noor mees paksude heledate juustega, mis lõppesid kuklas kergete lokkidega. Mees oli sihvakas ja sale, tumedate silmade, kõhna näo ja peaaegu klassikaliste näojoontega. Naine oli teda juba enne kuskil näinud, ta oli selles peaaegu kindel. Jah, too mees oli olnud koos Loganiga kusagil Meli lähedal, tol õhtul, kui temaga õnnetus juhtus.

“Kelly! Kelly Trent.” Mees jäi seisma otse tema ette, võttis naise mõlemad käed pihku ja naeratas talle. Mehe näoilme oli täiesti jumaldav, – see oleks ju ometi pidanud naisele meeldima. Aga selles oli ka midagi, mis seoses äsjaste avastustega...

“Kelly, see on Lance Morton, ansambli Tapa Mind Ruttu põhisolist.”

Tapa Mind Ruttu. Suurepärane nimi.

“Lance, kuidas läheb? Meeldiv tutvuda,” pomises Kelly, soovides, et ta saaks võimalikult kähku oma käed mehe kämmalde vahelt vabastada. Ta ei tahtnud olla ebaviisakas, tal oli lihtsalt natuke paha olla.

“Suurepärane. Ma olen äärmiselt põnevil. Mina tahtsin teid meie videosse, teate. Kohe algusest peale. Otsekohe, kui me teada saime, et meil on leping ja me saame teha video,” rääkis mees. Ta vaatas naist armunud pilgul. “Ma olin seal Los Angeleses ka, ma tahtsin nii väga teiega tutvuda, aga pärast seda õnnetust hoidsime kõik eemale. Aga... uhh. Mul on tunne, nagu oleksin väike koolipoiss, kes kohtab iidolit!”

“Oh, tänan teid väga,” ütles naine. “Te olete väga lahke.”

“Ei, hoopis mina tänan teid. On lihtsalt üle mõistuse vahva, et hakkame koos töötama. Üle mõistuse vahva.”

“Jah... maru,” ütles Kelly, tõmmates lõpuks käe noormehe haardest välja. “Aga see ei ole vist veel lõplikult otsustatud,” pomises ta, vaadates Meli poole. “See pole veel kivisse raiutud.”

“Oh, küll saab raiutud!” ütles noormees, näidates talle ülespidi pöidlaid ja naeratades Melile lahket laia naeratust. “Hakkame kahe nädala pärast pihta ja see saab olema minu unelmate aeg!” Teda hõigati kusagilt, Kelly märkas et see hõikaja oli üks kokteilide jagaja, tumedate juustega kaunitar, kes kandis vaid bikiine ja meremehemütsi. Aga enne lahkumist suudles mees teda põsele, jättes ta näole märja jälje, mis lõhnas hapu viski ja vana tubaka järele.

“Mel!” hüüatas Kelly, kui mees ära oli läinud. “See pole ju ometi veel kindel leping.”

“Kelly, nad pakuvad sulle suuri summasid. Tõesti suuri. Sul on seda raha vaja. Sul on vaja natuke säästa seks puhuks kui... sul on lihtsalt vaja natuke tagavaraks koguda. Miks sa peaksid sellest loobuma?”