Читать книгу Kirju mandrilt - Hedvig Hanson - Страница 6

USUD SA, ET MISKI SIIN ILMAS pole juhuslik, et kõigel on kõigega seos?

Jalutasin täna pärast päevatööd kodu kõrvale kirikuparki, istusin pingile, nautisin järvevaadet ja kuulatasin.

Sina ilmusid mu kujutlustesse, istusid mu ees rohul, siis ütlesid midagi oma madalal häälel ja järgmisel hetkel kuulsin esimest korda kägu kukkumas! Alguses tundus mulle, et äkki oli see osa mu kujutlustest, kui mõne aja pärast kukkus ta valjemini ja pikemalt. Tundus, nagu oleks mingi märk. Lapsepõlvest mäletan, et vanaema ikka rääkis, kuidas on käo kukkumine hea- ja kuidas halvaendeline, õhtul olevat õnnelik kägu... ja et esimest korda kevadel käo kuuljale kukub eluaastaid, aga need jäid mul targu lugemata, ei tahaks, et see mind mõjutama hakkaks. Seda enam, et käo vastu mul suurt austust pole, ikka selle teiste pesadesse munemise pärast. Pesaparasiit!

Täna on olnud rõõmus päev – tulbid mu akna all avanesid lõuna ajal, olin neid kaua oodanud – sügisest saadik! Otsisin kuurist pakendi välja, et tuletada meelde sordi nimi – „Light and Dreamy“ („valgus ja unistuslik“ või hoopis „kerge ja unine“?), Hollandist ikka. Pakendi infolehelt andis lugeda: „Roosakaslilla varjundiga keskvarajane Darwini hübriidtulp, kuulub kõige hinnatumasse kõrgvarreliste tulpide rühma.“

Täna kaevasin jälle peenraid. Kuigi olen siin juba mitu aastat maad kaevanud, tuleb eelmistest omanikest (ja neid oli selles majas kolhoosi ajal mitu) välja ikka igasugust kraami – põhiliselt nõusid ja jalanõusid. Klaasikilde, konservikarpe, roostes naelu, süstlaid, rohupudeleid. Täna sattusin üksikute jalanõude otsa, paaris polnud ükski neist: väiksema lapse jooksujalats, suurema lapse kets, naiste kunstnahast king, meestesaabas – putukad ja ussid olid neisse sisse kolinud. Koputasin üürnikud sealt enne jalatsite prügikasti viskamist välja.

Siis kaevasin välja vana kidura rabarberi, mille heinamaalt umbrohu seest leidsin, praegu olevat parim aeg selle ümberistutamiseks. Mõne päeva pärast, kui lõikehaavad tahenenud, istutan selle paremasse mulda. Minu kompostihunnikust on nüüd tõesti kasu. Mõelda vaid, 40aastaselt kasutan ma elus esimest korda ise tehtud komposti!

Noh, enamik ei jõua oma kompostini terve elu jooksul! Komponeerimine ja kompostimine, mulle sobivad tegevused, üks tasakaalustab teist. Kompimine ja kombineerimine, vaata et veel olulisemad oskused elus. Eks õpime.

Aitäh Sulle sünnipäevaõnnitluste eest, mu sõber. Sa ju tead, et sünnipäevad pole mu lemmikpäevad, eriti kui sind ajakirjanduses juubilariks nimetatakse! Silme ette kerkib pilt pikast lauast rosolje, viina ja jorisevate meestega. Kujutad Sa ette, üks väljaanne tegi lugejatele minuteemalise testi: „Kui hästi tunned juubilari? Kümme küsimust“.

Ime, et minust veel märklauda ei tehtud – kui hästi tabad juubilari? Meelelahutusajakirjandus.

Olen olnud aastaid sünnipäeva õhtuks solvunud, sest olen oodanud midagi erilist ja teadagi – kui sul on suured ootused, on pettumus kerge tulema. Aga seekord tegin endale ise kingituse ja läksin linna kontserdile, muusika on mulle parim kingitus, peale üksiolemise looduses. Aga mitte lihtsalt muusika, vaid ikka see, mis hinge liigutab ja on samas oskuslikult esitatud. Üks prantslasest suupillimängija liigutas mu hinge. Ja sel päeval ning õhtul polnudki nii väga viga.

Ilmad on olnud nii heitlikud, ühel hetkel nii soe, et nahk on õues tööd tehes märg, siis viskad riided seljast ja järgmisel hetkel tuleb külm tuul ja puhub sinust läbi. Terve talve on õnnestunud mul terve olla ja nüüd siis sain nohu ja köha. Kuum jalavann ja Carmolise tilgad meega aitavad ikka, homme saab sauna ka.

Ja ongi aprill (naljakuu!) läbi ja saabub kaunis õitsemiskuu. Kalendrisse vaadates sain teada, et täna on linnuristipäev – tuleb välja, et sel päeval ei oleks tohtinudki põllutööga tegeleda, aga vanarahvatarkus saabus minuni liiga hilja – kuiva ilma tuli kasutada, ikka mõned peenrad kaevasin läbi ja mõtlesin, mida ma kuhugi istutan. Suvelilleseemneid ostsin täna ja mõned kannikesed (viola, ladina keeles) istutasin veel korvidesse.

Kaks kuud on meie viimasest kohtumisest juba. Imelik ja imeline on ikka sellele õhtule mõelda – mul hakkas koju jalutades lihtsalt nii jahe ja kahmasin Sul käevangust kinni seepärast, et soojem oleks. Mulle tundus, et Sinus liikus sellest miski. Imestasid, et astume sama sammu ja et see on haruldane. Ehk oli see seepärast, et mul olid madalad jalanõud, oli hoogsam astuda? Kui mul oleksid olnud kontsad all, ehk oleks meie rütmid rohkem logisenud, ega tea... aga kui tuled järgmisel korral mulle maale külla, siis on kindel, et mul pole kontsaga saapaid, pigem natuke porised kalossid. Ja võime siis uuesti proovida külg külje kõrval, käevangus sammumist siinsamas, pargis.

Aga me ei lase ju meie sõbralikel suhetel keeruliseks minna, ega ju? Kuidagi ei tahaks riskida selle kerge tunde kaotamisega, mis meie vahel praegu on.

Kell tiksub köögis, kass nurrub süles, joon veel värsket nurmenukuteed ja sean mõttes homseid plaane – kolm päeva on mulle seekord antud õndsat vaikust, lapsed on mu ema juures. Kui hea, et nad on juba iseseisvamad, võivad ise bussiga vanaema juurde sõita!

Mina peaksin homme aknalaudu lihvima ja õlitama, kõrvitsad potist õue istutama ja kirjutama ühe artikli ajakirjale Sensa – naudingutest! Saadan Sulle kindlasti lugeda, pead ka neist teadma! Ise veel täpselt ei tea, millest kirjutan, kuna ilmub augustikuus, siis arvatavasti tähistaeva sumedatest öödest Augustiga! Ja loomulikult alasti ujumisest kuuvalgel, soojas järvevees. Kas võtame plaani?

Mulle tõesti meeldib kirjutada, mitte raha pärast, aga see tegevus mõjub puhastavalt. Kui see lugejalegi toob häid mõtteid, siis seda toredam. Kui ma ühel päeval esinemistest päriselt väsin või mind enam ei kutsutagi, siis hakkan kirjanikuks, nagu Sina! Ja kui Sa peaksid mind kritiseerima, siis palun, tee seda mahedal toonil, usun, et võtaksin selle vastu. Või vaidleksin vastu! Sest mehe ja naise tunnetus ei saa ju kunagi kõiges sarnane olla!

Muidugi ma pole kindel, kas kirjanikuks saab päevapealt hakata, selleks ikka kujunetakse aastatega, nagu muusikukski ei saa õppida, hakata, vaid peab enne elust läbi tulema, et sul oleks midagi öelda.

Kirjutamine on natuke nagu umbrohu kitkumine, seda on vaja teha, et kultuur sinus saaks kasvada. Aga umbrohi, see ei lõpe kunagi, kaevasin täna selja haigeks. Alguses lähed põllule hea hooga, aga mõne aja pärast on hambad tõrksate juurikate väljakiskumisest risti, siis peaks lõpetama. Sest kõike peab ikka armastusega tegema, ka seda umbrohtu pead sa armastama, ja tigusid, kes su lilli söövad, ja mutte, kes su aia pahupidi pööravad, sest need on osa sellestsamast loodusest. Kui loodad ainult saagile ja tahaksid vihas hävitada kõik, mis sind segab, on tegevus isekas ja pole kooskõlas loodusseadustega. Ja loodusseadusi peab austama, kui juba maale elama ja mullas müttama tuldud. Peame võtma eeskuju taimedelt – püüdlema rohkem valguse poole, et pimedus ei saaks meilt jõudu võtta.

Muld on viimaste päevade vihmadest raske ja minu selg annab kohe tunda, kui liiga palju labidat tõstan. Massaaž oleks hea, aga aitab ka venitus ja nõelamatt. Kas Sul on juba oma nõelamatt, millele selili heita, kui kael ja selg kangeks töötatud? Nojah, nagu minu „Loobumise tangos“: „...me pole enam noorusaja alguses, nüüd näeme elu hoopis teises valguses...“ Suhteromantikat jääb väheseks, räägime ilmast ja aiatöödest ja tervisest. Sellega seoses tuletan Sulle meelde, et teeksid ikka harjutusi oma „külmunud“ õlale ja mudiksid väikese sõrme punkti, mida näitasin. Kui ütled, et isegi nagu oleks parem, siis tähendab, et aitabki. Usu mind, see pole mingi hookuspookus, vaid aastatuhandetevanune Hiina meditsiin (mida raamatust „Punktravi“ vajadusel ja väga lünklikult ammutan). Ja ära võta liiga palju kohustusi oma õlgadele! Mitte teiste eest, igatahes, igalühel tarvis oma õppetund elus saada. Saan aru, et tunned end ses suhtes võlglasena, aga pea piiri ka teistele hüvitamisega.

Lõpetuseks räägin ma koerte tarkusest – minu naabrinaise koer, segavereline Kudi, keda ma saksa lambataksiks nimetan, sest tal on saksa lambakoera välimus ja madalad jalad, ajas täna taga lendavat kurge! Tohutu spurdiga sööstis ta talle järele, arvates tõesti, et tal on võimalik see imelik pika nokaga lind kätte saada – ei mingit vahemaade ega tasanditaju! Halenaljakas vaatepilt. Ütle veel, et koerad on targad! Ta võib olla nii ogaralt rõõmus, et oleks täna peaaegu ampsanud ära tulbiõie, mida imetlesin. Karjatasin ja see päästis mu lille. Sel koeral on nii suur vajadus meeldida, et isegi kuulab püüdlikult sõna – kuigi tal on tohutu kirg kasside vastu ja teisi kasse ajab ta vihaselt taga, olen suutnud talle selgeks teha, et minu kassile ei tohi ta liiga teha. „Kiisut ei kiusa!“ ütlen talle resoluutselt. Ja koer teebki erandi, lähe­neb kassile ettevaatlikult. Teda huvitab noor Mirjam väga, liputab talle isegi alandlikult saba, aga kass vaid kähiseb vastuseks, kui koer oma koonu talle liiga lähedale ajab.

Kui Sa tuled, too mullegi omapüütud räimesid! Mulle küll meeldiks vaadata, kuidas Sa neid puhastad, aga võid ka juba praetult tuua. Mina ei saa kalast küllalt, nähtavasti puudujääk lapsepõlvest – kala meil kodus polnud, vanaemale ei meeldinud kalalõhn! Ükskord tõi ema siiski kalamehelt haugi – see oli õudus­te õudus, kui kala veel tükeldatultki taldrikul hüppas (või oli see mu kujutlustes?). Vähemalt hüppas ta veel terves tükis köögi põrandal. Liiga värske oli ta. Ostan roogitud räimesid turult, aga usun, et Sinu püütud maitseksid kõige paremini. Sibulat ja tilli saab minu peenralt juurde. Sel aastal planeerin ka kartuli maha panna, paar vagu ikka, et värskena (räime kõrvale) võtta.

Jään ootama Sinu vastust ja ärgem kohtumisega kiirustagem, tead isegi, igatsus on magusam kui täitumine. Kulgemine huvitavam kui kohalejõudmine.

Sinu kirjasõber H