Читать книгу Kirju mandrilt - Hedvig Hanson - Страница 7

OODATUD OOTAMATU KOHTUMINE Sinuga sel reedel oli isegi kenam kui ettekujutustes! Toomingas läks just õide, kõik puhkeb, süda õhkab. Hing on nii hell – iga meeldiv heli või värv (Sinu mahesinine särk!), või need lambad koos uttedega seal kaskede all... kõik liigutab nii väga. Ja kuulsid Sinagi esimest korda koos minuga käo kukkumist... ah et saarel pole loodus veel kaugeltki nii pulbitsev? Nojah, ega ma asjata Lõuna-Eestis ei ela, ikka see kevade varajasem saabumine, need kurvilised teed, laaned, järved, jõed... rabad... Kui tore, et käisime rabas, minemata rappa!

Imelik, me ei tunne ju teineteist kuigi kaua, aga tundub, et selle korvab meie sarnane tunnetus. Sinuga on kerge olla.

Mina, kes ma olen lapsest saadik võõristanud inimesi, tundsin end Sinuga nii mugavalt. Milline tuul seal rabas oli! Rabavaikusest ei saanud rääkidagi, rabatorm! Sina oled tuulega harjunud, mina mitte. Aga mul oli hea meel, et tundsid end tuuli-sel mandril koduselt, nagu olnuksid saarel. Vaatamata tuulele oli minus küll korraks tahtmine hüpata sellesse rabajärve, aga mõistlikkus sai siiski võitu ja see, et Sinuga puhast rabavett juua rüüpasime, oli piisavalt kosutav. Palun vabandust, et ma Sul end pildistada ei lubanud, vahel võin käituda nagu laps. Ma pole veel valmis selleks, et olla Su fotode galeriis üks naistest, keda oled kohanud. Tahaksin olla enamat – Su hingeõde? Keegi, keda polegi võimalik nii lihtsalt jäädvustada. Ma mõtlesin korraks ka Sinu pildistamisele, aga ei söandanud. Sind pildistavad ju ka paljud. Meie suhtlus võikski jääda õhku, meie endi meeltesse... või siis kirjadesse. Et keegi kõrvaline ei saaks sest osa, mõistmata selle sõpruse olemust.

Kas me ise mõistame selle sõpruse olemust? Ma loodan, et lõpuni päriselt mitte. Kui me teineteist täielikult ära mõistame, siis ehk pole kohtumiste ootus nii magus.

Käisin ühel õhtul Doris Kareva luuleõhtul, meelde jäi tema uuest luulest paar rida: „Lõbu ja rõõm läksid lahku. Miks? Küll tüdimus teab.“ Kuigi luuletajat ennast on kena kuulata oma luulet lugemas, tundub mulle, et teksti sügavale mõttele ei jõua järele, tahaks süveneda sõna tähendusse aeglasemalt. Aga nii vist luule ettelugemisega ongi, oluliseks saab kõla ja hetke lummus. Ja sõnad võivad kõlada ilusasti, isegi kui polegi suurt mõtet? Laulus on küll nii. Tihtipeale ju kirjutatakse laulusõnu mõttega, et need heliseksid, et neid oleks mugav laulda.

Mul on viimasel ajal laulmisega seotud vastakad tunded. Tahaksin sellest jälle vaimustuda. Mulle tundub vale laulda siis, kui hinges ei helise. Kui on väsimus. Ma tean, et kui ma esinen, siis tavaliselt see hellus tuleb tagasi, aga vajadust esineda praegu pole. Olen jõudnud arusaamiseni, et edevus ja eneseteostuse vajadus lükkavad meid noorena lavale, ja kui siis seda on mõnda aega kogetud... või kui elumured on sind kurnanud, siis tekib vajadus vaikida. Kas hetkeks või kauemaks.

Tahaksin proovida, kas see vajadus tuleb tagasi, kui ma pikemat aega ei esineks. Aga päriselt seda katsetada ei saa.

Elu on nii kallis, niigi ma valin, kus esinen. Aga kui peaksin avalikult ütlema, et ma nüüd ei esine, siis mille eest ma lastele süüa ostaksin? Variant on muidugi toitu ise kasvatada ja seda ma tasapisi püüan.

Tänavune kevad on nii heitlik, sai siin soojaga juba kõrvitsataimed maha pandud, kui tuli külm ja võttis nad. Mul on kahju igast taimest, mis hukkub. Nüüdki veel on öökülma. Käin siis õhtuti taimi katmas. Kartulid said ka maha, varajane sort „Annushka“, polnud kuulnudki. Küll mulle meeldib turul taimekasvatajatega suhelda! Minu arvates on nad tasakaalukad inimesed ja eriti toredad on mehed. See peab ikka hooliv mees olema, kes taimedega tegeleb.

Mu tulbid tunnevad end jahedaga hästi – leekivpunased tulbid, sort „Red Riding Hood“, on eriti jõulised, pildistasin neid täna pärast vihma, kui päike korraks välja tuli. Ja hoopis teise loomusega lilled – meelespead, mu lemmikud – on jälle pargis sinetamas. Aga oodatud sooja pole. Sain siin tuules töötades külma, nüüd siis, maikuus teen endale kuuma jalavanni! Vahel ma väsin sest meie kliimast. Unistan lõunamerest. Aga pole minust minejat, isegi korraks mitte, oma kodu soojus on mulle nii tähtis. Vahel ma kujutan ette, kuidas siis, kui mul enam lauljana tööd pole (sest ma pole enam noor ja ilus ja superstaarid tulevad robinal peale), lähen Lõuna-Euroopasse ja hakkan lille- ja taimekasvatajaks. Kes teab, ehk looksin viinamarjaistanduse ja siis tuleksid mu juurde veine degusteerima!

Inimesel võib ju unistusi olla!

Hoolimata kõledast ilmast laulavad linnud siin mu pargis kogu hingest. Ööbik laksutab nii, et isegi läbi akna kostab. Ja hommikul, kella viie paiku äratab mind ühtlase siristamisega keegi mulle tundmatu linnuke.

Soovin, et oskaksin nimetada kõiki linde, kes siin vidistavad, sädistavad, kädistavad, aga kahjuks ei. Tahan õppida. Siiski, ühe linnuga sain ma tuttavaks – ta oli kolinud oma kaasaga ühte väikesesse pesakasti, mille koos perega vahtrapuule kinnitasime. Mustvalge ja pisike, polnud enne sellist näinud. Interneti abil sain teada, et ta nimi on must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) ning et vanade isaslindude laul on kestvam ja mitmekesisem kui noorlindudel!

Küll aga esineb kärbsenäppide seas polügaamiat ja isaslind võib lahkuda teise emaslinnu juurde, samas võib ka hoolitseda mitme pesakonna eest, kui pered elavad lähestikku! No ütle seda loodust. Inimestega võib ka samamoodi ju olla. Eriti see, et emane teeb valiku. Aga ikkagi huvitav, miks see isane teise emase juurde läheb? Kas isaseid on vähem, nagu meil Eestis mehi? Või on mõni isane oskuslikum laulja kui mõni teine? Kas osa isaseid jääb ka emaseta, kui nende laul ja leitud pesitsuspaik emasele ei sobi? Või minnakse linnuriigis ka kompromissile?! Parema puudusel.

Mida emaslind tunneb, kui isane läheb ära teise emaslinnu juurde? Aga mida isaslind tunneb? Ehk ei ole neil keerulist tundeelu, aga mingid instinktid on ka ses osas, arvestades, et nad on äärmiselt tähelepanelikud. Põnev.

Kui tore, et Sulle meeldis mu „Ootamatus“! Selle muusikalise osa kirjutasin aastaid tagasi, aga sõnad tulid alles nüüd.

...ei suuda siiani ma uskuda,

et armuleek nii ootamatult süttis meis,

kõik teiseks muutus ainsa hetkega,

kui sinu pilk nii sügavalt mind puudutas...

Ega päriselt neid asju ei juhtugi, tead ju ise, on impulss, mille skeletile sa liha kasvatad, sündmusi võimendades ja neile sügavamat tähendust andes. Lugesin läbi Sinu näidendi, millest rääkisid, see meeldis mulle väga! Kohati absurdne, kuid samas igavikuline – inimesed ikka ihkavad armastust! Kuid nad võivad oma kinnisideega kedagi kinni hoida, lõhkuda ära loomuliku tasakaalu ja voolavuse. Olen seda ise nooruses valusalt kogenud.

Tahan kõiki Su näidendeid lugeda! Aiman juba ette, et need oleksid mulle tuttavad.

Sina siis ära üle tööta! Seal, saarel ju veel valusamad tuuled, hoia kael soojas!

Vaatamata nohule tundsin tänaõhtusel jalutuskäigul toominga lõhna... selles lõhnas on suve lootust, nii nagu pääsukeste siristamiseski.

Ära muretse, Sa ei pea mulle nii tihedalt vastama, mingit kohustust pole. Tee nii, nagu tunned või kuidas aega on.

Sinu kirju on alati hea lugeda, aga ka oodata. Kiirusel on oma võlu, aga aeglusel oma kestus!

Sinu matkasõber H