Читать книгу Kirju mandrilt - Hedvig Hanson - Страница 8

SINU SAADETUD FOTOD vast koorunud luigepoegadest tegid mu meele härdaks. Nende udusulgede pehmus on fotolt lausa tajutav. Tahaksin neid lähemalt näha, ehk ühel päeval...

Sellist õrnust tundsin ma korraga nii nende kui ka Sinu vastu. Kuidas nad küll muutuvad kasvades hoopis teistsuguseks, hallikast sulestikust saab valge, tumedast nokast hoopis punane... Kas meie ka nii tundmatuseni muutume, kui suureks saame? Peidame oma kaitsetuse ja udusuled.

Minul on vastukaaluks kuuris jälle kiisupojad, kellel silmad just avanesid. Nii armetud on nad veel. Miks tekitab armetu olek meis härdust? Tuletab see meile meelde, et me saame hästi hakkama ja et on väetimaid, ning just see avab meie südamed?

Pean neile kassipoegadele jälle omanikud leidma. Võtan hoogu, et kassi lõikusele viia, aga kerge südamega ma seda ei tee. Olen siiani rõõmustanud koos lastega, kui kuurist kevaditi kassipojad leiame. Ma tean, ma tean, kasse on liiga palju ja neid tuleb steriliseerida ja kastreerida. Aga kust siis kassipoegi saavad need, kes otsivad?

Kassi nurrumine on mind lohutanud ja rahustanud ja selle poolest jään ma oma kassidele tänulikuks. Eelmise kassi võtsin Tallinnast tänavalt, ta hüppas mulle autosse sülle ja tegi mu halva tuju paremaks. Edaspidi hakkas käima esimese korruse lahtisest aknast mu toas magamas ja nii ta sügise saabudes jäigi. Hea kass oli.

Käisin Tallinnas – on ikka kole koht! Müra, liiklus, liiga palju kiirustavaid inimesi, rahvast, pole õhku, mida hingata.

Nägin abiellujaid Pärnu maantee perekonnaseisuameti trepil pildistamas ja mõtlesin, kas tõesti ei suuda inimesed midagi romantilisemat välja mõelda, kui abielluda Pärnu maanteel. Nägin kunagise moodsa maja, endise rahandusministeeriumi lammutamist – kui hale see oli! Tükke lendas: aknad, paneelid, kivid... kõigel on oma aeg.

Ühel päeval visatakse ehk meie looming prügikasti, keegi kindlasti teeb seda. Uued ajad, uued vajadused, vaja ruumi teha!

Aga... ma käisin hüpnoteraapia seansil. Aiman Sinu skeptilisust nende alternatiivsete teraapiate suhtes ja säästan Sind pikemast ümberveenmisest, ehk teinekord räägin. Niipalju ütlen, et oma rännakul nägin Sind ka! Sinu käsi, mis tööst karedad, ja silmi, mis vaatasid kaugusesse.

Veel nägin Sind kala püüdmas, aga mitte võrkudega meres, nagu Sa tavaliselt püüad, vaid jões ja õngega.

See oli teine aeg, võib-olla mõni teine elu.

Sa arvad, et peale surma pole midagi, sest Sa usaldad teadust. Aga seda Sa ju ometi oled mõelnud, et me pole ainult kehad, vaid eelkõige hinged. Hinge aga teadus ära ei seleta. Öelda, et hinge pole olemas, on sama, mis öelda, et muusika koosneb vaid nootidest. Nii see ju pole? Ainult noodid on need vaid kuiva teooria silmis. Aga kuidas need noodid meie hinges toimetavad, kui need on õiged noodid!

Mõistus ei ole kõige targem. Hüpnoteraapias ongi peamine mõistuse hääl kõrvale jätta, et tajuda intuitiivselt – ühel päeval ma veel teen sulle hüpnoteraapiat, mees!

Kui Sa küsid, miks mul hüpnoteraapiat vaja, siis esiteks huvitas see meetod mind, kirjutan sellest kogemusest artikli, teiseks –iga inimene vajab hüpnoteraapiat! Ma sain vastuseid ja tuge, et minna edasi. See paigalseis on teinud mind tühjaks, tunnen, et ei suuda enam anda niipalju, kui olen suutnud. Mu närvid on kah liiga tundlikud. Paar päeva tagasi hakkasid mu pisarad voolama, kui üle pika aja tundsin taas sireli lõhna. Lapsepõlv tuli meelde ja vanaema. Kuulsin, kuidas ta ütleb: „...sirelid, mis me vanaisaga istutasime...“

Lõpuks on soojem! Herned on üles tulnud, rukola ka. Pojengid kosuvad, murtudsüda õitseb. Murtudsüda! Milline romantiline nimi. See nimi võlus mind juba lapsena. Ju see oli mingi aimus kurbuse ja ilu seosest.

Kirjutasin Kultuurkapitalile taotluse stipendiumiks, eesmärgi lahtrisse lisasin, et soovin võtta loomingulist puhkust, et leida taas üles värskus eneses ja armastus muusika vastu. Ning et stipendium võimaldaks mul kuulata vaikust, ning mitte võtta raha pärast vastu töid, mis ei vaimusta. Muidugi viitasin oma 20aastasele muusikuteele ning sellele, et olen viimasel ajal pühendunud ka teiste muusikast kirjutamisele. Mitte ainult oma muusika loomisele. Ei looda ma stipendiumi saada, küll aga soovin, et näeksin otsustajate nägusid, kui nad mu taotlust koosolekul ette loevad. Kirjutasin neile muusiku eetikast ja sisetunnetest, selle asemel et tulemust tähtsustada. Kunagi ehk leitakse selline taotlus arhiivist ja keegi loeb seda ja loodetavasti muigab, vähemalt!

Et olla edukas loomeinimene, peab end suunama väljapoole, kui tahad, et su looming publikuni jõuaks. Sa pead ise tegema väga palju tööd, et ennast eksponeerida, ja noorena tundub see isegi ahvatlev – pingutada tuntuse nimel.