Читать книгу Pym Pettersoni äpardunud perekond - Heidi Linde - Страница 5

Kõik sai alguse päeval, mil meie õpetaja Hilde ütles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee. See oli mai lõpus ühes emakeeletunnis ja ausalt öelda olin ma juba oodanud sellist tundi, kus pidi ainult parasjagu kaasa mõtlema. Kus sai aknast välja vahtida, mõelda suvest ja peatsest Londoni reisist, samal ajal kui Hilde räägib näiteks tegusõnadest.

Aga nii olin ma mõelnud niisiis enne, kui Hilde meile ütles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee.

Hiilgav idee seisnes selles, et kõik pidid kirjutama lühikese loo oma perekonnast.

Millestki, mis oli päriselt juhtunud, kas siis meie endi või mõne pereliikmega. Siis loeme oma lood teistele ette ja pärast riputame need klassi tagumisele seinale suure papist puu otsa.

„Kõik saavad endale ja oma perele oksa,” rääkis Hilde õhinaga, „ja siis riputate oma loo puu oksa külge. Kas pole mitte vahva mõte?”

Minu suureks üllatuseks paistis sedamoodi, et kõik teised olid Hildega ühel nõul, pidades seda tõesti vahvaks mõtteks.

Nii Jonas kui Eline olid juba oma vihikutesse midagi kirja panema hakanud. Isegi Omar, kes pidevalt kõikide Hilde antud ülesannete ja kodutööde üle kaebas, vahtis kavalal pilgul ja äraoleva naeratusega aknast välja, nagu oleks ta midagi eriti põnevat meenutanud.

Mina tõstsin aga käe üles.

„Mis mõttes päriselt juhtunud?” uurisin mina.

Hilde seletas, et seekord ei peaks me midagi ise välja mõtlema, vaid jutustama mõne tõestisündinud loo.

„Sest absoluutselt igaühel on oma perest midagi põnevat rääkida!” oli Hilde veendunud.

Vaat just selle koha pealt oli õpetaja minu arvates liiga optimistlik.

„Kas poleks mitte toredam kirjutada näiteks universumist?” tegin ettepaneku.

„Pym, eelmisel korral sa juba kirjutasid universumist,” vastas Hilde.

„Nüüd ma tean! Kirjutame veidratest faktidest!” hüüatasin mina.

Vaatasin klassis ringi ja mõtlesin, et sellisele ettepanekule järgnevad kindla peale aplaus ja rõõmuhõisked.

Veidrad faktid, noh! Täiega lahe!

Aga mitte keegi ei rõkanud rõõmust. Vaid mõni üksik viitsis üldse minu poole vaadata. Ja needki olid sellist nägu, justkui vaataksid nad parajasti loomaaias maailma kõige igavamat looma.

„Hea mõte, Pym, aga seekord jääme siiski perekonna juurde,” ütles Hilde.

„Oled sa ikka päris kindel?” küsisin igaks juhuks üle.

Hilde noogutas. Hilde oli kindel kui kalju.

Tegelikult ei usu ma, et oleksin teda kunagi varem nii kindlana näinud, ja just samal hetkel tõstis Omar käe:

„Kas mina tohin esimesena oma loo ette lugeda?” küsis ta.

Pärast tunni lõppu, kui ma kotti kokku pakkisin, tuli Hilde minu laua juurde.

„Huvitavad lood on tihti palju lähemal, kui me arvata oskame,” ütles ta.

„Arvad või?”

„Enamasti piisab vaid sellest, kui asju väheke teise nurga alt vaadata. Tuleb vaid sammuke kõrvale astuda,” seletas Hilde.

Astusin pika sammu kraanikausi poole.

„Siit pole midagi uut näha,” ütlesin mina.

Hilde pani käed rinnale risti, aga tegelikult ei olnud ta praegu range ja tema suunurgas vilksatas naeratus.

„Mina arvan ikkagi, et veidratest faktidest oleks palju põnevam kirjutada. Kas sa teadsid näiteks, et inimene kasutab kolmesadat eri lihast ainuüksi tasakaalu hoidmiseks, kui püsti seisab?”

„Pym.”

„Või et toidul kulub vaid seitse sekundit, et suust makku jõuda?” küsisin edasi.

„Pym!”

„Või et juuksekarv kannatab kolmekilost raskust? Mõelda vaid, kolm kilo!”

„PYM! Aitab küll!” sõnas Hilde viimaks.

Siis aitas kah.

Hilde oli väga tore ja kannatlik õpetaja, aga kui ta minu nime niimoodi ütles, justkui läbiva suurtähega ja vähemalt ühe hüüumärgiga, oli see märk sellest, et oli aeg järele jätta.

„Nii et tuleks teise nurga alt läheneda?” küsisin mina.

„Jah! Teisest perspektiivist!” vastas Hilde.

„Misasja? Perspektiivist?” ei saanud ma aru.

„Just nimelt!” ütles Hilde ja noogutas nii agaralt, et ta pikad kõrvarõngad kõlksusid vastu kaela.

Siis tuligi mulle mõte. Seoses perspektiiviga. Seoses lendamisega.

Kõige esimene kord, kui ma lennukis olin, hakkas mul nimelt nii paha, et pidin äärepealt minestama.

Kui sa nüüd arvad, et ma kardan kõrgust, paned täiesti mööda. Ja kui sa arvad, et mul hakkas halb mõttest, et lennuk (ja sellega koos ka mina ja terve mu pere) võib alla kukkuda, eksid sa samuti.

Kui sa kujutad ette, et ülelõhnastatud stjuardessid ajasid mul südame pahaks, on sul natuke õigus, aga mitte ka täiesti, sest isegi kui üha mööda tuhisevad stjuardessid, kes oleks justkui osalenud naeratamise maailmameistrivõistlustel, olid enne pardaletulekut endale ilmselt kolm liitrit lõhnaõli peale kallanud, ei olnud ka see tõeline põhjus, miks mul paha hakkas.

Ma olin minestamise äärel hoopis ühel lihtsal põhjusel.

Perspektiiv.

Sest isegi kui sa võid vabalt väikest viisi hulluks minna mõttest, et oled parasjagu kümne tuhande meetri kõrgusel õhus, ja isegi kui sa võid ikka korralikult kartma hakata, kui taipad, et oled parasjagu pilvedestki kõrgemal, siis hakkas mul päriselt paha alles siis, kui ma alla maa peale vaatasin.

Sest maa minu all – tee, mida mööda ma tavaliselt kõndisin, jooksin või millel komistasin – ei olnud midagi muud kui üks peenike spagett. Ja autod, mis päriselt võisid kihutada koguni kiiremini kui sada kilomeetrit tunnis, olid vaid tühipaljad liikumatud Lego-autod.

Ma haarasin kramplikult lennukiistme käetugedest ja mul hakkas veel halvem mõttest, et nende autode sees istusid inimesed. Mini-inimesed, kes ei aimanudki, et just praegu vaatas neid üks teine inimene (nimelt mina!) kõrgelt taevast.

Aga just nii oligi.

Nii oli see kõik omavahel seotud, ja samal ajal kui ma klammerdusin nii tugevasti käetugede külge, et käeseljale ilmusid higipiisad, hakkasin mõtlema millegi veel arusaamatuma peale. Nimelt et mõni teine kord vaatavad mingid teised inimesed lennukist alla ja näevad autot, milles mina istun, või siis juuksekarva moodi teed, kus mina käin, ja et nende jaoks olen ma siis poole tuletiku pikkune.

„Mõelda vaid, Pym,” ütles isa, kes istus kõrvalistmel, „praegu lendame me kiirusel peaaegu tuhat kilomeetrit tunnis!”

Ta naeratas mulle ajalehte kokku voltides julgustavalt. Imelik küll, aga tundus, et ta ei saanud üldse aru, kui suur hirm mul oli.

Ja mis veel kummalisem: miks olin mina terves lennukis ainuke, kes taipas, kui hullumeelne see kõik oli!?

Stjuardessid tormasid mööda vahekäiku edasi-tagasi, ise samal ajal muudkui kohvi ja teed pakkudes, justkui oleks see kõige loomulikum olukord maailmas. Ema istus minu ees ja magas, suu lahti, ja tema kõrval istusid minu vanem õde ja vend, Sanna ja Sigmund, kes kaklesid ja nügisid teineteist, nagu neil ikka kombeks.

Ja just siis, kui mulle tundus, et olen sunnitud selle hulluse kohta midagi ütlema, sellest kõigile teistele seal lennukis kasvõi karjuma, nõjatus isa üle minu ja koputas sõrmedega õrnalt aknale.

„Perspektiiv, Pym!” ütles isa. „Siit kõrgelt õhust näeb maailma täiesti uue pilguga, eks ole ju?”

See juhtus päris ammu. Ja ma olin selle mälupildi juba peaaegu unustanud. Aga nüüd, palju aastaid hiljem siin klassis seistes, tuli see hetk äkki jälle meelde.

Hilde vaatas mind ja naeratas. Tema kõrvarõngad kõlkusid ikka veel.

Ja sel hetkel oleks mul nagu jälle paha hakanud.

Peas hakkas mürisema, justkui oleks seal kümme tuhat pisitillukest Lego-autot ringi sõitnud, kõik ise suunas.

Ja autode vahel oli sadu tikumehikesi, kes sagisid ringi, teadmata, et kõrgel taevas istus keegi ja jälgis neid.

„Pym?” ütles Hilde.

Ma sirutasin käe välja ja toetusin kraanikausi äärele, et mitte päris ümber kukkuda.

„Pym? Kas kõik on hästi?” küsis Hilde.

Ma pilgutasin silmi ja ajasin end ettevaatlikult jälle sirgu.

„Nüüd hakkab asju juhtuma,” pomisesin mina, „mul tuli üks ülihea mõte.”

Hilde naeratas ja puudutas mu kätt.

„Ma juba ootan su toredat lugu, Pym!”

Ta hakkas ukse poole minema. Kotti selga upitades ja talle järele vaadates mõtlesin ma, et selleks pole tal küll vähimatki põhjust.