Читать книгу Pym Pettersoni äpardunud perekond - Heidi Linde - Страница 8

Võib-olla nuputad sa parajasti, miks ma ei taha kirjutada minu perega päriselt juhtunud loost.

Ja võib-olla mõtled sa, et kuna ma seda teha ei taha, tähendab see ilmselt, et mu perekond on eriliselt jube ja kohutav.

Aga tegelikult ei ole mu isa kriminaal ega joo palju õlut. (Olgu, ta norskab nii jubedalt, et ema nimetab seda kriminaalseks, aga vaevalt et norskamist saab kuriteoks nimetada?!)

Ka ei istu mu õde vangis. Ja mu ema ei peksa meid. Ja minu vend ei ole mõrtsukas. (Kuigi ükskord, kui ma kolmeaastane olin, lükkas ta mu külmkirstu, et välja uurida, kas seda saab seestpoolt avada – selgus, et ei saa, ja see avastus oleks peaaegu viinud selleni, et ma oleks nii lämbunud kui surnuks külmunud.)

Nii et miks ma oma perest kirjutada ei tahtnud?

Just see küsimus tiirutas mu pea kohal nagu tüütu parm, kui ma tol päeval koolist koju kõndisin. Ja kuigi ma mõtlesin nii kõvasti, et mu pea peaaegu et ragises, ei olnud ma leidnud ühtki head vastust, kui ma koduukse avasin.