Читать книгу Pym Pettersoni äpardunud perekond - Heidi Linde - Страница 6

Aga alustagem algusest.

No mitte päris algusest, nagu Suurest Paugust või Aadamast ja Eevast või kuidas iganes sinu arvates maailm alguse sai. Praegu pean silmas minu algust ja lugu sellest, kuidas minust sai Pym.

Sest arvata võib, et oled juba mõnda aega minu nime imeks pannud.

Enamik inimesi igatahes imestab. Ei. Kõik imestavad. Kõik peale mu oma perekonna, aga nende jaoks olen ma olnud Pym juba nii kaua, et see nimi kõlab sama tavaliselt nagu näiteks Mari. Või Anna. Või Ingrid Katrine.

Kui ema haiglasse mind sünnitama läks, olid nii tema kui kõik teised kindlad, et sünnib poiss. Arst, kes oli mitu kuud varem tema kõhtu ultraheliga uurinud, oli osutanud ekraanile enda ees ja öelnud, et see seal näib olevat üks aktiivne väike poiss. Siis läks isa otsejoones poodi ja ostis sinisetriibulised sipupüksid.

Minu vanem vend ja õde, kes olid siis nii umbes kaheaastased, olid avaldanud korduvalt arvamust, mis peaks saama väikevenna nimeks. Sanna nõudis, et minust saaks Emil, aga Sigmundi arvates oli parim nimi Diesel 10, nagu ühel auruvedur Thomase loo tegelastest.

Ühel või teisel põhjusel, mis mulle siiani päris selged pole, jõuti viimaks nimeni Trym.

Minu nimeks pidi saama Trym.

Kõik olid ühel nõul ja just selle nimega rahul. Aga kui ma viimaks ilmale tulin, siis selgus, et ma polegi üldse poiss. Vaid hoopis tüdruk.

Ema rääkis, kuidas Sanna ja Sigmund mind haiglasse vaatama tulid ja kallistama tormasid.

„Trym!” hüüdis Sanna ja üritas oma põske vastu minu tibatillukest nägu panna.

Sigmund ei olnud veel nii tubli rääkija ega osanud r-tähte.

„Pym!” ütles tema ja patsutas mu pead. „Tele-tele, Pym!”

Sanna naeris. Ju oli Pym tema arvates eriti naljakas nimi.

„Jaa!” hüüdis ta. „Väikevenna nimi on Pym!”

„Ta on väike õde,” parandas ema.

„Pym!” hüüdis Sanna.

„Pym!” hüüdis Sigmund. „Pym! Pym! Pym!”

Nii oligi. Ema ja isa pidid helesinised riided ära panema ja Sanna vanad riided lagedale kraamima. Ja siis algas tüdrukunime otsimise raske töö.

„Désirée?” pakkus isa.

„Liiga imal,” ütles ema. „Kuidas oleks Ragnhild?”

„Liiga igav,” arvas isa. „Aga Anne?”

„Liiga tavaline,” ütles ema. „Aga Kaspara?”

„Liiga ebatavaline,” arvas isa.

Niisugune kahekõne kestis mitu kuud. Ja kui nad lõpuks leidsid midagi, mis neile mõlemale meeldis, oli juba liiga hilja.

Sigmundi ja Sanna jaoks olin ma Pym. Tädi Unni ja onu Jani jaoks olin ma Pym. Mõlema vanaema ja vanaisa jaoks olin ma Pym. Isegi isa ja ema kutsusid mind Pymiks. Ja kuigi nad otsustasid pidulikult, et minu nimeks saab Victoria c-ga, ei hakanud mitte keegi mind niimoodi hüüdma.

Mina olin niisiis arstide prohmaka tagajärg. Ning mulle oli igaveseks ajaks ja igavesti määratud kanda nime Pym. Pym Petterson.