Читать книгу Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees - Heikki Võsu - Страница 5

„Nooh, arva ära, kuidas läks?“

Küsijaks oli mu abikaasa Maiga, kes helistas, et suurt uudist teatada.

Alles see oli (mis sest, et tegelikult oli möödunud juba kolm aastat), kui jätsin pangas oma juristidest kolleegidega hüvasti – nemad kadedusest lõhki minemas ja mina õnnest säramas. Hea, kui abikaasa on diplomaat. Kolm aastat koduperemehe elu oli ootamas. See sobis mulle suurepäraselt. Olin 12 aastat teinud ühes ja samas pangas üht ja sama juristitööd, näinud ära nii majandusbuumi kui ka raju languse. 2011. aastal tundsin, et kõik hakkab otsast peale, kõik kordub, kõike on nähtud ja kõike on tehtud. Tahtsin midagi muud. Aga mida? Vaat seda ei osanud ma enda jaoks sõnastada. Selleks oli mul aega vaja. Ja rahu. Aga kust sa selle aja ja rahu võtad, kui päevast päeva pead tööl käima ja kulutama aju kõige erksama potentsiaali oma tööandja hüvanguks. Õhtul jõuad niigi väsinult koju ja siis ootavad sind väikesed lapsed (kes on muidu toredad, aga mõnikord hiiglama väsitavad), muretsemist vajavad maksmisele kuuluvad arved ja muud olmeprobleemid. Ei, selleks, et endas selgusele jõuda, peab olema mingi muu variant.

Rääkisin oma mõtetest naiseraasule, kes pidas veidi aru ja lausus: „Aga äkki oleks siis aeg välja minna!“ Olgu selgituseks öeldud, et diplomaatide keeles tähendab „välja minemine“ välislähetust ehk tööle asumist mõnda saatkonda või muusse välisesindusse. Siiani olime isekeskis selle mõttega ainult kergelt mänginud, kuid ei midagi enamat. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et peaksin oma senise elu maha jätma, täiesti tundmatus kohas vette hüppama (uued situatsioonid ja elukorralduse muutumised on minu jaoks alati hirmutavad tundunud) ja sõbrad-tuttavad hülgama. Tol 2010. aasta suveõhtul aga, kui mu naine need sõnad välja ütles, ei tundunudki see idee enam väga vastuvõetamatu. Õieti, mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda paremana see tundus. Lastest hakkas Joonas niikuinii lasteaeda lõpetama ja kooliikka jõudma, seega teda ootas nii ehk naa ees suurem elumuutus – miks mitte siduda seda siis juba teiste suurte muutustega. Ja Lenneli oli hoolimata vaid neljast elatud aastast näidanud end väga kohanemisvõimelise tüdrukuna (sisseelamine lasteaiaellu läks näiteks väga sujuvalt), nii et temal ei oleks kindlasti mingeid probleeme ka uues kohas hakkama saamisega. Sõbrad aga – no mis sõbrad need on, kes sinust kolme aastaga lahti ütlevad, eks ole.

Mõeldud (üsna pikalt ja hoolikalt) – tehtud (oluliselt kiiremini). Naine seadis tööl oma kandidatuuri üles ja kuigi konkurents oli märkimisväärne, osutus just tema valituks Kopenhaagenis asuva Eesti saatkonna konsuli ametikohale. 2011. juulis pakkisime asjad ja õnnis elu merineitsi-linnas võis alata.

Aeg läks kiiresti. Pärast viivuna möödunud kolme aastat Taani pealinnas seisime uue valiku ees: kas minna koju või kandideerida mõnda teise riiki edasi. Mis meid Eestis oleks oodanud? Minul tööd ei olnud, koduks olnud korteri müüsime ka enne Kopenhaagenisse siirdumist maha, sõbrad olid (hoolimata minu kuklasse jäänud hirmudest) täiesti alles jäänud... Pärast väikest nõupidamist lastega otsustasime, et jätame asjad saatuse hooleks – meie (hea küll, Maiga) asi on kandideerida uuele kohale ja kui ta osutub kuhugi valituks, siis lähme, kui ei, siis naaseme Eestisse.

Ja nõnda jõuame tagasi päris loo algusesse. Kätte oli jõudnud 2013. aasta detsember. Jõulutrall Kopenhaagenis oli täie hoo sisse saanud, aga minul ei olnud isu seda nautida. Ärevus hinges oli kasvanud iga päevaga. Nüüd siis lõpuks oli Maiga teisel pool toru, et suurt uudist teatada. Välisministeerium oli oma otsuse langetanud.

„Proovid arvata või ütlen ise?“

Hea, kui tunned kedagi juba parajalt pikka aega, saad ainuüksi hääletoonist üht-teist välja lugeda. Ilmselgelt ei kavatsenud ta mind rabada halva uudisega (Eestisse naasmise olime enda jaoks juba piisavalt ebameeldivaks mõelnud), selleks oli ta hääl liiga reibas. Kaalukausil olid kaks Põhja-Euroopa pealinna, üks Kesk-Euroopa oma ja – eelistus number üks (mis pärast kolme aastat „üksteist-kuud-sügist-riigis“ veetmist oli üsna mõistetav) – üks suur ja soe linn Lõuna-Euroopas. Telefonitorust kumanud emotsioonis puudus väga heade uudiste edastamisele viitav ülevoolavus, mis tähendas, et peavõit jäi seekord küll saamata, ent märkimisväärseks rahuloluks tundus siiski põhjust olevat. Meenutades meie hiljutisi vestlusi, jäi alles vaid üks variant.

„Oslo?“

„Jep – Oslo.“