Читать книгу Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees - Heikki Võsu - Страница 6

Pärast omaks võtmist, et meid ootab järgmised paar aastat elu Norras, teadsime, et aega pole viita. Kuigi oli alles 2013. aasta lõpp ja kolimiseni üle poole aasta aega, teadsime oma Kopenhaagenisse mineku kogemustest, et teatud ettevalmistusi tuleb alustada kohe.

Esimene asi – elukoht. Selle osas on Norras asi võrdlemisi lihtne. Vähemalt tehnilises mõttes. Kui Eestis pead läbi surfama city24, kv.ee, Soovi, Kuldse Börsi ja kindluse mõttes veel kinnisvarafirmade enda lehed, siis Norras piisab ühest internetilehest: finn.no. See on sisult nagu kõikide kuulutuslehtede hübriid. Selle kaudu saad osta-müüa ja vahetada nii kinnis- kui ka vallasvara, üürida kortereid, maju ja muid ulualuseid (näiteks aitade väljaüürimine on väga popp, aga ka lihtsalt keldri- või pööningukorrusele rajatud mõneruutmeetrised „üliõpilaskorterid“ on suur äri) ning tellida kõikvõimalikke töid ja teenuseid (või neid ise pakkuda), aga isegi reisipakkumised on sinna koondatud. Ei pea kulutama tunde ja päevi eri lehtede vahel surfamisele, kõige jaoks on üks koht.

Nõndaks, läksime siis meiegi sinna avastusretkele. Ruutmeetrite ja hinna piir oli enam-vähem paigas, see lihtsustas mingil määral ülesannet. Oslot me eriti ei tundnud, aga vähemalt kaardi pealt saime vaadata, kus on saatkond ja kus laste kool, nii et selle järgi tekkis ettekujutus, mis kohti võiks kaaluda. Lisaks muidugi abistavad suunised kohapeal töötavatelt Maiga kolleegidelt. Ootamatult ilmnes, et ega sobivaid pakkumisi eriti pole. Küll oli täiesti ilma mööblita elamisi (mis ei sobinud, sest meil oli endal ainult mingi osa vajalikust sisustusest olemas, ülejäänu pidanuks juurde ostma) või siis täiesti möbleeritud (mis samuti ei olnud hea, sest sinna poleks meie olemasolevad asjad mahtunud). Oli liiga suuri, liiga väikesi, küll liiga kalleid või juba pildi pealt nähtavalt üsna halvas korras olevaid.

Pidime arvestama muudegi veidrustega. Ühes üürikuulutuses oli näiteks nõudmine, et omaniku kass jääks üüritavale pinnale elama. See oli siiski erandlik, kuid kesklinna piirkonnas pakuti näiteks sageli elamisi, kus ei ole olemas (ja kuhu ei ole võimalik ka paigaldada) pesumasinat. Seda asendas maja alla rajatud ühine pesuruum, kus siis saad vastavalt graafikule käia pesu pesemas. Mu teinepool oli sellise lahendusega kunagi Stockholmis elades kokku puutunud ja ta ei olnud valmis enam iialgi midagi taolist läbi tegema. Kujutad ette, kui su laps tuleb porise ilmaga koju, on mõne lombiga lähemalt tutvust teinud ja sa saad ta üleriided pessu viia alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal? Absurdne ju. Või nagu tänapäeval on moodne öelda: #absurd.

Samuti oli huvitav lugeda, mida üürileandja ootas, et sa korterisse ise kaasa tooksid. Okei, enda mööbel võiks olemas olla, mõnikord ka pesumasin. Aga mida arvata kuulutuses pahatihti ette tulnud lausest „köök on möbleeritud, olemas on koht nõudepesumasinale“? Ehk siis – ma tulen korterisse elama maksimaalselt paariks aastaks ja ma pean sinna ise sisse ostma täpselt sellise nõudepesumasina, mis seal oleva mööbliga kokku sobiks, halvemal juhul veel integreeritava versiooni! Ja mida ma sellega pärast pihta hakkan? Müün maha? Okei. Kui palju on neid, kes soovivad osta kasutatud integreeritavat nõudepesumasinat, mis on väga konkreetset mõõtu ja värvi? Hmm... Ühel päeval finn.no’d sirvides aga sähvatas: täpselt õiges suuruses, kooli lähedal, hästi sisustatud, heas korras ja ootamatult normaalse hinnaga maja. „Selle me võtame!“ oli otsus tehtud. Just nagu saatuse märguandena oli meil võimalus võtta üks nädalavahetus, et minna terve perega elamist üle vaatama ja peremeest (või perenaist) (või mõlemat) veenma, et just meie oleme need, kellele ta maja peab andma. Mõeldud-tehtud. Kui Oslosse saabusime, tervitas meid imeilus ilm, päike paistis ja linnud laulsid. No ma arvan, et laulsid. Ega ma siis neid autosse sisse kuulnud. Aga ilm oli igatahes ilus ja see pidi olema hea märk (olete tähele pannud, kuidas teatud olukordades muutuvad ka kõige skeptilisemad meie seast ebausklikeks?). Pärast paarikümneminutilist sõitu Oslo kesklinnast lääne suunas olimegi kohal.

Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad. Aga see polnud suur probleem, sest toad olid täiesti mõistliku suurusega, peale nende oli keldrikorrusel veel külalistuba. Kõigele lisaks avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist on arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Peremees oli saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad aga sellega, et otse nende naabrusse oli hakatud ehitama kolmekorruselisi korterelamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aasta-paari jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra.

Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Omanikud olid kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis peremehe sõnul puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja muid läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest ja lõpetades õues lume rookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme me naisega mõlemad suurema osa oma elust elanud eramajas ja niisugused ülesanded on meie argipäeva kuulunud ka varem. Sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahku minnes viitas igal juhul kõik sellele, et maja antakse just meile, mitte kellelegi teisele.

Kuna see oli alles esimene elamine, mida me Oslos nägime, ja objektiivsema pildi saamiseks oli võrdlusbaasi vaja, siis käisime vaatamas ka teisi võimalikke elukohti – mis kirjelduse järgi tundusid olevat enam-vähem heas korras. Ja oh sa mu meie...

Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks hoone, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli päriselus nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokku klopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu võib leida mõnes Tallinna vanalinna keskaegses tornis, ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul, keskmise pikkusega meesterahval, ei olnud võimalik ilma kummardumata liikuda. Üles jõudes ootas meid ees madala viilkatuse alla mahutatud pööning, kus võibolla vaene üliõpilane oleks elada saanud, aga kindlasti mitte neljaliikmeline pere. Kus kohas olid need välja reklaamitud kolm magamistuba, jäigi saladuseks.

Järgmised paar kohta olid nii pimedad, et õues siranud päikesest hoolimata pidi siseruumide nägemiseks tuled põlema panema – no mis teha, maja ehitamisel polnud arvestatud ilmakaarte, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. See viimane muide ei pruukinud sugugi tähendada kõrgeid kasepuid ja lopsakaid sirelipõõsaid, vaid pahatihti lihtsalt võsa, mida keegi ei olnud viitsinud maha võtta. Mingil imelikul põhjusel oli enamikul meie poolt nähtud korteritest ja majadest korduma kippuv muster: näiteks kui oli reklaamitud kolme magamistuba, siis üks neist oli normaalse suurusega, üks veidi väiksem ja siis üks, mis oli kohe nii väike, et selle kohta võiks öelda mikroskoopiline. Sinna viimasesse mahutad väikese lapsevoodi kuidagi ära, aga see oleks ka kõik. Mõnikord oli näha, et isegi kappi ei saa sinna panna, rääkimata lauast ja toolist, mis võiks igal koolis käival lapsel olemas olla. Neid mikrotubasid reklaamitigi sageli lastetubadena. Aga halloo! – lastel on teatavasti üks rumal omadus: nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti siinmail arvatakse, et tuba kasvab koos lapsega või?! Või kui laps on piisavalt suur, siis hakatakse kogu elamist ümber ehitama? Ka ruumide paigutus oli kohati selline, et... No miks peaks olema vanemate tuba ja üks lastetubadest kõrvuti, aga teine lastetuba hoopis teisel korrusel? Et valid välja oma lemmiklapse, lased temal enda lähedal elada, aga selle ebameeldiva kupatad lihtsalt minema? Ma küll mõistan Harry Potteri või Tuhkatriinu-laadsete muinasjuttude populaarsust, kuid oma kodu ehitamisel ei tohiks ikka nendest lähtuda.

Kui sisekujundusest rääkida, siis ma ei ole selles valdkonnas küll spetsialist, kuid tahes-tahtmata jäi silma, et igaüks oli ennast ise pidanud piisavalt pädevaks, et selle väikese asjaga toime tulla. Või mis on isegi tõenäolisem: ei viitsitud niisuguse tüütu asjaga lihtsalt vaeva näha. Seetõttu võis peaaegu kõikjal näha arusaamatut kooslust (pseudo-)antiigist, mis oli „kombineeritud“ ultramoodsa ja/või igav-tavapärase Ikea mööbliga.

Ja mis põhiline enam-vähem iga hoone puhul – karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist ja lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui ka naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. Vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on oppusset (renoveeritud). Soojustus on sageli selline, nagu asuks maja päikesepaistelises Hispaanias, mitte põhjamaises Norras. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis) (mitte mu eksnaine) (keda mul õnneks või kahjuks polegi) (ja kui oleks, siis ei elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest küttekulud olid kosmilised, samal ajal oli maja alumisel korrusel asunud pesuruumis talvel sõna otseses mõttes hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga – ennetades järgmist küsimust – ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja radiaatorite maksimaalsest huugamisest hoolimata on talvel toas ikkagi napp 15 kraadi sooja. Väljaüürijate suhtumine on aga selline, et kui nõudlust on, pole vaja rohkem remondile kulutada. Ühe maja puhul, mis oli niisamagi alla keskmise seisukorras, viitas omanik aknale, kust mingitel asjaoludel oli klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis, et „siin on üks katkine aken, aga...“, mille peale me jäime loomulikult ootama lauselõppu „...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära“, aga tegelikult lõppes sõnadega „...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda“. Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja „mokad töllakil“ on vast kõige parem väljend meie näoilmete kohta.

Pärast seda ringkäiku olime arusaamisel, et esimesena nähtud maja, mis algul jättis „Eesti oludes natuke üle keskmise“ mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper ja üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.

Kopenhaagenisse tagasi jõudes jäime kannatamatult ootama peremehe e-kirja. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. „Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid,“ oli kõige loogilisem mõte, millega me tekkinud viivitust endile põhjendada üritasime. Kui ka teisel nädalal polnud vastust tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime veel kord, et hoolitseme nende kodu eest ülimalt hästi, kui nad peaksid meid valima. Perepea (ütleme siis, et meesterahvas oli perepea) (kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult) (no las ta kõlab) (niikaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja „naistefoobiks“ või „feminifoobiks“ ei hüüta, jään seisukoha juurde, et mees on perepea) (anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti: „Me väga vabandame viivitamise pärast, aga meil oli vaja perekeskis väga tähtis otsus vastu võtta. Selgus, et kuigi minu professori koht on küll Trondheimis olemas, ei pakutud sealsest haiglast mu abikaasale siiski seda positsiooni, mida me lootsime. Seega otsustasime, et me ei koligi ära. Vabandan veel kord ja palju edu elukoha otsingutel.“

Sellist külma dušši me ei oodanud. Finn.no-d jälgisime aeg-ajalt küll, kuid seda ainult juhuks, kui peaks juhtuma mõeldamatu (mis nüüdseks oli muutunud kahjuks reaalsuseks), et jääme sellest majast ilma. Paraku polnud turule tulnud mitte midagi ligilähedastki. Arvestades, et me olime esimest „õiget“ oodanud juba mitu kuud, võis eeldada, et läheb veel sama palju, enne kui uus sellesarnane kusagilt välja ilmub.

Vastu meie ootusi (õieti kartusi) päris nii ei läinud. Meie tohutust šokist möödus kõigest nädal, kui silmapiirile ilmus uus variant. Eelmisest veidi suurem, koolist veidi kaugem ja Oslo fjordile avaneva vaate poolest veelgi hingematvam. Endal ei olnud meil seekord võimalik kohale minna, aga saatsime Oslos paikneva saatkonna töötaja kaudu teate, et oleme kohast väga huvitatud. Meie huvi võeti arvesse ja lubati ühendust võtta. Vastust ei pidanud kaua ootama, juba paari päeva pärast potsatas abikaasa e-postkasti teade: „Eile tuli meie poolt pakutavat elamist vaatama üks noorpaar ja nad ütlesid, et maksavad meile 10% rohkem üüri, kui kuulutuses küsitud, tingimusel, et me nendega kohe lepingu alla kirjutame. Seda me ka tegime, seega kahjuks jäite te sellest kohast ilma.“ Et nagu... kuidas nii? Oleks teadnud, et tegemist oli enampakkumisega (mida ta ei olnud) või et selline asi on Norra üüriturul tavapärane (mida ta ei ole), siis ehk oleks isegi mingi sarnase käigu teinud. Aga ei teadnud. Seega ei teinud. Ja jäimegi ilma.

Nüüd hakkas juba vaikselt siginema paanika. Käes oli juulikuu. 1. augustist pidi Maiga asuma Oslos tööle, olenemata sellest, kas tal on mingi elukoht või mitte. Olime valmis erinevateks kompromissideks – okei, kui ei ole kooli ega töö lähedal, siis vähemalt hea transpordiühendus, millega saab emmale-kummale piisavalt lähedale; kui pole kõigile normaalse suurusega magamistube, siis võtame ühe „mikrotoaga“ variandi; kui pole kõiki vajalikke kodumasinaid, võime mõne ise osta – aga isegi langetatud standardile vastavaid elamisi ei olnud ega tulnud. Käisime peas läbi juba eriti ekstraordinaarseid samme nagu ajutine peatumine hotellis, ööbimine tuttavate juures ja muu säärane, lootes siiski, et millalgi ja kuidagi lahendus siiski saabub.

Olime parasjagu Eestis suvepuhkust veetmas ja tegemas viimaseid ettevalmistusi järjekordseks küla peale minekuks (kes vähegi pikemat aega välisriigis on elanud, teab, kui külastusterohkeks kõik Eestis käimised muutuvad), kui viskasin veel viimase pilgu finn.no peale (refresh-nupu kasutamine oli selleks ajaks muutunud juba igatunniseks rutiiniks). Ja etskae! Täiesti korralik, B-energiatähisega, täpselt õigete ruutmeetrite (kahjuks ühe „mikrotoaga“) ja enam-vähem normaalse asukohaga elamine oligi just üles pandud. Jäi küll eemale laste koolist ja naise töökohast, aga vähemalt transpordiühendus linnaga tundus olevat väga hea. Nüüd läks kiireks. Küllaminek võib oodata, aga sellest kohast me ilma ei jää! Kohe läks kiri majaomanikule, et meie tahame seda kohta ja ärgu mõelgugi kellelegi teisele seda anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud) (kuigi oleks tahtnud) (no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on). Abikaasa tulevane ülemus Oslos, kes oli asjade käiguga kursis ja selleks ajaks samuti väga murelikuks muutunud, oli kohe järgmisel päeval nõus minema ise kohapeale meie peret „maha müüma“.

Järgnev ööpäev tahtis närvid seest süüa. Mõtted käisid pahatihti ühes suunas: „Aga mis siis saab, kui...“ Edasi ei tahtnud mõeldagi. Kell oli juba tiksunud viiendasse õhtutundi, kui naise ülemus lõpuks helistas. Ma polnud arvatavasti ainuke, kelle süda jättis ootusärevuses paar lööki vahele. Ilmnes, et saadikuhärra polnud küll omanikku ennast tabanud, ent see-eest oli pidanud väga meeldiva paaritunnise silmast silma vestluse tolle abikaasaga. Nende mõnusa olengu olevat lõpetanud perenaise lause: „Meil on küll teisi huvilisi, las nad tulevad ja vaatavad, aga mul on otsus tehtud: me anname selle teile.“

Huuuuuh! Ütleme nii, et pingelangus ei olnud kaugeltki piisavalt täpne kirjeldus tunde kohta, mis meid sel hetkel valdas.