Читать книгу Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees - Heikki Võsu - Страница 7

Juuli lõpus Kopenhaagenisse naastes võttis meid vastu totaalne kuumalaine, mis kestis päevi ja päevi.

Kraadiklaas ei langenud isegi öötundidel alla 25 kraadi, konditsioneeri meil korteris polnud ja avatud akendest oli pigem kahju kui kasu – õhk ei liikunud, aga naabrite lärmakad pralled kestsid pahatihti hiliste öötundideni. Kuidagi pidime aga ennast siiski kokku võtma, sest riided, mänguasjad, nõud ja kõik muu isiklik vara tahtis pakkimist ja kolijatele üle andmist. Kui see oli tehtud, jäi veel viimane ööpäev, mille jooksul tuli elamine ära koristada. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas (palavus ja magamatus ei ole mälu parimad sõbrad), aga igatahes hakkama saime! Koristamine oli muidugi tehtud töö kohta vähe öeldud, sinna oleks võinud pärast meid kas või haigla rajada – me pesime isegi seinad puhtaks, rääkimata akendest-põrandatestustest ja kõikidest nurkadest, mis üleüldse korteris olemas olid. Ilma liialdamata võin öelda, et korter nägi välja värskem kui meie sissekolimise päeval kolm aastat varem. Nähtud vaev tasus muide ennast täielikult ära – kõikide imestuseks maksis korteri omanik 100 protsenti tagatisraha tagasi. Sellist asja ei pidavat asjadega kursis olevate isikute sõnul Taanis peaaegu kunagi juhtuma. Alati leitakse põhjus, miks 50–10 protsenti tagatisrahast endale jätta – tuuakse selle põhjenduseks siis vajadus niigi põhjalikult koristatud eluruumid üle koristada, olematuid värvikahjustusi likvideerida või lihtsalt korterit „värskendada“, nagu nad seda sealmail nimetavad.

Rampväsinult ja kerge lahkumiskurbusega hinges käisime veel kord kõik kohad läbi. Naljakas, kuidas tühjad toad jätavad tunde, nagu oleks mingi hing sealt lahkunud. Olles veendunud, et maha ei jäänud midagi, mis sinna poleks pidanud jääma, asusime minekule. Viimast korda keerasime välisukse lukku, sõitsime liftiga alla (siiras lootuses, et me seekord kinni ei jää) (nagu seda nii mõnegi majaelanikuga viimaste aastate jooksul korduvalt juhtunud oli) ja libistasime võtme majahaldaja postkasti. Oligi kõik.

Üks etapp meie eludes oli lõppenud.

Oli juulikuu viimane nädalalõpp. Kopenhaagenist õhtul väljunud praam randus järgmisel hommikul päikesepaistelises Oslos (see oli vist sealmail üle aastate üks kõige päikeselisemaid suvesid). Asusime sadamast autoga oma uue kodu poole teele ja lootsime kõigest südamest, et piltidel maja kohta nähtu ka päriselus sama hea välja näeb. Üsna veider oli liikuda elamise poole, mis peaks justkui olema järgmised paar aastat su koduks, aga mida ise pole päriselt näinudki.

Kümmekond minutit sõitu mööda kiirteed ja juba keerasimegi ära kitsaste kõrvalteede rägastikku. „No nii, GPSi juhiste kohaselt on alla kilomeetri veel jäänud, huvitav, kas...“ TÜMAKI! Auto hüppas üles ja meie pead käisid lakke. „Mis asi see veel oli?!“ hüüatas naine kõrvalistmelt. Ma vaatasin talle sama küsiva näoga otsa. Tee oli tundunud täiesti normaalne ja polnud ka mingeid märke, et siin mingeid takistusi peaks o... TÜMAKI! Uus hüpe ja meie jälle peadpidi laes. Okei, nähtavasti on mõistlik hoog maha võtta (mitte et ma sinnamaanigi hullupööra kihutanud oleks). Peagi selgus meie traumaatilise kogemuse põhjustaja: kogu tänav oli iga mõnekümne meetri tagant kaetud lamavate politseinikega. Ei, mitte nende väikeste plekist kõrgendikega, mis Tallinnaski siin-seal autosid raputavad, vaid ikka tõsiste, kümmekonna sentimeetri kõrguste asfaldist ja kivist estakaadidega. Hea küll, liikluse rahustamiseks sobivad need hästi, aga... need olid täiesti märgistamata! Mitte mingeid valgeruudulisi laikusid, ei mingeid hoiatavaid liiklusmärke, rääkimata helkuritega kaunistatud postidest tee ääres – lihtsalt kes teab, see teab. Ja kes ei tea, see saab kohe väga valusalt teada, nagu me oma kogemusele tuginedes võisime väita. Hiljem, kui ma linnaga juba rohkem tutvust olin teinud, tuli välja, et taolisi estakaade on kõik linnatänavad täis. Mõned peaaegu nähtamatud (estakaad on täpselt sama värvi kui ülejäänud tee), teised nii järsud ja kõrged, et isegi kui sa järgid tee alguses näidatud kiirusepiirangut 30 km/h (ja see on ka ainus märk, mis eelolevatest takistustest mingisugustki aimu annab), pole sellest auto lõhkumise vältimiseks mingit abi.

Viimase teeotsa tulist kurja vandudes, et Norra meile sellise põrutava tervituse pakkus, saabusime lõpuks sinna, kus meie sihtkoht pidi olema. Piltide ja kuulutuses olnud kirjelduse järgi teadsime, et meid ootab ees omamoodi ridaelamuboks (omamoodi selles mõttes, et väljast nägi maja välja nagu tohutu suur villa, aga seest oli jagatud kuueks korteriks). Tõepoolest, selline ta ka oli. Küll aga ei teadnud me seda, et maja on ehitatud mäekülje sisse, mis tähendas, et alumine korrus on osaliselt mäe sees. Nii et kui tahtsime siseneda enda esimese korruse boksi, pidime selleks laskuma otsekui keldrisse.

Korterisse astudes keldritunne ainult süvenes. Esik oli hämar, välisuksest tulnud päevavalgus oli vaevu-vaevu piisav nägemaks, kuhu astuda ja istuda. Teiste tubadega tutvudes olukord kuigi palju ei paranenud. Oleks tahtnud pea natuke õlgade vahele panna – nii madal tundus kõik. Kui Kopenhaagenis oli meil olnud vana soliidne korruselamu, kus üle kolmemeetrised laed olid standardiks, siis siin tekitas astmeteks jagatud 2–2,5 meetri kõrgune lagi tunde „appi, taevas kukub alla, taevas kukub alla!“, nagu kass ühes tuntud multikas hüüdis. Et elamine oli poolenisti maa all, siis tuli ka päevavalgus sisse ainult korteri ühelt küljelt. Elutuba, mille aknad olid suunatud just sinna valgemale poolele, oli veel mingilgi määral hele, aga lastetoad, mis jäid teisele poole (ehk mäe sisse), olid ikka üsna pimedad. Avanev pilt pani mu õrnema poole sosistama: „Nagu koopasse oleks sattunud!“ Minu arvates oli see vähe üle dramatiseeritud, aga jah, võrreldes meie eelmise elukohaga olime ilmselgelt järele andnud nii tubade suuruses kui ka üldises avarustundes. Eriti kurb oli Joonas, kes esialgu ei vaadanud sugugi optimistliku pilguga väljavaatesse elada järgmised paar aastat toas, mis „on väiksem kui vannituba“, nagu ta ütles. Kusjuures täpselt nii oligi. Norrakad on vannitoahullud. Igas elamises peab olema kaks asja: kamin ja, kui vähegi võimalik, siis kaks duširuumi/vannituba. Nende pealt ruumi kokku ei hoita. Mis omakorda tähendab, et vajadusel leitakse kokkuhoid mujal. Nõnda leidsime meiegi oma elamises ühe suure kamina, kaks täiesti korraliku suurusega vannituba (mis võrreldes Kopenhaageni tagasihoidliku paariruutmeetrise dušinurgaga oli suisa külluslik luksus), kaks mitte nii mõistliku suurusega magamistuba (võrreldes Kopenhaageniga nii umbes-täpselt kaks korda väiksemad) ja ühe täiesti ogaralt pisikese toakese (pindalalt mitte suurema kui viis ruutmeetrit) (mille sisse käis ka riidekapi alla jääv pind), mis pidi siis saama poeglapse magamistoaks. Poisi õnnetut olekut vähendas õnneks märkimisväärselt universaalne toalaiendaja, mida maakeeli arvutiks nimetatakse. Ja kui see riistapuu sai veel internetti ühendatud, oli tal juba üsna ükstapuha, kas ta on viie- või viiekümneruutmeetrises toas.

Vähendamaks muljet, et me oleme viimase peal virisejad (tean-tean, hilja juba), siis ütlen, et tegelikult oli elamine ilus ja puhas ning sisaldas Norra oludes üsna harukordset luksust – automaatset kliimaseadet (mis, nagu hiljem selgus, peaaegu et isegi töötas) ja kõikides tubades põrandakütet (mis on samuti siinmail pigem haruldus). Enne meie saabumist olid omanikud just lasknud kogu elamise üle värvida, et meil oleks ikka seal parem olla, ja jätnud meile sahtlisse hulga uusi lambipirne (mida ma alguses pidasin lihtsalt toredaks žestiks, kuid juba mõne nädala jooksul pirnide otsa saades mõistsin, et nad ennetasid meie pretensioone). Lisaks laiutas elutoa ees terrass, mida uste avamise teel ruumide pikenduseks sai muuta, ja sellest edasi ka privaatne hekiga ümbritsetud murulapp, mis suvel (mis sest, et suvi on siin veel lühem kui Eestis) (ja külmem) (ja vihmasem) (okei, mitte alati) päris mõnusat äraolemise võimalust tõotas pakkuda.

Mõne aja pärast õnnestus meil korteriperemehe endaga ka kokku saada. Tegemist oli väga toreda härrasmehega, kes hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest (ma tegelikult ei tea, kui vana ta oli, aga hinnanguliselt paigutaks ta sinna seitsmekümnendate eluaastate algusesse) oli üsna nooruslik. Uhkeldas oma äsja ostetud iPhone 6 Plusiga, mis oli sõna otseses mõttes eelmisel päeval Norras müüki tulnud. Ta pakkus meile kohe välja, et kui me tahame, siis ta võib paigaldada meie välisuksele sellise luku, mida ei avata võtmega, vaid äpiga. Meie ettevaatlik tähelepanek „aaaga kui koduteel telefoniaku tühjaks saab, siis me jääme ju ukse taha?“ pani teda selles osas ümber mõtlema. Tegi siis hoopis ümbruse lühitutvustuse, rääkis, kus lähim toidupood on, näitas, kuidas kliimasüsteem toimib (õieti väljendus ta küll selliselt, et: „Ma pole ise ka päris lõpuni aru saanud, kuidas see töötab, aga siit saab erinevaid nuppe vajutada ja programme valida... No eks te ise vaadake!“) ja kuidas me autoga maa-alusesse garaaži pääseme. Turvalisusest juttu tulles mainis, et ta isegi ei mäleta viimast korda, mil ta kodunt lahkudes uksed lukku keeras. See kõlas küll julgustavalt, ent sellegipoolest otsustasime seda praktikat mitte jätkata. Alguses kõlas vähe kummaliselt härra palve mitte tellida posti teel tulevaid asju meie uue kodu aadressile, vaid kasutada saatkonna oma. Veidi hiljem selgus ka proosaline põhjus: kodune postkast (mida ta ise polnud kasutanud) oli lukustatud tabalukuga, mille avamiseks tuli kasutada koodi, aga ta ei mäletanud enam õiget kombinatsiooni. Enne lahkumist rõhutas peremees, et kui meil tekib korteriga seoses mingeid soove või küsimusi, mis vajaks lahendamist, siis olgu me ettevaatlikud – tema ei lase endale mitu korda öelda, ta laseb kõik kohe ära teha. Tema põhimõte olevat: „Kui minu üürnikud on õnnelikud, olen mina õnnelik.“ Mis tegi ka meid õnnelikuks.

Kui esimesel õhtul oma uues elamises Maigaga teetassi taga eluolu üle arutasime, siis jõudsime tõdemuseni, et tegelikult pole lood sugugi halvad. Jah, meie lootused ja ootused olid suuremad, aga meil oli nüüd ikkagi kodu ja üldsegi mitte kehvake. Ja see – arvestades kõiki asjaolusid – oli väga suur asi.