Читать книгу Kõik võib veel hästi minna - Heino Viik - Страница 5

Veiniõhtusöök toimus Ammendes. Suur juugendvilla kössitas loojuvas aprillipäikeses nagu mõttesse vajunud ülekaaluline vanainimene, kes on unustanud, mida ta tahtis teha. Sees oleks nagu eksponeeritud Eesti Taksidermistide Ühingu juubelinäitust. Toad olid täis erinevate ulukite tolmunud topiseid, kuid Hugo ei saanud neid eriti kaua silmitseda, sest juba tõttas tema poole TopWine’i naeratav töötaja. Olgugi et ta nägi naist esimest korda, tervitas see teda nagu noor armunu, kes on pidanud kallimast kaks tundi eemal olema.

„Olivia,” tutvustas ta ennast. „Suur rõõm sind täna õhtul näha!”

„Hugo Uljas. Tore siin olla! Kus ruumis siis jaht tuleb?” läks Hugo kaasa Olivia joviaalse tooniga. Murdosa sekundit olukorda analüüsinud, mõistis Hugo, et pole naisest huvitatud. Ta ei eitanud, et baasinstinktid toimivad ning kui kaks sobivast soost ja eas inimest kohtuvad, toimub ka hindamine, kas teine võiks olla partnerikandidaat. Olivia oli Hugo jaoks liiga tavalise välimusega, liiga keskmist kasvu ja liiga väikeste rindadega.

Õhtusöök toimus saalis, mille seinad olid vooderdatud puitpaneelidega ning ajastutruud seinavalgustid ja kandelaabrid tekitasid ruumis hubase atmosfääri. Laud oli kaetud kahekümnele inimesele ja külalised hakkasid tasapisi istet võtma. Hugo ei kiirustanud. Ta lasi teistel rahulikult lauda istuda ja sättis end siis kõige ilusama, ilma paažita tulnud naise kõrvale.

„Kas siin on vaba?”

„Jah, palun.”

„Millest selline kõrgendatud huvi alkohoolsete jookide vastu?” alustas Hugo seltskondlikku vestlust.

„Kes siis heast toidust ja veinist ära ütleb,” naeratas lauanaaber, „ja õigupoolest on see veinidegustatsioon sünnipäevakingitus, mille ema mulle tegi.” Naabri kõrvalt lehvitas Hugole särtsakas daam ning see oli ühtaegu nii halb kui ka hea uudis. Ema valvas pilk tähendas, et Hugol ei maksnud õhtu osas liiga suuri plaane teha. Hea uudis oli aga see, et daam oli kaunis, mis lubas ka tütrel aastate pärast kabe välja näha.

Veinimaja Schopenhauer und Söhne esindaja Gottlieb Schopenhauer alustas veinide tutvustamist. Ta pajatas pikalt-laialt maja ajaloost ning pillas õhku spekulatsiooni, et nende vaarisa Friedrich, kes veinitootmist Colmarist edelas asuvas Eguisheimis aastal 1853 alustas, oli kuulsa filosoofi vallaspoeg. Hugole tundus see väide pigem kahtlane, sest Arthur Schopenhauerist sai ju, pärast ebaõnnestunud katseid endale sobiv kaaslane leida, naistepõlgur. „Juba kehaehituse järgi võib aru saada, et tõsisem mõttetöö naisele ei sobi,” meenus Hugole filosoofi ütlus. Igatahes Helen seda väidet ei kinnitanud. Hugo oli vahepeal lauanaabri nime välja uurinud, tegu oli igati intelligentse ja meeldiva naisterahvaga.

Esimesena tuli lauda vahuvein Cremant d’Alsace Brut AC. Kihisev jook Spiegelau šampanjaklaasis oli tõeliselt kaunis. „Milline suurepärane värv,” lausus Hugo ja Helen muigas selle peale. Aroomis sidrun, tsitruselised. Maitse magus-mõrkjas, mango. 8 punkti, märkis Hugo hindamislehele. Järgnes 2016 Pinot Noir Rosé. Nõrk aroom, roosilehed. Maitses jaanipäevane maasikas, pihlakas. 5 punkti. Kuna vein Hugole ei maitsenud, kallas ta ülejäänud joogi anumasse, mis oli degusteerimisel seks otstarbeks lauale pandud. Enesekindlalt edastas Hugo oma tähelepanekuid lauanaabritele ja uuris nende omi. Helen ja isegi ta ema tulid mänguga kaasa ning pakkusid välja vaimukaid kirjeldusi.

Serveeriti esimene käik, milleks oli soe köögiviljasalat baklažaani ja suvikõrvitsaga. Lisaks veel erinevad pestod, mahe ekstra neitsioliiviõli ning maja leib ja sai. Igati tervislik valik, tõdes Hugo ja lasi salatil hea maitsta.

Hugo jätkas vestlust lauanaabriga ja meenutas värvikalt oma Elsassi muljeid. Seitseteist aastat tagasi oli ta sõbraga kaasas käinud, kui too Freiburgist kasutatud kurvasilmse Mercedese ostis ning enne kojusõitu olid nad Elsassis ringi sõitnud. Piirkond oli tõesti maaliline oma kaunite küngaste ja vahvate saksa-prantsuse külakestega. Hugo oli sukeldunud Elsassi eelteadmiste ja ootusteta, nõnda et muljed nii veidi Lõuna-Eestit meenutavast loodusest, vahvärkfassaadidega hoonetest kui ka melurikkast Colmarist mõjusid värskelt ja võimendunult. Millal ta viimati reisimisest selliseid ehedaid muljeid sai? Liigne ettevalmistus ja reisiteatmike uurimine muutis võimalikud üllatused ja neist tulenevad emotsioonid juba eelnevalt keskpäraseks.

Nõud koristati ära ja kolmanda veinina tuli lauale 2013 Pinot Noir Organic. Kerge mull, aroomis küps pohl. Maitse samuti pohlane, värskelt samblalt nopitud jõhvika noodiga. Hinne 9. Hugo hinnet mõjutas see, et ta oli tervisliku toidu ja mahetootmise fänn. 2015 Pinot Blanc Reserve. Tsitruseliste tants ilusal sinisel Doonaul. Kerge happega vein mõjus ergutavalt nagu suvine varahommikune suplus. Hinne 8.

Pearoaks oli Pärnu lahe koha porgandi-kõrvitsatambi ja tartarkastmega. Mõnus kerge roog, mis sobis õhtusse hästi, arvestades asjaolu, et karta oli ka magustoitu. Pearoa juurde 2015 Riesling Reserve. Aroom puudub, maitse hapukasmõrkjas nagu ebaõnnestunud toonikul. Jääk anumasse ja hinne 3. Vestlusest lauanaabriga oli Hugo teada saanud, et Helen töötab naistearstina Pärnu haiglas ning tal on mees ja kaks last. Nii et võib-olla oli tal kõik kenasti. Seda ei kinnitanud Osho vaade. „Maailmas on olemas perekondi – need on väga haruldased, mitte rohkem kui üks protsent –, mis on tõesti ilusad, tõesti kasulikud, kus toimub areng; kus pole autoriteeti, pole võimukust, pole omandiiha; kus lapsi ei hävitata; kus naine ei püüa hävitada meest ja mees ei püüa hävitada naist; kus on olemas armastus ja vabadus; kus inimesed on koos lihtsalt rõõmust, mitte muudel motiividel; kus pole poliitikat.” Nii et tõenäosus oli üks protsent. Sellegipoolest uskus Hugo võimalust, et lauanaaber kuulus selle ühe protsendi hulka. Ta tundis ennast järjest vähem eesmärgile suunatud don Juanina ja järjest enam meditatiivse epikuurlasena.

Teise veinina serveeriti pearoa saatjaks 2010 Riesling Grand Cru’d. Aroom petrooleum, veneaegne töökoda. Maitses nagu kuu aega sahvris avatult seisnud päevalilleõli. Otse anumasse ja hinne 2.

Desserdiks oli Hermann Leopoldi šokolaadikook tuhas kümmelnud ehmatatud mandlilaastudega. Kook oli esmaklassilisest tumedast Valrhona šokolaadist ja mis eriti oluline – polnud liiga magus. Maiuse paažiks oli 2014 Pinot Gris Organic. Tumekollane vein maalis klaasile pakse jalgu ja oli oodatult õline. Maitsete kaskaad tipnes küpse koduaia karusmarjaga. Hinne 8. Helen rääkis oma reisidest ja lemmiksihtkohtadest Euroopas. Mitte just üllatuslikult meeldisid talle Vahemere maad ja köök, eriti Kreeka. Ta rääkis unelevalt Náfplio kuurortlinnast ning selle tänavakohvikutest ja suveniiripoodidest. Ka Hugole meeldis reisida ja eriti üksinda, seljakott seljas. Reisides tundis ta ennast voolava ja suhteliselt õnnelikuna. Kas õnnelik olemise eeltingimus oli vabadus? Võib-olla. Igatahes koges Hugo reisides õnne- ja vabadusetunnet – isegi kui absoluutne vabadus on illusioon.

Viimasena toodi lauda 2012 Gewürztraminer Incroyable. Kaheksas vein erutust ei tekitanud. Maitse Hippo banaanismuuti, vähe hapet ja vürtsi, liiga magus, hinne 4 ning ära anumasse. Hugo tundis küllastumust. Purjus ta polnud, hea oli olla. Ta jättis daamidega galantselt hüvasti, küsides enne Helenilt täisnime, et naine siis Facebookis sõbraks kutsuda.

Hugo jalutas tagasi majutuspaika. Õhtu oli pigem karge nagu aprillile kohane. Tuul oli vaibunud ja sooja paar-kolm kraadi. Kõndimine Hugole meeldis ja veidi pikem, ringiga jalutuskäik lubas head ööund. Külalistemajas vaatas Hugo veel korra telefoni, mis Tinderis toimub. Ei midagi. Paistis, et selle vanuserühma naised polnud nädala sees eriti aktiivsed ja eelistasid printsi oodata kodus teleri ees, seltsiks šokolaad. Või oli tal ebaõnnestunud profiilipilt ja lisatud mõtted vabadusest pelutavad.

Kokkuvõttes võis lugeda päeva ikkagi õnnestunuks.