Читать книгу Kõik võib veel hästi minna - Heino Viik - Страница 6

Käes oli argipäev ja Hugo seisis oma armsa Karlova Kooli klassiruumis. Oli IX klassi ajalootund ja teemaks Nõukogude Eesti. See oli lai valdkond ja leidis käsitlemist mitmes tunnis. Kuidas anda edasi nõukogude aja groteski ja hirmu atmosfääri noortele, kes pole sel ajal elanud? Hugo pani paika ajatelje Eesti okupeerimisest 1940. aastal kuni iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal. Suuri teemasid oli palju: repressioonid, majandus ja sellega seotud migratsioonipump, uus ärkamisaeg ja selle tuules sammsammuline iseseisvuse taastamine. Polnud keeruline noortele põhjendada, miks me seda õpime. Ilma Eesti okupatsiooniaega tundmata ei ole muuhulgas võimalik mõista Eesti rahvastiku koosseisu ega eestlaste viha Venemaa vastu, mis kahjuks laienes sageli venelastele. Ja sedagi, miks me oleme Soomest nii palju vaesemad ning miks on meid soomlastega võrreldes nii vähe. Sada aastat tagasi oli meid umbes kolm korda vähem kui soomlasi ja praegu juba üle nelja korra vähem.

Kui võimalik, püüdis Hugo tekitada õppijal teemaga isikliku seose. Koduse ülesandena pidid noored vestlema vanemate ja vanavanematega ning jagama järgmises tunnis ühe loo, kuidas on nõukogude aeg nende peret mõjutanud.

Kui neli tundi oli antud, asutas Hugo end lõunale. Karlovas polnud just palju söögikohti – ilmselt mängis selles rolli linnaosa suhteliselt väike elanike arv. Hugo seadis sammud vanasse tuttavasse Sparglisse. Ei saanud öelda, et sealne toit oleks alati maitseelamust pakkunud, kuid kindlasti oli tegu mõistliku hinnaga ausa kodutoiduga. Frikadellisuppi süües läks mõte kolleegidele, kes oma päeva veel jätkasid. Hugo koormus oli neli klassitundi päevas ja üks päev nädalas vaba ehk kokku 16 kontakttundi. Samas oli neil õpetajaid, kes andsid nädalas 22–25 tundi. See oli kosmos! Hugol tulid juba oma koormusega pea täistööpäevad. Hõlmas ju töö tundide ettevalmistamist, materjalide otsimist ning nende ülelugemist ja -vaatamist. Lisaks kodu- ja kontrolltööde parandamine ning õppijatele tagasiside andmine. Kui palju täisajaga töötavad õpetajad veel tööd tegid? 50 tundi nädalas? 60? Oli selge, et nad pidid kõige tehtud saamiseks lisa võtma ka nädalavahetusest. Kuidas see pinge nende vaimset seisundit ja peresuhteid mõjutas? Enamuse kolleegide hingeelu ta arusaadavalt ei tundnud. Paarkümmend aastat vanema direktoriga oli tal heas mõttes seltsimehelik suhe. Ta pidas Manfredist lugu ja Manfred temast. Direktori jutust oli ta aru saanud, et kolmandik tema tööajast kuluski inimeste probleemide kuulamisele, mis ulatusid bioloogilisest ja eksistentsiaalsest ängist rikkis pesumasinani välja. Arusaadavalt polnud tal enamikele probleemidele lahendust, ent tihtipeale piisas hädalisele ärakuulamisest ja mõistmisest. Kui sageli siis keegi ikka sinu päriselt ärakuulamiseks aega võtab, mõtiskles Hugo. Ja kui sellega kaasnes veel tunne – on siis sellel alust või mitte –, et vestluskaaslane sind mõistab, on tegemist imelise asjaga. Kontaktiga kahe inimese vahel. Kui tuua välja peamine omadus, mille pärast Hugo Manfredi austas, siis oli selleks kaastunne. Ju tundsid seda inimlikku tuge ka kolleegid, sest kollektiiv oli neil üldiselt ühtehoidev ja stabiilne.

Kohv sai joodud ja oli aeg end kodu poole asutada. Hugo elas umbes kilomeetri kaugusel, Lev Tolstoi tänaval. Talle meeldis pärast kehakinnitamist veidi jalutada. Isegi kui sada sammu pärast sööki ei too kaasa sadat eluaastat, siis hea enesetunde küll. Otse minekuks oli tee liiga lühike ja nõnda tegi Hugo ringi – läks mööda Lille tänavat üles, pööras sealt Tähe tänavale ja oli vähem kui poole tunniga koduukse ees.