Читать книгу Kõik võib veel hästi minna - Heino Viik - Страница 8

Käes oli reede pärastlõuna ja Hugo jaoks aktiivne töönädal möödas. Oli läinud enam-vähem, sõnniku maitset suhu ei jäänud. Samas oli selge, et energiakõver liikus aprillis veel alla. Ta tundis väsimust ja oli kergesti ärrituv. Hugo oli lastega sõidelnud ja istus nüüd oma toas arvuti taga. Uudised üle vaadanud, suundus ta Facebooki. Võib-olla oli see isegi õnnistus, et peale ERR-i oli enamik muude kanalite uudistest maksumüüri taga. Pealkirjade lugemine läks kiirelt ning üheksal juhul kümnest ei tundnud Hugo mingit tungi uudist avada. Üks inimest pidevalt saatev küsimus on, kuidas jääda enam-vähem normaalseks ning kasinus netiasjanduses aitas sellele kaasa. Ometi suundus ta reedeõhtuse väsimuse lainel Facebooki. Uudistevoo rullimine tappis aega, ent tuju paremaks ei teinud. Hugo kaitses end reegliga, et pani paika lõppaja, kauaks ta Facebooki jääb ning nõnda piirdus tema päevane näoraamatu kasutus keskmiselt veerand tunniga.

Käis välisuks – Aleksandra jõudis koju. Hugo kuulmine oli terav nagu nahkhiirel. Tema kuuldeulatus kattis nende 110 ruutmeetri suuruse kodu ja see tekitas tunde, et asjad on kontrolli all. Sama kehtis Oskari kohta. Kui ta tahtis, kuulis ta vanemate tasast rääkimist allkorrusel. Kui aga istus telefonis või luges, ei kuulnud midagi ka siis, kui olid tema kõrval. Kell oli pool viis. Aleksandra töötas ettevõttes Mõhk Metsad tugiüksuse juhina. Reedeti lõppes tema päev kolme-nelja ajal, muidu nelja-viie ajal. Eduard Mõhk oli mõistlik mees – talle oli tähtis, et töö oleks tehtud, tagumiku kontakttunde tooliga ta ei mõõtnud. Aleksandra oli hariduselt jurist, Concordia ülikooli kasvandik. Tema tööülesanded olid väga laiad. Kõiksuguste tehingute – nagu näiteks maa- ja raieõiguste ost ning müük, metsamaterjali müük, teenuste ost ja müük –, lepingute, sealhulgas töölepingute haldamine. Samuti korraldas ta vajadusel firmaüritusi. Aleksandra tugiüksus koosnes temast ja noorest haldjalikust sekretärist, kes andis tunnistust Eduardi kõrgelt arenenud ilumeelest ja heast maitsest. Aleksandra oli töötanud firmas tosinajagu aastaid ning oli osanud end üsna asendamatuks muuta. Võis vist öelda, et see kael ei pööranud pead mitte ainult kodus.

Hugo surus maha instinkti minna naist tervitama ja istus tugitooli lugema. Raamat käes, läksid mõtted siiski suhtele. Ta vajas ja ihkas lähedust, nii vaimset kui ka füüsilist, kuid ei osanud Aleksandraga sellist ruumi luua. Ikka kippus olema nii, et kumbki elas oma elu ning kokkupuuted olid peamiselt laste, logistika ja olme pinnalt. Hugol oli raske aru saada endagi tunnetest, rääkimata siis endassesulgunud Aleksandra omadest. Eks nad vahel ikka püüdsid rääkida, ent mingil hetkel tuli hirm peale ja kõige olulisem jäi rääkimata. Mis hirm see oli? Hugo sai rääkida eelkõige enda eest, ehkki talle meeldis ka teisi analüüsida. Hugo baashirmuks oli, et teda ei armastata sellisena, nagu ta on. Ehk enda meelest pidi ta kogu aeg pingutama, et armastust ära teenida. Ta ei saanud hetkekski lõdvaks lasta ja autentsena elada, sest kartis, et äkki teised ei aktsepteeri seda ja ta saab äratõugatud. Jah, ilmselt oli üheks tema frustratsiooni põhjuseks seesama äratõugatuse tunne.

Aleksandra endassesulgumise juurpõhjust võis ta vaid oletada. Teise inimese sisse ju ei näe. Aleksandra isa oli alkohoolik ja sellega oli seotud mingi lapsepõlvetrauma. N-ö laia pintslitõmbega eeldas Hugo, et Aleksandra ei usaldanud mehi ja hoidis nendega – sealhulgas Hugoga – tervislikku distantsi. Nõnda nad siis tuiasid siin ühises elus nagu kaks kaitseülikonnas inimest, kes peavad teist ohtliku viiruse kandjaks ning samal ajal imestavad, miks küll lähedust pole.

Üllatuslikult kuuldus, et Aleksandral on hea tuju. Tavaolukorras oleks lapsed saanud kohe peapesu vedelevate jalanõude, riiete ja toidunõude pärast. Alt hakkas kostma Luis Fonsi „Despacito”, mida Aleksandra kaasa ümises. Naine tervitas lapsi, vahetas riided ja hakkas siis õhtusööki valmistama. Hugo püsis kindlalt oma urus ja ilmus välja alles siis, kui poole kuue paiku süüa pakuti. Üldiselt sõi iga pereliige oma ajal. Hugo oli varajane tõusja ja seega oma graafikus. Argipäevadel sõi Aleksandra koos lastega hommikust ja utsitas nad pärast kooli. Neil oli küll positiivne taotlus pere korra päevas ühiselt laua ümber saada, ent reaalsuses juhtus seda vaid paaril õhtul nädalas. Nüüd siis oli see juhtunud. Hugo teretas naist ja istus oma kohale. Õhtusöögiks oli mereannirisoto ja värske salat. Freia pistis alustuseks vinguma, et miks on riis krevettidega ära rikutud.

„Aga sa proovi vähemalt,” soovitas Aleksandra leebelt, „ja võta värsket salatit ka.”

„Ei,” oli Freia resoluutne ja hakkas võileiba tegema.

Õnneks oli Oskar omnivoor – ta tõstis endale aukartustäratava portsu.

„Võta nii palju, kui sa ära jõuad süüa! Juurde saab alati,” õpetas Hugo.

Oskar mõmises täis suuga midagi mitmetimõistetavat.

„Kuis koolis? Kas mõni tund oli äge ka?” päris Hugo.

„Inimeseõpetus. Rääkisime empaatiast ja sõprusest. Meie saime ka rääkida!” alustas Oskar. Nende inimeseõpetuse õpetaja Kuuno oli Hugo sõber, hea sõnaseadja mees, kes oli ametis veel Pauluse kiriku pühapäevakoolis.

„Ja sul, Freia? Kuidas oli?”

„Normaalne. Kehalises mängisime rahvastepalli ja mul läks hästi!” teatas tüdruk uhkelt.

„Kuidas sinu päev läks?” pöördus Hugo Aleksandra poole.

„Ära küsi! Valmistasin ette portsu maaostulepinguid ja pärastlõunal pidin viiskümmend maaomanikku läbi helistama.” Vanainimestelt ja lihtsameelsetelt maa odavalt kättesaamine oli paljude metsafirmade ärimudeli osaks. Isegi kui liimile läks üks kolmekümnest, oli asi küünlaid väärt. Telefonikõne ei maksnud midagi, ent korraliku metsatüki pealt võis vahelt teenida 10 000 eurot ja rohkemgi. Hugo oli Aleksandrat mõnikord vanainimeste tüssamise pärast aasinud. „Me ei peta kedagi ja maksame raha ausalt ära, erinevalt osadest meie konkurentidest,” oli Aleksandra tavapärane vastus. Tõsi on – nõnda see kapitalism töötab. Eduard Mõhk oli tubli kodanik, ettevõtja, maksumaksja, kiriku liige ja toetaja. Nelja lapse isana tarmukas Eesti rahvuskehandi taastootmisse panustaja. Hugo mõtles nõnda ilma irooniata – ta pidas Eduardist lugu.

„Kas keegi haakis ka?” päris Hugo.

„Paari-kolmega räägin järgmisel nädalal uuesti, enamus lõpetas jutu kiiresti. Mitmetele pole ju meie esimesed helistajad ja eks see tüütu on. Ega endalegi meeldi, kui pärast tööd helistatakse ja püütakse mingit soolestikutesti müüa.”

„Ja-jaa, nii see on. Kas meil nädalavahetuseks plaane on?” jätkas Hugo.

„Lastega võiks ühe tiiru teha, aga üldiselt tahan ma oma asju ajada.”

„Katsetame-katsetame,” oli Hugo päri. Nagu nad olid paar kuud tagasi kokku leppinud, oli igal nädalavahetusel kogu kambaga jalutuskäik-matk nende peretraditsioon, mis oli selle aja jooksul toimunud täpselt kolm korda. Ehk sama palju, kui Louis XIV väidetavalt eluajal vannis käis, mõtles Hugo. Eks nad veensid lapsi, nagu oskasid, et perevärk on oluline, kuid tüübid olid nõnged nagu eeslid ja leidsid ürituse torpedeerimiseks tuhat põhjust.

Aleksandra telefoni sumin andis teada juba mitmenda sõnumi saabumisest. Hugo tänas toidu eest ja suundus tagasi oma tuppa lugema.

Käes oli õhtu ja kell poole kümne kandis. Aleksandra saatis üleval lapsi magama ja Hugo vaatas all Travel Channeli saadet „House Hunters International”. Sari oli sellest, kuidas ameeriklased endale Euroopasse kinnisvara ostsid. See oli mõnus ajaviide, otsapidi isegi reisisaade ja reisimise aseaine. Sai muljeid, aga ei pidanud taluma reisimisega seotud ebamugavusi. Kahjuks jäi kogemata ka reisimisega kaasnev hea toit ja soojus.

Kohvimasina peal sumises Aleksandra telefon. Midagi on siin pildil valesti, mõtles Hugo. Aleksandra muutunud käitumine viimastel päevadel, aina saabuvad sõnumid … Metslooma vaist käsikäes kurivaimuga viis Hugo naise telefoni juurde ja ta vajutas ekraani lahti. Sõnum Arturilt. Hugo nägi kaht viimast sõnumit, millest üks mõjus löögina rindu: „Nii tahaks sulle kaissu pugeda.” Et mis mõttes? Artur Aleksandrale või … mis veelgi hirmsam, Aleksandra Arturile? Hugo sulges kähku telefoni koletusse pikemalt süüvimata ning koperdas tagasi diivanile. Tunded tulid lainetena – viha, pettumus, enesehaletsus. Rinnus pitsitas, nagu suruks miski rinnakorvi kokku. Hugo tavapärane analüütiline meel oli pausil ja keset segadust jõudis signaal otse võitle-või-põgene-keskusse. Ta tõttas üles ja leidis Aleksandra hommikumantlis magamistoast, kus ta luges mingit kristallideraamatut. Hugo ärevus oli kümne palli skaalal üheksa, ent häält ta siiski kontrollis: „Ma nägin su telefonis ühte sõnumit. Kas me … saame rääkida?”

„Hmm, sa loed mu sõnumeid?” küsis Aleksandra aeglaselt.

„Ee … pigem mitte. See oli esimene kord.”

„Lapsed peaksid kohe magama jääma, räägime siis,” oli Aleksandra rahulik.

Möödus paarkümmend minutit ja lapsed suikusid unne. Oskaril läks selleks tavaliselt kümmekond minutit, Freial kauem.

Paar oli oma tavalises vestluskohas elutoa diivanil. Telekas oli kinni.

„Kes see Artur on?” alustas Hugo ennast kontrollides.

„Üks sõber,” Aleksandra oli vahepeal ilmselt asitõendid üle vaadanud ja üsna rahulik.

„Mis pagana sõber?” uuris Hugo edasi.

„No vaata. Kui sa oma uue elukorralduse raames Pärnusse läksid, tuli Maarja mulle külla. Me rääkisime kõigest ja Maarja ütles, et mis sinagi siin enam paastud ning tegi mulle Tinderi konto. Kohe samal õhtul tuli palju sõnumeid ja Arturiga jäime vestlema.”

„Ja millest te siis vestlete?”

„Ah, kõigest. Ta aitab mul kasvuhoonet planeerida.”

Kasvuhoone oli Aleksandra unistuste projekt, millega Hugo polnud paugust kaasa jooksnud ning valinud mõtleme-arutame-tee. Ühelt poolt oli Hugol rahast kahju – viletsat ei tahtnud ju teha, kuid teiselt poolt ei janunenud ta kasvuhoone püstitamisega seonduvate sekelduste järele.

„Ahah. Kas olete kohtunud ka?”

„Ei, ta elab Tallinnas.”

Kui kes-kus-millal-asjaolud olid kaardistatud, vajus Hugo mõttesse. Üllatuslikult ei olnudki tal tungi truudusetu naise juurest ära joosta. Aleksandra polnud vist veel Arturiga malet mänginud, ent Hugo oli mures ja tahtis naist endale hoida.

„Kuidas meie suhe saaks töötada?” päris ta pingest väreleva häälega. „Mida me peaksime teistmoodi tegema?”

„Ei tea. Sa oled mulle nii palju haiget teinud, et mul on raske sind usaldada. Kõik need kritiseerimised ja mahajätmised. Ma tunnen, et ma pole sinu jaoks piisav,” tulid Aleksandral pisarad silma.

Tõesti, algusaastatel oli Hugo püüdnud kaasat endasuguseks kasvatada. Samuti oli ta kaks korda tõsiselt kaalunud suhte lõpetamist, kuid ometigi olid nad lõpuks kokku jäänud. Mehed ei andesta midagi, aga unustavad kõik, naised andestavad kõik, ent ei unusta midagi. Nii on.

„Teeme oma suhtele auditi,” tuli Hugole enda meelest hea idee. „Paneme kirja kõik kooselu jooksul haiget saamised ja räägime need teineteisele ära.”

„Ei tea. Kindlasti vajan ma pikalt aega, et meie suhte üle järele mõelda. Et kas me peaksime üldse koos jätkama.”

Asi oli tõsine.

„Me võiksime seda siiski teha. Äkki kaotame muidu midagi väga väärtuslikku,” ütles Hugo vaikselt.

„Olgu. Proovime ja vaatame, mis saab,” oli Aleksandra viimaks nõus.