Читать книгу Elamiseks mõeldud elu - Helen Michaels - Страница 2

Lea lugu

Kui aastaid lapsendamisega tegelenud sotsiaalametnik Lea Möll 2002. aasta 17. augusti hommikul voodist üles tõuseb, on ta vaevu mõned tunnid maganud. Käes on see tähtis päev, mil Lea ja veel paar inimest on otsustanud korraldada Laulasmaal seminari lapsendajaperedele. Kuni selle päevani oli tema suurimaks hirmuks, kas leidub piisavalt peresid, kes julgevad niisugusele üritusele tulla. Kes julgevad põranda alt välja tulla ja teisi omataolisi kohata.

Lea vaatab kella ja paneb käekotti ettekande, mille ta on juba kaks nädalat varem valmis kirjutanud ja mis köögilaual pruunide kaante vahel lebades oma tähtsat hetke ootab. Mõni tund hiljem seisab ta kuulajate ees ja alustab kõnet. Ta räägib lapsendamise ajaloost nii, nagu tema, üle paarikümneaastase staažiga sotsiaalametnik seda näinud on: „Mäletan hästi 1980. aastaid ja neid emmesid, kes käisid enne beebi lapsendamist ringi, padjad kleidi alla seotud, et jätta muljet peatsest sünnitamisest. Keegi ei julgenud rääkida, et tema on see imelik inimene, kes soovib ja tahab kasvatada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud last…” Kui Lea sel augustikuu päeval oma ettekande lõpetab ja kuulajaid vaatab, mõistab ta, et aeg on lapsendajatele tugivõrgustiku loomiseks küps. Seminarile tulnud kolmeteistkümnest perest saab alguse Adoptiivperede Selts. Hiljem, aastal 2007, jätkub Adoptiivperede Seltsi tegevus juba mittetulundusühinguna Oma Pere.

Sellest päevast on möödas aastaid, aga Lea saab tänaseni kirju lapsest loobujatelt ja lapsendatutelt.

„Aastal 1984 sündis mul Pärnus tütar. Olin sel hetkel noor ja sotsiaalselt ebaküps. Rasedus oli minu jaoks ootamatu, ma ei saanud millestki aru, ema ees oli pöörane hirm. Ema elas Türil ja oli väga range inimene. Oma esimesest rasedusest olen julgenud rääkida ainult ühele sõbrannale. Tol hetkel polnud minu kõrval ühtegi toetavat inimest. Hingevalu oli suur, mure ja kahjutunne olid kogu aeg. Kui mu tütar lõpuks sündis, loobusin temast juba sünnitusmajas. Nüüd tagantjärgi olen kogu aeg seda otsust väga kahetsenud. Sünnitusmajas öeldi mulle, kuhu lastekodusse mu tütar viidi, aga kui läksin aasta hiljem teda sealt otsima, siis oli ta juba ära lapsendatud. Saadan teile oma andmed, et kui mu tütar minu vastu ühel päeval peaks huvi tundma.”

„Tere Lea, helistasin eelmisel nädalal ja lubasin saata oma lapsendamistunnistuse, aga skänner läks rikki. Nüüd siis saadangi. Mul oleks väga hea meel, kui oleks kasvõi kordki elus võimalik oma bioloogilisi vanemaid kohata. Loodan, et kui juhuslikult õnnestub kedagi neist leida, siis nad ei hakka kartma ja ei keeldu. Ma tõesti ei kavatse kellelegi midagi ette heita! Elus juhtub nii mõndagi. Mul pole põhjust neid hukka mõista, sest minu lapsepõlv oli igati tore ja senine elu on olnud muretu ja õnnelik. Kuid teadmine, et kusagil selles maailmas on olemas mu tõeline ema ja isa, võib-olla veel õde või vend, keda ma pole näinud, ei luba mul elada ilma neile mõtlemata…”

Lea laseb silmadega üle oma elektroonilise postkasti sisu ja tunnistab, et ta armastab oma tööd ja inimesi, kelle heaks ta seda kõike teeb. Iga päev tuletab talle meelde, kui oluline on inimese jaoks teada oma päris lugu. Ilma valede ja kiusliku vaikimiseta, ilma hukkamõistuta, vaid mõistes, et elus juhtub nii mõndagi. Nagu üks lapsendatu oma järjekordses e-kirjas ütles:

„Teadmine, kust ma tegelikult tulen ja kes on minu bioloogilised vanemad, mis kuupäeval ma tegelikult sündisin, on oluline selleks, et lappida kokku pilt iseendast – see on ju inimlik? Teadmine ja veendumus, et minu bioloogiline ema on oma ammutehtud loobumisotsusega rahul ja seda mulle ise tunnistab, annaks pigem hingerahu ja aitaks eluga edasi minna.”