Читать книгу Elamiseks mõeldud elu - Helen Michaels - Страница 3

Rexo, Henriku, Rando ja Aini lugu

Täiesti tavaline pühapäev

Ühes äärelinna majas, mida selle ebatavalise välimuse tõttu võiks vabalt ka ameerikapäraselt rantšoks kutsuda, on pealtnäha täiesti tavaline pühapäev. Pereema Rexo, tema abikaasa Henrik, Rexo ema ja kümneaastane Rando on lõpetanud hommikueine ning Rexo paneb laualt toitu külmkappi. Nagu tavaliselt, on köök saginat ja suminat täis. Miskipärast märkab Rexo just täna juba mitmendat korda akna poole kiigates, kui kaunis on sealt avanev vaade. Kuigi käes on september ja endine rohetav aas näeb pisut koltunud välja, meenutab see päikesekullas ikka veel suve muretut soojust.

Kui Henrik ja Rando on köögist läinud, nõjatub Rexo mõnuga aknalauale ja annab voli soovile mõni minut vaadet nautida. Ta oli nii kaua unistanud päris oma köögist, oma avarast aknast, kaunitest vaadetest kodumaja ümber. Ja nüüd, paaril viimasel aastal ongi need tema elus olemas olnud.

Rexo armastab köögiaknast majja voogavat avaruse tunnet. Armastab nii väga, et naaldub tihti enne igahommikust kohvirituaali aknalauale ja silmitseb tõusvas päikeses imeliselt laiuvat vaatevälja. Naisele meeldib jälgida, kuidas päikesekiirte liikudes põllud ja heinamaad nagu kaleidoskoobis oma värve vahetavad – siis muutub imeliselt ilusaks ka pealtnäha kõige tavalisem hommik. Nagu tänanegi.

Kui Rexo oma mõtetega õuest tagasi tuppa jõuab, kostub taamalt ema rahulolematut pobinat, et tema purukook on jälle kellegi poolt ära söödud ja lõunaks ei ole Eneli küpsetatud krõbeda koorikuga leiba ka enam alles. Väsinult pöördub Rexo taas akna poole. Ta ei lase end ema tavapärasest porinast häirida, sest käsil on hoopis pakilisem teema. Ta peab Randoga rääkima. On ju pühapäev, mis tähendab seda, et õhtul viib Henrik poisi asenduskodusse ehk rahvakeeli lastekodusse tagasi. See omakorda tähendab, et kõrgendatud emotsionaalne õhkkond on majas kogu päevaks garanteeritud. Rexo juba teab, et alates lõunast vajub Rando ilme mossi ja mida hilisemaks aeg muutub, seda lähemale jõuab ka pisaraterohke lahkumishetk.

Henrik tuleb õuest tagasi tuppa, sest on unustanud mõõdulindi garaaži kaasa võtta. Piisab ainsast pilgust ja juba ta mõistab Rexo meeleolu. 35 koosoldud aastat on oma töö teinud ja paar tunneb teineteist paremini kui oma viit sõrme. Aga enne, kui Henrik kaasa tuju kohta sõna võtab, vaatleb ta hetkeks oma kalli naise sihvakat kuju ja märkab, kuidas aknast langev valgus Rexo näo särama paneb. Kogukas mees ei taipa, kuidas naine ei näi pikast abielust hoolimata üldse vananevat. Henriku juustes vilksatab juba halli ja tema sammgi pole endistviisi reibas, aga tumedaverelise Rexo portugallaslike joontega nägu ning silmipimestav naeratus näivad ajas justkui peatunud olevat.

„Kas tahad täna kuskile minna?”

„Ei, ei taha,” ärkab Rexo tardumusest. Aga läheb siiski – võtab jope, paneb tossud jalga ja viib koera õue jalutama. Henrik heidab kaasale veel ühe pilgu, enne kui garaaži oma vana armastust – Cadillaci – putitama naaseb.

Kevadpidu asenduskodus

Rexo armastab koeraga ümbruskonnas uidata. Värske õhk teeb meele selgeks ja annab aega tundeid seedida. Seda viimast Rexol praegu hädasti vaja ongi. Ta vaatab tagasi kodu poole ja midagi naeratusetaolist valgub hetkeks tema näole. Oma kodu!

Õigupoolest on just need paar viimast aastat, mil ta koos Henrikuga selles majas on elanud, Rexo elu kõige muretumad. Üks nende poegadest on saanud nii suureks, et rajas oma pere ja kodu. Teine poeg õpib gümnaasiumi lõpuklassis ja on hakanud äsja samuti kaela kandma. Rexo ise tähistas 50. juubelit, nautis oma tööd ja puhkusi koos Henriku ning sõpradega nii Eestis kui ka Euroopa suurlinnades ja konjakimõisates. Tõeline idüll!

Kuni ühe päevani, mil Rexole saabus külla sõbranna Enel, kes muudkui vatras mingist lastekodust ja seal toimuvast kevadpeost. „Mh-mhh, ja-jah,” oli kõik, mida Rexo talle vastas. Ta lihtsalt ei lasknud sedasorti jutte enda lähedale. Mis lapsed? Mis kevadpidu? Mul on hea elu, oma lapsed suureks kasvatatud, õige mul siis vaja tegeleda mingite muude lastega.

Koer on jalutuskäigu üle ütlemata õnnelik ja ärgitab Rexot edasi astuma. Nende tavapärane ring kulgeb mööda kõrvalisi põlluteid, üle heinamaa ja aasa. Rexo kõnnib, rännates mõtetega samal ajal jätkuvalt minevikus.

Enel oli lastekodu kevadpeol saanud sõbraks seal elava teise klassi poisi Randoga, keda ta aeg-ajalt oma koju külla kutsus. Aga ühel nädalavahetusel ei saanud Enel poissi enda juurde võtta ning sõitis koos temaga hoopis Rexo juurde. Naine meeldis Randole sedavõrd, et poiss küsis temalt, kas võib selle nädalavahetuse Eneli kodu asemel hoopis Rexo juures veeta.

Rexol polnud selle vastu midagi. Mis tal olla saigi – Rando oli ilus ja tore laps. Kuigi ütlemata kõhn ja habras. Ka Henrikule meeldis Rando. Vaid Rexo ema seiras poissi altkulmu, nähes temas konkurenti tütre tähelepanu pälvimisel.

Ühest nädalavahetusest Randoga sai mitu, sest koos oli tore olla. Henrik viis poissi oma Cadillaciga sõitma ning telerit vaadates puges Rando Rexole nii lähedale, et isegi paberileht poleks nende vahele mahtunud. Rando otsis füüsilist lähedust ja lausa klammerdus naise külge. Poiss vajas „oma ilmasammast”, tunnet, et sul on keegi, kellele toetuda.

Suvevaheajal oli Rando peaaegu kogu aja Rexo pool – mängis õues, müras koertega ning ütles Rexole imeilusaid sõnu, sest tänutunne naise olemasolu eest oli nõnda suur. Aga kui tuli sügis, pidi poiss taas kooli minema ja seetõttu rohkem lastekodus viibima – sealt viis buss lapsed igal hommikul kooli. Muidugi tahtis Rando pärast koosveedetud suve päriseks Rexo ja Henriku juurde jääda ning naine teadis, et lapse ootused on suured. Aga oma südant kuulates mõistis ta, et pole Rando päriselt enda juurde võtmiseks valmis. Võib-olla kunagi hiljem. Ent võib-olla ei küpsegi side tema ja Rando vahel kunagi selliseks kiindumuseks, et laps päriseks oma perre võtta. Muidugi, ka Henrikul oli oma sõna öelda, aga mees polnud kunagi eriline lastega tegelev superisa olnud. Rexo teadis, et otsus Rando perre võtta algab ikkagi ennekõike tema enda valmisolekust.

Elu nagu „Kevade” filmis

Õuest tagasi tuppa jõudes kuuleb Rexo, kuidas uks köögi kõrval tasakesi kinni klõpsatab. See on Rando, kes kavatseb teises toas arvutimängu mängida. Rexo riputab jope nagisse, paneb nõudepesumasina tööle ja kutsub Rando enda juurde elutuppa diivanile. Naine teab, et nagu ta peab olema aus enda vastu, peab ta samamoodi ka lapsega käituma. Valetamine ei viiks kuskile ja laps saaks sellest nagunii aru. Aeg on vestluseks küps.

„Rando, elu on vahel justkui „Kevade” filmis. Mäletad, seal käisid lapsed nädala sees internaatkoolis, aga nädalavahetustel olid kodus. See kodu siin on küll sinu kodu ka, aga praegu pole mul võimalik sind siia päriseks võtta.”

Rando hakkab nuuksuma. Tema mõistus saab räägitust aru, aga tunded mitte. Miks peab ta nüüd sügisel igal pühapäeval lastekodusse tagasi minema, kui tohtis peaaegu terve suve siin olla? Rando tahab iga ihurakuga päriseks Rexo ja Henriku juurde jääda ning tema kurbus väljendub aina tugevnevas tihkumises.

Rexo võtab poisi ümbert kinni ja kallistab. Seletab vaikselt ja rahulikult, et igal reedel tuleb Henrik Randole järele ja toob ta nende juurde, kuid igal pühapäeval läheb Rando ikkagi tagasi lastekodusse ja sealt koos teiste lastega kooli.

Rando rahuneb aegamisi. Ka Rexo süda tunneb sel õhtul rahu, sest oluline, hingel kripeldav teema on selgeks räägitud.

Aknast voogab nende peale valgust, mis kumab läbi võimsate orhideede. Neid on majas nii palju, et Rexo on pottide kokkulugemisest loobunud. Valgete õite ilu meenutab naisele, kui ilus ja samal ajal habras on elu.

Augusti lõpp aasta hiljem

Aasta on möödas ning suvi, mille nüüd juba 11-aastane Rando on suuresti Rexo kodus veetnud, hakkab otsa saama. Rexo rohib aias lillepeenraid ning Rando sibab koertega võidu põõsaste ümber. Nende mängu saatvad hääled jõuavad sel sumedal õhtul eriti selgelt Rexo teadvusesse ja aeg näib justkui peatuvat. Rexo tirib kindad käest, tõstab umbrohuämbri kõrvale ning vaatab, kuidas Rando ja koerad põõsaste alla urgu kaevavad, üksteist taga ajavad ning kogu õue muheda suminaga täidavad. Poiss on suvega kõvasti kosunud ja peaaegu normaalkaalus. Koos kaalutõusuga on vähenenud ka Rando peavalud ja vaiksed vihapursked, mida poiss Rexo ja Henriku juuresolekul välja ei julgenud näidata, aga millele Rexo oli mitmel korral peale sattunud, kui poiss neid koera peal välja elas.

Nähes poisi nägu rõõmust säramas, käib Rexost juskui mingi nõksatus läbi – see on äratundmine. Kõik näib nii õigena – et Rando nende juures kasvab, et nad koos aega veedavad ja õhtust söövad, televiisorit vaatavad ja juttu ajavad. Ühtäkki mõistab naine, et augusti lõpp ongi käes ja juba mõne päeva pärast saabub esimene september.

Kõhklevast ja ebalevast kiindumustundest, mis veel eelmisel suvel tema südames oma kohta otsis, pole enam jälgegi järel. Rando oli kasvanud jäägitult Rexo südame külge ja koos selle tundega tekkis kindel teadmine, et enam ta poissi lastekodusse tagasi ei vii.

Järgmine päev on Rexol töölt vaba ja ta sõidab kellelegi ütlemata Rando kooli tema klassijuhatajaga rääkima.

„Mul on ääretult hea meel, kui Rando perre kasvama saab,” tõdeb õpetaja. Ta on pisarateni rõõmus, sest Rando on ka koolis tubli ja püüdlik ning saavutanud õpetajaga hea kontakti. Rexo räägib õpetajaga kaua, uurib Rando tausta ja pärib inimeste järele, kes Randot seni ümbritsenud on. Aga koju tagasi sõites närib naise hinge ärevus ja hirm – kuidas küll Henrikule, oma lastele ja emale tehtud otsusest rääkida?

Ema, kes lubas tagasi tulla

Rando bioloogilises peres oli esiotsa kaheksa õde-venda ning kõik sujus pealtnäha kenasti. Kohalik vallaleht avaldas isegi positiivse artikli, kuidas nii suur pere omadega toime tuleb. Aga siis juhtus midagi – mis täpselt, jäigi selgusetuks. Ometi pandi isa vangi ning emal käis suure majapidamise ja laste ohjamine üle jõu. Pere aina kasvas, sest igal aastal sünnitas ema uue lapse. Olukord kodus läks päris ülekäte ja kuus last pandi niinimetatud sotsiaalsete probleemide tõttu asenduskodusse. Rando oli siis viiene. Ema käis korra asenduskodus, nuttis natuke, lahkus siis ja lubas õhtul tagasi tulla. See õhtu jäigi saabumata.

Rexo süda tõmbub kokku, kui ta Rando ja tema õdede-vendade minevikule mõtleb. Küllap peitub seal ka Rando peavalude põhjus. Neid tuleb ette küll harvem kui varem, aga piina valmistavad nad sellegipoolest. Valu tekitavad lahendamata olukorrad ja vastuseta küsimused. Vähemalt pole Rando neile vastuseid leidnud.

Kuid minevik Rexot enam ei heiduta. Õigupoolest on see temast juba nii palju kordi läbi voolanud nagu kärestikuline mägijõgi, mis oma teekonnal kaasavoolava risu ja saasta kallaste külge kleebib, kuni lõpuks jääb alles vaid selge ning puhas vesi. Sel augustiõhtul ongi Rexo meel täpselt sama selge nagu mägijõe vood. Rando on kasvanud märkamatult tema lapseks.

Naise mõttelõnga katkestab Henrik, kes on töölt koju jõudnud ja heidab kiire pilgu üle ukseläve.

„Noh, kuidas päev läks?”

Henriku kogukas kere prantsatab tugitooli ja tema terane pilk puurib Rexot. Mees tunneb, et kaasa juures on midagi teisiti. Ja Rexo räägib.

„Mis siis, kui ta meil pätiks läheb? Mis sa siis teed?” põrutab Henrik talle omasel keerutamata moel, kui on naise jutu ära kuulanud.

„Oma lapsed võivad ka pätiks minna, selle eest pole keegi kaitstud,” jääb Rexo otsusele kindlaks.

Henrik vaatab teda vidukil silmil, rüüpab suure sõõmu kohvi ja paneb käed rinnale risti. Ta tulistab üha uusi argumente, aga pigem moe pärast – ta tahab veenduda, kui tõsiselt on naine Rando päriseks võtmise otsuse läbi mõelnud. Henrik teab, et otsus Rando võtmiseks on sama hästi kui tehtud, sest kui Rexo usub, et nad saavad hakkama, siis nad saavadki. 35 teineteise kõrval, teineteist toetades elatud aastat on sellise usaldustunde tekkimiseks teinud oma töö.

Henrikuga rääkimise järel helistab Rexo poeg Paulile. Äsja isaks saanud poeg, samasuguse portugallase välimusega nagu tema saarlasest ema, hõikab heatujuliselt:

„Muidugi võtke laps, hoiabki teid vormis!”

Otsus on sündinud ning vaid neli kuud hiljem on Rando ka ametlikult Rexo ja Henriku pere liikmeks vormistatud.

Täna sul silitan pead…

Kaks aastat hiljem istub Rexo kodudiivanil ja ajab sõbranna Eneliga elust-olust juttu.

„See laste teema …” vaatab Rexo mõtlikult akna poole. „Ikka õudselt palju sõltub mehest ka. Ma avastasin Henrikus tänu Randole ühe teisegi mehe. Ma ei kujutanud ette, et mu abikaasa võib olla nii tolerantne. Tegelikult on Rando perekonda tulek algusest peale olnud minu projekt. Meil ongi nii, et kõik on minu projektid, aga tema on selline tolerantne ja toetav. Tema on minu pea kaelaks!”

Rexo meenutab, et kui ta oli Rando perrevõtmise otsustanud, oli see otsus ka täiesti küps.

„Mul ei ole selle aja jooksul olnud kordagi tunnet, et ta pole minu päris laps, sest otsustamise hetkel tundsin, nagu oleks Rando minu bioloogiline laps. Jah, otsuse küpsemine võttis aega, aga kui see oli küps, siis see oligi küps. Kohe ei olnud ma valmis seda otsust tegema. Laps oli küll valmis meile tulema, aga mina ei olnud valmis.”

Enel omakorda tuletab meelde, milline Rando alguses oli – nii kõhn, nagu koosneks ta vaid kahest kondist. Aga niipea, kui elu stabiilseks muutus, hakkas laps juurde võtma ja põsenukid ei paistnudki enam selja tagant välja.

Rando tuleb oma toast ja asutab end kööki sööma. Imekõhn ja närviline poiss on muutunud normaalkaaluliseks rahulikuks lapseks. Rexo paneb täisväärtuslikule ja tervislikule söögile sama palju rõhku kui stabiilsusele ja rutiinile. Lapsel peab olema kasvamiseks kindel koht, stabiilsus ja emotsionaalne tugi. Mõnikord on Rexo ema porisenud, et tütar lubab Randol õhtuti krõbinaid näksida, aga Rexo ei hakka lapsega selliste asjade üle piike murdma, mis seda väärt pole. Rando on ju alles hiljuti pääsenud stabiilsesse keskkonda ning Rexo tahab seda poisi jaoks hoida.

„Ma ei mõtle lapsi vaadates üldse, et pean neid nüüd nii või naa kasvatama,” arutleb Rexo. „Lapsed kasvavad ise. Oma lastele ütlesin ka, et ükskõik, mis jama on, ükskõik, kui pahasti asjad on, tuleb tulla ja rääkida.”

Naine teab, et ausus on heade suhete alus ja sõlmede lahtiharutamise eeldus.

„Lastega ei ole raske olla aus. Ma vahel ikka ütlengi, et tead, ma ei jaksa, olen praegu väsinud, ja laps saab sellest aru. Kogu aeg ei pea olema lõputu tähelepanu ja tegelemised. Me oleme väga palju lihtsalt õues ja teemegi seal oma õueasju.”

Rando uue elu alguses tavatseti Rexole lastekodust helistada ja küsida, kas poisiga probleeme ei ole. Alles hiljem sai naine aru, mida selle all mõeldi.

„Kui Rando oli meil kuus kuud olnud, siis juhtus, et probleemsetes olukordades ta täiesti kapseldus,” meenutab Rexo. „Ta läks enda tuppa, oli omaette, ei võtnud jutule. Ei olnud pilti, ei häält – mitte midagi. Sellist last ei oska aidata ka. Ta ei osanudki endasse kogunenud pingeid välja elada. Asenduskodus elavad lapsed ju ei mürgelda, ei karju ega laamenda – nad ei julge seda teha ning pinged kogunevadki neile sisse.”

Aga siis hakkas ta Randole seletama, et kui poiss oma muredest ei räägi, ei saa ta teda ka kuidagi aidata. See mõjus. Muidugi, mossitamist tuleb praegugi ette, aga enam pole tegu sarnase sügava kapseldumisega nagu enne, vaid kergema pahameelega.

Rexo näitab Enelile joonistusi ja emadepäevakaarte, mida Rando enne lõplikult nende juurde elama asumist tegi.

„Vaata, igal pildil on ainult pool maja,” osutab Enel.

Tõepoolest – igal pildil, mis kujutab kodu või maja, on pool hoonet puudu. Need on joonistatud nii paberi serva, et teine pool ei mahu ära. Rexo sügavpruunid silmad löövad sädemeid, kui ta näitab viimast, eriliselt südamlikku emadepäevakaarti, mille keskele on püüdliku käega joonistatud ilus ja tervenisti pildile mahtuv maja. Rando tänu talle osaks saanud hoole ja õhkkonna eest paistab kaartidelt selgelt välja.

„Ta on mulle ikka väga ilusaid asju öelnud,” sõnab Rexo.

„Nojah, ja milleks siis oli veel Aini vaja?” ei saa Enel muigvelsui sõbratari nügimata jätta. Rexo ei pane Eneli märkust tähelegi. Ain…

Kui Rando lastekodust ära tuli, oli Ain tema vendadest-õdedest ainus, kes sinna jäi. Poiss, kes osutus sõna otseses mõttes Rando elupäästjaks. Rando mäletab tänini, kuidas ta umbes kaheaastasena läks oma päriskodus põrandale tõstetud auravat marinaadikaussi uudistama. Ta pööras end selle juures ringi, astus maas lebavale libedale kurgiviilule ja kukkus selili, peadpidi otse tulikuuma marinaadivedelikku. Ema oli küll kusagil lähedal, kuid tulisest veest tõmbas teda välja just Ain – ilma temata poleks Rando tänaseks ilmselt enam elavate kirjas. Mälestus juhtunust on siirdatud naha ja põletushaavadena igaveseks poisi seljale ja kätele talletatud.

Enne Rando päriseks võtmist Rexo ja Henrik Ainiga väga ei suhelnudki, sest tal oli tugitädi. Vahel käidi küll kinos ja siis tundus Ain hoopis teistsugune kui Rando. Ta oli väga rabe – kogu aeg pingutas ja tegi nalja. Aga siis tekkisid Aini tugitädil oma lapsega terviseprobleemid ja Ain, vaene poiss, jäi päris üksi. Rexo teab, et lastekodus ei ole halvad tingimused, kuid lapsi on väga palju ja kasvataja emotsionaalset tuge kõigile lihtsalt ei jätku. Nii hakkasid nad Henrikuga ka Aini nädalavahetusteks külla võtma, et teismeliseikka jõudnud poisile toeks olla ning vendade vahel sidet säilitada. Vennaga tihedam läbikäimine nõudis kõigilt harjumist.

„Ja kui Ain siia tuli, oli mossitamist ikka palju,” jätkab Rexo. „Aga tasapisi on olukord paremaks läinud, ehkki teatud rivaalitsemine on poiste vahel ikka.”

„See on ju arusaadav, sest sina, muidugi mõista, kuulud ju Randole,” täiendab Enel.

Nüüd vaatavad Ain ja Rando koos Rexoga õhtuti sageli telerit nõnda, et üks poiss istub tihedalt ühel ja teine sama tihedalt teisel pool Rexot. Aini tehtud emadepäevakaardil Rexole on aga kirjas luuletus: „Emakene Hea, Täna sul silitan pead helluse ja hoole eest, õnne kogu südamest! Soovib Ain.”

Poisid pole oma mineviku kohta eriti küsinud. Kui, siis üksnes seda, kas vanematel on õigus nende käest tulevikus midagi nõuda.

„Poistel on Tartus vanaema, kellega on head suhted ja eks vanaema on rääkinud midagi ülalpidamiskohustusest.” Rexo tõmbab käega üle juuste. „Lapsed peavad teadma, kuidas nende peres asjad on. Neil peab olema side, ükskõik, missugune see siis ka poleks. Keegi seda ju ise ei vali, aga nad peavad seda teadma, et saaksid oma eluga edasi minna.”

Rexo on veendunud, et olgu lapse taust ükskõik kui kirju ja keeruline, ta peab ikkagi teadma, kust ta tuleb ja millised on tema juured. Juurte ja peresidemete tähtsust kinnitab seegi, et kui Rando veel lastekodus elas ja viimane tema õdedest ühte perre lapsendati, elas poiss seda nii raskelt üle, et võttis õe mänguasjad ööseks endale voodisse.

„Äkki aitab oma mineviku teadmine neil välja kasvada mingist traumast?” pakub Enel. “Lastes on vajadus ise aru saada, kust ja kuidas on siia ilma tuldud. See on nii tähtis. Kui oma päritolu üldse ei tea, ajab see ju närvi.”

Habras, kuid ilus elu

Rexo töötab suure haigla onkoloogia osakonnas ja näeb iga päev nii elu jätkumist kui ka surma, mis on elu loomulik osa. Seda, kui habras võib olla ühe inimese elu, ei pea Rexole meelde tuletama. Ta on naine, kelle hing on nii suur, et mahub vaevu keha sisse ära.

Rexo meenutab üht aprillikuu algust, kui tema käeluu sekundiga mitmeks tükiks murdus.

„Läksin libedaga õue tihastele seemneid viima. Lumi oli just sulanud, paistis must maa, kuid selle peal oli nii libe jääkirmetis, et kui ma astusin – Henriku suured kummikud jalas – ei kulunud isegi sekundi murdosa, kui olin siruli.”

Henrik on asutanud end kahe sõbratari juurde ja kuulab suure huviga naiste lobisemist pealt.

„Siit moraal, et ära käi võõrastes kummikutes,” pugistab ta kõrvalt tugitoolist naerda.

„Jah, oleks Rexo sel hetkel oma kontsaga saapad jalga pannud, oleks võib-olla kõik korras olnud,” täiendab Enel.

Kui Rexo pärast õnnetust traumapunktis oma järjekorda ootas, selgus, et mõni inimene ei saa autoõnnetuseski nii palju viga, kui tema tihaseid söötma minnes. Peaaegu nagu Tallinna linnapea, kes läks talvel lindudele pekki viima ja murdis jalaluu.

Henrik ei suuda vaiki olla: „Ära toida linde, linnud saavad ise hakkama.”

Rexo vaatab mõtlikul pilgul akna poole. „Elu on habras, kuid kohutavalt ilus. Nagu need hetked, kui näen tõusva päikese esimesi kiiri läbi oma pesemata köögiakna.”

Tuba saab Henriku ja kahe naise naerulaginat täis.