Читать книгу Revolutsiooni küüsis - Хелен Раппапорт - Страница 10

Petrograd oli sel viimasel meeleheitlikul talvel enne revolutsiooni puhkemist kääriv, hädadest räsitud linn; lumme uppunud linn jääkattes kanalite ja valendavate väljakutega. Selle toredatest laiadest tänavatest ning roosast graniidist ja värvilise stukkdekooriga elegantsetest paleedest, mille fassaade kaunistasid õhulised sambaread ja kaared, ei õhkunud enam keiserlikku suursugusust, vaid hääbumist. Kuhu sa selles kõhedust tekitava arhitektuuriga „hiiglaste linnas” ka ei läinud, igal pool võis kuulda „tuule vingumist ja paljude igas suuruses ja erineva kõlaga kellukeste helisemist”, mida täiendas „Iisaku katedraali suure kella võimukas kõmin, mis tuleb nagu eikusagilt ja mässib kõik endasse”.1 Talvel, kui Petrogradi avarused olid avatud üle Soome lahe puhuvale jäisele tuulele, omandas Venemaa pealinn alati suursuguselt jäise ja viirastusliku, talle väga iseloomuliku ilu. Aga nüüd, kui sõda oli kestnud juba kolm aastat, oli linn täis valgunud tuhandeid sõjapõgenikke – poolakaid, lätlasi, leedulasi ja juute –, kes olid põgenenud idarinde lahingutegevuse eest. Pealinn oli hillitsetud ja heitunud ning selle kohal rippus „halvaloomuline, häiriv atmosfäär”.2 1916.–1917. aasta talvemaastikule oli omaseks saanud uus pahaendeline püsijoon – rusutud, külma käes kössi tõmbunud naiste pikad, vaikivad, lõputud järjekorrad leiva, piima ja liha järele – mida iganes loodeti saada. Petrograd oli sõjast väsinud. Petrograd oli näljane.

Selliseks oli nüüd muutunud Venemaa elanikkonna enamiku närvutavalt raske igapäevane elu; aga hoolimata sõjaaja ilmselgest ja halvavast nappusest ning puudusest, mis oli linnaelanike nägudele pitseri vajutanud, andis linn peavarju ka suurele ja mitmekesisele välismaalaste kogukonnale, kelle käsi käis seni hästi. See oli küll Vene linn, kuid suur rahvusvaheline tööstus undas ikka veel teisel pool Neeva jõge Vassili saare töölisrajoonides, Viiburi poolel ja kaugemal, kus suuri puuvilla- ja paberitehaseid, laevatehaseid, ehitusmaterjaliladusid, saeveskeid ja terasetehaseid juhtisid seniajani valdavalt brittidest omanikud ja juhatajad,* kellest paljud olid Venemaal juba aastakümneid elanud. Thorntoni villavabrikus, tohutus punastest tellistest hoones – vabrik oli üks Venemaa suurimaid, asutatud 1880. aastatel – töötas 3000 töölist ja selle omanikud olid kolm venda Yorkshire’ist. Olid veel Nevski niidivabrik (asutajaks Šotimaalt Paisleyst pärit Coats); Leithi ettevõtte William Miller & Co juhatusel töötas Neeva steariinseebi ja -küünlatehas, neile kuulus linnas ka õlletehas; ning Egerton Hubbard & Co puuvillavabrik ja trükikoda.

Selliste jõukate ekspatriantide ja vene aristokraatide vajadusi rahuldas terve hulk eripoode. Veel 1916. aastal võis Nevski prospektil imetleda Prantsuse ja Inglise luksuskaupluste peegelklaasist vaateaknaid – see oli midagi taolist nagu Londonis Bond Street. Prantsuse õmblejad, rätsepad ja kindategijad, nagu näiteks keisrinna rõivadisainer Brisac ja prantsuse parfüümivalmistaja Brocard, võisid siin endiselt rõõmustada rikaste püsiklientide üle. Inglise poes (mida rohkem tunti prantsuskeelse nimega „Magasin Anglais”) oli võimalik osta parimat Harrise tviidi ja Inglise seepi ning nautida poekese „reserveeritud inglise provintsialismi”, kujutledes, et oled „Chesteri või Leicesteri või Truro või Canterbury peatänaval”.3 Druce’i kaubamaja importis Briti kaupu ja Maples’i sisustuskaupu Tottenham Court Roadilt; Inglise raamatupoodi Watkins & Co toetasid paljud Briti koloonia liikmed; teised võõrsil elavad välismaalased said end koduuudistega kursis hoida, peatudes Wolffi raamatupoes, kus müüdi ajakirju ja ajalehti seitsmes erinevas keeles. Ikka veel ilutsesid Petrogradi kõikidel tähtsamatel poodidel rasvases kirjas teated: „English spoken”, „Ici on parle Français” ja (kuni sõja alguseni) ka „Man spricht Deutsch”.4 Prantsuse keel oli endiselt vene aristokraatide ja bürokraatide lingua franca ning Journal de St-Pétersbourg oli Vene välisministeeriumi poolametlik häälekandja ja sõja ajal eriti nõutud, sest linnas viibis väga palju Prantsuse diplomaate ja sõjaväeatašeesid. Kuid inglise keelel kui „kõrgema õukonnaringkonna” ja keisripere keelel oli veelgi erilisem aura.5

1916. aasta sügisel andsid sõjaaegse Petrogradi diplomaatilises kogukonnas tooni liitlasriikide Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia ning kuni selle ajani neutraalsete Ameerika Ühendriikide saatkonnad, kuna Saksamaa ja Austria-Ungari arvukas diplomaatiline korpus oli 1914. aastal lahkunud. Ekspatriantide elu linnas oli traditsiooniliselt koondunud ümber paari tuhande asukaga Briti koloonia, ümber Briti suursaatkonna ja selle kuulujuttude-maia keskpunkti – Inglise kaldapealsel asuva anglikaani kiriku (rahvakeeles lihtsalt „inglise kirik”). Meenutades oma Petrogradis veedetud aastaid rääkis selle kiriku alaline preester Bousfield Swan Lombard (kes alates 1908. aastast teenis ka Briti suursaatkonna kaplanina) kogukonnast, mis oli „üle igasuguste ootuste külalislahke”, aga mille ellusuhtumine oli tema meelest häirivalt „ülikonservatiivne”. „Väga kaugel sellest, et olla avarapilguline ja kammitsemata”, oli koloonia „nii tavade kütkes, et mul kulus päris kaua aega mõistmaks, et selline konventsionaalsus on võimalik”. See oli äärmiselt endassesulgunud, igasuguste muutuste või uuenduste suhtes umbusklik kogukond. „Mis tahes uut ettepanekut ei võetud vastu mitte väitega, et see on „ebapraktiline või teostamatu”,” kirjutas Lombard, vaid öeldi, et „see pole siin kunagi kombeks olnud” või see „ei tule üldse kõne allagi”.6 Ta möönis kahetsevalt, et teda „hämmastas Briti koloonia väiklus ja kitsarinnalisus; see meenutas väikest klatšihimulist Inglise küla või siis pigem kirikuaeda”.7

Elu selles ühiskondlikult verepilastuslikus Barchesteri-taolises* enklaavis toimus enamjaolt „väikestes lähedaste sõprade kildkondades”, nagu meenutas antiigikaupleja ja seltskonnadaam Bertie Stopford.8 Paljud klammerdusid visalt oma oma inglise kommetesse, keeldudes isegi vene keelt õppimast või rääkimast, ning saatsid oma lapsed Inglismaale internaatkoolidesse; enamik soovis kindlasti inglise või šoti guvernante ja koduõpetajaid, või kui see ei õnnestunud, siis prantslasi. Seltskondliku elu mõttes eelistas Briti koloonia tavaliselt omaenda pidusid, kontserte ja teatrietendusi, ehkki nad kõik armastasid ka Vene balletti. Venelasi jahmatasid nad oma kirgliku spordiarmastusega ning hoidsid käigus oma kriketi-, jalgpalli-, tennise-, purjetamis- ja sõudeklubisid; neil oli isegi tuvide võidulennutamise klubi. Nad mängisid koos golfi Murinos – golfirajal, mille nad olid rajanud Petrogradist kuueteistkümne kilomeetri kaugusele kirdesse, „püüdes jonnakalt mitte lasta millelgi segada oma eneseväljendamise viisi”.9*

Briti koloonia suletud, klannilik seltsielu ulatus ka tema Uude Inglise klubisse, mis asus Bolšaja Morskaja 36. Ehkki mõnedele Briti diplomaatidele anti auliikme staatus otse teispool tänavat asuvas ülimalt elitaarses keiserlikus jahtklubis, mille patrooniks olid aristokraadid ning õukonna ja keiserliku riigiteenistuse kõrgemad liikmed, oli Uus Inglise klubi koloonia eriline kaitseala, mida sageli külastasid linna „peaaegu kõik klubikõlbulikud britid” ja mille peamine funktsioon oli suursaadiku juhtimisel edendada Briti ettevõtete huve.10 Oma liikmeskonda lubasid nad vaid käputäie väljavalitud ameeriklasi. Ameerika ettevõtja Negley Farson, kes oli viibinud Petrogradis juba mõnda aega ja pidanud heitlema pistiselembeliste ametnikega, üritades keiserlikule Vene armeele mootorrattaid müüa, jälestas seda kitsarinnalist maailma. Briti ekspatriandid „elasid nagu feodaalisandad ... parunite moel, oma balletiabonementide, oma sõjakate erakutsarite, oma Uue Inglise klubiga Morskaja tänaval, oma tenniseklubiga, oma „inglise magasiniga” [„Magasin Anglais”]”, mis oli „Venemaal ainus koht, kust oli võimalik hankida häid kingi või nahast tooteid” ja oma „teenrihordidega”. Ta pani pahaks nende ühiskondlikku prestiiži, mis tegi palju hõlpsamini lahti uksed, millele temagi prõmmis, eriti Vene sõjaministeeriumis. „Inglane, igasugune inglane, oli tsaari-Venemaal automaatselt milord – ja sellena teda ka koheldi,” märkis ta.11

Petrogradis polnud sõja-aastatel kindlasti meest, kes olnuks milordlikum kui Briti suursaadik sir George Buchanan, kes juhatas diplomaatilist esindust ja Briti kantseleid selle oivalises asukohas Palee kaldapealne 4, lühikese jalutuskäigu kaugusel Talvepaleest ja vaatega Neeva jõele. Suursaatkond võttis enda alla osa suursugusest häärberist, mida renditi perekond Saltõkovidelt, kelle käsutusse jäid toad hoone tagaosas, vaatega Marsi väljakule – Talvepalee lähedal asuvale suurele sõjaväeparaadide platsile. Buchanan, kes oli olnud suursaadik Bulgaarias Sofias,* saabus Peterburi 1910. aastal koos oma naise leedi Georginaga ning sai eelkäijatelt sisustusena päranduseks Louis XVI mööbli reproduktsioonid, etiketikohased kristall-lühtrid ja punased brokaateesriided nagu igas saatkonnas, aga täiendas seda omaenda peene mööbliga ning raamatute ja maalide kollektsiooniga, mida nad olid kogunud pikkade diplomaadiaastate jooksul Euroopas. See isikupärane täiendus, nagu nende tütar Meriel meenutas, andis tubadele „kodusema ilme, nii et mõnikord, kui kardinad olid ette tõmmatud, võis lausa kujutleda, et olid mõnel Londoni väljakul”.12

Sir George oli tegelikult juba mõnda aega kaalunud saatkonna paremasse asukohta viimise võimalusi ja üksnes sõja puhkemine 1914. aastal oli neile ambitsioonidele kriipsu peale tõmmanud. Saatkonnahoone jättis väljastpoolt küll suurejoonelise mulje, aga tal oli mitmeid puudusi. Kanalisatsioonisüsteem oli ajast ja arust ning hoone vajas põhjalikku restaureerimist, taastamist ja remonti. Läks vaja ka päris arvukat personali, et hoida korras barokseid ametiruume, kontoriruume, mis asusid esimesel korrusel, ning kaks korrust kõrgemal paiknevaid ballisaali ja suurt söögisaali, mida kasutati suuremateks ametlikeks vastuvõttudeks ja kuhu viis keerdtrepp. Möödapääsmatult vajalikul ülemteenril Williamil oli abiks tohutu parv lakeisid, toatüdrukuid ja itaallasest kokk, aga ka lugematu arv venelasi, kes olid võetud tööle lihtsamate majapidamis- ja köögitööde tegemiseks.13 Buchananid olid toonud kaasa auto ja inglasest sohvri, aga pidasid ka tõldu ja saane ja venelasest kutsarit, kes neid juhtis.

Sir George Buchananisse, kes polnud tähelepanu keskmes mitte ainult oma suursaatkonnas, vaid oli ka Petrogradi diplomaatide kogukonna tunnustatud juhtfiguur, suhtusid suure lugupidamisega ühtviisi nii venelased kui ka välismaalased ning need, kes töötasid tema alluvuses, olid talle äärmiselt lojaalsed või lausa ülistasid teda. Ta oli härrasmehest diplomaadi arhetüüp: range, monokliga, vana etonlane, kelle isa sir Andrew Buchanan oli samuti diplomaadina Peterburis suursaatkonnas töötanud, aumees selle sõna vanamoelises tähenduses. Pikka kasvu, sale ja lihvitud maneeridega Buchanan oli klassikalise haridusega hea keelteoskaja (ehkki ta vene keelt ei rääkinud), kes oli palju lugenud, aga armastas salamisi kriminulle ega tundnud millestki rohkem rõõmu kui bridžimängust, mis ei nõudnud liiga pingsat mõttetööd. Tema „häirimatut muretust” ja formaalsust võidi mõnikord ekslikult pidada liigseks karmuseks ning mõned tema alluvatest pidasid tema „jahmatavat lihtsameelsust” ja pisut rammetut hajameelsust piinlikuks. „Bridžis oli ta sama leebe nagu kõiges muus, aga unustas õndsalt, kas ta mängib bridži või õnnelikke perekondi,” meenutas üks tema töötajatest.14

Aga polnud mingit põhjust kahelda Buchanani kombekuses, ja – kui aeg selleks kätte jõudis –, siis ka tema vapruses või kõikumatuses lojaalsuses neile, kes tegutsesid tema alluvuses. Kõigile, kes keiserliku Venemaa viimsetel päevadel temaga koos töötasid, oli täiesti ilmselge, et sir George on nüüdseks haige mees, kelle tervise, mida olid murendanud tema vääramatu pühendumine oma kohustustele ja sõjaaegne suurenenud töökoormus, muutsid halvemaks mured tsaari ebakindla positsiooni pärast ja kasvav revolutsioonioht.* Ehkki sir George’il õnnestus aeg-ajalt käia mõnel kalastusretkel Soomes või Murinos golfi mängimas, näis ta 1916. aasta lõpuks olevat „väsinud, kurvailmeline ja hapra olemisega mees”, nagu meenutas Briti diplomaat Robert Bruce Lockhart. Kuid pealinna tänavatel oli temast saanud tuttav ja lugupeetud kuju, ja „kui ta läks oma igapäevasele jalutuskäigule Vene välisministeeriumi juurde, kübar küljele kaldu, pikk kõhetu kuju paljude murede all pisut kühmus, tundis iga inglane, et siin, nagu ka saatkonna enda diplomaatilisel territooriumil, asus killuke Inglismaad”.15

Kui sir George’i jõud näiski vahel raugevat, siis tema energilisuse puudujäägid korvas täielikult tema aukartustäratav naine. Leedi Georgina, sündinud Bathurst, oli ise „kõige ehtsam sinivereline”. „Nagu iga britt teab,” teravmeelitses Negley Farson, „on olemas ainult kolm perekonda: „püha perekond, kuninglik perekond – ja Bathurstid”.”16 Leedi Georgina oli imposantne naisterahvas, kelle „süda oli proportsioonis tema kogukusega” ja kelle imetabane energia oli kooskõlas tema selgete ja häälekalt välja öeldud arvamustega. Ta oli „ebadiskreetne ja kiire solvuma: helde sõber, kuid ohtlik vaenlane”, nagu mõned tema naissoost kaaslased Briti koloonias avastasid, ja ta „istus tosinas komitees ja tülitses paljudega”. Saatkonna kodust elu juhtis ta „nagu kellavärki” ega „andnud iial järele selles punktuaalsusekires, mis suursaadiku puhul küündis peaaegu et maaniani”.17 Alates 1914. aastast oli ka leedi Georgina vastanud sõjaabitöö väljakutsele, võtnud oma käsutusse saatkonna ballisaali ning täitnud selle pikkade laudadega, mis olid täis laotud vatti, sidemelõuendit ja materjale tema kaks korda nädalas toimuvate õmblemisürituste tarvis. Siia tulid Briti koloonia daamid, et „kerida rulli sidemeid, valmistada kopsupõletiku raviveste, mitmesuguseid esmaabisidemeid, pidžaamasid, jakke, hommikumantleid” – osa rindel haavata saanutele, osa haavatud Vene sõdurite jaoks rajatud Briti koloonia haiglale. Vassili saarel asuva suure Pokrovski hospidali ühte tiiba sõja alguses rajatud haiglast oli saanud leedi Buchanani isiklik feodaalvaldus; seal töötas vabatahtliku meditsiiniõena ka tema tütar Meriel.18

Pärast Venemaa sõttaastumist 1914. aastal täiendas Petrogradi vana, kindlakskujunenud ekspatriantide kogukonda uuema ja tormakama seltskonna saabumine – insenerid ja sõjavarustust tootvad ettevõtjad Ameerikast. Ameeriklastest töötajad International Harvesterist (põllumajandusmasinate tootja), Westinghouse’ist (mis mitmeid aastaid tegeles Petrogradi trammide elektrifitseerimisega) ja Singeri õmblusmasinate tehasest (mis oli toonud Venemaale esimesed õmblusmasinad juba 1865. aastal) suhtlesid pealinna tänavatel sõbralikult kaasmaalastega, kes olid saadetud New Yorgist juhtima National City Banki ja New Yorgi elukindlustuskompanii Petrogradi osakondi, rääkimata Ameerika NMKÜ töötajatest, kes olid seal 1909. aastal asutanud NMKÜ Venemaa analoogi „Majak” („Tuletorn”). Pärast seda, kui senine suursaadik George Marye oli ootamatult tagasi astunud – arvatavalt tervise halvenemise tõttu – oli Petrogradi diplomaatiline kogukond 1916. aasta aprillis tervitanud uut Ameerika suursaadikut. Kuulujutud aga pajatasid, et Ühendriikide välisministeerium oli senist saadikut vaikselt tagant tõuganud, pidades teda liialt venemeelseks ajal, mil Ameerika Ühendriigid olid ise veel sõjas neutraalsed.

Marye ametipärijaks sai kõige ebatõenäolisem kandidaat. Kentuckyst pärit sõbraliku olemisega demokraat David Rowland Francis oli ennast ise üles töötanud miljonär, kes oli teeninud St Louisis varanduse viljakauplemise ja raudtee-ettevõtetesse investeerimisega. Ta oli töötanud Missouri kubernerina (1889–1893) ja teinud lobitööd, et St Louis võiks võõrustada ülimalt edukat 1904. aasta Louisiana kaubandusekspositsiooni – mida rohkem tunti St Louisi maailmanäituse nime all – ja samal aastal ka suveolümpiamänge. Tema kogemused suursaadikuna olid siiski olematud, ehkki 1914. aastal oli talle pakutud kohta Buenos Aireses, millest ta oli keeldunud. Sellegipoolest näis Francise nimetamine Petrogradi suursaadikuks igati loogiline valik: ta oli järeleproovitud ärivaistuga mees, kelle esmane roll pidi olema uuesti sõlmida Ameerika Ühendriikide ja Venemaa kaubanduslepe, mis oli üles öeldud 1912. aasta detsembris vastuseks tsaarivalitsuse antisemiitlikule poliitikale. Venemaa, nagu Francis hästi teadis, soovis osta Ameerika vilja, puuvilla ja sõjavarustust.

21. aprillil (ukj; vkj 8. aprillil) 1916 asus Francis koos oma erasekretäri Arthur Dailey ja ustava mustanahalise toapoisi-autojuhi Philip Jordaniga Rootsi aurikul „Oscar II” New Jerseyst Hobokenist teele. Tema naine Jane jäi nende kuue pojaga koju St Louisi, sest ta tervis oli vilets ja pealegi tundis ta hirmu enneolematult pakaseliste Vene talvede ees; Francis ei nõudnud, et naine kaasa tuleks, teades väga hästi, et talle Petrogradis „ei meeldiks”.19 Ilma naiseta ja soovimata Vene pealinna seltskonnaellu sukelduda (nagu ka tema Briti kolleeg, ei rääkinud ta vene keelt), toetus Francis enamjaolt oma truule Philile, nagu ta teda hüüdis: mehele, kellest ta pidas lugu tema „lojaalsuse, aususe, tõhususe ja pealegi arukuse” pärast.20

Ebamäärast afroameerika päritolu Jordan oli väikest kasvu sooniline mees, kes oli kasvanud Hog Alleys – Missouri osariigis Jeffersonis asuvas räpases vaestelinnaosas, mis oli (sarnaselt New Yorgi Boweryga) kurikuulus varaste, prostituutide ja joodikute meelispaigana. Nooruses oli ta olnud kõva viinaviskaja ja jõuguliige, kes alatasa sattus tänavakaklustesse. Hiljem töötas ta Missouri jõel laevadel ja 1889. aastal oli teda – nüüd oli ta ilmselt hoopis teine inimene – soovitatud Francisele, kes oli värskelt Missouri osariigi kuberneriks valitud. Kui Jordan oli lühikest aega töötanud ka järgmise kuberneri alluvuses, tuli ta 1902. aastal tagasi Francise perekonna suursugusesse häärberisse St Louisi jõukas West Endis, teenides toapoisina, või nagu ameeriklased ütlesid, „ihuteenrina”. Siin oli ta näinud nelja Ameerika Ühendriikide presidenti – Clevelandi, Roosevelti, Tafti ja Wilsonit –, kes tulid ja läksid külalistena, ning proua Francis, kes suhtus Jordani aeg-ajalt ette tulevatesse joomahoogudesse palju andestavamalt kui tema abikaasa ja kellesse Jordan eriti kiindus, oli talle lugemist ja kirjutamist õpetanud.21

Kultuurišokk, mis ootas ees Francist ja Jordanit, kes Ameerika pehme kliimaga lõunast külma, sõjaaegsesse Petrogradi saabusid, oli tohutu. Merereisi ajal oli Francise vene keele tõlk, noor slavist Samuel Harper, andnud oma parima, et korraldada kogenematule suursaadikule „kiirkursus sellest, mis teda Venemaal oodata võib”. Harper, kes kuulis Francist vestlemas samal laeval Petrogradi sõitvate Ameerika ärimeestega, jõudis järeldusele, et too oli „väga järsk, otsekohene ameeriklane, kes uskus oma arvamuse väljaütlemisse, hoolimata diplomaatiareeglitest”.22 Kontrast ülimalt konservatiivse ja laitmatult koolitatud sir George Buchananiga poleks saanud olla suurem; neil kahel suursaadikul oli vähe ühist.

Saabunud 15. aprillil Stockholmi ekspressiga Petrogradi Soome vaksalisse, suundus Francis Ameerika Ühendriikide saatkonda, liigagi valusalt teadlik sellest, mis teda ees ootab: „Ma polnud kunagi varem Venemaal käinud. Ma polnud kunagi varem suursaadik olnud. Minu teadmised Venemaast kuni minu ametisse nimetamise ajani olid olnud sellised nagu keskmisel arukal Ameerika kodanikul – kahetsusväärselt kasinad ja ebamäärased.”23 Säärase relvituks tegeva siiruse tõttu oli paratamatu, et teised diplomaatilise kogukonna esindajad suhtusid temasse halvustavalt. Nagu ütles Robert Bruce Lockhart, „vana Francis ei teinud vahet vasakpoolsel esseeril ja kartulil”, aga tema kiituseks tuli öelda, et „ta oli lihtsameelne ja kartmatu nagu laps”. Francise lahket, sallivat ja heatahtlikku maneeri ei imetlenud aga mõned kogenumad saatkonnatöötajad, kelle meelest ta oli St Louisist pärit „maakas”, kes ei saanud aru Vene poliitikast. Francis, kel puudus erakooli taust ja aastatepikkune usin lihvimine kontinentaalse diplomaatia kunstis, mis tema kolleeg Buchananile nii loomulikult oli külge hakanud, jättis väga avameelse mulje. Arthur Bullard, mitteametlik Ameerika Ühendriikide saadik Venemaal, pidas teda „vanaks narriks”; ning hiljem Ameerika Ühendriikide Punase Risti komisjoniga linna saabunud dr Orrin Sage Wightmani arvates oli ta „ennasttäis tegelane, puupea”.24 Kuid venelased, kes nägid Ameerikas väljavaadet tulusate ja väga vajalike kaubandussuhete arendamiseks, leidsid, et uus suursaadik võiks „vabalt olla Petrogradi kõige populaarsem diplomaat”.25 Pealegi võttis Francis seltskonnaelust osa sellisel moel, nagu tema Briti kolleeg kunagi ei teinud. Ta ei varjanud oma armastust parima Kentucky viski ja rammusate sigarite vastu; ta näris tubakaplonne ja suutis paari meetri kauguselt süljekaussi tabada. Erinevalt Buchanani otsustusvõimetusest bridžimängus ei ulatunud Francise sõbralik lihtsameelsus kaardilaua taha; ta polnud „pokkeris mingi lapsuke”, nagu Lockhartile üsna kulukal moel selgeks sai. Iga kord kui Lockhart Ameerika Ühendriikide suursaadikuga mängulauda istus, tegi too ta lagedaks.26

1916. aasta suvel oli Francisel ja tema autojuhil Philil heameel viimaks vastu võtta Ford T suursaadiku-mudel, mis spetsiaalselt Missourist laevaga kohale toodi. Täis uhkust sõitsid nad sellega ringi, „kolme jala kõrgune tähtede ja triipudega lipp radiaatorikaane külge kinnitatud”, mis pani rahva pead murdma, „kas auto liikumise tuul lehvitas lippu või pani lipu lehvimine Fordi liikuma”.27 Ameerika Ühendriikide saatkonnal oli väga hea asukoht, Furštatskaja tänav 34, jõukas kesklinnarajoonis, kus elasid Vene riigiametnikud ja teised välismaa diplomaadid. Lühikese jalutuskäigu kaugusele jäi duuma – tsaarivalitsuse riigikogu –, mis asus Špalernaja tänaval Tauria palees, edasi tuli Smolnõi instituut, millest sai Oktoobrirevolutsiooni ajal bolševike peastaap. Nagu Briti saatkonnahoonet, renditi ka Ameerika Ühendriikide saatkonna maja ühelt vene aristokraadilt – krahv Mihhail Grabbelt – ja sel olid samasugused puudused. See oli, meenutas eriatašee James Houghteling, „mannetu kahekorruseline asjandus, ilma väärika fassaadita, surutud elurajooni keskele – ühel pool suur kortermaja, teisel pool veel üks tagasihoidlik elamu”.28 Hoone sisemus vajas remonti ja see oli lausa nii kehvasti möbleeritud, et nägi Francise arvates välja nagu „laohoone”.29 Peagi hakkas ta otsima paremat hoonet, aga nii nagu Buchananilgi, ei õnnestunud tal sõja tõttu midagi leida.

Francise büroo – mille rõdul seistes ta võis all tänaval toimuvat jälgida – paiknes koos magamistoa ja elutoaga teisel korrusel. Kuid toad olid väga kitsukesed. Saatkonnas nappis töötajaid ja asjad olid laokil; mis Francise meelest veelgi hullem, kohv „ei olnud eriti hea”.30 Francisele meeldis oma kaasmaalasi lõbustada ja nendega koos õhtust söömas käia, sest ta tundis puudust oma suurest perest, kes oli jäänud St Louisisse. Ameerika ärimehed, eriti hiljuti Petrogradis uksed avanud National City Banki ametnikud, kutsusid teda sageli einestama. Samuti sai ta sõbraks Ameerika seltskonnadaami Julia Grantiga, Ulysses S. Granti lapselapsega, kes oli abiellunud vene aristokraadiga ja oli nüüd vürstinna Cantacuzène-Speranski (ehkki tema sõbrad Ameerika kolooniast kutsusid teda mõneti labaselt „vürstinna Mike’iks”) ja kellel oli luksusnumber Hotel d’Europe’is.* Vürstinna võõrustas Francist külluslikult, nii nagu teisedki jõukad aristokraadid, kas siis oma Petrogradi linnamajades või lemmikhotellide privaatnumbrites.

Alates esimestest päevadest tundis Phil Jordan „Kuberneri” suhtes – nagu kõik olid harjunud pöörduma Francise poole tema Missouri ametiajast peale – suurt vastutust. Iga kord, kui Francis suundus Petrogradi tänavaid avastama, tegutses Phil suursaadiku järelevaatajana ja üheskoos rühkisid nad läbi kõige venepärasega, eriti Vene köögiga tutvumise raskuste. Nagu Francis ütles oma pojale Perryle: „Phil ja mina püüame endiselt toime tulla vene kokaga, kellele ta püüab läbi suurte raskuste selgitada, kuidas Ameerika moodi süüa valmistada, sest kokk ei mõista sõnagi inglise keelt ja Phil ei oska sõnagi vene keelt”.31 Peagi saabus aga abi ühe tuttava näol, kelle Francis oli leidnud laevareisil Venemaale: Petrogradi tagasi pöördunud venelanna Matilda de Cram, kes elas saatkonna lähedal ja sai seal sagedaseks külaliseks ning pakkus ka oma teeneid Francisele prantsuse ja Jordanile vene keele õpetamisel. Francise sõprus madame de Cramiga, sealhulgas ka vabadel päevadel koos võiduajamistel käimine, valmistas palju meelehärmi tema töötajatele ja liitlaste vastuluurele, kes olid märkinud selle daami ära Saksamaa spioonina, kes püüdis kergeusklikku uut suursaadikut võrgutada.32*

Ent tänu madame de Cramile oskas nõukas Jordan peagi piisavalt vene keelt, et üksi kaupa ostmas käia, väites: „Ma saan päris hästi hakkama, sest õppisin keele ära.” Jordan oli nii leidlik, et peagi hankis ta saatkonnale köögitarbeid ja mööblit, sealhulgas korraliku suurusega söögilaua, mille ümber mahtus istuma kakskümmend inimest.33 Olles kohanenud, laskis Francis vene koka lahti ja pärast seda valmistas Jordan talle hommikusööki, kuni neil õnnestus võtta tööle „neegerkokk, kes on väga musta nahaga, Lääne-India neeger nimega Green”. Linna saabumisest alates oli Jordanit väga hämmastanud, kui „vähe neegreid” Petrogradis oli, ja „selliseid nagu meie neegrid üldse mitte”.34 Samuti selgitas Francis oma naisele, et on tähele pannud, et Phil, kes oli „suhteliselt heleda nahaga” ja „peaaegu et piisavalt valge, esinemaks valge mehena”, ei käinud koos trinidadlasest kokaga tänaval koos väljas, sest too oli „nii must”.35 Näis, et Jordan ja Green pühendasid enamuse oma ajast „toiduhankimisplaanide sepitsemisele” ning mingil viisil õnnestuski neil suursaadiku lauale süüa nõiduda, vaatamata tohutule defitsiidile, sest rudimentaarse vene keelega varustatud Jordan osutus „kartmatuks tänavatel ringihulkujaks ja turgudel tingijaks, suheldes paljukultuurilise, paljukeelse rahvahulgaga”.36* Polnud kahtlustki, kui väga Francis tundis puudust oma Ameerika luksusest: ta pidi kuude kaupa ootama, enne kui singi- ja peekonikast, mille ta oli New Yorgist tellinud, Venemaale saabus, ja veelgi kauem tuli oodata kaht kasti Šoti viskit, mis pandi Londonist teele ja polnud oktoobriks ikka veel kohale jõudnud.37

Leidlik Phil Jordan oli kiiresti muutunud „hindamatuks” kõigis asjus, mis puudutasid saatkonna igapäevast käigushoidmist.38

Nagu märkis oma päevikusse saatkonnaametnik Fred Dearing: „Kohe näha, et Phil on keegi. Mitte keegi ei saaks olla vähem silmatorkav, aga selgesti keegi.”39 Ta oli suursaadikule tõhusaks abiks, kui Francis oli neljanda juuli* tähistamiseks vapralt korraldanud eduka vastuvõtu rohkem kui sajale külalisele. „Ma tellisin esmaklassilise orkestri üheksa muusikapalaga,” kirjutas ta Jane’ile, ja „tänu Philile oli meil hõrk punš lisaks teele, mida serveeriti samovarist, mille olime hiljuti ostnud. Meil olid kalamarjavõileivad, tomativõileivad ja – mis venelastele näis olevat tundmatu – maitsvad jäätised.”40 Petrogradi Ameerika koloonia liikmed tervitasid pidu ja selle kulinaarseid hõrgutisi suure rõõmuga, aga enda tuntuks tegemine snooblikus Vene diplomaatilises seltskondlikus ringis oli uue suursaadiku jaoks hoopis midagi muud. Juulikuus tunnistas Francis Jane’ile, et ta on „venelaste seas võrdlemisi vähe seltskondlikke tutvusi loonud.”41 Ta hoidis eemale Briti saatkonna peenutsevatest tee- ja kokteilipidudest ning kontinentaalse diplomaatilise korpuse enesekesksest keelepeksust, eelistades sellele korralikku pokkerit. Nood omakorda suhtusid tema diplomaatilistesse dineedesse mõnevõrra põlglikult. Sir George Buchanan, oma põlvkonna ja klassi seltskondlikust snobismist ja rassilistest eelarvamustest rikutud mees, lausa kartis Francise küllakutseid. Kui Buchananit Ameerika saatkonda sööma kutsuti, oli tal tavaks kurta: „Aa, meid ootab kehv õhtusöök ... mille on valmistanud neeger.”42 Ja enamasti ei olnud sellistel kordadel orkestrit, vaid üksnes ustav Phil, kes meistrina kõigi asjade peale käis külaliste teenindamise vahel sirmi taga grammofoni üles keeramas.43

Tõtt-öelda ei nautinud ei Francis ega ka Buchanan eriti Petrogradi kõrgkihi seltsielu. Diplomaatilise korpuse kõige väljapaistvam seltskonnategelane oli nende särav Prantsuse kolleeg Maurice Paléologue, kes „korraldas parimaid dineesid niihästi kõige šikimale kui ka kõige frivoolsemale kildkonnale”.44 Tõepoolest, lihvitud maneeridega Paléologue, kes oli ka kuulujuttudega hästi kursis, näis pühendavat seltskondlikule tegevusele rohkem aega kui diplomaaditööle. Teda võis korrapäraselt näha balleti- ja ooperietendustel – mõlema kõrgaeg oli just sõjapäevil. Kui ta parasjagu teatris ei viibinud, näis ta olevat „ilmlõpmata suurvürstide elutubades vürstinnadega keelt peksmas” või Petrogradi rikaste ja ilusatega õhtust söömas.45

Selliste diplomaatilise kogukonna liikmete jaoks nagu Paléologue ja teised linnas elutsevad välismaalased, polnud sõda seni olnud väga raskesti talutav. Linna kõige kuumem pilet oli endiselt balletiõhtule Maria teatris. Kogu Petrogradi seltskond – venelased ja ekspatriandid – käisid endiselt kolmapäevaõhtustel ja pühapäeva pärastlõunastel etendustel, et ise näha ja ennast näidata, ning riietusid vastavalt. Enamik istekohti müüdi privaatse ettetellimise teel juba palju varem välja; inimesed maksid kuni sada rubla selleks, et hankida üksikuid müügile lastud pileteid. Isegi sel toidujärjekordade ajal võis näha suuri rahvahulki balleti piletisabas seismas. Suursaadik Francis hindas Maria teatri sügishooaega „maailma parimaks”; koos enamikuga diplomaatilisest kogukonnast istus ta „lummatuna” kogu „Don Quijote” kolmetunnise etenduse, kus säras priimabaleriin Tamara Karsavina.46 Hästi läks ka Petrogradi kahel teisel suurel teatril: Aleksandra teatril, kus etendati sõnalavastusi, ja Mihhaili teatril, kus tegutses alaline prantsuse trupp ja mis seetõttu oli vene haritlaskonna jaoks prantsuse kultuuri keskuseks, kus kõik oma prantsuse keelt praktiseerimas käisid.

Vaatamata kõigile puudustele ja üha suurenevale ühiskondlikule rahulolematusele pakkus Petrograd ikka veel ”täiuslikult priiskavat elu” neile parandamatutele sübariitidele, kes ihkasid põnevust ja elumõnusid.47 Nikolai II võis küll 1914. aastal kehtestada vodkamüügi keelu, et piirata Venemaa suuresti sundvärvatud talupoegadest koosneva armee legendaarset joomalembust, aga kui sul piisavalt raha oli, siis võisid ikka lasta serveerida endale peeni veine, šampanjat, viskit ja teisi vägijooke linna parimate restoranide ja hotellide cabinets privé’des.48* Varasematel aastatel olid Hotel de France ja Hotel d’Angleterre nautinud Prantsuse ja Inglise koloonia lemmikute staatust, aga sõja ajal tõusis esikohale Astoria. See oli ehitatud 1912. aastal Iisaku väljaku idaküljele, Bolšaja Morskaja ja Voznessenskaja tänava nurgale, et majutada 1913. aastal Romanovite valitsemise 300. aastapäeva pidustusteks Peterburi saabuvaid turiste; rootslasest arhitekt Fredrik Lidvall pani sellele nime kuulsate New Yorgi hotelliärimeeste, vendade Astorite auks.

Astoria populaarsus brittide seas oli nii suur, et hotell oli rajanud büroo spetsiaalselt nende vajadustega tegelemiseks ning eksponeeris uhkelt ”Londoni metroovõrgustiku hiiglaslikku kaarti ning suurt ingliskeelsete raamatute kollektsiooni Chaucerist D. H. Lawrence’ini”.49 „Kümne liftiga, elektrilampide süsteemiga teenijate kutsumiseks, linna telefoniliinidega, automaatse tolmuimemissüsteemiga, aurukeskküttega ja 350 korkisolatsiooni abil helikindlaks muudetud toaga” hotellil oli ka suurejooneline restoran, mis mahutas kuni kakssada inimest, talveaiaga aatrium ja art nouveau stiilis banketisaal.50 Hotelli prantsuse restoranist sai teretulnud oaas sõjast tülpinud Vene ohvitseridele, kes olid rindelt koju lastud, samuti liitlasriikide atašeedele, saatkonnatöötajatele ja ekspatriantidele, aga tõmbas ühtlasi magnetina ligi ka diskreetseid kõrgklassi prostituute. Ehkki Astoria võistleja, Hotel d’Europe, kus olid katuseaed ja luksuslik klaaskupliga restoran, oli suursaadik Francise meelispaik, eelistas enamik pealinna saabunud uutest välismaalastest Astoriat. Sõjaväelastest külaliste juurdevool hotelli oli siiski nii suur, et 1916. aasta lõpuks oli see kaotanud suure osa oma sõjaeelsest glamuurist ning itaallasest restoranijuhataja Joseph Vecchi leidis, et sellest on saanud ”omamoodi aupaistega ümbritsetud kasarm”.51

Vecchi kurvastas tõsise kaubanappuse pärast, mis takistas tal pakkumast selliseid suurejoonelisi dineesid, nagu ta veel aasta aega tagasi oli suutnud erapidude tarvis välja võluda. Sest Petrogradi varustamine toiduga oli 1916. aasta lõpuks kahanenud umbes kolmandikuni sellest, mida linn vajas. Kuna väga paljud talupojad olid võetud armeesse, oli maaharimisel tööjõust pidev puudus; kuid suur osa defitsiidist oli kunstlikult tekitatud spekuleerimise ja riikliku raudteesüsteemi tegevuse katkemisega. Venemaa lõunapiirkondades, kus toitu toodeti, riknesid jahu ja muud toiduained depoodes ja ladudes, sest nappis veerevkoosseisu, mis oleks selle põhjapiirkondade nälgivatesse linnadesse transportinud. Provintsides oli ikka veel külluslikult toitu saadaval, nagu tunnistasid ka paljud välismaised külastajad, ning kitsikuses koduperenaised võtsid sageli ette kurnavaid retki linnast välja, et osta kohalike talupoegade käest võid, mune, liha ja kala. Nüüd räägiti Petrogradis ikka ja jälle lugusid sellest, kuidas spekulandid soetavad teadlikult tohutu suuri jahu-, liha- ja suhkruvarusid, et hindu veelgi kõrgemale kruvida. Isegi rikkad ei saanud enam osta valgest jahust saia, aga sellegipoolest õnnestus pidude jaoks head toitu hankida, nagu märkis hämmastusega National City Banki töötaja Leighton Rogers, kui ta sel talvel kutsuti ühe vene tuttava juurde, ”lihtsalt väikesele perekondlikule olemisele”:

Vastuvõturuumi tohutu suur puhvet nägi välja, nagu oleks toiduladu plahvatanud – marineeritud kala, sardiinid, anšoovised, tindid, heeringad, suitsuangerjas, suitsulõhe; kaaviarikausid, terved singid, keel, vorstid, kana, hanemaksapasteet; punane juust, kollane juust, valge juust, sinine juust; lugematul hulgal salateid; korvid selleri, marineeritud aedvilja ja oliividega; kastmed – roosa, kollane ja lavendlikarva. Kõik see ja veel palju muud oli kuhjatud kolme suurde astmeritta, mille keskel oli liikumatu kosk puuviljadest ning külgedel karahvinid vodka ja köömneviinaga.52

Selgus, et kogu see bakhanaali meenutav pidusöök oli kõigest sakuska ehk eelroog, millele järgnes täismõõdus õhtusöök – lõhe, röstitud veiseliha ja faasan ning selle järel jäätisedessert bombe glacée ja veel puuvilja ja juustu, mille juurde serveeriti veine – bordoo veini, burgundi veini ja šampanjat. Dinee lõpuks tõi Rogersi venelasest võõrustaja välja ülima hõrgutise oma Ameerika külaliste auks – „kaks pakki Beeman’s Pepsini närimiskummi”.53

Selle ja teiste mugavate erahäärberite uste taga „lebas Venemaa nagu silmili langenud Mars, kes on nälga suremas”, kirjutas Negley Farson, kes kuni selle ajani oli pealinna klubides ja restoranides viljelnud kõrvalekaldumatult sübariitlikku elulaadi.54 Kuid see ei takistanud tal oma välismaiste sõprade ja semudega öö läbi joomingutel istumast või nautimast prostituutide seltsis šampanjat ja jõevähke Villa Rodé privaatkabiinides – Stroganovi silla juures asuvas restoranis, mille oli oma tiiva alla võtnud tsaaripere vastuoluline vaimne guru ja nõuandja Grigori Rasputin. Kehvade aegade pitsitust tundsid kõik moekad restoranid – nende seas Contant’s, kus armastas käia Madalmaade suursaadik Willem Oudendijk, ja kohvik Donon, mis oli Ameerika Ühendriikide saatkonnatöötaja J. Butler Wrighti meelispaik. Ekspatriantide kunagine seltsielu Uues Inglise klubis oli samuti „olematuks kahanenud”: 1916. aasta lõpuks „olid selle biifsteekidega õhtusöögid alatiseks kadunud”, nagu meenutas Farson.55

Enamiku põhiliste toiduainete, nagu näiteks piima ja kartulite hind oli sõja algusest alates neljakordistunud; teised olulised toidukaubad, nagu näiteks leib, juust, või, liha ja kala olid käinud viis korda kallimaks. Briti konsuli tütar Ella Woodhouse meenutas, et „me pidime hoidma palgal teenijannat, kelle ainus töö oli seista piima, leiva ja mis iganes muu saadaoleva järjekordades”.56 Talve jooksul muutusid järjekorrad üha pikemaks ja pahasemaks, „üha enam ja enam räägiti kõrgete ametite ebatõhususest ja korrumpeerumisest”. Halb töökorraldus ning toidu- ja kütusevarude raiskamine (saada oli vaid küttepuid, mitte kivisütt) võttis hiiglaslikud mõõtmed; Vene ametnikkonna hulgas lokkas korruptsioon. Petrograd näis olevat nagu linn piiramisrõngas: kellelgi polnud enam isu naudingutele anduda. „Hotell Astoria roomalik pühademeeleolu on kadunud. Nüüd on hirm selle asemele asunud.”57 Sir George Buchananit, kes iga päev Neeva kaldapealsel jalutamas käis, kohutasid pikad toidujärjekorrad. „Kui karm talvepakane maad võtab, saab neist järjekordadest tuleohtlik materjal,” kirjutas ta 1916. aasta novembris. Fred Dearingil oli Ameerika Ühendriikide saatkonnas üsna samasugune eelaimus: „Õhk on katastroofiennustustest paks,” kirjutas ta oma päevikusse.58

Suurte ettevõtete – tekstiilivabrikute, vasetehaste, laskemoonatehaste – omanike kasum aina kasvas, aga nende töölistele hiilis näljatont üha lähemale. „Juba siis rippus pealinna kohal sügava masenduse õhkkond,” meenutas Willem Oudendijk. „Oli selge, et sõda pani riigi majanduselule liiga raske koorma ... Voorimehetroskad olid praktiliselt kadunud, vaid pilgeni täis trammivagunid kolistasid rööbastel.” Porised tänavad olid räämas ja poed tühjad. Venelased, kellega ta rääkis, pidasid selle kõige põhjuseks roiskunud bürokraatlikku süsteemi:

Vesteldi enamasti sosinal, nagu kardetaks pealtkuulamist, isegi kui kedagi läheduses ei olnud, ja väljendati veendumust, et vanamoodi edasi minna enam ei saa, et torm on lähenemas, ehkki kellelgi ei paistnud olevat kindlat arusaama, kust see peaks tulema ja kui suurt kahju see võiks põhjustada.59

„Alates suurvürstidest kuni voorimeesteni ütlevad kõik karme sõnu valitseva korra vastu,” täheldas Petrogradis asuva Briti propagandabüroo töötaja Denis Garstin.60 Kõige suursugusemast häärberist lõdisevate leivasabas seisjateni valitses üks ja seesama jututeema – keisrinna suhe Grigori Rasputiniga. Keiserliku suguvõsa kõigist vastuväidetest hoolimata olid Nikolai ja Aleksandra jonnakalt keeldunud Rasputinit tema soosikupositsioonist kõrvaldamast ning muutnud asjad veelgi hullemaks terve rea üha reaktsioonilisemate ministrite ametisse nimetamisega. Ajal, mil Nikolai viibis pealinnast eemal armee peakorteris, jäi Aleksandra üksi, võõrdununa Vene õukonnast ja suuremast osast oma sugulastest ning toetudes üha enam oma „sõbrale”. Selles sügavas isolatsioonis ei võtnud ta tõsiselt kellegi nõuandeid peale Rasputini omade. Nikolaile saadeti korduvalt hoiatusi Venemaa trooni ähvardavate ohtude eskaleerumisest; tema onu, suurvürst Nikolai Nikolajevitš, anus tsaari, et too ei laseks oma naisel valitsuse asjadesse sekkumisega monarhiat rohkem häbistada. „Sa seisad uue segadusteaja lävel,” hoiatas suurvürst. Sama meelt oli sir George Buchanan: „Kui keiser jätkab oma praeguste tagurlike nõunike toetamist, siis, kardan, on revolutsioon vältimatu.”61

Selles „kestva pinevuse” õhkkonnas rääkisid inimesed avalikult vajadusest teha paleepööre ja panna keisrinna nunnakloostrisse kindlalt luku taha.62 Siivutud vihjed ja keelepeks „tumedatest jõududest”, keda Rasputin ja Aleksandra esindasid, olid ainus vestlusteema peentes klubides, kus „suurvürstid kaarte mängisid ja Venemaa „päästmisest” rääkisid.”63 Ainus lahendus näis olevat Rasputini tapmine – imerohi, mis kriisi eemale suunab ja monarhia katastroofi äärelt tagasi toob.

16./17. detsembri ööl 1916 jäi Rasputin kadunuks. Maria teatris oli Prantsuse suursaadik Paléologue sel õhtul nautinud Smirnovat, kes tantsis peaosa balletis „Uinuv kaunitar”; ta meenutas, et tantsijanna „hüpped, piruetid ja „arabeskid” olid sama fantastilised kui suust suhu levivad lood” vandenõudest keisrinna ja tema „sõbra” võimult kõrvaldamiseks. „Oleme jälle Borgiate aegadesse jõudnud, suursaadik,” teatas üks Itaalia diplomaat talle usalduslikult.64 Kui Rasputini surnukeha mõni päev hiljem jõest välja õngitseti, reageeris Aleksandra karmilt, lastes karistada Rasputini noori tulipäiseid tapjaid – pagendas vürst Feliks Jussupovi tema maamõisasse ja suurvürst Dmitri Pavlovitši koduaresti –, Venemaa üldsus aga ülistas nende „kangelastegu”.

Aasta lõpuks oli üle linna laskunud intensiivne, fatalistlik atmosfäär. „Lähenev kataklüsm oli juba kõigil mõtteis ja kõigi huultel,” meenutas Robert Bruce Lockhart.65 Hukatuse eelaimust süvendas tänavate öine pimendamine „tsepeliinide hirmus”, ja pimedust lõhestasid vaid taevast tsepeliine otsivad prožektorituled. Venemaal polnud enam kuigi palju jõudu, et idarindel Saksamaale vastu panna. Alates 1914. aastast oli mobiliseeritud neliteist miljonit meest ja seni oli kaotatud rohkem kui seitse miljonit langenute, haavatute või vangivõetutena. Vajadus kutsealuste järele oli küllastumatu; igal pool linnas – Marsi väljakul, Paleeväljakul ja Neeva kaldapealsetel – võis näha lõputuid sõdurikolonne ja suurtükiväe õppusi. Lihtsad venelased vaatasid seda järjest suurema ükskõiksusega; „nende tähelepanu hõivasid ikka needsamad meeleheidet ja kibestumist tekitavad toidumured”.66

Leighton Rogersi meelest oli talvine Petrograd „maailma ilmastiku prügimägi”; alates oktoobrikuust, kui ta saabus, oli ta vaevalt päikest näinud, ja kui see välja ilmuski, oli ta kella kolmeks pärastlõunal juba loojunud. „Näib, et oleme maailma katusel, mähituna valgetesse ududesse, mis neelavad selle sära endasse.”67 Kui algasid lumesajud ja talvekülmad, küsisid kõik endalt, kui kaua selline plahvatusohtlik olukord veel võib kesta, kaua läheb aega, enne kui „järjekorras lõdisevad naised, jalad külmast tuimad, värisevad sõrmed salli tihkemalt ümber pea surumas” oma viha välja valavad ja poodidele tormi jooksevad.68 Kõikjal võis näha naistesalku

jalgu lohistamas, tõuklemas, trügimas; innukad värisevad käed sirutumas supikausi järele, kaeblikud hääled veel veidi lisaks palumas, anumas pudelitäit piima, et viia see kodus suremas olevale väikelapsele, rääkimas pikki, heietavaid, haletsusväärseid lugusid puudusest, viletsusest ja külmast.69

Pealinna poolilm aga sulges tänavail kohuva pahameele suhtes silmad, kasutades viimast võimalust pillerkaaritada enne jõule Petrogradi teatrites, kabareedes ja ööklubides:

Hotell Astoria pöördustest käis läbi ikka samasugune lõputu protsessioon – kasukates ja vääriskividega ehitud naised, sädelevates mundrites mehed. Üle sildade sõitsid limusiinid siia-sinna ning tänavatel helises troikade muusika – aisakellad ja raudjalased lumel ... Nii nagu ikka, oli tänavatel tunglemist, trammid olid umbselt täis tuubitud, restoranide äri õitses. Ja igal pool inimesed rääkisid, nagu nad räägivad ainult Venemaal, lõputu rääkimise kodumaal.70

Neeva teisel kaldal olid pealinna Viiburi poole tööstusrajooni räpased, kasarmulaadsed tööliste kortermajad 17. oktoobril olnud tunnistajaks 20 000 metalli- ja relvatööstuse töölise suurele streigile. Sõjast, haigustest, ebasanitaarsetest elamistingimustest, madalast palgast ja näljast räsituna nõudsid nad üha häälekamalt palgatõusu ja tingimuste parandamist. „Igast ebaharilikust helist, isegi ootamatust vabrikuvilest piisas selleks, et tuua nad tänavatele. Pinge muutus lausa valusaks. Teadlikult või ebateadlikult ootasid kõik, et midagi hakkab juhtuma.” Tööliskvartalites „levisid kulutulena” jutud revolutsioonist ja agitaatorid kandsid hoolt selle eest, et rahulolematuseleeke veelgi enam õhutada.71 Pärast teist suurt streiki, 26. oktoobril, ei lastud töölisi enam tehastesse sisse. 29. oktoobriks olid 48 tehast uksed sulgenud ja 57 000 töölist streikis. Vihased kokkupõrked politseiga jätkusid, kuni need töölised tagasi tööle võeti.72

Paljude diplomaatilise kogukonna liikmete arvates polnud Venemaa kokkuvarisemiseni enam palju aega jäänud ning Briti alamaid ärgitati juba tagasi kodumaale pöörduma. Aga kui sir George Buchanan ennustas kindlalt revolutsiooni toimumist, siis David Francis arvas, et seda ei juhtu „enne, kui sõda lõpeb” või tõenäolisemalt „varsti pärast seda”.73 Ta tähistas koos oma töötajatega Ameerika stiilis jõulusid (Vene kalendri järgi oli see 12. detsembril] „kalkuniprae ja ploomipudingiga”.74 Sir George mõtles samal ajal hoopis tõsisematele asjadele. Otsustanud teha veel viimase katse hoiatada tsaari peatse revolutsiooni ohu eest, suundus ta Aleksandri paleesse, mis asus pealinnast 24 kilomeetrit lõuna pool Tsarskoje Selos. „Kui keiser ta istudes vastu võtab,” ütles ta Robert Bruce Lockhartile enne lahkumist, „siis läheb kõik hästi.”75 Kui Buchanan 30. detsembril kohale jõudis, võttis tsaar teda seistes vastu. Sellegipoolest pingutas Buchanan kõvasti, et veenda tsaari linnas pead tõstva rahulolematuse tõsiduses ning palus tungivalt, et isevalitseja annaks oma parima, et taastada usaldus trooni vastu, tehes ühiskondlikke ja poliitilisi järeleandmisi, enne kui on liiga hilja: „tema võimuses oli juhtida Venemaa kas võidule ja alalisse rahusse või revolutsiooni ja katastroofi”, kirjutas sir George hiljem. Kuid Nikolai pidas tema muretsemist põhjendamatuks ja ütles, et suursaadik liialdab.76 Buchanan lahkus pool tundi hiljem süngena. Ta oli oma jutu ära rääkinud ja tundis kergendust, et „sai selle südame pealt ära”.77 Ent ta oli rääkinud kurtidele kõrvadele, nagu ta oligi ette arvanud. Nikolai oli äsja häälestanud avaliku arvamuse enda suhtes veelgi vaenulikumaks, nimetades siseministriks ülitagurliku Aleksandr Protopopovi, mehe, kes oli võtnud nõuks isevalitsust iga hinna eest säilitada, Rasputini teadaoleva kaasosalise – tegu, mille peale teised ministrid esitasid protestiks ühise tagasiastumispalve.

Kui uus, 1917. aasta saabus, oli Phil Jordanil kuidagi õnnestunud Ühendriikide saatkonna peo jaoks salakaubana Venemaale toodud šampanjat hankida. Vaibad rulliti kokku ja tants käis varajaste hommikutundideni.78 Prantsusmaa suursaadik Paléologue saatis vana aasta ära peol vürst Gavril Konstantinovitši juures, kus kõik rääkisid troonivastastest vandenõudest ja „kõige selle juures sagisid teenijad ringi, hoorad vaatasid ja kuulasid pealt, mustlased laulsid ja kogu seltskond kümbles ojadena voolava Moët & Chandoni brut imperial’i aroomis!”79

Astoria hotellis mängis bänd õhtusöögi ajal „It’s a Long Way to Tipperary”, samal ajal aga ootas üks inglise põetaja kannatamatult, millal ta saab linnast lahkuda, olles Briti koloonia supiköögis näinud Poola sõjapõgenike viletsust:

Ja meie oleme Astoria hotellis ning meie ja välisõhu vahel on üksainus aknaruut; üks aknaruut meie ja poola talupoegade vahel; üks aknaruut lahutab meid vaesusest ja hoiab meid selle paiga hirmsas õhustikus, kus on tigedad naised ja krääksuv bänd!80

Nüüd, kus isegi tsaari salapolitsei ennustas „näljamässu kõige pöörasemaid liialdusi”, tundus selle klaasist aknaruudu purukslöömine vältimatu.81

*Ka sakslased, aga nemad kõik olid sõja algul 1914 Venemaalt lahkunud.

*Anthony Trollope’i „Barchestershire’i kroonikatest” tuntud väljamõeldud koht. – Tlk.

*Negley Farsoni andmetel laskis Briti suursaatkond saata endale golfipalle Inglismaalt diplomaatilise kiirposti kottides, sest „golfipallid olid sõja ajal sama väärtuslikud nagu pistrikumunad”.

*Buchanan oli eelnevalt teeninud Viinis oma isa alluvuses ning siis Roomas, Tokios, Bernis, Darmstadtis, Berliinis ja Haagis.

*Peterburi kliima ei sobinud sir George’ile üldsegi ja tema tervis kannatas selle tõttu niivõrd, et kui sir Edward Grey teada sai, kui sageli sir George põdes, pakkus ta talle suursaadikukohta Viinis – kuid sir George otsustas jääda Petrogradi.

*Julia Grant ja tema vürst olid 1899. aastal Newport Rhode Islandi ühes Astoria häärberis pidanud elegantse kõrgseltskonna pulmapeo koos idaranniku rikaste ja ilusatega, kes olid noorpaari üle külvanud ohtrate pulmakinkidega – teemandid, Sèvres’i portselan, monogrammidega varustatud lauahõbe ja Lalique’i klaasid. Grant oli üks paljudest Ameerika „mereröövlitest”, kes olid abiellunud Vene aristokraatidega ning saanud revolutsioonieelse Petrogradi seltskondlikul laval auväärseteks tegelasteks.

*Ilma kindlate tõenditeta, mis kinnitaksid selliseid väiteid ja oletusi, nagu poleks Francise abielu olnud õnnelik, näib tõenäolisem, et üksildane Francis, kes tundis ilusast näost rõõmu, lihtsalt nautis madame de Crami naiselikku sõprust ja seltskonda.

*Mis veel tähendusrikkam, tänu Francise eestkostele oli Jordan üks vaid kahest ameeriklasest, kel Petrogradi politseiülem lubas linnas pildistada.

*Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev. – Tlk

*Lihtsad venelased said alkoholi hankida vaid mustalt turult või arstiretsepti alusel.