Читать книгу Revolutsiooni küüsis - Хелен Раппапорт - Страница 12

1916. aasta novembris oli Arno Dosch-Fleurot,* New Yorgi populaarse päevalehe World karastunud ajakirjanik, saabunud Petrogradi otse kurnavalt ja veriselt töölt, Verduni lahingu kajastamiselt. Mainekast Portlandi perekonnast pärit, Harvardis advokaadiks õppinud noormees oli pöördunud ajakirjanduse juurde ja kajastanud sõda alates 1914. aasta augustist, kui tema New Yorgi toimetaja pakkus talle unelmate piletit, nagu talle näis: „Oletades, et teile meeldiks minna Venemaale.”1 Kuid sinna pääsemine ei olnud sõjast lõhki kistud Euroopas sugugi kerge; Fleurot pidi sõitma üle La Manche’i Inglismaale, et minna Newcastle’ist Bergenisse suunduvale laevale. Sellele järgnes pikk rongireis läbi Norra ja Rootsi ja siis põhja suunas Lapimaale Tornio piiripunkti, kus ta surmväsimuseni vaidles tolliametnikega, kes ei tahtnud „[tema] kirjutusmasinat tollimaksuta üle lasta”. Kui ta Petrogradi Soome vaksalisse suunduvale rongile istus, oli tolliametnik püüdnud tema entusiasmi maha jahutada: „Ma tean, kui väga teie lehtedele sensatsioonid meeldivad,” ütles ta, „aga ma kardan, et Venemaalt ei leia te ühtegi.” Fleurot arvas, et tema komandeering kestab umbes kaksteist nädalat; lõpuks aga veetis ta Venemaal rohkem kui kaks aastat.2

Ehkki ta oli eelnevalt telegrammi saatnud ja endale Hotel de France’is toa broneerinud, leidis ta kohale jõudes, et see on hõivatud. Talle pakuti magamisasemeks piljardilauda. See oli, nagu ta meenutas, väga kõva, „soodustas pigem mõtisklemist kui magama jäämist”.3 Pärast kaht läänerindel veedetud aastat oli Venemaal viibimine tema jaoks põnev, aga see oli tundmatu maa ja tal polnud selle kohta midagi peale klassikaliste eelarvamuste:

Ma ladusin ritta oma kujutlused Venemaast ja leidsin, et Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” lugemise järel kujutlesin seda räpasena, Tolstoi „Ülestõusmise” nägemise järel traagilisena, George Kennoni „Pimedaima Siberi”* lugemise järel kohutavana. Esimest korda paljude aastate jooksul tuletasin meelde, lugusid, mida üks Soome päritolu lapsehoidja oli meile, lastele, jutustanud õuntega mürgitatud julmadest tsaaridest, bojaaridest, kes pärisorje huntide lõugade vahele viskasid ... Mul oli peas paras segapudru pommidega nihilistidest, korrumpeerunud ametnikest, veristest pühapäevadest, julmadest kasakatest.4

Fleurot, kes taipas, kui „väga vähe” tema ja ta Ameerika kaasmaalased Venemaa olukorrast teadsid või seda mõistsid, sai varsti väikese kiirkursuse Le Tempsi korrespondendilt Ludovic Naudeault, kelle teated Vene rindelt olid talle sügavat muljet avaldanud. Naudeau viis Fleurot’ toretsevasse Contanti restorani suitsulõhet ja kalamarja sööma ja hoiatas teda, et „Venemaa tabab kõiki kirjamehi ühtmoodi”:

Te langete lummusse. Te saate aru, et viibite teises maailmas, ja tunnete, et ei pea seda mitte ainult mõistma: te peate selle paberile panema ... te ei tea piisavalt palju Venemaa kohta, et midagi selgitada, kuni te pole olnud siin nii kaua, et muutute ka ise pooleldi venelaseks, ja siis ei suuda te mitte kellelegi sellest midagi rääkida ... Te tunnete kiusatust võrrelda Venemaad teiste maadega. Ärge seda tehke.5

Fleurot ja Naudeau polnud vahetult enne revolutsiooni Venemaal kaugeltki mitte ainsad välisajakirjanikud. Reutersi korrespondendi Guy Beringeri ning Associated Pressi korrespondentide Walter Whiffeni ja Roger Lewise reportaažid ilmusid paljudes lääne väljaannetes üheaegselt ning Petrogradis oli tekkinud kindel välisajakirjanike sõpruskond, peamiselt britid: Daily Maili reporter Haliton Fyfe, uusmeremaalane Harold Williams, kes kirjutas Daily Chronicle’ile,* Arthur Ransome kirjutas Daily Newsile ja Observerile ning Robert Wilton The Timesile – kõik nad saatsid korrapäraselt reportaaže, ehkki reeglina ilma oma nimeta.* Fleurot’le lisandusid peagi teisedki ameeriklased – Florence Harper, esimene Ameerika naisajakirjanik Petrogradis, ja tema lahutamatu kaaslane, fotograaf Donald Thompson, kes mõlemad töötasid pildiajakirja Leslie’s Weekly heaks.

Kansasest Topekast pärit Thompson oli kõhetu, kuid käbe, meeter kuuekümnene uppumiskindel sell, keda tunti tema alaliste ratsapükste ja sonimütsi, vööle kinnitatud koldi ja igal pool kaasas oleva kaamera järgi. Ta oli kaheksal korral üritanud sõjafotograafina läänerindele pääseda, aga sõjaväevõimud olid iga kord tal tee kinni pannud ja tema filmi või kaamerad konfiskeerinud. Lõpuks läks tal siiski õnneks, ta sai rindejoonel paljude muude kohtade seas filmida Monsis, Verdunis ja Somme’is, ning tuua oma filmid salaja Londonisse või New Yorki. 1916. aasta detsembris tuli ta koos Harperiga Venemaale, sest oli saanud vihje, et „siin on oodata rahutusi” ja saanud lisaks tellimuse filmida kaadreid Paramountile.6

Nagu paljud esimest korda Venemaale sattunud ameeriklased, olid Thompson, Harper ja Fleurot ning mitmed teisedki pärast neid, „tulnud tuhinal Petrogradi, täis kõikevõitvat, kõiketeadvat ameerikalikku optimismi”. Kuid „järk-järgult lörtsisid ilmastik, venelaste melanhoolsus, kõikehõlmav tõsidus nende meeleolu täielikult”.7 Petrogradi minemiseks olid Harper ja Thompson valinud alternatiivse marsruudi: laevaga üle Vaikse ookeani Jaapanisse ja sealt Mandžuuriasse, edasi Trans-Siberi raudteega Venemaale. Nad saabusid sihtpunkti täiskoosseisus, kõigi Thompsoni kogukate kaamerate ja statiiviga ning Harperi mahuka ja enamikus sobimatu garderoobiga, kusjuures Thompson märkis lõbustatult, et „Florence Harper pidi oma lisapagasi tõttu veel kuus rongipiletit ostma”.8 Saabunud 13. veebruaril 1917 kell üks päeval Petrogradi, suundusid nad kõigi välismaa külaliste kutsuva majaka, hotell Astoria poole, aga seal öeldi neile, et voodikohti pole. Pärast pikka keelitamist anti Harperile „nii väike toapugerik, et seal polnud ruumi isegi mu käsipagasi jaoks”.9 Thompson aga pidi oma esimese öö Petrogradis veetma lumetormis, uidates pakaselistel tänavatel, kuni tal õnnestus leida üks odav kolmanda klassi hotell.

Venemaa pealinnas majutust leida oli nüüd äärmiselt raske. Ameerika Ühendriikide eriatašee James Houghteling on märkinud, et „kõik hotellid on tuubil täis ning ükski üürimaja ega -korter ei püsi turul üle kahekümne nelja tunni. Külalised magavad hotellide privaatsetes söögitubades ja koridorides ning enne kella üheksat hommikul või pärast kella üheksat õhtul pole võimalik pesemas käia, sest igasse vannituppa on mõni õnnetu magama pandud.” Ta ise oli saabunud jaanuaris ja märkis, et tema hotell haises „nagu Chicago kolmanda järgu pansion”.10

Pealinna majutusprobleemide peamine põhjus oli jaanuari keskel välja kuulutatud ähvardus, kus Saksamaa lubas, et tema allveelaevad ründavad torpeedodega ka iga neutraalset laeva, mis nähtavale ilmub; Norra ja Rootsi suurematest sadamatest ei sõitnud ükski reisi- ega kaubalaev Venemaale ning paljud välisriikide kodanikud ja reisijad jäid Petrogradi lõksu. „Siin on sadu inimesi, kes ootavad ärasõiduvõimalust, ja veel sadu Rootsis ja Norras,” kirjutas šoti meditsiiniõde Ethel Moir.11 Kui ta jaanuarikuus koos teise meditsiiniõe Lilias Grantiga Petrogradi saabus, poetati nad Rumeenia rindelt tulnud rongist „suurde, sügavasse lumehange”, misjärel neil õnnestus oma seljakotte tarides suure vaevaga troskad* leida ja saada vaid üheks ööks koht hotellis, kus nad pidid magama põrandal.12 Pärast asjatuid otsinguid järgmisel päeval pöördusid nad Inglise kiriku vaimuliku Lombardi poole, kellel õnnestus saada neile toad koloonia Briti hooldekodus. Nende jaoks oli olnud suur rõõm pärast välihaiglate raskusi veeta õhtu Lombardi juures, nautides „ehtsat Inglise kaminatuld, mugavaid tugitoole, kuuma röstsaia võiga”. See oli „täiesti ennekuulmatu luksus”, nagu ka „ehtsas voodis, linade vahel” magamise kogemus. Aga nad igatsesid pääseda tagasi kodumaale: „Venemaale tulla on lihtsam kui siit minema saada!” kirjutas Moir. „Ja otsustades selle järgi, mida me kuuleme, muutub see veelgi raskemaks – igal pool on kuuldusi revolutsioonist – sellest räägitakse kõikjal.”13

Oodates Petrogradist lahkumise ja Inglismaale tagasisõitmise võimalust, külastasid Moir ja Grant leedi Georgina Buchananit ja tema tütart Merieli ning said teada väsimatust sõjaabitööst, mida Briti koloonia liikmed olid Petrogradis ette võtnud, eriti nende tuhandete sõjapõgenike seas, kes pagesid sõja eest oma kodumaalt. Pärast rahvast täis kaubavagunites veedetud päevi valgusid nad Varssavi vaksalisse ja saadeti sealt lähedalasuvatesse räpastesse ajutistesse barakkidesse. Need polnud midagi enamat kui lihtsad kuurid, kus oli kolm või neli rida narisid ja millest igaühte mahtus kakssada või kolmsada inimest. Teised sõjapõgenikud otsisid peavarju jaamahoonest – tõmbetuulisest lahtisest angaarist –, magades külmal kivipõrandal või pugedes tühjadesse veoautodesse ja kaubavagunitesse. Mõned majutati niisketesse, akendeta keldritesse. Haigused vohasid, eriti leetrite ja sarlakite puhangud; kõikjal, kuhu vaatasid, „lebasid [sõjapõgenikud], päevade kaupa, näod ilmetud, silmad jõllis, lämmatavast haisust pooluimased”.14

Nii paljude armetute, piisava riietuseta ja sageli jalatsiteta, täidest kubisevate laste nägemine oli välismaa kodanike seas põhjustanud filantroopialaine. Sõjapõgenikud seisid kaks korda päevas nende jaoks rajatud toidujagamispunkti ukse taga, värisedes oma kaltsudes ja oodates vasest žetooni, mis andis neile õiguse saada tükikese musta leiba ja kausitäie Inglise putru, „mida neile jagasid Inglise koloonia askeldavad daamid” – nagu ikka, aukartustäratava leedi Buchanani eestvõttel.15 Sõjapõgenikele annetatud riideid ja jalanõusid sorteerisid Briti saatkonna naisvabatahtlike rühmad, keda samuti kamandas suursaadikuproua; selleks otstarbeks kasutatav ruum, nagu meenutas tema tütar Meriel, „sarnanes väga kaltsuturuga”.16 Rahuldumata tööga saatkonnas ja sõjapõgenike toidujagamispunktis, oli leedi Buchanan oma patronaaži alla võtnud ka Petrogradi Poola sõjapõgenike sünnitushaigla, mille oli avanud Millicent Fawcetti meditsiinikorpus Venemaal ja mis sai olulist abi Tatjana sõjapõgenike komiteelt, mille patroon oli tsaari vanuselt teine tütar Tatjana.