Читать книгу Puhkus koomas - Helga-Johanna Kuusler - Страница 4

„Tere tulemast!“ ütles Peetrus kahele kogule, kes tema ees seisid ja omavahel jagelesid, ilma et oleksid teda tähele pannud. Tüdruk vehkis kätega, korrutades pidevalt „parema käe reegel“ ning poiss, kes oli kas meeleheitel või vihane, võib-olla isegi mõlemat korraga, tõstis oma jalgratta kõveraks väändunud lenkstangi õhku ja viskas selle tüdruku suunas, kisendades talle midagi „ühesuunalise tänava“ kohta.

„Tere tulemast!“ ütles Peetrus natuke valjemini.

„Jää vait!“ karjusid tüdruk ja poiss korraga ja Peetrus rõõmustas, et nad milleski ühel nõul olid, aga kõige parem oleks olnud, kui see nõu oleks sisaldanud tema kuulamist, sest alati, kui teda ei kuulatud, kippus Peetruse keel sõlme minema.

„Tervetulemast!“ puterdas ta, pälvides viimaks poisi ja tüdruku tähelepanu, aga mitte sellisel moel, nagu ta soovinud oleks.

„Mis tervest tulemastist sa räägid, kas poolikuid tulemaste on ka olemas?“ nõudis tüdruk oma verist nina pühkides ja katsus seejärel oma laubal olevat haava ning muljuda saanud põski.

„Oleks mul siin kas või poolik tulemast, lööksin ma sellega su pea sodiks!“ ahastas poiss, pisarad silmist voolamas. „Sa sõitsid mulle otsa ja tapsid mu!“ Oma lõhkise pea ning verise jope vahelt välja turritavate roideotstega nägi ta tõesti üsna surnud välja, aga tüdruk ei saanud teisiti, kui talle vastu vaielda.

„Keegi ei palunud sul mulle ette sõita ja ainus, mille ma tapsin, on sinu jalgratas!“ teatas ta, jõudes napilt kükitada, enne kui ka jalgratta sadul üle tema pea lendas. Selle peale tahtis tüdruk poisile kallale karata, kuid Peetrus sirutas oma käed välja ja nad mõlemad tardusid paigale.

„Tere tulemast taevasse,“ lausus Peetrus, „mina olen Peetrus, taevaväravate valvur, ja mul on teile üks hea ja üks halb uudis.“ Vanamees sügas oma tonsuuri ja tõmbas rüüvoltide vahelt välja võtmekimbu, mida ta neile näitas. „Ralph LaRue ja Saskia Eisenberg,“ teatas ta, „halb uudis puudutab teid mõlemaid. Täna õhtul kell 22.17 kohaliku aja järgi sisenes Saskia Eisenberg 1998. aasta punases Volkswagen Boras valest suunast Community Streetile, mis on ühesuunaline tänav, ja põrkas kokku 2012. aasta Author Airline’iga sõitnud Ralph LaRue’ga, kes tuli Baconi pargist, kus ta oli kell 22.09 sattunud tunnistajaks Simon Burke’i mõrvale, ja kes eiras parema käe reeglit. Halb uudis on, et te olete mõlemad surnud, aga Ralph LaRue’le on mul ka hea uudis. Selle õnnetuse põhjustamise süü langeb Jumala silmis Saskia Eisenbergile ning kaastundest, et sa surid tema süü tõttu 18 päeva enne oma kindlaksmääratud aega, on Jumal nõus täitma ühe sinu soovi.“ Peetrus nipsutas sõrmi ning Ralph ja Saskia vabanesid tardumusest, kahjuks keset seda liigutust, mida nad viimati teinud olid, ning Saskia kukkus Ralphile otsa.

„Saada mind mu kehasse tagasi!“ karjus Ralph tüdruku alt välja rabeledes. „Ma pean politseisse minema ja ütlema, kes Simoni tappis!“

„Kahjuks ei saa ma seda teha,“ vangutas Peetrus pead, „mul ei ole voli sellist soovi täita. Kuidas oleks, kui ma saadaksin su hinge hoopis sinu vanemate juurde, et sa saaksid neile ilmuda ja nendega hüvasti jätta?“ Viimased kohtumised lähedastega olid väga menukad, Peetrus korraldas neid ülepäeviti.

Ootamatult hakkas Saskia Peetruse ja Ralphi silme all läbipaistvaks muutuma. Esimesena kadusid tüdruku jalad ning viimaks polnud temast alles midagi peale pea, mis hõljus tühjuses, vaadates alla maa peale, kus kiirabimeeskonna liikmed, kes olid sõitnud õnnetuspaigast mööda samal hetkel, kui tema ja Ralphi saatuslik kokkupõrge toimus, teda elustada püüdsid.

„Mulle tundub, et ma kuulutasin sinu surma ennatlikult,“ ütles Peetrus tüdrukule. „Sinu süda seiskus küll kell 22.18, kuna tugev hoop rindu seiskas su hingamise, kuid kell 22.22 hakkas su süda uuesti lööma ning sa lähed kohe oma kehasse tagasi...“

„Saatke ta minu kehasse,“ pahvatas Ralph, mõistes, et peab oma soovi enne ära kasutama, kui Saskia täielikult kaob, ning et see on viimane asi, mida ta selles elus Simoni heaks teha saab. „Kui sa ei saa minu hinge minu kehasse saata, sest minu surma ei saa enam muuta, siis tema on veel elus ja sa võid saata tema hinge ükskõik kuhu!“

Peetrus vidutas silmi, eirates Saskia kohkunud ilmet, mis ütles talle, et kui Peetrus peaks Ralphile vastu tulema, esitaks ta tema peale Jumalale kaebuse. „Kas see on sinu kindel soov?“ päris Peetrus poisilt. „Sul on ajus verevalum, roided puruks ning maksarebend, sa ei ole elu sees nii palju palvetanud, et teenida ära seda, et Jumal su inglitel terveks teha laseb!“

Ralphi käed tõmbusid rusikasse. „Kui Simoni tapjat ei paljastata, võivad tulevikus paljud süütud inimesed kannatada!“

Peetrus andis alla, osaliselt selle pärast, et tal oli poisist kahju, osaliselt selle pärast, et tal ei olnud tüdrukust kahju, ja osaliselt selle pärast, et tal oli igav.

„Hästi, Saskia Eisenberg,“ pöördus ta tüdruku poole, kes oli juba peaaegu olematusse hajunud, tagasi maa peale, kus talle südamemassaaži tehti, „Ralph LaRue soovi kohaselt asud sa 25. novembrist kuni 3. jaanuarini tema kehasse, samas kui sinu enda keha jääb koomasse, ning sul on 40 päeva aega, et paljastada Simon Burke’i mõrvar. Kas sul on küsimusi?“

„Kes ta tappis?“ hüüdis Saskia Ralphile, kuid poiss ei jõudnud talle vastata ning Saskia haihtus taevast enne, kui oli vastust kuulnud, paraku mitte tema enda kehasse, vaid hoopis Ralphi omasse, mis äsja laibakotti oli pandud. Ta püüdis sellest välja rabeleda, kukutades laibakoti kanderaamilt maha, ja kõnniteel seisvatel inimestel oli mööda tänavat roomavat musta kookonit lausa lust vaadata. See oli nende jaoks peaaegu sama põnev nagu Angelo Haysi haua lahti kaevamine. Üks käsi tungis laibakotist välja ja kõik juubeldasid, nagu oleks see hoopis naljakas, mitte õudne, ning keegi ei näinud ingleid, kes laibakoti ümber koondusid ning Ralphi kehasse valgust hakkasid suunama.

Peetrus lõi käsi kokku, pilvede all avanevast spektaaklist pisut häiritud. „Noh, see läks nüüd natuke pahasti!“

Ralph krigistas hambaid. „Või veel!“ Poiss vajus näoli pehme pilve sisse.

Peetrus kratsis oma pealage, kui Jumal temaga mõtetes kõneles, ja tema silmadesse ilmus kummaline ilme. „Jah, või veel, see läks ikka väga pahasti. Enne seda, kui Saskia Eisenberg täna mõneks minutiks suri, oli tema surmakuupäevaks määratud 17. august 2082. aastal, aga nüüd on selleks 31. detsember 2015. aastal.“

Ralph oigas. „Oo ei, ta saadakse kätte!“

„Oo ei, tegelikult ei saada, hoopis sind saadakse,“ irvitas Peetrus, vaadates Community Streeti, kus Ralphi keha lõpuks laibakotist välja oli roninud. „Ta sureb selle pärast, et sina oled see, keda tappa tahetakse.“ Peetrus ohkas. „Ma ei oleks sinu soovi täitnud, kui ma oleks aimanud, et röövin sellelt tüdrukult 67 eluaastat. Tema ei peaks 20-aastaselt surema.“

„Jah, ja mina pidin 18-aastaselt surema, eks ole? Nii et talle oli määratud minust 67 aastat kauem elada...“ Ralph pures oma alahuult. „Samas kui mulle oli jäänud ainult 18 päeva.“ Ta keeras ennast selili ja sikutas sõrmedega pehmet pilvevatti, eirates Peetruse pahurat ilmet. „Miks, kui ma nägin teda?“

„Ma ei saa küsimusest aru.“ Peetrus tõmbas poisi püsti, et ta pilve sisse suuremat auku ei kaevaks ja sellest läbi ei kukuks, polnud vaja, et korduks sama fiasko nagu langenud inglitega.

„Miks ta mu alles 18 päeva pärast tapab?“

Peetrus kortsutas kulmu. „Oled sa kindel, et me räägime ikka samast inimesest?“

Ralphi nägu väljendas imestust. „Ma nägin teda, ma ju ütlesin seda!“

„Nii et sa nägid, kuidas ta Simoni tappis?“

Ralph lõi silmad maha. „Noh, mitte just päris, aga midagi sinnapoole.“ Ta sülitas valgele pilvele punase läraka. „Kurat!“

„Ei ole siin mingit Kuradit!“ Peetrus sirutas Ralphi poole käe ja kõlistas oma võtmeid, et asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada, et Ralph ei saaks rohkem võimalust tema töökohas lagastada. „Hoopis Jumal on.“

Saskia ei teadnud, mis talle rohkem haiget tegi, kas tema keha, mis oli üleni valu täis, või tema süda, mis valutas Pierre’i pärast. Kuradi prantslane, edaspidi eelistab ta hoopis itaallasi, ühed kuumad mehed kõik. Nad olid keskkoolist saati koos olnud, kuid nüüd oli Pierre talle noa südamesse löönud. Saskia oli tulnud koju raamatupoest, kus ta töötas, ning näinud Pierre’i nende ridaelamuboksi ees mingit võõrast tibi noolimas. Tavaliselt oli Saskia vaikne ja tagasihoidlik, aga seekord olid ta närvid täiesti krussi läinud. Ta oli naisel ninaluu puruks löönud, Pierre’i pikali tõuganud ning mehe auto ära virutanud, ainult selleks, et sellega Community Streetil mingi jalgrattur sodiks sõita. Ülejäänu oli Saskia jaoks unenägu, mida ta ei uskunud, aga kui ta silmad haiglavoodis lahti lõi, oma käe enda pea kohale tõstis ja tõdes, et see oli hoopis kellegi teise käsi, oli ta sunnitud juhtunut uskuma hakkama. Need kahvatud sõrmed, millel polnud jälgegi suvisest päevitusest, ega ka küünelakist, mis sobis nii hästi Saskia beeži kampsuniga, ei saanud kuidagi tema omad olla, rääkimata sellest, et Saskia käsi oli väike ja naiselik, see kämmal aga, mida ta enda ees nägi, oli liiga suur, et tüdruku oma olla.

Ta oli tapnud inimese, kogemata küll, aga ikkagi, ja Peetrus oli saatnud ta selle inimese kehasse, et ta saaks täita tema soovi ja otsida üles kurjategija, kes tappis... mis ta nimi nüüd oligi... Sammy?

„Miks sa siis ei öelnud mulle, kes Sammy tappis?“ karjus ta ning kukkus voodist välja. Tilguti kukkus talle kaela ning nõelast, mis tema kanüülist välja tuli, hakkas nirisema vedelikku. Saskia ootas, et mõni õde kohale jookseks, et teda aidata, sest ta oli nii nõrk, et ei suutnud end liigutadagi, aga kui kedagi ei tulnud, krabas ta voodiservast ning tõmbas end vaevaliselt jalule. Tema jalad olid tavatult pikad ning kui ta nendega palati tualeti poole koperdas, tundis ta end nii kohmakalt, nagu oleks need pudingist, sest need kippusid kogu aeg risti minema, ükskõik kuidas ta ka astuda ei püüdnud. Haiglakittel ulatus talle põlvini ning selle alt paistsid kellegi pikkade heledate karvadega kaetud jalasääred, mis olid siniseplekilised ja marraskil. Saskia pidi enne, kui ta viimaks tualeti ukselingist haaras ja sinna sisse vajus, peaaegu vastu kraanikaussi kukkudes, mitu korda tasakaalu kaotama, ning ta ahmis tükk aega õhku, enne kui peeglisse suutis vaadata.

Ta ei olnud enam Saskia Eisenberg. Saskia, see lühikest kasvu pikkade süsimustade juuste ja viltuse tukaga noor naine, kelle keha oli lihaseline ja heas vormis, oli asendunud pikka kasvu kõrendiga, kes tundus koosnevat ainult luust ja nahast ja kelle välimusele tõmbasid pilku ainult liivakarva kergelt lokkis juuksed, sirge ja terav nina ning säravsinised silmad.

Saskiast oli saanud poiss.

Ta ei tahtnud isegi mõelda, mis juhtub, kui ta haiglakitli saba üles tõstab ja sinna alla piilub. Igal juhul pidi see olema vaatepilt, mida ta ei ole harjunud peeglist nägema, aga ta otsustas siiski proovi teha. Ta sulges silmad, kui haiglakitli endal üle pea seljast tiris, ägades samal ajal valu käes, ning tegi ettevaatlikult ühe silma lahti, kuid õnneks ei olnud ta täiesti alasti, vaid kandis musti boksereid. Hea, et need olid mustad, mitte valged. See näitas vähemalt, et Saskial ja poisil, kelleks ta muutunud oli, oli midagi ühist ning andis lootust, et Saskia saab tema kehas elada, sest Saskia ei talunud valgeid aluspükse, ükskõik mis kuju ja suurusega need ka ei olnud.

Samamoodi nagu poisi jalad, oli ka tema rindkere sinikatega kaetud. Eriti inetu verevalum oli tema paremal küljel ja isegi tema vasak reis oli sinine. Saskia kergitas areldi bokserite serva, et vaadata, kas sinikas ulatub ka poisi kannikale – ulatus küll! –, kui palatiuks lahti läks. Saskia jätkas oma uue välimuse uurimist, arvates, et kaua ta seda enam nagunii teha ei saa, sest kohe veab õde või sanitar ta voodisse tagasi, aga haiglatöötaja asemel ilmus tema selja taha hoopis võõras poiss, kes kandis tumerohelist koolivormi ja kelle nägu oli varjatud hiiglasliku roosikimbu taha.

Saskia pööras ennast poisi poole, kelle nägu endiselt näha ei olnud. „Kui ilusad! Kas need on mulle? Ma olen väga meelitatud, aga ma ei tunne sind ja ma kardan, et mul ei ole nende jaoks vaasi. Kui sa õdede toast küsid, siis...“

Poiss langetas oma käe, mis lillekimpu hoidis, ning kaks vetikarohelist ning kirjeldamatult õelat silma, mis jäid osaliselt punaste juuste taha peitu, puurisid ennast Saskia näkku. „Simon on surnud,“ krigistas poiss hambaid, „ja sina ajad mulle siin lihtsalt sellist jama?“

Saskia nipsutas sõrmi. „Sammy oli hoopis Simon?“

„Sammy?“ sülitas kutsumata külaline ning tema käed värisesid vihast. „Mis mängu sa õieti mängid?“

Saskia judistas ennast. „Ma ei mängi mingit mängu ja mulle ei meeldi, et keegi, keda ma kunagi näinud ei ole, järgneb mulle tualetti, kui ma olen peaaegu alasti, ja hakkab mind milleski süüdistama!“

Ta sai okastega roosidelt, mida tundus olevat kimbus vähemalt kakskümmend, kui mitte viiskümmend, näkku valusa löögi, mis ta naha marraskile tõmbas, ning hetk hiljem oli ta tualeti põrandal pikali, poisi põlv tema kubemele surutud ning käed tema kõri pigistamas. „Mida kuradit sa enda meelest teed, igavene värdjas?“ nõudis poiss. „Kui sa seda paska kohe ära ei lõpeta, siis ma lõpetan su enda ära, vot nii! Kelleks sa mind pead, idioodiks või? Minuga niimoodi ei nussita, LaRue, asi on tõsine!“

„Lase mind... khh... lahti... ma... ei... saa... khh... hingata,“ kähises Saskia, aga selles asja mõte oligi.

„Allah olgu armuline, mis siin sünnib?“ Turske mees, kes meenutas rohkem profipoksijat kui sanitari, kiskus rabeleva poisi Saskiast eemale. Saskia ajas ennast aeglaselt istukile, mudides kaela, mis oli olnud ainuke koht tema kehast, mis imekombel ei valutanud, ning tõmbas sõrmega üle oma verise põse.

„Ma ütlen kohe, mis juhtus, see pervert tuli mulle kallale!“ Veretilk voolas mööda Saskia sõrme alla tema peopessa.

„Keda sa perverdiks sõimad?“ nõudis poiss rabeledes.

„Palun lahkuge,“ ütles sanitar talle, „ja ärge häirige patsienti!“

„Türa, ma ei lähe siit enne ära, kui ma olen oma klassivennaga rääkinud!“ möirgas poiss ja suutis end viimaks vabastada.

Saskia vaatas teda hämmeldunult. „Kas sa oled tõesti minu klassivend?“

„Putsi, LaRue, kas sul on ajupõrutus või?“ sai ta vastuseks.

Saskia silmad läksid suureks. „Ralph LaRue? Jah, ma olen Ralph La-Rue! Ja kes sina oled?“

Poiss laksas endale käega vastu nägu, nii et tema põskedele jäid punased jäljed. „Jack.“

„Merridew?“ küsis Saskia lootusrikkalt.

„Jack Abbott!“ teatas Jack vihaselt ning lükkas roosid kraanikausi alla, kuigi ta näoilme ütles Saskiale, et ta oleks tahtnud need sealt hoopis välja võtta ja nendega aru Ralph LaRue pähe tagasi peksta. Ilma et ta oleks rohkem sõnagi öelnud, marssis ta minema ja jättis sanitari Saskiaga kahekesi. Mees aitas ta tagasi voodisse ja mõne aja pärast oli Saskia uuesti tilguti külge kinnitatud. Poole tunni pärast pidi olema söögiaeg, aga Saskia ei suutnud kujutleda ennast palukestki söömas ning keeras end külili ja tõmbas endale teki üle pea, et kogu maailma eest peitu pugeda.

Eelmisel õhtul ei olnud ta kaotanud mitte ainult oma kallima, vaid ka oma keha. Ta oli nüüd Ralph LaRue ja esimene inimene, keda Saskia Ralphina kohtas, oli teda juba vihkama hakanud. Saskia ei teadnud, miks Jack tema peale nii vihaseks oli saanud, aga ta otsustas, et uurib selle välja, sest kui tema ja Jack olid klassivennad, pidi ka Simon nende klassivend olema. Tõotanud endale, et teeb kõik, et 40 päeva pärast tagasi iseendaks muutuda, jäi Saskia nukralt magama, tundes unes, nagu pigistaksid Jacki jäigad sõrmed endiselt tema kõri kinni.

Võib-olla polnud see siiski Jack.

Äkki oli see hoopis nutt.

Ta ei teadnud, kui palju aega oli möödunud, kui ta ärkas selle peale, et tundis vajadust tualetti minna ja sugugi mitte ainult ennast peeglist vaatama, aga ta ei tahtnud seda teha ja otsustas nii kaua vastu pidada kui vähegi võimalik. Kummutile oli asetatud kandik jahtunud makaronidega, mille peale oli valatud vängelt lõhnav hakklihakaste, ning see ajas Saskial niimoodi iiveldama, et ta ennast tilgutile toetades püsti ajas ja sellest kinni hoides palatist välja koridori läks. Kõik oli vaikne ning Saskia kõndis paljajalu mööda intensiivraviosakonna külma linoleumi, kuni ta leidis palati, mille kõrvalt sildilt võis lugeda tuttavat nime.

Saskia polnud kunagi enda keha kõrvalt näinud, nüüd aga oli tal kõige kõrgema taseme kehaväline kogemus, ning vaadates iseennast haiglavoodis valge teki all lebamas, käed kõrval nagu mannekeenil ning küljes hirmuäratavad juhtmed ja torud, tundis noor naine end nii, nagu oleks kogu maailma raskus korraga tema õlgadele asetatud. Pealtnäha nägi ta välja nii terve ja elujõuline, aga ometi oli see keha määratud 40 päevaks liikumatuks jääma, ning mõte sellest, et ta peab 40 päeva kellegi teisena elama, tegi kohutavalt haiget. Saskia oli kuulnud palju lugusid sellest, millise kaotusvaluga kaksikud silmitsi pidid seisma, kui üks neist suri, aga tema polnud isegi surnud, vaid ainult ajutiselt ühest kehast teise kolitud, ja ometi oli ta hinges lein, millele oli raske võrdset leida.

„Puhkus koomas,“ pomises ta tekki kohendades. „Hästi läheb!“