Читать книгу Puhkus koomas - Helga-Johanna Kuusler - Страница 5

Saskia hommik algas kangelasteoga. Ta mitte lihtsalt ei läinud tualetti, vaid ta jooksis peaaegu selle ukse maha, ja tema sihtimine oli täpne vähemalt 50% ulatuses. Noor naine oli enda üle väga uhke, enne kui talle meenus, et ta oli kavatsenud silmi kinni hoida, aga kuna ta silmad juba kord lahti olid, ei saanud vaatamises enam midagi halba olla. Ta otsis parajasti palatist mõõdulinti või joonlauda, kui saabus õde kraadiklaasiga ning sundis ta tagasi voodisse, et ta saaks kontrollida, ega Ralphil palavikku pole. Ei olnud, aga Saskia sellest palju rõõmsamaks ei muutunud. Sügaval sisimas oli ta lootnud, et kui ta hommikul üles ärkab, on kõik vanaviisi ja ta lebab kodus Pierre’i käte vahel, aga ainus, mida ta kaisutada sai, oli padi. Keegi, ilmselt sanitar, kelle kohta Saskia küsis ja kelle nimeks õde Shirin ütles olevat Mahmoud, oli ta öösel tema keha juurest minema kandnud ja tagasi Ralphi palatisse toonud. Saskia otsustas, et ei lähe enam oma keha vaatama, kuna see mõjus talle väga raskelt, eriti siis, kui ta vaatas monitori, mis näitas tema südamelööke, ja mõtles selle peale, et 39 päeva pärast ei pidanud Ralph LaRue süda enam lööma, aga ta oli juba praegu surnud ja keegi ei teadnud seda.

Ralph oli oma jalgrattal otse surma kihutanud, sest ta tahtis Simoni mõrvarit paljastada, aga Saskia oli raisanud juba terve päeva ega soovinud, et see kurjategija leidmisel takistuseks saaks. Ta ei olnud tundnud ei Ralphi ega Simonit, aga kes nad ka ei olnud, oli Simon Ralphile tähtis ning Saskia austas nende sõprust, sest enam ei olnud midagi, mida ta sellega kaotada oleks võinud. Peetrus ja Ralph olid Jumala loal omavahel lepingu sõlminud ja tema oli sellega nõusse jäänud ning kui ta oleks 40 päeva niisama lulli löönud, ei oleks see aidanud tal oma keha tagasi saada, nii et ta pidi elama nagu Ralph LaRue ja minema tagasi keskkooli.

Saskia oli lõpetanud keskkooli eelmisel kevadel ning proovinud pärast seda kahel korral ülikooli sisse saada, et kirjandusteadust õppima hakata, aga ta oli alati allapoole joont jäänud ning kuigi ta ei olnud veel alla andnud, oli tal nüüd töö, mis talle meeldis, ja ta oli hakanud mõtlema, et ehk polegi kõrgharidus tema jaoks, mis siis, et ta tahtis kunagi teadlaseks saada. Saskia vanemad olid omal ajal amatöörarheoloogidena alustanud, aga praegu ei möödunud ükski Uus-Meremaa väljakaevamine ilma nendeta ja Saskia taipas, et ta isegi ei teadnud, kas nad olid veel Uus-Meremaal või olid nad juba edasi liikunud ja kaevasid näiteks Ladina-Ameerikas olmeekide kultuuri jäänuseid välja. Saskia vend Jens ei olnud samuti ülikooli läinud, vaid oli õppinud hoopis politseiakadeemias, ja kuigi Saskia ei pidanud patrullautoga tänavatel tiirutamist ja naabrite treppidele põlevaid koerasitakotte viskavate huligaanide püüdmist kuigi põnevaks, oli Jens rahul ja ei kurtnud kunagi. Ta kurtis hoopis selle üle, et tal pruuti ei olnud. Saskia oli kindel, et tema 27-aastane vend on ikka veel süütu, aga ta ei hakanud seda talle kunagi nina alla hõõruma, vaid kuulas alati tema „politseikroonikat“, mis oli mõnikord rohkem, teinekord vähem igav.

Jens oli politseinik ja Saskia vajas teda, et pääseda ligi Simon Burke’i surma kohta käivale materjalile, mida ajalehes ei avaldatud, aga ta ei teadnud, kuidas oma vennale öelda, et tema õde kasvatas endale peenise, nii et ta pidi midagi muud välja mõtlema. Manuela, tema parim sõbranna, oli samuti hea valik, aga pärast seda, kui Manuela oli paar aastat tagasi napilt vägistamisest pääsenud, oli ta olnud meeste vastu allergiline ning talle ligi pääseda oli veelgi keerulisem kui Jensile.

Manuela või Jens. Ühe neist pidi Saskia oma saladusse pühendama, aga kumma?

Hommikusöögil polnud väga vigagi – vorstivõileivad, apelsin ja piim – ja kuigi Saskia tavaliselt piima ei joonud, kulistas ta ka selle alla. Keskpäeval külastas teda arst, kes talle, õieti küll Ralphile, selgitas, et ta oli seitse minutit kliinilises surmas ja et kiirabibrigaad hindas tema vigastusi eluohtlikuks, aga kui ta haiglasse toodi, selgus, et tal ei ole ühtegi vigastust ning arstide ja õdede seas liikusid jutud, et ta peab olema väga eriline inimene, et tal nii head kaitseinglid on. Saskia ei hakanud küsima, mis Ralphi rattast sai ja päris hoopis, millal ta välja saab. Arst tahtis ta veel paariks päevaks jälgimisele jätta, aga Saskia veenis teda, kuni arst lõpuks nõustus, et ta võib järgmisel hommikul koju minna. Saskia noogutas agaralt, kuigi ta ei teadnud, kus Ralph LaRue kodu on ja kas tal üldse on seda, sest poisi vanemad ei olnud teda vaatama tulnud ja Jack oli jäänud tema ainsaks külastajaks.

Õhtul, vahetult enne külastusaja lõppu, keegi siiski tuli. Järjekordne rohelises koolivormis poiss astus tema palatisse, õnneks ilma lilledeta, ja Saskia viskas kiire nalja roheliste mehikeste kohta, aga poiss ei pannud seda pahaks, kuna Jack oli talle juba öelnud, et Ralph LaRue on peast segi.

„Kas ta seda nii viisakalt ütleski?“ päris Saskia, kui poiss, kelle nimi oli Natty – ilmselt oli see lühend Nathanielist – tema voodi kõrvale toolile istus. Nattyl olid paksud pruunid juuksed ja prillid, mis tegid tema näo veelgi laiemaks, kui see oli. Ta oli lühike, jässakas ning üsna paks ja selle järgi, kuidas ta hingeldas, sai Saskia aru, et ta oli tulnud trepist.

„Kas sa tahad, et ma tsiteerin?“ päris Natty.

Saskia noogutas.

„Ta ütles, et sa oled kõigi maailma vitupeade ja munninägude ristsugutis ja et su ajusagarad jooksid su peast minema.“

„Kas tõesti koosnes ainult pool tema lauset roppustest?“ imestas Saskia. Ta näitas Nattyle kägistusjälgi oma kaelal ja seletas, mis eile juhtunud oli.

„Oleks ma teadnud, et ta seda teeb, ei oleks ma lasknud temal sulle lilli tuua.“ Natty ohkas. „Kuna mina olen klassivanem, oli see minu mõte ja Jack ütles, et ta võib seda ise teha, sest mina olevat nii näljane, et sööksin lilled tee peal ära!“ Natty köhatas. „Ära küsi, kuidas ta seda tegelikult ütles, ma ei taha mäletada!“

„Keegi pole mulle kunagi varem punaseid roose toonud,“ tunnistas Saskia Nattyle. Pierre oli küll romantik olnud, aga tal oli olnud õietolmuallergia, ning Tim, kellega Saskia enne Pierre’i käis, oli talle ainult õlut toonud, et teda täis joota, sest millegipärast arvas ta, et mida rohkem tüdrukud joovad, seda rohkem nad seksida tahavad. „Kas sa tead, et punased roosid sümboliseerivad armastust ja kirge?“

„Armastust ja kirge ära Jackilt küll oota, tema jaoks sümboliseerivad punased roosid kindlasti verd,“ pomises Natty Ralphi kriibitud nägu vaadates.

„Kas Jack ja Simon olid omavahel väga lähedased, et Jack tema pärast minu peale nii vihaseks sai?“ alustas Saskia detektiivitööga, sest kuskilt pidi ta ju pihta hakkama.

„Lähedased? Ära tee nalja! Nad olid küll toanaabrid, aga nad vihkasid teineteist, küsi kellelt tahes! Jack ja tema kamraadid tõukasid Simonit pidevalt koridoris pikali, võtsid tema asju ära ja lõhkusid neid, rikkusid tema riideid ja panid teda igale poole luku taha...“

„Jackil oli vist raske lapsepõlv,“ avaldas Saskia oma arvamust, murdes pead, kuidas said Jack ja Simon toanaabrid olla.

„Ära kaitse teda!“ kähvas Natty. „Ta kohtles sind samamoodi!“

„Mind?“ pilgutas Saskia silmi. „Miks ta siis mulle lilli tahtis tuua?“ Jack Merridew... ei, Jack Abbott oli talle mõistatus.

„Ju ta siis hakkas kahetsema, et ta Simoni vastu nii halb oli, ja mõtles sinuga suhteid parandada.“

„Kas see tavaliselt vastupidi ei peaks olema?“ püüdis Saskia meenutada, mida ta psühholoogiks õppiva Manuela koolivägivallateemalisest seminaritööst mäletas. Saskia oli seda toimetada aidanud ja mõned asjad olid talle meelde jäänud. „Kiusaja murrab oma ohvri ning hoopis ohver on see, kes hakkab tegema kõike, et suhted kiusajaga paraneksid.“

„Kust sul täna see imelik jutt tuleb?“ imestas Natty. „Tavaliselt ütleksid sa lihtsalt, et Jack on sitapea, aga praegu mängid sa talle psühholoogi!“

Saskia pigistas Natty sõrmi ja nentis mõttes, et need olid vorstikujulised. Mingi nurga alt nägi poiss välja peaaegu nagu siga, aga nii ei olnud ilus mõelda, ta oli täiskasvanud inimene ja tal polnud vaja Jacki tasemele laskuda. „Natty, ma olin seitse minutit kliinilises surmas, ma arvan, et mulle võib andeks anda, kui ma mõnda aega veidralt käitun ja pooli asju ei mäleta.“

Natty silmad läksid suureks. „Seitse minutit? Juba viie minuti järel on suur oht ajukahjustuse tekkeks!“

Saskia muigas. „Kui minul on ajukahjustus, siis mis Jackil on?“

„Aju täielik puudumine?“ pakkus Natty.

Nad naersid koos Jacki üle ning Saskial õnnestus teada saada, et nad käivad kõik koos Laytoni Internaatkoolis. Alguses oli ta pidanud Jacki koolivormi mõne kalli erakooli riietuseks, kuna Jackist õhkus rikkuritele omast ülbust, kuid selgus, et Laytoni Internaatkool oli hoopis range režiimiga erikool nendele poistele, kes olid seadust rikkunud. Saskia ei hakanud Nattylt küsima, mida ta teinud oli, sest Natty oleks võinud end solvatuna tunda, ja samuti ei hakanud ta välja uurima, millega Ralph hakkama oli saanud. Ta jättis Nattyga hüvasti ja vaatas, kuidas poiss minema vantsis, paksud kintsud üksteise vastu hõõrumas, ning mõtles, et see poiss vajaks tõsist trenni. Natty oli küll Ralphile öelnud, et ta räägib imelikku juttu, aga teadis ise täpselt, kui kiiresti kliinilises surmas ajukahjustus tekib. Ta oli täpselt nagu...

Põssa.

Ei, Saskia ei lubanud endal temast niimoodi mõelda, see võis kogemata välja lipsata ja ta ei tahtnud, et see juhtuks, kuna ta vajas endale Laytoni Internaatkoolis toetajat. Ralph LaRue ja Simon Burke olid olnud kiusatud ja alandatud ning neil ei olnud toetuda kellelegi peale teineteise, ning nüüd, kui Simon oli surnud, oli Ralph üksi, mis tähendas, et ka Saskia oli üksi. Selleks et üksi ellu jääda, pidi ta tugev olema, ning kuigi ta seda veel ei olnud, tuli tal tugevaks saada. Nähes Pierre’i ja seda võõrast lehtsaba ukse najal amelemas, olid ohjad, mida Saskia alati kindlalt peos oli hoidnud, tüdruku peost libisenud ning see nõrkushetk oli toonud kaasa Ralph LaRue surma. Saskia ei saanud endale rohkem selliseid libastumisi lubada, eriti nüüd, kui ta pidi minema internaatkooli, kus õppisid murelapsed, ning tegema näo, et ta on üks nende hulgast, sest kuigi tema keha oli poisi oma ja tema hääl madal ja väljendusrikas, võis ta käitumine ta välja anda ning Saskia ei saanud seda lubada.

Selleks et uurida välja, kes Simoni tappis, tuli tal kehastada Ralphi kõige paremal moel, olla nagu Ralph LaRue ver. 2.0 või midagi sellist, ning ta kavatses alustada sellest, et väldib Jacki hullemini kui herpest.

Lisaks vajas ta musta värvi aluspükse, sest kuigi temal ja Ralphil tundus olevat pesu värvi osas sama maitse, ei olnud ta veendunud, et Ralphi kummutis või riidekapis ei ole teda ootamas kahtkümmet paari peaaegu halliks pestud jubedusi. Ta oli valget aluspesu jälestanud just seetõttu, kuna ükskõik kui hea nende kvaliteet ka ei olnud, muutusid need pesumasinas kiiresti halliks ning ta ei tahtnud koolis kellelegi halli pesuga lohakat muljet jätta, isegi kui tegelikult ei huvita kedagi, kas ta üldse pesu kannab.

Ükski tüdruk ei saa lubada endale narmendavate servadega või viiekümnes hallis varjundis püksikuid ja kuigi kõige selle valguses, mis Saskiat ees paistis ootavat, näis alukate pärast muretsemine juuksekarva lõhki ajamisena, aitas see Saskial end naiselikult tunda, sest endale aluspesu valimisest oli saanud ainus asi, mille üle ta ise otsustada sai.

Rõõm ühest ilusast pesust oli ainus, mis talle veel alles oli jäänud.

Ralphi keha ei olnud enam nii valus nagu eelmisel päeval, aga sellest hoolimata suutis Saskia end vaevu duši all pesta, kuna iga kord, kui ta püüdis oma selga kareda käsnaga hõõruda, lõi tema mõlemasse külge valu ja ta õlad ragisesid nii, nagu püüaks keegi neid liigestest välja kiskuda. Kui Saskia oli olnud kolmene, oli see päriselt juhtunud. Ta oli luninud, et Jens ta õunapuu otsa tõstaks ning vend oli nõusse jäänud, aga oks oli ootamatult praksatanud ning Saskia maapinna poole kukutanud. Jens oli oma õe küll kinni püüdnud, aga nii õnnetult, et tüdrukul oli peaaegu kuu aega käsi kaela riputatud. Ema oli olnud maruvihane, aga mitte Saskia, vaid Jensi peale, ja sellest ajast peale oli Jens hoolega jälginud, et Saskia rohkem viga ei saaks. Saskia ei olnudki saanud ja ta tänas selle eest iga kord taevast, kui nägi mõnda sidemesse seotud pea või lahasesse pandud randmega väikest rüblikut, aga praegu oli tal väga raske tänulikkust üles näidata, kui tal oli nii raske liigutada.

Pärast dušši oli ta nii jõuetu, et vajus voodisse, jättes end kuivatamata, ja ärkas selle peale, et pahane Mahmoud teda riidesse püüdis panna. Ta oleks äärepealt sanitari peale karjuma hakanud, kuid meenutas endale, et see oli Mahmoudi töö ning et ta polnud praegu enam Saskia, vaid hoopis Ralph, ning Ralph ei pidanud häbenema, et mõni mees teda alasti näeb. Mahmoud nägi välja, nagu tahaks Ralphi peale karjuda ja temalt küsida, kas auto alla jäämisest on veel vähe ja kas tal on isu kopsupõletik lisaks saada, aga kui Saskia teda küsivalt vaatama jäi, saatis mees talle ainult pingutatud naeratuse ja soovitas Saskial järgmine kord enne magama minemist end rätikuga kuivaks hõõruda.

Mahmoud ja Shirin olid ainsad, kes Saskiat saatma tulid, kui ta, seljakott täis asju, mis talle ei kuulunud, haiglast lahkus. Shirin, tumeda nahaga ja tumedapäine ligi kolmekümnene naine, isegi kallistas Ralphi, soovides talle, et tema õnnesärk teda ka edaspidi kaitseks. Saskia, kes oli eelmisel õhtul ennast pärast Nattyga hüvasti jätmist väga üksikuna tundnud, oli sellest väga liigutatud. Kui ta ei oleks olnud nii väsinud ja kui tema keha ei oleks nii palju valutanud, oleks tal kahtlemata olnud raske magada, ärkamata öösel korduvalt üles, et Pierre’i soojust otsida.

Pierre’i perekond oli Prantsusmaalt ära kolinud, kui poiss oli kuueteistkümneaastane, ja kuigi salapärane uus kutt oli klassis kõik tüdrukud põlvist nõrgaks võtnud, oli poiss valinud just Saskia ja nende suhe oli keskkooli lõpust peale väga õnnelik olnud, kui välja arvata mõned tulised arutelud Elsass-Lotringi saatuse üle, mille puhul väljendas Saskia arvamus alati sakslaste, Pierre’i oma aga prantslaste vaatenurka. Pierre ise oli pärit Elsass-Lotringi ehk Alsace-Lorraine’i, nagu prantslased seda nimetavad, lõunaosast ning lubas Saskia kunagi sinna kaasa võtta ja teda oma vanavanematele tutvustada, kuid nüüd ei pidanud see lubadus kunagi täide minema.

Saskia ei olnud kordagi märganud, et tema ja Pierre’i suhtes midagi halvasti oleks, aga ilmselt ei olnud Pierre sama tundnud. Saskia oli sellel hommikul tema peale palju mõelnud ning endalt küsinud, kas nende suhe oleks võinud pärast seda, kui Pierre teda petnud oli, püsima jääda ja kas ta oleks suutnud Pierre’i ära kuulata ja teda mõista, nagu Manuela teinud oleks, aga tal oli üle ühe kuu aega, et otsustada, mida Pierre’iga ette võtta, ja seda oli palju rohkem kui paljudel teistel paaridel.

Mahmoud Ralphi kallistama ei hakanud, vaid patsutas teda kõigest õlale. „Ole tubli!“

Mahmoudist kiirgas soojust, millesarnast Saskia harva kohanud oli. Midagi mehe olekus pani ta soovima, et ta saaks sanitari usaldada, aga pärast seda, mida Pierre talle teinud oli, oli Saskia kindel, et ei suuda enam pikka aega kellegi vastu usaldust tunda.

„Mahmoud, kas sa usud, et taevas on olemas?“ ei suutnud ta siiski pärimata jätta.

Mahmoud kortsutas kulmu. „Kui see küsimus tähendab seda, kas ma olen moslem ja kas ma usun surmajärgsesse ellu, siis vastus on ei, mõlemale. Mu vanemad võivad küll Allahit kummardada, aga ma olen eluaeg siin elanud ja näinud, kuidas Allah kunagi nende heaks midagi teinud ei ole, nii et üleloomulikkusel minu elus kohta pole.“

Shirin müksas teda, hakates rääkima Ralphi kaitseinglitest, nagu oleksid nad seal koos nendega, ning Saskia naeratas Mahmoudile nukralt. Tal oli õigus, Mahmoud ei oleks teda uskunud, ja Saskia ei saanud temalt isegi nii palju paluda, et mees ta korraks oma käte vahele tõmbaks ja teda natuke aega lähedal hoiaks, sest nüüd oli ta poiss. „Kahju, sa tundud tore mees olevat ja ma oleksin rääkinud sulle ühe uskumatu loo.“

„Uskumatuma kui selle, et sa oled pärast sellist õnnetust elus?“ päris Shirin, silmad suured, ja nendes oli varjamatu uudishimu.

Saskia muigas. „Palju uskumatuma.“

Tõenäoliselt uskus Shirin päriselt inglitesse, olgugi et teised haiglatöötajad olid rääkinud Ralphi kaitseinglitest ainult nalja pärast. Kas Shirin usuks ka seda, et Ralphi kehas oli Saskia hing?

Mahmoudi ja Shiriniga hüvasti jätnud, istus Saskia bussi peale, kuid mitte selleks, et sõita Laytoni Internaatkooli, vaid selleks, et käia läbi enda ja Pierre’i kodust ja sealt mõned asjad võtta.

Tagavaravõti oli torgatud aknapleki vahele ning sellega ukse lahti keeranud, seisis Saskia enda ja Pierre’i ridaelamuboksis, mida ta mõnda aega enam nägema ei pidanud. Ta otsis kapist välja oma suure tumesinise lillelise Enrico Benetti spordikoti, kus oli ka sülearvutitasku, ja toppis esimesena kotti oma Apple’i läppari, kuna ta ei olnud kindel, kas Ralphil on oma arvuti ning tal oli seda vaja, et internetist infot otsida ning ka oma uurimust edasi kirjutada. Sellest peale, kui Saskia teist korda ülikooli ukse taha oli jäänud, oli ta nokitsenud omaette artikli kallal, mis keskendus naistegelaste kujutamisele noortekirjanduses, ning kavatses seda mõnele kirjandusajakirjale pakkuda, kui see valmis saab, aga seni ei olnud tal olnud väga palju aega sellega tegeleda, kuna töö raamatupoes oli võtnud suurema osa tema ajast ning kõik oma vabad minutid oli ta kulutanud Pierre’ile.

Kiire pilgu oma riidekapi sisule heitnud, toppis Saskia arvutile seltsiks need vähesed unisex-särgid ja topid, mis ta endale ostnud oli, et tema riietus paremini Pierre’i omaga kokku sobiks, otsis kokku kõik kosmeetikatooted, milleta ta hakkama ei saanud, ning suundus seejärel Pierre’i riidekapi juurde, tehes selle särkidest, pükstest ja pesust nii tühjaks, kui veel andis.

Pierre’i kapi põrandal, kulunud sokkide all, seisis valge Naughty Beauty paberkott, mille seest leidis Saskia imelise musta pitsist body, aga kui ta selle kotist välja võttis, muutus ta kurvaks, kuna see ei olnud tema number ning oli järelikult mõeldud Pierre’i armukesele. Saskia ei teadnud tema nime, aga naise blondid lokkis juuksed hõljusid tema silme ees ja ta sai nii vihaseks, et oleks tahtnud need tal peast rebida. Ta tõi köögist käärid, lõi need body sisse, lõikus hilbu ribadeks ja loopis need Pierre’i voodile laiali. „Kui kaua sa juba seda tegid?“ karjus ta vihaselt, et oma ängistust välja elada, ning samal hetkel, kui ta seda oli teinud, kuulis ta enda selja tagant mehe samme, ning siis tõmmati kukk vinna.

Aga muidugi, Pierre’il oli relv, ta oli alati nii uhke olnud, et tal on relvaluba ja et ta saab oma armastatut vajaduse korral kaitsta.

Saskia oli unustanud, et on laupäev ja et Pierre ei ole tööl. Ilmselt oli ta käinud lähedalasuvas poes ning tema varane tagasitulek ei mahtunud Saskia plaanidesse.

„Kes sa oled ja kuidas sa sisse said?“ karjus Pierre talle, tumepruunid juuksed vihast nägu raamimas, ja kummalisel kombel meenutas ta Saskiale Jacki hetk enne seda, kui poiss oli talle kallale karanud. See oli kurb, et nii ilusat nägu rikkus inetu raevumask.

Saskia taipas, et tal on käärid endiselt käes ja et ta on need Pierre’i poole suunanud, ja tänas õnne, et mees veel tulistanud pole – Pierre ei näinud enda ees mitte Saskiat, vaid hoopis sissetungijat.

„Võtmega loomulikult,“ vastas Saskia, püüdes rahulikuks jääda ja mitte Pierre’ile näkku öelda, mida ta temast arvab ja kui väga mees talle haiget oli teinud.

„Kust sa võtme said?“ nõudis Pierre. „Vasta mulle või ma lasen su sõelapõhjaks!“

„Saskia andis mulle võtme!“ kähvas Saskia.

„Sassukas?“ Pierre langetas üllatunult relvatoru. „Sa oled tema sõber?“

„Ära kutsu teda enam kunagi Sassukaks, ta ei taha seda,“ vastas Saskia karmilt, suutmata täielikult varjata valu, mis tema häälde tungis. Sassukas oli hüüdnimi, mille Pierre talle andnud oli, ning ta ei tahtnud enam, et mees, kes oli otsustanud ta kellegi teise vastu välja vahetada, teda niimoodi kutsub.

„Mida sina ka temast tead?“ kärkis Pierre ning sihtis teda uuesti relvaga.

„Ma olen tundnud Saskiat kauem kui sina ja ma tean temast asju, mida sa uneski ei oska näha,“ vastas Saskia.

„Ma ei ole sinust kunagi kuulnud! Kes sa oled?“

„Kas sa kardad, et ma olen ta armuke?“ tahtis Saskia teada. Rääkida iseendast nagu kolmandast isikust oli veider, aga ta sai hakkama.

„Sassukas ei teeks mulle kunagi nii!“

Saskia oleks Pierre’ile hea meelega käärid kätte löönud. „Miks ei võiks ta teha sulle midagi, mida sina talle oled teinud? Kas sa arvad, et ta on nii nõrk?“ Ta laskis kääridel voodile langeda, et mitte kiusatusse sattuda. Tema ja Pierre’i voodile. Ei, nüüd oli see lihtsalt Pierre’i voodi.

„Sassukas rääkis sulle?“ Pierre tõmbus näost valgeks. „Millal?“

„Sellel pole mingit tähtsust.“ Saskia viskas täis topitud spordikoti endale üle õla. „Kas sa oled teda juba haiglas vaatamas käinud?“

„Eile õhtul,“ vastas Pierre. Saskia tahtis talle „Valetad!“ öelda, kuid taipas siis, et kuigi tema polnud Pierre’i näinud, ei tähendanud see midagi. Pierre oli külastanud seda Saskiat, kes lamas koomas, mitte seda, kes praegu tema ees seisis.

„Vajalikke asju sa talle vist ei viinud?“ Mõte sellest, kuidas Pierre, see reetur, tema voodi kõrval istub ja tema pead silitab, tõi tütarlapsele pisarad kurku ning ta pidi toast välja saama, enne kui need end üles pressivad ja ta mehe naerualuseks teevad.

Pierre raputas pead ja Saskia kohendas kotirihma. „Ma viin talle kõik, mis vaja, ja vaatan edaspidi tema järele, nii et sul ei pruugi sinna enam minna, Saskia ei tahaks sind sinna.“

Ta trügis Pierre’ist külmalt mööda ja suundus keldrisse, kus oli Jensi vana ratas, mille Jens paar aastat tagasi Pierre’i ja Saskia kätte oli andnud, kui endale uue oli ostnud. Selle kummid olid tühjad ja sadula kõrgus vale, aga natuke vaeva näinud, sel ajal kui Pierre tema kõrval seisis ja politsei ähvardas kutsuda, sai Saskia ratta piisavalt korda, et sellega sõita.

Ralph LaRuel pidi olema ratas. Saskia ei teadnud, miks, aga see tundus talle tähtis.

„Kuhu sa selle rattaga lähed?“ nõudis Pierre, kui Saskia ratast trepist üles kandis, ägades valu käes, mis tuli alatasa tagasi, kui ta midagi udusulest raskemat tõstis.

„Mis see sinu asi on, putsi küll, värdjas!“ sülitas ta, püüdes rääkida nagu Jack, ning Pierre tõmbus piisavalt kauaks tagasi, et Saskia ratta uksest välja sai. Sadulasse istunud ja kogemata üle naabrinaise rooside sõitnud, kihutas ta minema, saatjaks Pierre’i sõim, ning tõotas endale, et ükskõik kui palju ta seda meest ka armastanud ei oleks, ei võta ta teda enam oma ellu tagasi, ning et selleks ajaks, kui ta Laytoni Internaatkoolist tagasi tuleb, on ta saanud piisavalt tugevaks, et Pierre Cloutier kuradile saata.

Kui ta sealt üldse tagasi tuleb.