Читать книгу Puhkus koomas - Helga-Johanna Kuusler - Страница 6

Laytoni Internaatkool oli suur punastest telliskividest viktoriaanlikus stiilis hoone. Seda ümbritses okastraadiga kaetud raudaed, mille keskel oli kõrgete viinapuuväädikujuliste nikerdustega raudvärav. Tavaliselt oli värav tabalukuga suletud. Sisse pääsemiseks tuli uksekella helistada ja turvamehega rääkida, praegu aga oli värav pärani ja õue peal liikusid ringi täiskasvanud, kes ajasid juttu poistega, kellest mõni oli veel üsna noor, mõni aga juba peaaegu täiskasvanud mees. Laupäev oli külastuspäev, mil sugulastel oli lubatud poisse külastada, ning pühapäev oli päev, mil poistel oli lubatud kooliterritooriumilt lahkuda ja kodus käia või linnas aega veeta, et nad ei tunneks end nagu vanglas, kuhu nii mõnigi neist olekski minema pidanud, kui direktor ei oleks otsustanud neid vastu võtta.

Ametlikult oli Laytoni Internaatkooli õpilaste liikumisvabadus piiratud ja nad võisid ainult ühel päeval nädalas teha seda, mida süda lustis, aga Saskia teadis, et mitteametlikult olid lood teised, sest kolmapäeva õhtul olid nii Simon kui ka Ralph voodist väljas olnud ning võimalik, et nad polnud ainsad.

Igaüks, kellega Saskia kuni jõuluvaheaja alguseni selles koolis koos pidi õppima, võis olla mõrvar.

Saskia otsis pilguga jalgrattahoidjat, aga seda leidmata lukustas ta Jensi vana rattaloksu, mille margi nimi oli ammu maha kulunud, esimese ettejuhtuva puu külge ning vaatas ringi, lootes Nattyt näha, sest ta ei tahtnud enne koolihoonesse sisse minna, kui on Natty käest välja uurinud, kus tema tuba asub ja kes tema toanaaber on. Nattyst ei paistnud aga isegi mitte ühte jämedat kätt ning sügavalt ohates hakkas Saskia minema sinnapoole, kus Jack Abbott hallis põlvini ulatuvas sügismantlis naisega ning musta jopet ja kaabut kandva mehega hoolikalt viimistletud lillepeenarde vahel jalutas. Ta astus kivisele rajale, mis kooli parki viis, ja tõttas nende juurde. „Jack, oota!“ Jack ei kuulnud teda, nii et ta pidi kõvemini hüüdma. „Jack, jää seisma!“

Jack seisatas, nagu ka paar, kes olid ilmselt tema vanemad, ning kui poiss nägi Ralphi enda poole tormamas, astus ta sammu tagasi, nagu tahaks Ralphist kaugemale pääseda, aga hakkas talle siis vastu kõndima. „Põrgu päralt, LaRue, kes kurat andis sulle loa minuga rääkida?“ kärkis ta.

Saskia ei teinud tema toonist välja. „Kas sa Nattyt oled näinud?“

„Nattyt?“ pahvatas Jack. „Kes see Natty on, sinu kujuteldav sõber või?“

„Ära ole rumal, mul pole kunagi kujuteldavaid sõpru olnud,“ selgitas Saskia. „Natty peaks meie klassivanem olema...“

„Aa, sa mõtled Põssat, öelnud siis kohe.“ Jack osutas kaugusesse, kus paistsid ähmaselt mingite väikeste majakeste piirjooned. „Minu arust läks ta sinna tossama.“

„Nattyt hüütakse Põssaks?“ oli Saskia imestunud. See hüüdnimi oli ka talle pähe tulnud, aga tundus kohutav, et kedagi päriselt selle nimega kutsutakse, eriti kui seda tehakse vaenulikult, mitte sõbralikult.

„Põssat hüütakse Nattyks?“ noris Jack ning märganud, et vanemad on talle järele jõudnud, põrutas ta jalaga vastu maad. „Kao nüüd siit ja mine tema juurde, ehk saate te isegi koos suitsu taaskasutada!“

Jack ei tahtnud Ralphi oma vanemate lähedusse.

Saskia ei teadnud, mida see tähendab, aga ta ei jäänud seda välja uurima, vaid läks kuuride juurde, kus ta tõepoolest leidis Natty koos paari teise poisiga, kes kõik olid tema meelehärmiks vähemalt sama paksud ja prillidega, suitsu kimumas. „Põssa!“ tervitas ta teda. Ta sai kohe oma eksimusest aru ning lõi käe suu ette, kuid oli juba hilja. Sõbralik tuluke, mis Natty silmadesse oli tekkinud, kustus, kui ta Ralphi vaatas, ning tema sõbrad ajasid end püsti ning jäid ähvardavalt Natty kõrvale seisma.

„Natty, palun anna andeks, ma ei mõelnud, see lipsas kogemata välja!“ hakkas ta kätega vehkima, kuid Natty oli leppimatu.

„Et tu, Ralph?“ küsis Natty temalt. „Kas sina arvad ka nagu Jack, et ma olen paks targutajast siga? Ma oleks pidanud teadma, et isegi sinusugused jooksevad sellistes asjades enamusega kaasa!“

„Natty, usu mind, see oli kogemata!“ püüdis Saskia selgitada, kuid tema selgitused langesid kurtidele kõrvadele.

„Mine ära, Ralph, ma ei taha sinuga rääkida,“ ajas Natty teda minema ja Saskial ei jäänud muud üle, kui ots ringi pöörata, kahetsedes, et ta oli Natty otsimiseks Jacki abi vajanud, sest kui ta ei oleks enne Natty leidmist Jackiga kohtunud, ei oleks ta Nattyt Põssaks kutsunud. Ta oli lootnud, et temast ja Nattyst võiks sõbrad saada, kuid nüüd oli see lootus kustunud ning Saskial jäi üle vaid loota, et Natty ei hakka Ralphi samamoodi vihkama nagu Jack.

Saskia trügis õpilastest, kes kandsid laupäeva puhul vaba riietust, ja nende sugulastest mööda ning astus kooliuksest sisse, jäädes ajakirja lugeva turvamehe laua ette seisma.

„Tere päevast!“ ütles ta.

Turvamees, keskealine hallinevate juuste ja kareda lõuaga mees, ei tõstnud pilku, vaid jätkas autoajakirja lugemist, samuti ei vastanud ta Ralphi tervitusele.

Oletades, et mees võib olla kõva kuulmisega, proovis Saskia uuesti.

„Tervist!“

Nüüd pani mees ajakirja käest ja vaatas Saskiat sellise näoga, nagu oleks viimane rikkunud korraga kõiki kümmet käsku. „Kas me oleme reeglid ära unustanud, LaRue?“

„Me? Ikka mina? Ausalt öeldes on mul praegu reeglitega raskusi, nii et palun korrake need mulle üle!“ palus Saskia, saades aru, et sealt head nahka ei tule.

Turvamees osutas enda ette lauale ning andis Saskiale märku Ralphi kott sinna asetada. Seejärel hakkas mees Saskia suureks õuduseks koti sisu läbi otsima ning viskas kõik, mida ta sobivaks ei pidanud, suurde plastmassist prügikasti, mille peal oli kirjas KONFISKEERITUD ASJAD.

Aga muidugi, sellises koolis nagu seda oli Laytoni Internaatkool pidi olema õpilase jaoks keelatud asjade nimekiri. Saskia vaatas õhku ahmides, kuidas turvamees kõrvaldas nii tema maniküürikomplekti, Cosmopolitani ajakirja kui ka lühikesed püksid, mida ta oli kavatsenud õhtul toas kanda, pööras tema kehakreemi pudeli tagurpidi, ilmselt kontrollimaks, ega sellesse alkoholi ei ole peidetud, ning viimaks võttis turvamees kotist välja Saskia arvuti.

„Te ei tohi seda ära võtta, ma vajan seda!“ halas Saskia.

„Kas su ajud on pehmeks läinud, LaRue?“ päris turvamees. „Õpilased saavad kasutada internetti raamatukogus ühe tunni päevas ning isiklik arvuti ei ole kellelegi lubatud!“ Saskia kergenduseks ei heitnudki mees tema läpakat hoolimatult prügikasti, vaid lükkas selle ühes laadijaga oma laua alla, aga siis sirutas ta käe välja ja Saskia mõistis, et järgmine asi, mida mees tahab, on tema mobiiltelefon, mille piirjooned Ralphi jopetaskust selgesti välja paistsid.

„Kas ma pean veel eraldi paluma, et sa mulle oma mobiili annaksid, või mõistad sa seda ise teha?“

Saskia võttis väriseva käega mobla taskust välja ning ulatas selle turvamehele, lootes, et mees ei taipa, et Saskia enda mobiiltelefon peitis end sealsamas, tema püksitaskus. Õnneks sellega turvamehe huvi Saskia vastu rauges ja et mitte kauem tema silma all olla, haaras Saskia oma koti ja kiirustas minema, ilma et oleks küsinud, kuhu ta minema peab.

Kui raske direktori kabineti leidmine ikka olla saab? Koolihoonel oli ainult neli korrust ja kaks tiiba, kuskil pidi see ju olema, ja kui ta kõik kohad läbi käib, siis küll ta õige koha otsa komistab.

Möödunud oli umbes tund aega, kui Saskia viimaks vasakpoolsest tiivast personali ruumid üles leidis ning direktori kabineti uksele koputas. Vastust ei tulnud ning järeldades, et kedagi pole praegu kohal, nõjatus Saskia vaid korraks ukse najale, et direktorit ootama jääda, kui ta järsult kabinetti sisse lendas, sest tema tugi kadus. Ta lebas selili põrandal, tulejutt mööda selgroogu sabakondist üles jooksmas, ning suutis vaevu silmi lahti hoida, kui need pisaratega täitusid. Tema kohale kummardus hallide juustega mees, kellel oli piklik terava lõuaga nägu ja kergelt kongus nina peal kandilised prillid.

„Heldeke, LaRue, kas sa said haiget?“ Mees ulatas Saskiale käe ja Saskia võttis selle tänulikult vastu, rõõmustades, et maailmas on veel rüütellikkust, aga liiga palju ta ka rõõmustada ei julgenud, sest Ralph ei tohtinud jätta muljet, et ta rüütlitest eriliselt vaimustatud on, nii et direktorile silma vaatamise asemel hakkas ta hoopis enda silmi kuivaks pühkima.

„Pole midagi, see oli minu viga.“

Direktor lõi käsi kokku. „Kui entusiastlik sa täna oled, arvestades seda, mis sa läbi elasid!“ Andmata Saskiale võimalust taganeda, haaras ta Ralphi isalikku kallistusse ja pigistas teda nii kõvasti, et Saskiale tundus, nagu murduksid poisi roided mehe käte karususe all uuesti.

„Palun... natuke... õrnemalt... ma... ei... ole... veel... päris... terve...“

Direktor lasi ta lahti ja patsutas teda nii kõvasti õlale, et oleks ta peaaegu pikali löönud. „Muidugi, LaRue, ja kes saakski olla, kui on kaotanud oma parima sõbra ja sattunud seejärel veel liiklusõnnetusse! Mul on Burke’i pärast väga kahju ja tema surm on minu südames samasugune haav nagu sinu omas, sest iga selle kooli õpilane on mulle kui oma poeg, aga ma tean, kuidas aidata sul tema surmast üle saada!“ Ta kummardus Saskia kohale, kes talle esimest korda silma vaatas, ja nägi, et direktori silmades säras kaval tuluke. „Minuni on jõudnud kuuldused, et sul on ajutine amneesia ja et sa võid koolitöös abi vajada, kas see on tõsi?“

Saskia noogutas.

„Suurepärane!“ hõiskas direktor.

„Ajutine amneesia ja koolitöös abi vajamine on suurepärane?“ kortsutas Saskia kulmu.

„Minu lahendus sellele probleemile on suurepärane!“ Direktor, kelle laual oli sildi peal kirjas MATHSON, hõõrus oma peopesi vastamisi. „Meie koolis on siiamaani olnud kogu aeg paaritu arv õpilasi ning saatuse tahtel olid sina varem see, kes elas üksi kaheses toas ja pidi kõigega üksi hakkama saama, aga nüüd, kui õpilasi on ootamatult paarisarv, saad sa kellegi teisega kokku kolida ja ta on sulle igati abiks, nii et ära heida meelt!“

Direktor Mathson viskas oma pöidla püsti ja Saskia hakkas kahtlustama, et mees on natuke hull, sest ilmselgelt oli õpilasi järsku paarisarv ainult seetõttu, et Simon oli tapetud. Saskia poleks selle pealegi tulnud, et sellel võiks positiivne külg olla. Kes teab, äkki pidigi natuke hull olema, et kuritegelike poiste internaatkooli juhtida, aga varem ei olnud Saskia hullude inimestega kokku puutunud ja see tekitas temas ebamugavust, kuna ta ei teadnud, kuidas direktor Mathsoniga käituda.

„Kes minu toanaabriks siis saab?“ uuris Saskia ettevaatlikult.

Direktor Mathson jätkas peopesade vastamisi hõõrumist. „Oo, sa tunned teda kindlasti, ta on väga karismaatiline ja tugev poiss, keda kõik austavad!“ Midagi selles, kuidas ta ütles sõna „austavad“, viitas Saskia meelest pigem kartmisele, ja ta hakkas halba aimama.

„Ega ometi mitte...“

„Sinu asjad on juba Jack Abbotti tuppa ära viidud, nii et sul pruugib vaid siit uksest välja ja sealt sisse astuda ja ongi kõik sinu mured murtud!“ Direktor Mathson naeratas Ralphile ja Saskia tundis korraga vastupandamatut soovi oksendada. Ükskõik kes, ainult mitte Jack! Kus oli jäämägi, kui seda vaja oli?

„Ma ei taha temasuguse jõhkardiga ühes toas olla!“ lipsas tal suust veel enne, kui ta end takistada jõudis.

Direktor Mathsoni lõbusus kadus ja ta ohkas, istudes oma suure mahagonist kirjutuslaua taha toolile ning andes Ralphile märku, et ka tema istet võtaks. „Mulle tundub, et sa oled tõepoolest palju unustanud, muidu sa Jack Abbotti kohta nii ei ütleks. Ütle mulle, LaRue, mis kool Laytoni Internaatkool sinu meelest on?“

Saskia kehitas õlgu. „Kool käitumishäiretega poistele?“

„Põhimõtteliselt küll, aga mitte päris. See on koht poistele, kes on saavutanud kohtus kokkuleppe ja pääsenud noortevanglasse minekust.“

„Noortevanglasse?“ Saskial hakkas pea ringi käima. „Te tahate öelda, et need poisid siin on kurjategijad?“

„Ka sina kuulud nende poiste hulka.“ Direktor Mathson pani oma käed rinnale risti. „Mida sa nägid, kui sa väravast sisse tulid?“

„Poisse ja nende sugulasi,“ vastas Saskia.

„Kas neid oli palju või vähe?“ jätkas mees küsimist. „Mõtle selle peale, et selles koolis õpib praegu 126 poissi.“

Saskial vajus suu lahti. „126 poissi?“ Inimesi, kes neid vaatama olid tulnud, oli ainult paarikümne ringis.

„Paljud siia satunud poistest on teinud asju, mille pärast perekonnad on neist lahti öelnud, aga meie koolis ei jäta keegi neid poisse maha,“ selgitas direktor Mathson. „Me ulatame neile oma abikäe ning päästame nad, nii et neist saavad normaalsed täiskasvanud, kui nad siit ühel päeval ära lähevad.“

„Kas minu vanemad ütlesid ka minust lahti?“ küsis Saskia, alahuul värisemas. Ta oli pidanud Jacki viimaseks lurjuseks, aga ometi olid Jacki vanemad oma pojale külla tulnud ja nad olid kolmekesi jalutanud, kõigil naeratus näol, nagu üks õige perekond kunagi, samas kui Ralphist polnud keegi puudust tundnud...

See Ralph, kes oli Peetrust meeleheitlikult anunud, et Simoni mõrvar ei pääseks karistuseta, oli tundunud nii hea ja õilis, aga see oli tõenäoliselt olnud ainult tema üks külg, see külg, mis varjas ära tema sees oleva pimeduse.

Direktor Mathson kohendas prille ja tema silmad olid kurvad. „Kas sa ei mäleta ka seda, et su vanemad surid kaks aastat tagasi? Su õde käib sul külas nii tihti kui võimalik, aga kuna ta on viimase aasta vabatahtlikuna Kongos olnud, tunned sa temast kindlasti puudust.“

„Mu õde ei hüljanudki mind?“ Saskia maigutas suud.

„Ära karda, LaRue, ükski selle kooli õpilastest ei ole kedagi tapnud,“ ütles direktor Mathson talle, taibates, mille pärast Ralph muretses, „ei sina, Jack ega ka sinu varalahkunud sõber Simon, aga tõsi on, et kõigil meie kooli õpilastel on minevikus olnud valusaid asju, mis on pannud neid kurja tegema, ja nüüd peavad nad selle tõttu elama rangeid reegleid järgides.“ Prillid kippusid uuesti mehe ninaotsale vajuma, aga seekord ta neid kohendama ei tõtanud.

„Ühte reeglitest oled sa juba sellel nädalal rikkunud, kuigi üldiselt oled sa kuulekas õpilane. Sa hiilisid kolmapäeva õhtul koolist välja ning selle eest tuleks sind karistada kartsa panekuga, aga õppenõukogu otsustas, et peaaegu surma saamine oli sulle juba piisav karistus, nii et käitu ka edaspidi hästi ja sul ei pruugi kunagi kartseriga lähemalt tutvust teha.“

„Direktor Mathson, öelge mulle,“ kogeles Saskia, „kas andmed õpilaste kuritegude kohta on avalikud või salastatud?“

Direktor pilgutas imestunult silmi. „Muidugi pole need avalikud. Miks sa küsid?“

Saskia kehitas õlgu. „Ma lootsin, et ehk ütlete te mulle, miks Simon...“

Direktor Mathson raputas pead. „Kahjuks mitte, ja see vestlus on nüüd lõppenud. Kas sa tahad, et ma juhataksin sind Abbotti tuppa?“

Saskia nakitses oma põse kallal, kahetsedes, et oli mehelt Simoni kohta pärinud, ning noogutas. Direktor Mathsoni kannul läks ta hoone parempoolsesse tiiba, mis oli kujundatud õpilaste ühiselamuks. Mees sisestas uksekoodi ning uks avanes hämarasse trepikotta, mis suundus läbi kõigi nelja korruse ülespoole, meenutades Saskiale vanu amortiseerunud kortermaju.

„Peahoone ehitati 1863. aastal, aga tiivad lisandusid alles 1977. aastal ja kõigest matkivad peahoone stiili,“ seletas direktor Mathson. „Ära unusta, LaRue, et keskööst kuni kella seitsmeni hommikul ühiselamust peahoonesse ei pääse, nii et kui sul peaks veel kunagi tekkima tahtmine mõneks ajaks kaduda, pead sa juhul, kui sa vahele ei jää ja kohe kartsa ei satu, öö õues veetma ja kohe varsti on talv, nii et see ei oleks hea mõte.“

Direktor Mathson saatis Saskia kolmandal korrusel ukseni, mille külge olid kleebitud postrid, millel olevaid tüdrukutebände Saskia ei tundnud, ulatas talle siis võtme ja jättis temaga hüvasti.

Saskia suureks kergenduseks polnud Jacki toas, aga rohkem tal rõõmustamiseks põhjust polnud, sest kõikjal, kuhu ta vaatas, oli nii vähe ruumi, et tal polnud oma asju kuhugi panna. Need ei saanud olla ainult Jacki asjad, ilmselt olid ka Simoni asjad endiselt seal. Küllap ei olnud Simoni vanemad, eeldusel, et nad polnud oma pojale selga keeranud, nendel veel järel käinud ning Jack, kes ei olnud ilmselt tahtnud neid puudutada, oli nende kokku korjamise ja ära panemise Ralphi ülesandeks jätnud. Mõlemad voodid olid asju täis ja Saskia ei teadnud, kumb neist oli Jacki oma, mistõttu otsustas ta Jacki ära oodata, enne kui midagi puudutab, aga siis ehmatas teda valjuhääldi ragin.

„Ralph LaRue, ilmuge palun teise korruse keemiaklassi,“ ütles ragisev naisehääl. „Ralph LaRue, ilmuge palun teise korruse keemiaklassi.“ Kellel Ralphi järsku keemiaklassis vaja oli?

Tänades õnne, et talle oli uksekood meelde jäänud, läks Saskia teisele korrusele, kus ta mõningaste raskustega keemiaklassi üles leidis, ning hakkas just sinna sisenema, kui Jack sealt välja astus, lükates ukse nii jõuliselt lahti, et oleks Ralphil nina veriseks löönud, kui Saskia ei oleks vaistlikult tahapoole tõmbunud. Jack oli näost tuhakarva ja kui tema sõrmed ümber Ralphi randme sulgusid, taipas Saskia, et poiss värises, nagu elaks ta praegu läbi oma kõige hullemat õudusunenägu.

„Tead, kui su sisikond sulle kallis on, ära sisse mine.“ Saskia oleks peaaegu arvanud, et Jack näitab Ralphi vastu lahkust üles, aga Jacki järgmine lause purustas selle illusiooni. „Mul pole vaja, et sa pärast mu toa täis ropsid, naaber.“

Miks pidi Jack nii tahumatu olema?

Keemiaklassis istusid õpetaja laua taga toolidel kaks meest, üks noorem kui kolmkümmend ja teine hilistes neljakümnendates. Noorem mees, sõbralik naeratus näol, andis märku, et Ralph istuks, vanem mees aga põrnitses teda, nagu arvaks, et Ralph peidab selja taga relva.

Need mehed said olla ainult politseiuurijad.

„Võta istet, Ralph LaRue,“ ütles noorem uurija, kelle silmad särasid, ja miski selles säras meenutas Saskiale Shirinit. „Mina olen Rahim Askari ja see on Dylan Windham. Me oleme politseist ning meie ülesanne on sinult Simon Burke’i surma kohta mõned küsimused küsida.“ Rahim Askari oli ilmselt uurimise juhataja, kuigi ta oli üsna noor, ning Saskia hakkas kahtlustama, et selle pärast Dylan Windhami ilme nii mõru ongi. Ta oli kindlasti aastaid politseis töötanud ja palju vaeva näinud ega seedinud sugugi seda, et temast palju noorem mees, kes oli kõige rohkem viis aastat uurijaametit pidanud, uurimise juhiks sai.

„Mina olen Ralph LaRue,“ kohmas Saskia uurija Windhamit vaadates, taipas siis aga, et tal polnud vaja oma nime korrata, kuna uurija Askari oli juba tema nime välja öelnud, ning lisas näost punaseks tõmbudes, „ja te võite küsida kõike, mida vajalikuks peate.“

„Nii viisakas poiss,“ kommenteeris uurija Askari, „sinu sõbra Jacki kohta ma kahjuks sama öelda ei saa!“

Saskia köhatas, otsustades, et ei hakka kellelegi selgitama kõiki n+1 põhjust, miks tema ja Jack sõbrad ei olnud. „Kas te küsitlesite ka teda Simoni mõrva asjus?“

Uurija Askari noogutas ja hakkas silmade ette vajuvat musta juukselokki keerutama. Miski selles liigutuses otsekui hüpnotiseeris Saskiat, nii et enne kui ta arugi sai, oli ta juba oma pluusikaelusest välja tõmmanud oma värviliste helmestega kaunistatud lemmikkaelakee, mille otsas rippus suur kurja silma eest kaitsev hamsa, ning hakkas selle ketiga mängima, kui äkki mõistis, et Ralph LaRuel poleks sellist asja ilmselt olnud ja ta on ennast vist piinlikku olukorda pannud.

Uurijad ei paistnud seda õnneks märkavat. „Jah, ja nüüd on sinu kord, nii et hakkame peale, meil lobisemise eest palka ei maksta,“ sõnas uurija Windham. „Ralph LaRue, kus sa olid 25. novembri õhtul vahemikus 21.30–22.00?“

Saskia ei teadnud seda, küll aga teadis ta, kus Ralph oli olnud kell 22.09 ja ta ei olnud kindel, et seda on ohutu öelda. „Vaadake, uurijad, mul on väga kahju, aga minu tervislik seisund ei ole praegu piisavalt hea, et ma saaksin sellele küsimusele täpselt vastata. Mul on hetkel füüsilisest traumast tingitud retrograadne amneesia, mis...“

„...tekkis väga ebasobival ajal, või siis vastupidi, väga sobival,“ ei lasknud uurija Windham tal lauset lõpetada. „Kuidas muudmoodi seletada seda, et sa jäid auto alla Community Streetil, mis on Baconi pargist jalgrattaga tulles vaid viie minuti tee kaugusel?“

„Ärgem kiirustagem järelduste tegemisega,“ noomis uurija Askari, „las Ralph räägib meile kõigepealt, mida ta mäletab, ja alles siis otsustame, kas ta räägib tõtt või mitte.”

Saskia langetas käed sülle ja pigistas need laua all rusikasse. „Millele te vihjate? Kas sellele, et ma olin teie arvates Baconi pargis ja nägin, kes Simoni tappis, või olin mina see, kes ta tappis? Simon oli mu sõber, ma ei teeks talle kunagi liiga! Ei talle ega kellelegi teisele!“ Pisarad, mida Saskia Ralphi silmades näinud oli, ükskõik kui must poisi südametunnistus muidu ka oli, rääkisid selget keelt sellest, et Ralph ei oleks tõesti kunagi Simonile viga teinud ja Saskia tahtis, et ka uurijad seda teaksid.

„Ei talle ega kellelegi teisele?“ Uurija Windham silus oma hõredaid pruune vuntse ja tema hääl oli põlglik. „See on hästi öeldud, aga ei vasta reaalsele olukorrale. Me oleme su kaustaga juba tutvunud, nii et ära mängi süütut. Piinamiseks oled sa võimeline, miks mitte ka mõrvaks!“

„Uurija Windham, palun, me ei mõista praegu kellegi üle kohut, kõige vähem veel Ralphi varasemate tegude üle, mille eest teda on juba karistatud!“ Uurija Askari hääl ei olnud enam sõbralik ja Saskiale hakkas tunduma, et mees oli saanud oma kolleegi peale vihasemaks, kui ta seda välja näitas. „Me ei saa keskenduda ainult tagajärgedele, vaid peame nägema ka põhjust!“

„Mis... piinamisest... te räägite?“ pöördus Saskia uurija Windhami poole, kuid mees ei vastanud talle, sest uurija Askari tegi käega hoiatava partnerit vaigistava liigutuse.

„Kui sa ka täpselt ei mäleta, siis räägi ainult sellest, mida sa mäletad,“ soovitas ta lahkelt, aga Saskia ei pannud tema sõnu tähelegi, sest ta suutis mõelda ainult sellele, et Ralph oli kedagi piinanud.

Kes Ralph tegelikult olnud oli?

„Jack ütles, et sina ja Simon olite väga lähedased sõbrad.“

Uurija Windham turtsatas uurija Askari öeldu peale. „Pigem andis ta mõista, et te olite isegi liiga lähedased! Kas te otsustasite, et te ei saa teineteist koolis piisavalt nunnutada ning läksite Baconi parki seksima ja pöörasite seal tülli? Mida Simon Burke sulle täpselt tegi, et sa tema peale nii vihaseks said? Kas ta ei olnud põõsas enam nii innukas kui varem?“

„See kõik on vale!“ hüüatas Saskia endast välja minnes. „Ma ei läinud temaga selleks parki, me polnud sellised!“ Kui Ralph ja Simon oleksid sellised olnud, oleks Jack talle seda juba nina alla hõõrunud. Ilmselt oli uurija Windham millestki, mida Jack öelnud oli, valesti aru saanud, või siis oli keegi teine midagi vääriti mõistetavat öelnud.

„Miks sa siis välja läksid, ja kas sa olid seal pargis või ei?“ nõudis uurija Windham. „Pargist leiti muda seest jalgrattakummide jäljed ning kui sa praegu ütled, et sind polnud seal, aga need jäljed peaksid sinu jalgratta omaks osutuma, siis läheb sul haprasti!“ Uurija Windham tõstis lauale viis fotot ning lükkas need Ralphi nina alla. „Kas sa tead, kes seda tegi, või tunnistad ise üles, et pussitasid Simon Burke’i 37 korda?“

Esimene asi, mis Saskiat Simonist tehtud fotosid vaadates tabas, oli iiveldus, ja ta mõistis, miks Jack oli soovitanud tal sisse minemata jätta. Tundus, nagu poleks Simoni kehal mitte ühtegi kohta, kus ei ole noahaava. Saskia oli korduvalt mõistatanud, kuidas Simon tapeti, ja nüüd ta siis teadis, et poissi oli korduvalt pussitatud. Auke tema rindkeres, kätel ja jalgadel oli nii palju, et Saskia kartis vaadata kõige viimast pilti, millel oli kujutatud poisi nägu, aga võttis ennast siiski kokku, kuigi kahetses seda kohe. Karjatus täitis terve ruumi ning Saskia taipas alles siis, et karjatanud oli tema ise, kui ta nägi, et nii uurija Askaril kui ka uurija Windhamil on suu kinni.

Simoni silmad olid suletud, aga isegi suletud silmadega nägi ta välja nagu Jens, olgugi et nende vanusevahe oli ligikaudu kümme aastat, ja vaadates Simoni külma nägu, millele ei pidanud enam kunagi ilmuma ühtegi naeratust, kaotas Saskia enesevalitsuse ning okse purskus tema kõrist välja otse uurija Windhami särgi peale. Mees röögatas talle midagi, aga Saskia ei suutnud haarata, mida täpsemalt, ta oli võimeline ainult oksendama ja endalt küsima, kuidas saab keegi üldse nii palju oksendada, kui ta pole isegi hommikust söönud. Kõik paiskus tema seest välja, nagu püüaks tema keha vabaneda kõigest halvast, millega ta viimastel päevadel silmitsi oli seisnud, kuid ei saanud sellega hakkama, sest see, mida tema oli „kõigeks halvaks“ pidanud, oli vaid ebaõnnestumiste jada, mis ei oleks löönud rivist välja mitte kedagi, kes teadis, et maailm on julm, mitte ei olnud seda alles äsja avastanud. Kogu oma elu oli Saskia ebaõnnestumistesse väga traagiliselt suhtunud ja arvanud, et maailma julm nägu paljastub tema nurjumistes, nüüd aga sai ta aru, et oli rängalt eksinud. Julm ei olnud mitte selline maailm, kus keegi töölt vallandati või oma kallimaga tülli läks, vaid selline maailm, kus 18-aastane poiss, kes oli ühiskonnas tõrjutud ning internaatkooli vangistatud, pidi noahoopidele alla vanduma, enne kui tema elu õieti alatagi jõudis.

Kui Saskia uuesti silmad avas, oli ta kooliõe kabinetis voodis ning uurija Askari istus tema voodi ees toolil, silmad pooleldi suletud, nagu hakkaks kohe tukkuma jääma. „Miks ma siin olen?“ Saskia suus oli maohappe kibe maitse ning ta varjas oma suu rääkides käega.

Uurija Askari virgus ja vaatas teda sõbralikult. „Sa minestasid.“

„Enne või pärast oksendamist?“ Saskial oli nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda.

Mees naeris, nagu oleks Saskia äsja rääkinud talle maailma kõige parema nalja. „Oksendamise ajal. See oli päris lõbus!“

„Sinu arust oli lõbus, et ma sinu partneri täis oksendasin?“ ei suutnud Saskia oma kõrvu uskuda.

„Talle kulus see ära,“ kinnitas uurija Askari, „tema ülbus käib mulle närvidele.“ Mees tõstis jala üle põlve. „Ta on endale pähe võtnud, et kui ta suudab lahendada selle juhtumi ilma minuta ja enne mind, antakse talle andeks kogu tema viimase aja vusserdamine, ja teda ei huvita, kas me üldse õige süüdlase leiame. Ta tahab lihtsalt kedagi arreteerida.“

„Mulle tundub, et te vajate uut partnerit, uurija Askari,“ avaldas Saskia oma arvamust.

Uurija Askari vaatas Saskiale sügavalt silma ja korraga tekkis Saskial tunne, et mees tajus tema sisemist naist.

„Kas sa oskad mulle kedagi soovitada?“ See küsimus kõlas peaaegu flirtivalt.

Saskia raputas pead. „Miks te mulle üldse seda kõike räägite?“

Uurija Askari võttis tema käe oma pihku ja pigistas seda. Kui Saskia ei oleks olnud hirmul, mida õde arvata võib, kui ta praegu sisse astub ja näeb uurijat Ralphi kätt hoidmas, oleks ta seda nautinud, sest uurija Askari oli esimene, kes tema vastu sel päeval siiralt sõbralik oli, direktor Mathsoni sõbralikkuses oli olnud midagi võltsi. „Selle pärast, et ma tunnen, et sa oled eriline.“

„Mis nüüd mina, öelge parem, kas te Shirinit tunnete?“ Saskia ei teadnud, miks ta seda küsinud oli, aga mehe silmades välgatas äratundmine.

„Shirin on mu õde. Kas te olete varem kohtunud?“

„Me tutvusime haiglas ja te meenutasite mulle teda,“ kostis Saskia.

Näis, nagu tahaks uurija Askari selle peale midagi öelda, aga Saskia ei lasknud mehel seda teha, vaid kiskus oma käe vabaks, sest tundis korraga meeletut vajadust üksi olla. Voodist välja astunud, jooksis ta nii kiiresti minema, et isegi Ralphi tossud voodi alla maha jäid. Selleks ajaks, kui ta viimaks ühiselamutiiba viiva ukse juurde jõudis, polnud pisarad tal enam mitte ainult silmis, vaid olid voolanud laiali üle terve näo, kuna ta ei suutnud kustutada oma mälust pilte, mida uurija Windham talle näidanud oli. Need hakkasid tema silme ees elama, kuni Simonist sai tema kujutlustes Jens ning ta elas Simoni surma läbi, nagu oleks see olnud Jensi oma.

Jack lebas selili alumisel naril, käed välja sirutatud, ja luges mingit ajakirja, kui Saskia uksest sisse astus, püüdes oma silmi käsivarrega kuivaks nühkida, aga kukkudes selles täielikult läbi. Poisi pilk langes Ralphi puuduvatele jalanõudele ning tema suunurka ilmus irve. „Noh, ropsisid oma tossud täis või, et sul neid ei ole, türbel?“

Saskia astus paar sammu Jackile lähemale. „Ütle mulle, Jack, kes teeb teisele inimesele midagi sellist? Kui väärastunud peab selleks olema, et kedagi 37 korda noaga lüüa?“

„Vaata aga, ma hakkan juba peaaegu uskuma, et Simoni surm läheb sulle korda, enne see küll välja ei paistnud!“ Jack tõusis püsti, kuid Saskia tõukas teda rindu, nii et Jack istuli vajus.

„Keegi tappis ta, nagu oleks ta mingi elukas!“

„Ära vaata mind sellise näoga, nagu oleksin mina seda teinud!“ karjus Jack, aga ei tõusnud kohe uuesti püsti, vaid jäi istuma, oodates, mida Ralph teha kavatseb.

„Kes siis?“ ahastas Saskia.

„Äkki sina ise!“ lõugas Jack. „Sinusuguselt sadistilt võib kõike oodata!“

Kõlas vali plaksatus ja Jacki põsk tõmbus tulipunaseks. Saskia oli talle kõrvakiilu andnud, sest ei suutnud taluda, kuidas Ralphi sadistiks nimetatakse, sest teda ei olnud päriselt seal ja ta ei saanud ennast kaitsta, aga see oli olnud viga. Jacki rusikas tabas Ralphi lõuga ning Saskia lendas üle toa, paiskudes nii tugevasti vastu kirjutuslauda, et kõik selle serval olnud asjad talle kaela kukkusid. Ta sülitas põrandale suutäie verd ning püüdis end istukile ajada, kuid Jack ei andnud talle selleks võimalust, vaid lõi teda uuesti, ning Saskia lajatas talle enesekaitseks vastu nägu raamatuga, mille ta põrandalt haaranud oli.

„Raisk, nüüd oled sa surnud!“ kisendas Jack oma verist nina pühkides ning tõstis tooli õhku, et Ralphi sellega visata, kuid Saskia jõudis viimasel hetkel eest ära hüpata ning tool lendas valju raksatusega vastu laelampi, mille kuppel kildudena alla sadas. Jack kohkus sellest sama palju kui Saskia, vaadates ehmunult kilde ja siis Ralphile otsa, ning hakkas viimaks paljaste kätega kilde kokku korjama.

Saskia puudutas ettevaatlikult tema õlga, püüdes oma normaalset hingamisrütmi taastada. „Jack, jäta järele, sa lõikad oma käed lõhki!“ Jack oli esimene mees, kes teda kunagi löönud oli, kuid kummalisel kombel ei olnud Saskia tema peale vihane. Ta oli Jacki vaid paar päeva tundnud, kuid oli juba selgeks saanud, kui katkine inimene Jack on, ja see oli kõigest jäämäe veepealne osa.

Kõik poisid selles koolis olid katkised ning Ralph ja Simon ei olnud mingid erandid olnud, ta pidi sellega arvestama, kui tahtis kunagi välja uurida, kes Simoni tappis.

Ta oli selle Ralphile võlgu.

Jack viskas Saskiat kupli kildudega. „Türa, jää vait!“

Saskia pigistas huuled kokku ning hakkas kirjutuslaualt maha kukkunud asju kokku korjama. Seda tehes sattus raamat, millega ta Jacki nina veriseks oli löönud, talle uuesti pihku, ning ta avastas, et see oli William Goldingi „Kärbeste Jumal“, mida ta mitu korda lugenud oli, esimest korda põhikoolis, teist korda keskkoolis ja kolmandat korda möödunud suvel. Raamat oli lahti üheksanda peatüki koha pealt ja kui Saskia seda sirvima hakkas, tundis ta ära tormisel õhtul lõkke juures toimunud pidusöögi ja metslaste tantsu, mis oli lõppenud Simoni surmaga. Poisid, kes olid sattunud üksikule saarele, olid hirmul ja hullunud ühtaegu ning nende jaoks kehastus kogu saare õudus sel hetkel Simonis, kes nende juurde komberdas ja oleks saanud neid tõega valgustada, kui nad teda vaid kuulanud oleks, kuid selle asemel olid nad pikali kukkunud Simonile kallale karanud ja ta küünte ja hammastega surnuks kiskunud...

...samamoodi, nagu keegi oli pussitanud surnuks Simon Burke’i, Ralph LaRue parima sõbra.

„Tapa elukas! Kõri maha! Veri välja!“ pomises Saskia ning tema peas hakkas võtma kuju üks õudne mõte, aga enne, kui ta jõudis selle lõpuni mõelda, tabas tema pead nii tugev löök, et ta langes teadvusetuna põrandale ja jäi Simoni asjade otsa lebama nagu kaltsunukk.