Читать книгу Aja jälg kivis. Prantsusmaa - Helgi Erilaid - Страница 7

Pariis

Louvre’i loss ja muuseum

Ütleme, et sa seisad tohutu suurel Concorde’i väljakul. Su ees on kõrge, 3200 aastat vana Luxori obelisk – ja näe, see asub täpselt ühel joonel kauguses kõrguva Triumfikaarega, milleni viib pikk vägev elusoon Champs-Élysées. Sa pöördud aeglaselt, obelisk, Champs-Élysées ja Triumfikaar jäävad su selja taha. Su ees on lai, avar, korrapärane park – Tuileries’ aed. Vanade puude alleed, purskkaevud keset laiu tiike, muruplatsid, lilled, skulptuurid.

Ligi kilomeeter jalutamist kuni Karusselli võidukaareni, mis tähistas Napoleon Bonaparte’i võidukaid lahinguid, ja su ees avaneb hiigelväljak, mille keskel kõrgub korrapärane klaaspüramiid. Vaata tagasi, täpselt ühel joonel Võidukaare ja obeliskiga. Püramiidi ümbritseb hobuserauana kirjeldamatult suursugune ja ilmatu pikk renessanssloss. Louvre oma pika ajaloo müstilise auraga.

Praeguse Pariisi kohal asunud kelti hõimu, pariiside asulat Lutetiat on mainitud esmakordselt 52. aastal e.Kr. Rooma impeeriumi ajal tekkis siia juba tähtis kaubanduskeskus ning aastast 508 asus siin frangi kuningate residents. Ja aastal 1190 otsustas kuningas Philippe Auguste teha Pariisist Prantsusmaa pealinna. Ta laskis praeguse Louvre’i kohale ehitada tugevate müüridega ümbritsetud kindluse, selle sisse suure peatorni ja müüritornid. Siia koguti Pariisi relvastatud kaitsjad.

Tulid uued kuningad, kes kõik lisasid oma – Püha Louis sisustas siin vastuvõturuumid ja Philippe Ilus tõi siia hoiule oma kuninglikud varad. Kuni 14. sajandil otsustas Charles Targana ajalukku läinud Charles V ebamugava kindluse Prantsusmaa kuningate vääriliseks lossiks muuta. Ehitati hulk luksuslikke eluruume, ühte torni paigutati ligi tuhandest käsikirjast koosnev raamatukogu ning rajati kaks kaunist aeda, üks põhja poole ja teine Seine’i kaldale.

Kui Charles Tark 1380. aastal suri, hajus ka Louvre’i sära. Järgmised kuningad ja nende õukonnad eelistasid Pariisile Loire’i jõe oru losse, kuni François I otsustas pariislaste rõõmuks taas pealinna tulla. Kuid enne oli vaja keskaegne Louvre’i loss parasjagu valitsevas renessansi vaimus ümber ehitada. Suur sisetorn lõhuti maha ja aastal 1546 asus arhitekt Pierre Lescot tööle. Louvre’ist sai uhke ja ehtne kuninglik residents, valitseja jõu, rikkuse ja autoriteedi sümbol, mis elas läbi lakkamatut laienemise ja kaunimaks muutumise protsessi.

Pärast seda, kui François I järeltulija, õnnetu kuningas Henri II ühel turniiril hukkus, jätkas Louvre’i kujundamist Henri lesk Katariina di Medici. Suur kuninglik palee praeguse Louvre’i läänetiiva kohal oli selleks ajaks juba valmis. Katariina di Medici palgatud arhitekt Philibert Delorme kavandas kuninganna nõudmisel lossi naabrusse määratu Tuileries’ palee ning Seine’i äärde pika tiibehitise, mis seda Louvre’iga ühendaks, kuid suurtest plaanidest täitus vaid osa. Järgmised kuningad jätkasid Louvre’i täienduste ja juurdeehitustega, kuid Päikesekuningale sellest ei piisanud.

Louvre’i päästsid Pariisi turunaised

Päikesekuningas Louis XIV laskis endale ja oma tuhandetest inimestest koosnevale õukonnale ehitada Versailles’sse vägeva palee ning kolis 1678. aastal sinna. Kuningas oli läinud, kuid kuninglik kunstikollektsioon jäi Louvre’i. Asjatundjate väitel valitses kogus tollal tõeline kaos. Ometi hakkas Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia alates 1699. aastast korraldama lossis iga-aastasi näitusi, kuhu jätkus külastajaid ja ka kriitikuid. 1758 hakkas Denis Diderot kirjutama elavaid ja kirglikke kunstiülevaateid ning tegi seda aastakümneid. Kuningliku palee muutumine kunstimuuseumiks oli alanud.

Tegelikult oli Louvre 18. sajandi keskel päris hullus seisus – hüljatud, lõpetamata, imelise lossi lagunevad saalid hoolimatute inimeste meelevallas. Kuni kuningas Louis XV otsustas lõpuks oma residentsi taastada ning ehitada juurde ruumid, kus rahvas tema kunstikogu vaadata saaks. Kuid aastal 1765, kui säärane otsus sündis, oli kuninglik kassa sama hästi kui tühi. Midagi märkimisväärset ei jõutudki Louvre’i restaureerimiseks ära teha, enne jõudsid kohale Suure Prantsuse revolutsiooni maavärin ja hiidlaine. Võiks öelda, et Louvre’i päästsid Pariisi turunaised. Täis püha viha kuninganna Marie-Antoinette’i vastu, marssisid nad 6. oktoobril 1789 ühel rindel Versailles’sse ja sundisid kuningliku perekonna Pariisi tagasi tulema.

Ja see oli Napoleon, kes pärast tormilisi revolutsiooniaastaid Louvre’i taastamise ja ümberehitamise ette võttis. Arhitektid Percier ja Fontaine kavandasid palee põhjatiiva, mis sai valmis aastal 1852, juba Napoleon III ajal. Üks katsumus tuli siiski veel: Tuileries’ tulekahju aastal 1871. Varsti pärast seda nägi hiiglaslik Louvre’i palee välja peaaegu samasugune nagu tänapäeval – võimas loss, mida ehivad lugematud kolonnaadid, arkaadid, raidkujud, kaunistatud viilud ja kaarduvad katused.

Charles Targast François Mitterrand’ni

Kuidas aga tekkis too imeteldav Louvre’i kunstikogu? Prantsusmaa kuningad armastasid kuulsate ja hinnaliste kunstiteostega uhkeldada, nii lihtne see vastus ongi. Arvatakse, et kõik sai alguse juba 14. sajandil Charles Targa väärtuslike vanade käsikirjade kogust. Järgmine kunsti armastav monarh oli 16. sajandil François I. Just tema lõi tuumiku, millest on välja kasvanud üks maailma suuremaid ja tuntumaid kunstikogusid.

Ka Louis’d – XIII ja XIV – täiendasid kollektsiooni tublisti ning pärast revolutsiooni, 10. augustil 1793, avati Louvre’i kunstigalerii kõigile. Hiigellossist sai muuseum.

Maalid olid välja pandud Suurde galeriisse. Pidulikult toodi sisse ning asetati oma kohale Rooma paavsti Belvedere ja Vatikani kogust pärit kaunid marmorskulptuurid – „Laokoon”, „Belvedere Apollo” ja „Milo Venus”. Need teosed vajasid õhku ja ruumi, mis nende suursugusust vääriks, nii pandi antiikkunst välja esimese korruse Väikeses galeriis, mis avati novembris 1800. Kohal olid Napoleon Bonaparte ja tema kaasa Joséphine. Napoleon täiendas Louvre’i kogusid väärtuslike kunstiesemetega kõigist maadest, mis ta oma sõjaretkedel vallutanud oli. Seda polnud küll kauaks – kui impeerium 1815. aastal langes, pidi Prantsusmaa suure osa röövitud kunstist selle õigetele omanikele tagasi andma.

1871. aasta kevadel, Pariisi Kommuuni ajal, tegid kommunaarid seda, mis oli nende meelest õige – panid põlema kuningliku palee, rahandusministeeriumi hoone, Tuileries’ palee ja Louvre’i põhjatiiva. Loodud vabariigi juhid otsustasid maatasa teha kõik, mis Tuileries’ paleest veel järel oli. Poliitilised muutused, revolutsioonid, sõjad... kõik tulid ja lõppesid omal ajal, kuid õnneks Louvre’i kunstikogu ei kadunud. See üha kasvas.

Meevärvilist muuseumihoonet on pidevalt hoitud, remonditud, korrastatud ja laiendatud. Ja siis, 20. sajandi lõpul, tuli julge mees François Mitterrand oma kirgliku Egiptuse-unistusega ning laskis selle täide viia Hiinas sündinud Ameerika arhitektil Ming Peil. Louvre’i hiigelsuure õue keskele kerkis vägev klaaspüramiid. See ujutas valgusega üle tohutu maa-aluse vastuvõtuhalli, millest suunduvad trepid kõigisse muuseumi osadesse. Iidsete vaaraode sümbol oma täiuslikus lihtsuses, ootamatu ja hämmastav; 22 meetri kõrgune klaaspüramiid keset ilmatut Napoleoni õueks kutsutud väljakut! Kaheksasajast alumiiniumraamis klaasrombist ja -kolmnurgast koosnev korrektne ehitis, mille ümber on veel kolm väikest klaaspüramiidi – hoopis teisest maailmast kui seda kolmest küljest ümbritsev sammaste, raidkujude, reljeefide, tornide ja tornikestega kaunistatud renessansspalee.

Ometi ei tundugi too otsekui teisest maailmast pärit klaaspüramiid siin, tohutult pika renessansslossi haardes, varsti enam võõra või valena. Külastajale on too maa-alune hiigelhall, kuhu viivad eskalaatorid, isegi üpris mugav. Siin on selged viited ja piletikassad ning siit lähevad trepid Louvre’i hiigelhoone kolme tiiba, millel on oma nimed – Richelieu, Sully ja Denon.

Kolme muuseumitiiva kolmel korrusel on külastajale vaatamiseks välja pandud 65 300 taiest. Plaani järgi oleks nagu võimalik orienteeruda, kuid tegelikult valitseb siin meeletu treppide, eskalaatorite, koridoride ja ruumide labürint.

Uskumatult palju kunsti

Islami, Vana-Egiptuse ja etruski kunst, Kreeka ja Rooma antiik, keskaegne Louvre – selline on maa-aluse korruse väljapanek. Põhikorrusel võib näha Prantsuse skulptuuri, idamaade antiiki, veel Kreeka ja Rooma antiiki, Aafrika, Aasia, Okeaania ja Ameerika põlisrahvaste kunsti. Esimene korrus – Prantsuse kunst, Napoleon III eluruumid, veel Vana-Egiptuse kunsti, antiikset Kreeka ja Rooma keraamikat ja pronksi, Itaalia ja Hispaania maalikunsti. Teine korrus – Prantsuse, Saksa, Hollandi, Belgia, Šveitsi, Vene ja Skandinaavia maalikunst.

Kogu see meeletu varandus on hoiul ühes maailma uhkemas ja suuremas kunstikogus – Louvre’is, Pariisis. Võtaks nädalaid, et väljapanek läbi vaadata ja kas või pisutki süveneda. Mida sa teed, kui sul pole tervet päevagi? Sa valid ainuvõimaliku tee ja lähed vooluga kaasa. Aga lõputu rahvavool liigub peaasjalikult mööda lõputuna tunduvat Suurt galeriid Louvre’i esimesel korrusel Denoni tiivas. Just siin on muuseumi tuntumad teosed: Itaalia kunst läbi sajandite, eriti renessansiajastu maalid. Ja see kõige tuntum maal – Leonardo da Vinci „Mona Lisa”. „La Gioconda”.

Prantsusmaa kuningas François I kohtas Leonardot aastal 1515 ning kutsus kuulsa itaalia kunstniku, teadlase ja leiutaja Prantsusmaale, Loire’i orus asuva Amboise’i lossi lähedal seisvasse väiksesse Clos Lucé lossi. 64aastane Leonardo ladus oma lõuendid – „Mona Lisa”, „Püha Anna” ja „Ristija Johannese” – muulavankrile ja asus koos pisikese kaaskonnaga teele üle lumiste Alpide. Clos Lucé lossis ja selle kaunis ümbruses veedetud eluaastad olid talle rahulikud, kuid kunstnik oli juba väga haige ja lahkus jäädavalt aastal 1519. Tema maalid jäid Prantsusmaale.

Maailma kuulsaim maal

Mona Lisa naeratuse saladuse üle on vaieldud aastasadu. Mida kõike pole tema kohta öeldud! Veetlev ja naeratav viirastus, kelle arukas, sügav ning mahe pilk, täis lubadusi, tõmbab sind vastupandamatult ligi ja joovastab. Umbes sellisest fraasist võib tuhandeid variante leida. Maalist on kirjutatud kuhjade viisi köiteid. Leonardogi olevat pidanud seda oma parimaks maaliks ning kandnud kõigil rännakutel kaasas. Maali uurinud teadlastel on sadu arvamusi, nii kaugele välja, et selle värvikihtides on peidus salasõnum või et see kujutab endast vaid asjassepühendatuile arusaadavat mitmetähenduslike vihjete kollaaži. Kuid Mona Lisa naeratust on ikka suureks saladuseks peetud...

Ja nüüd liigud sa mööda Suurt galeriid peavooluga kaasa. Kahel pool seintel on vapustavad teosed Caravaggiolt, Tizianilt, Botticellilt, da Vincilt. Sa püüad neid vaadata nii palju kui jaksad, tundes samas ületamatut hingepiina seetõttu, et meile, surelikele, nii piiratud vastuvõtuvõime on antud.

Aga seal ootab maailma kõige kuulsam maal. Väikeses ruumis, mille seinal ongi vaid üksainus pilt. Selle ees tundub seisvat miljon inimest, kätes kõrgele tõstetud fotoaparaatide mets. Kuigi sildid teatavad, et pildistamine ja eriti välklambid on keelatud. Valvurid ei tee midagi. Mida nad saaksidki teha? Pealegi, „Mona Lisa” on kaitstud. Maal ripub seinal tumeda klaaspaneeli taga, see sulgub tema ümber otsekui suur kast ja maailma kuulsaim pilt tundub selles ootamatult väike. Ta ongi väike – 77 x 53 cm. Tume klaaskast on kuulikindel ning hoiab maali pidevalt õiges temperatuuris. Ja näitab „Mona Lisat” valesti, tumedamana, kui ta tegelikult on. Aga sulle jääb teadmine, et sellesama pildi, need silmad, selle naeratuse maalis kunagi Leonardo ise.

Selle imelise ja hindamatu kunsti kaudu, mida aastasadu hiigellossi seinte vahele kogutud on, räägib Louvre sinuga aegade tarkusest ja ilust. Kõik need lugematud lood, mis tal jutustada, on kunagi päriselt sündinud, sest selle kunsti loojad on kunagi elanud, oma loominguks ümbritsevast elust ainet leidnud ning enda pilgu, mõtete, oskuste, tunnetuse ja emotsioonide abil selle ainestiku lõuendile kandnud. Nii et lisaks kunstielamusele saad siin tahes tahtmata teada, milline on meie maailm kunagi olnud.