Читать книгу Aja jälg kivis. Prantsusmaa - Helgi Erilaid - Страница 8

Pariis

Concorde’i väljak

Prantslased tunduvad kirgliku, uhke, enesekindla ja pisut enesekeskse rahvana. Kui nad midagi ette võtavad, siis ikka suurelt ja suursuguselt. Näib, et nii on nad ehitanud ka oma pealinna – selle osa, kus valitsevad laiad, kõrgete stiilsete vanade hoonetega palistatud bulvarid, vägevad lossid, kaunid pargid ning hiigelväljakud. Taas keset määratut Concorde’i väljakut seistes võiks mõelda: kui hea, et Pariisi kujundajatel on piisavalt palju maad käes olnud, sest sel ajal, kui siin kõik oma näo sai, nõudis tõeline, hiilgav suursugusus avarust, ruumi ja õhku. Prantsusmaa kuningatel pidi seda jätkuma, nagu ka meeletuid varandusi, milleta midagi niisugust polnud võimalik luua.

Pariisil on ajaloo jooksul vist küll tuhat nägu olnud – Jumalaema kiriku raamatu Imede Õue kitsastest räpastest urgastest aadlike luksuslosside, kuningapaleede ja suurte geomeetriliste iluaedadeni. Tuileries’ aiad eraldavad Louvre’i Concorde’i väljakust, üks imeilus kilomeeter jalutamist ja oledki kohal.

Määratu väljak avaneb su ees otsekui hiigelsuur teatrilava. Tegevus toimub väljaku keskelt tõusva kõrge Egiptuse obeliski ümber, millest mõlemal pool seisab kaks vägevat purskkaevu, mis purskavad kõigest väest. Kaunid vanad laternapostid. Skulptuurigrupid kõrgetel postamentidel, lossitaolised hooned väljaku ääres, pisut kaugemal sild ja Seine’i lai sinakas lint.

Jacques-Ange Gabriel pärines väärikast arhitektide suguvõsast, armastas oma töödes järgida klassikalisi traditsioone ja kuulus 18. sajandi nimekamate prantsuse arhitektide hulka. Kolm aastakümmet töötas ta kuninga esimese arhitektina Versailles’s, ehitas Pariisis kuninglikke residentse ning asus siis aastal 1753 Pariisi südamesse rohkem kui kaheksa hektari suurust hiigelväljakut kujundama.

Esmajoones pidi see väljak saama paigaks, kus hakkaks seisma skulptor Bouchardoni valmistatud Louis XV suur ratsamonument. Pariisi linn oli kuju 1748. aastal tellinud ja kuningas selleks oma armulise nõusoleku andnud. Iseenesest mõista hakkas väljak ka kohe Louis XV nime kandma.

Arhitekt Gabriel planeeris hiigelväljaku kaheksanurksena ning seda piirasid vallikraavid, mida praegu enam ei ole. Põhjaküljele kavandas ta kaks suursugust, uhkete sammaste ja sammaskäikudega ehitist. Üks oli valitsushoone, teisest sai peagi luksuslik Hôtel de Crillon, kus Marie-Antoinette’il oli tavaks õhtupoolikuti puhata ja klaverimängu harjutada.

Aastaks 1763 oli Jacques-Ange Gabrieli planeeritud Louis XV väljaku ehitamine lõpetatud ning kuningas sai veel üksteist aastat oma uhket ratsamonumenti imetleda, enne kui 1774 siitilmast lahkus. Trooni võttis üle tema pojapoeg Louis XVI – ning pidi seda kibedasti kahetsema.

Mässav võõramaalasest kuninganna

Kroonprints Louis XVI oli paks, kohmakas ja häbelik 15aastane nooruk, kui Austria keisrikojast saabus Versailles’sse tema pruut, 14aastane Maria Antonia, kes pärast abiellumist võttis nimeks Marie-Antoinette.

Versailles’ õukond oli kommete poolest hoopis jäigem ja tseremoniaalsem kui Austria keisrikoda, kus noor printsess oli üles kasvanud. Siinsed pikad kuninglikud rituaalid tundusid Marie-Antoinette’ile igavad ja naljakad, niisiis haigutas ta nende ajal avalikult ja kihistas naerda. Talle meeldis üksi ringi jalutada, mis oli ennekuulmatu Versailles’s, kus kuninglikud isikud liikusid alati terve armee õukondlaste saatel. Ta valis endale ise sõpru – ja isegi riideid! See oli ennekuulmatu. See oli mäss.

1778. aastal sündis noore kuningliku paari esimene tütar ja Marie-Antoinette ei mässanud enam. Ta otsustas olla ustav naine oma kaasale ja hoolitsev ema. Otsusest oli aga vähe abi, sest õukond ega enamik prantslasi ei sallinud teda kui võõramaalast. Tal käis kannul kuulujuttude laine, tema oletatavate afääride kohta levitati siivutuid laule ja pilte. Suur osa prantsuse rahvast noil aegadel sama hästi kui nälgis – kedagi tuli ju selles ometi süüdistada! Ja keda siis veel kui mitte võõramaalasest kuningannat, kes elas tõesti pillavalt ning armastas ekstravagantsusi, kuid polnud ometi nii hellitatud ja rumal, nagu teda lugematutes pamflettides kujutati.

Nauditavad giljotiini-vaatemängud

Suurel Prantsuse revolutsioonil oli hulk põhjusi. Päikesekuninga Louis XIV rikkus ja hiilgus ning lakkamatud sõjad naabritega olid viinud selleni, et valgustussajandil oli Prantsusmaa majandus põhjalikult alla käinud. Kunst õitses nagu ei iial varem ning targad mõtlejad Voltaire ja Rousseau olid tuntud üle Euroopa. Enamik tavalisi pariislasi elas aga mustuses ja vaesuses nagu keskajal.

Ja siis see algas! Nagu teada, vallutasid revolutsionäärid 14. juulil 1789 Bastille’ kindluse. Järgnesid rahutud kuud täis lahinguid ja verd – ning suur osa pariislasi oli ikka veendunud, et kõigis nende hädades on süüdi too võõramaalasest kuninganna, Marie-Antoinette. Niisiis marssisid sajad Pariisi naised vihaselt Versailles’sse, nõudes kuninganna surma.

Kuninglik perekond viidi Pariisi ja suleti alguses Tuileries’ paleesse, hiljem vanglasse. Aastal 1792 likvideeriti Prantsusmaal kuningaseisus, kohtus tunnistati kuningas Louis XVI reetmises süüdi ja mõisteti surma. Otsus viidi täide jaanuaris 1793. Sama aasta oktoobris mõisteti reetmises süüdi ka lesk Capet, nagu Marie-Antoinette’i nüüd kutsuti.

Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ei olnud enam Louis XV väljakut, nüüd oli siin Revolutsiooni väljak. Ja mõistagi polnud enam kuninga uhket ratsamonumenti. Selle asemel oli seadeldis, mis oli kasutusele võetud „tubli” prantslase Guillotini soovitusel ja algatusel. Keset Revolutsiooni väljakut seisis giljotiin, kõrgelt langeva vaheda teraga tapmismasin – hoopis lihtsam võimalus inimesel pea maha lüüa kui timuka kirvega. Siin oli pariislaste juubeldushüüete saatel oma pea kaotanud kuningas Louis XVI ja siia toodi lahtises vankris ka endine kuninganna Marie-Antoinette. Rahvas juubeldas veelgi enam: ometi kord sai too vihatud võõramaalane teenitud palga.

Revolutsioonilistel pariislastel oli piisavalt võimalusi giljotiini-vaatemänge nautida. Kahe aasta jooksul, 1793–1795, kaotas väljakul pea enam kui 1300 inimest. Nende hulgas oli ka üks revolutsiooni tegelikke juhte Maximilien Robespierre, kes oli vahepeal isegi revolutsioonilise valitsuse juht. Ei saa ju loota, et üleüldises segaduses, mille Suur Prantsuse revolutsioon kaasa tõi, oleks kiiruga moodustatud valitsus tegutsenud tõelises üksmeeles.

Eriarvamused ja vastuolud sünnitasid intriige, vandenõusid ja reetmist. Nii oligi giljotiin lakkamatult, päev päeva kõrval töös. Langev vahe tera ei teinud vahet, kelle pea seal all parasjagu oli – aadliku, vaimuliku või vandenõu ohvriks langenud revolutsionääri oma. Vere lõhn väljakul olnud nii tugev, et kord keeldunud isegi loomakari selle paiga lähedalt läbi minemast. Kõige kohutavam aeg oli suvel 1794.

Roosa obelisk, eksootilised purskkaevud ja kaheksa linna sümbolid

Aeg läks edasi ja väljak elas oma elu – alates 1795. aastast juba Concorde’i ehk Üksmeele väljaku nime all. Kuid revolutsiooniline üksmeel Pariisis oli rabe ja valitsus ebakindel. Nii juhtuski, et Prantsusmaa armee silmapaistvaim kindral Napoleon Bonaparte kolis 1799. aastal riigi esimese konsulina siiasamasse Concorde’i väljaku lähedal asuvasse Tuileries’ lossi, võttis võimu üle ja laskis end mais 1804 keisriks kroonida.