Читать книгу Lõpupidu - Heli Künnapas - Страница 4

„Aeg on käes minna teele,

siin tehtud kõik, mis teha sai,

kuid meeles pea, kust kõik algas

ja ühel päeval tule ikka tagasi …”

Koolikoori lauljate võrratud hääled täidavad kogu saali ning koolilõpetajad, õpetajad, sugulased ja muud külalised kuulavad lummatult.

Raili laseb pilgu üle saalisistujate nägude – õndsalt naeratavad uhked vanemad ja vanavanemad oma võsukese suurpäeva nautimas; saali tagumises osas igavlevad kaugemad sugulased, kes ei mahtunud istuma, kellel on palav ja kes tahaksid, et üritus juba kiiremini lõppeks; õnnelikud väikesed lapsed, kellel lastakse ringi joosta; vähem õnnelikud veidi suuremad lapsed, kes peavad koos vanematega viisakalt istuma, sest nad on juba nii vanad küll, et kombekalt käituda.

Raili vaatab enda kõrval istuvaid kaaslõpetajaid, kes kõik on tundmatuseni muutunud. Tüdrukutel on uhked juuksurisoengud ja võrratud kleidid, poistel valged või mustad ülikonnad. Kuna päev on päikeseline ja kuum, on kõigil palav, kuid uhkus tehtud töö üle ning teadmine, et see on viimane pingutus, aitab ka kohutava palavuse üle elada.

Jah, seal nad kõik istuvad, oodates elutähtsat paberit – gümnaasiumi lõputunnistust! Paberit, mille nimel on kaksteist pikka aastat tööd tehtud. Paberit, mis avab uksed ning millel seisvad numbrid määravad ära iga lõpetaja valikuvõimalused tulevikuks – halvemate hinnete puhul piiratum ning heade puhul laiem. Vähemalt teooria järgi.

Kõik kõnepidajad rõhutavad järjest, kuidas nüüd on lapsepõlv läbi ja pärast lõpupidu algab päris elu. Elu, mille nimel on siiani vaeva nähtud ja igasugused raskused ületatud. Raili ei saa aru, kas need tähtsad inimesed, kes koolilõpetajatele kõnet pidama lasti, tahavad kõik selgeks teha, et siiani need laval istuvad noored ei elanudki? Et senised aastad on nende jaoks vaid üks mäng olnud? Kõigi kolmekümne kuue lõpetaja jaoks algab alles nüüd elu, kus tuleb osata enda eest seista, ise otsuseid teha ja tulemuste eest vastutada?

Raili vaatab tühjal pilgul direktorit, kes rääkis vist samu asju, mida kõnelejad enne teda. Raili pole päris kindel, sest ta ei kuula.

Elu algab siit … Äkki ongi neil õpetlikke sõnu jaganud inimestel õigus, sest mida Raili-sugune noor inimene ikka elust teab? Kui teaks, siis elaks ta seda ju õigesti. Kui Raili oskaks elada, siis oleks Tema ju ka veel siin. Ta istuks koos teistega, saaks elutähtsa paberi, mis tunnistaks Ta harituks, ning kuulaks kõnesid sellest, kuidas Ta elu algab nüüd, sellest hetkest. Aga Teda pole siin ega tule ka. Tema elu ei alga ega jätku. Ta ei tule kunagi tagasi. Tema jaoks on tehtud kõik, mis Ta teha sai …