Читать книгу Lõpupidu - Heli Künnapas - Страница 6

„Ärge siis unustage, et õhtul minu juures,” oli Raul pärast aktust koolimaja õues kohtudes tüdrukutele meelde tuletanud, et nad on oodatud viimase kooliaasta alustamist tähistama.

Tegelikult toimusid kokkusaamised või muud üritused igal nädalavahetusel, kuid väiksema rahvahulgaga. Eriti suvel, kui enamik oli kusagil laiali – linnas, vanavanemate juures, tööl jne. Kooliaasta algus tähendas aga, et kõik olid jälle tagasi Oodveres ning see nõudis suuremat pidu.

Raili alustas juuste koolutamise, meikimise ja riietumisega varakult, kuna nüüd oli selleks ju tõesti põhjust. Üksteist kooliaastat oli ta keskendunud õpingutele, muusikale ning korvpallile, kuna Oodvere-suguses kohas lihtsalt polnud midagi muud teha. Nüüd oli olukord päevapealt muutunud, kuna koolis oli kaks uut poissi. Vägev!

Loomulikult oli Raili siiani tihti osalenud Oodveres toimunud koosistumistel, mis vähegi osalemist kannatasid. Nimelt olid kossuässad, nagu poisid neid kutsuda armastasid, alati igasse seltskonda oodatud. Sellegipoolest oli kuidagi nii läinud, et just niinimetatud kossuässad olid need, kes ei sebinud mitte kellegagi ja tundus, et kõigil teistel on kaaslased.

Oma sõbrannade kohta ei osanud Raili öelda, kuid tema jaoks oli üksiolemise põhjus see, et siiani polnud ta Oodverest leidnud kedagi, kellega ta vähegi tahtnuks koos olla. Raul oli teda küll aastaid piiranud. Ta oli tore poiss, kuid see oli ka kõik ja Raili ei tahtnud temast rohkem midagi. Seega oli tüdruk saabuva õhtu pärast ärevil.

„Mul on kahtlane tunne, et tänane õhtu võib vägagi palju muuta,” mõtles ta endamisi rahulolevalt muiates.

Tüdrukud olid kokku leppinud, et kohtuvad kell kaheksa õhtul Mareti juures. Raili oli seal juba kell pool kaheksa kohal ning tema üllatus oli suur, kui tuli välja, et Kiku oli seal enne teda.

„Ma pole ainuke, keda tänased sündmused on ärevile ajanud,” mõtles Raili mõrult.

Sõbrannad nägid kõik vähemalt sama kenad välja kui ta ise ning jäi mulje, nagu oleksid nad juba mitu ööd-päeva ennast peoks valmis sättinud.

Raili oli valinud oma kõige seksikama punase seeliku ning selle peale õlapaeltega heleda topi. Üle hulga aja kandis ta kõrge kontsaga rihmikuid. Kuna Raili polnud kaua tervet õhtut nii kõrgetel kontsadel veetnud, siis ta muretses veidi, kas suudab terve õhtu nendega vastu pidada.

„Ilu nimel tasub veidi kannatada ka,” mõtles ta.

„Kuulge,” ütles Maret, „kui me praegu Rauli juurde läheksime, oleks see lihtsalt nõme ja täiesti läbipaistev.”

Kiku oli nõus: „Ma arvan, et poisid said juba klassijuhatajatunni ajal aru, kes sel aastal või vähemalt tänasel päeval meie klassi staar on.”

Teised noogutasid ja muigasid.

„Selline tunne on,” arutles Raili, „nagu oleks Jumal meid pikkadeks aastateks siia kõigi poolt hüljatud kolkasse unustanud ja nüüd tulime talle meelde ja ta püüab ühe päevaga kõike heastada.”

Tüdrukud itsitasid lõbustatult.

„Mkmm,” vaidles Kiku. „Kui ta kõike heastada tahaks, siis oleks ta meile vähemalt kolm kuuma kutti saatnud, mitte ainult kaks.”

Kõik naersid juba täiest südamest. Selle kinnituseks otsustati lahti teha üks vein, et veidi aega parajaks teha ning enne pidu veidi meeleolu luua. Keegi neist ei tahtnud mingil juhul esimestena Rauli juurde jõuda, samas aga oli ootamine nii pagana vaevaline, sest nad oleksid juba väga tahtnud uute poistega lähemalt tutvust teha.

Kui Raili, Kiku ja Maret kohale jõudsid, oli pidu juba alanud. Esimesed tühjad õllepudelid seisid kööginurgas reas ning tagahoov oli Oodvere gümnaasiumi abituriente täis. Tüdrukud nägid oma suureks rõõmuks, et mõlemad uued poisid, nii Marcus kui ka Roomet, olid kohal.

Tundus, et peoperemees Raul on võtnud oma südameasjaks Marcuse kui uue poisi sotsialiseerimise, mis nägi välja väga lärmakas. Raul käis Marcust enda järel sikutades mööda tagahoovi ringi ning peatus iga inimese juures, et teda Marcusele tutvustada. Nii palju, kui Raili üle muusika kuulis, siis kui vähegi võimalik, rääkis Raul igaühe kohta ka mõne piinliku loo, kas siis mõnest varasemast peost või niisama koolielust.

„Ja siin on meie kossuässad,” jõudis Raul ringiga Raili, Kiku ja Mareti juurde. „Lubage tutvustada,” tegi ta parodeeriva kummarduse Marcuse suunas, „teie uus klassivend Marcus!”

„Aitäh, Raul,” muigas Raili, „aga me olime täna koolis, oleme juba asjadega kursis ja tunneme Marcust.”

„Ah või pärast seda klassijuhatajatunnis toimunud lühikest tutvustust arvate juba, et oleme tuttavad?” tegi Marcus teeseldult kurva koera pilku. „Ja rohkem ei soovigi te minust midagi teada saada?”

„Heh, mis nendega ikka jännata,” hüüdis Raul, enne kui tüdrukud said midagi öelda. „Need tüdrukud veedavad nagunii poole oma ajast korvpalliplatsil ja teise poole treeninglaagrites. Seega koolis sa neid eriti tihti nägema ei hakka.”

„Ära meid siis nüüd nii kiiresti ka maha kanna,” oli Mareti kord solvunukest mängida.

„Ei, tegelikult on asi naljast kaugel,” seletas Raul. „Need tüdrukud on meie kooli au ja uhkus. Klassidevahelistes mängudes teevad nad meile siiani pähe. Seega on nad kooli number üks korvpallurid nii tüdrukute kui ka poiste arvestuses. Tüli ei tasu nendega norida ja alistumine on turvalisem kui aus mäng nende vastu.”

„No sel juhul peab teile lähedale hoidma,” noogutas Marcus tunnustavalt. „Võitjatega on alati parem häid suhteid hoida.”

„Ega meil selle vastu küll midagi ei oleks,” vastas Raili flirtiva naeratusega.

Jälle oli Raul valmis Marcust edasi sikutama.

„Preilid, oli väga meeldiv,” ütles Raul ülepingutatult suurejooneliselt, „nüüd aga peame härrastega veidi jahutust otsima.” Ja juba nad liikusidki edasi, et järgmised õlled võtta ning seejärel basseini sukelduda.

12. B klassi poisid mängisid basseinis võrkpalli. Raili pilk leidis kohe ka teise uue poisi, Roometi, teiste seast üles. Raili mõistis varsti, et kuigi poiss ei jätnud algul kuigi suurt ja lihaselist muljet, näeb Roomet tegelikult välja väga sportlik ja mängib võrkpalli päris hästi. Sellegipoolest tundus poiss kuidagi tavaline ning Raili arvates tumedanahalise atleetliku Marcuse vastu ta ei saa.

Järsku, enne kui Raili arugi sai, oli ta märja palli kinni püüdnud. Teisele poole võrku vaadates sai ta irvitava näo järgi kohe aru, et pall tuli Rauli käest. Poiss oli teda meelega sihtinud ning vaid pallimängija kiire reaktsioon päästis tüdruku. Veidi aeglasema reaktsiooni korral oleks Raili praegu oma riietelt puhastanud kokteili, mis tal teises käes oli ning mida pall eeldatavasti oleks tabanud.

„Mida sa oma arust teed?” käratas Raili Raulile.

„Kuule, uinuv kaunitar,” irvitas Raul, „ärka üles ...”

Muusika keerati kõvemaks, nii et Raili ei saanud aru, millega Rauli lause lõppes. Ta nägi vaid, et kõigi basseinis olevate poiste pilgud olid temale pööratud.