Читать книгу Lõpupidu - Heli Künnapas - Страница 5

„Kikerikii!” karjus kukk Raili telefonis. Tüdruk lükkas mobiiltelefoni äratuse kinni ja piilus poolkinniste laugude vahelt kella. See näitas kaheksa. Järelikult polnud võimalik rohkem teist külge keerata ja tuli üles tõusta.

Viimane esimene september gümnaasiumis. Raili ei saanud veel aru, kas see tegi ta kurvaks või oli see hoopis rõõmustav märk eesootavast pääsemisest. Veel üks aasta selles nõmedas kolkaküla koolis ning ongi vabadus käes. Praegustest sõpradest on muidugi kahju, sest ei tea ju, kas keegi neist tulevikus samasse kooli satub, aga lõpuks ometi saab ta siis minema kolida. Minna mõnda suuremasse linna või isegi välismaale. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on kõik uksed avatud ja kõik võimalik.

„Näe, kes sealt tuleb,” hüüdis isa rõõmsalt, kui Raili köögiuksele jõudis. „Meie abiturient! Kuidas siis tunne ka on?”

„Ee ... pole veel nagu aru saanud,” ühmas Raili vastu ning asus sööma.

„Eks sa vaata ja uuri siis täna, et mida koolis vaja on. Me võime pärast mu tööpäeva lõppu poodi minna ja kõik asjad ära osta,” ütles ema.

„Ema,” vastas Raili tüdinult, „ma olen seitsmeteistkümneaastane! Juba ammu suudan endale ise kõik vajalikud asjad ära osta. Pealegi ma ei usu, et täna üldse midagi täpsemalt selgub. Eks iga õpetaja räägib oma esimeses tunnis, mida seal vaja läheb. Seega ostunimekiri on ehk alles nädala lõpuks selgem.”

„Oeh,” ohkas isa, „ma kipun ikka unustama, et oled juba suur tüdruk. Alles see oli, kui sa läksid esimesse klassi.”

„Usu mind, aastad ei lähe siin kolkakülas piisavalt kiiresti. Loodetavasti viimane aasta vähemalt erineb veidigi eelmistest, kuigi ma kahtlen selles sügavalt. Ja siis ... ja siis ...” jäi Raili mõttesse.

„Noh, ja siis?” küsis isa. „Mis siis edasi saab, kui sa kooli ära lõpetad?”

„Hmm,” vastas tüdruk nõutult. „Ega ma tegelikult ei teagi. Aga ärge muretsege, küll ma viimase aasta jooksul selle välja mõtlen,” lausus ta rõõmsalt naeratades, tõusis laua äärest püsti ning läks köögist välja.

Tüdruk haaras ukse kõrvalt laualt koolipäeviku ja pastaka ning kontrollis veel kord peeglist, kas riided, soeng ja meik on korras. Raili pidas ennast pigem sportlikuks tüdrukuks ja tavaliselt ei viitsinud ta välimusele kuigi suurt rõhku panna. Pikad pruunid juuksed olid tal enamasti mugavalt hobusesabasse seotud. Kellegi teise pärast polnud siin pingutada ja enda heaolu mõttes valis ta riietuse puhul alati selle, mis oli mugavam.

„Ma siis lähen!” hüüdis ta vanematele, kes ikka veel köögis askeldasid, ning lippas uksest välja.

Raili astus tänavale, mida mööda oli ta käinud alates sellest ajast, kui käia oskas. Selle seitsmeteistkümne eluaastaga oli ta Oodverest nii tüdinud. See oli jube kolkaküla, kus kõik tundsid kõiki, kõigil oli kõigi kohta midagi halba öelda, seal ei toimunud mitte midagi ja kui mõni üritus toimuski, siis – kõik tundsid kõiki ja mitte midagi huvitavat ei juhtunud.

Paljud Oodvere noored olid ennast käest ära lasknud, sest tundus, nagu polekski mõtet kellegi ega millegi nimel pingutada. Raili aga polnud endale logelemiseks aega andnud. Esimeses klassis läks ta muusikakooli klaverit õppima ning järgmised seitse aastat olid suurel määral pühendatud vaid koolile ja muusikaõpingutele. See tasus ennast ära, sest muusikakooli lõpetas tüdruk klassi parimana. Nüüd aga istus ta klaveri taha vaid siis, kui oli endast tõeliselt väljas. Pillimäng oli hea võimalus oma emotsioone välja elada ja maha rahuneda.

Seejärel liitus Raili kooli korvpallivõistkonnaga ning nüüd olidki korvpall ja kool tema elus ainsad olulised asjad. Mõne kossutüdrukuga oli vahetevahel jagelemist, sest enamik nendest oli mänginud juba algklassidest saati, kuid Raili liitus naiskonnaga alles kaheksandas klassis. Kuna ta pingutas palju, nagu iga oma tegemise puhul, ja arenes kiiresti, siis oli ta võistlustel päris palju mänguaega saanud. Mõni aga arvas, et see on ebaaus, kuna teised olid kauem mänginud. Maret oli üks nendest, kes selliste märkustega aeg-ajalt lagedale tuli. Enamasti suhtleski Raili kossutiimi tüdrukutega, kuna treeningute, võistluste ja treeninglaagrite pärast pidid nad niikuinii palju koos olema, seega ülejäänud aeg tuli koolile pühendada.

Õppimist võttis Raili tõsiselt. Jah, enamik pähetuubitavast materjalist näis olevat mõttetu ja tundus, et mõni õpetaja ei tea vist ise ka, mida räägib. Samas oli ta küllalt näinud vanemate klasside ülbitsejaid, kes kuulutasid, et kool on nõme ja nemad tahavad vaid sellest kolkakülast minema saada. Lõpuks aga jäi kool sellise ülbitsemise peale lõpetamata või sai lõpetatud halbade hinnetega ja kokkuvõttes tähendas see eluaegset Oodveres kükitamist. Mõni saab varakult lapsed, keda ei suuda üleval pidada, mõne jaoks muutub pudelitõstmine igapäevaseks lemmiktegevuseks, otsitakse vähetasustatud juhutöid ...

Raili ei olnud valmis sellega riskima! Parem praegu koolile ja õpingutele piisavalt tähelepanu pöörata, et saaks pärast lõpetamist lõpuks ometi kuhugi normaalsesse kohta elama kolida ja päris elu elama hakata!

Kuna Raili elas koolile lähedal, siis läks ta sinna alati jala. Tegelikult oli Oodvere nii väike, et kõik läksid kooli jalgsi. Vaid need, kes elasid alevist väljas, pidid kasutama kas bussi või laskma vanematel ennast autoga ära tuua.

„Viimane aasta, viimane aasta,” korrutas Raili kooli poole jalutades. Tema ees ja taga liikus veel hulk õpilasi ja õpetajaid, kellel kõigil oli sama suund. Raili teretas viisakalt õpetajaid, kes sama teed pidi kooli suundusid. Mõni neist oli Oodvere gümnaasiumis õpetanud juba viiskümmend aastat. Sellest Raili aru ei saanud. Tema oli vaid seitseteist aastat siin elanud ja juba hulluks minemas. Kuidas oli võimalik siin elada üle viiekümne aasta ning ikka sama tööd teha?

Raili pööras Kalmistu-nimeliselt peatänavalt Kooli tänavale ning kastanite tagant ilmuski nähtavale suur valge kivimaja.

„Oeh, sina pole ka sugugi muutunud,” rääkis tüdruk mõttes koolimajaga. „Ikka sama vana valge maja.”

Kuigi väike muudatus võrreldes viimaste kuudega oli küll. Nimelt oli Raili ka suvel tihti koolimajast mööda käinud ning siis oli majas täielik vaikus. Nüüd aga kõõlusid akendel õpilased, maja ees jalgrattahoidjas seisid jalgrattad ning autoparklas ilutsesid õpetajate ning mõnede vanemate õpilaste autod.

Raili leidis ilma vaevata üles teisel korrusel asuva ruumi, kus nende klass viimased kaks aastat oli asunud. Kuna nende klassijuhataja oli inglise keele õpetaja, siis olid klassiseintel plakatid inglise keele ebakorrapäraste tegusõnade pööramise kohta ja seinakappides inglise keele õpikud.

Raili sõbrannad Maret ja Kiku, kellega käidi korvpallitrennis, olid juba kohal. Treener oli neile juuliks ja augusti alguseks puhkuse andnud, kuid paar nädalat tagasi hakkasid tüdrukud uuesti jooksmas käima ning eelmisel päeval oli olnud esimene trenn, kus uuesti ka palli mängiti.

Raili maandus aknapoolse rea viimasesse pinki oma kohale Kiku kõrvale. Tüdruk jõudis kohale täpselt sel hetkel, kui kell tundi helises.

Kiku oli Raili pinginaaber ja sõbranna juba algklassidest alates. Pärast põhikooli lõppu ta küll kuulutas, et laseb siit kolkakülast jalga ning läks linna kooli, kuid aasta pärast tuli ta tagasi ning üheteistkümnendas klassis said neist uuesti pinginaabrid. Kiku sõnade järgi ei olnud linnas õpetajad sugugi parema tasemega ning ta pettus selles koolis. Külajutud aga rääkisid, et ta ei saanud lihtsalt hakkama ning ei suutnud õppematerjali vajaliku kiirusega läbida. Eriline kuldaju polnud ta kunagi olnud, pigem kuulus tulemuste poolest klassi keskmiste hulka.

Kiku elas koos emaga ning viimane töötas päris palju, et neid mõlemat ära elatada. Mõnikord tundus Railile, et see tüdruk on kohutavalt hellitatud ja harjunud kõigest iseenda soovidega arvestama ning ei suuda näha teisi inimesi enda ümber. Samas oli aru saada, et Kiku pole sellise elustiiliga päris rahul ning seetõttu pingutas kõvasti nii koolis kui ka kossuplatsil, et endale veidi helgemat tulevikku kindlustada.

„Kas te saate aru, see on täiesti ebanormaalne,” alustas Raili ees istuv Maret ennast ümber keerates, et jätkata eelmisel päeval pooleli jäänud vingumist, „alles oli juunikuu ja alles me saime siit vabaks ja hakkab jälle pihta.”

„Vean kihla,” vastas Kiku, „et esimese asjana peame hakkama kõik aru andma, et mida me suvel tegime, kus käisime ... Täpselt nagu kõik eelmised aastad. Meid koheldakse ikka nii, nagu me polekski vahepeal vanemaks ja targemaks saanud.”

„Ah, mis te vingute,” ütles Raili muiates, „lohutage ennast hoopis sellega, et see on viimane aasta siin koolis piinelda. Minu arvates on hulga olulisem see, et sel aastal tuleb korvpallivõistlustel kõvasti vaeva näha, et ülikooli ajaks korralik põhi alla saada. Äkki saab järgmisel aastal mõne ülikooli võistkonda mängima minna.”

„Seda nüüd küll,” nõustus Maret. „Praegu on jah viimane aeg ... Treener lubaski järgmises trennis meile võistluste ajakavad kätte anda ...”

Maretiga oli Raili samuti algklassidest alates ühes klassis käinud. Kuna Maretil oli kaks vanemat venda, siis oli ta harjunud pidevalt enda eest võitlema. Mõnikord tuli see kasuks, aga pidevalt enda tõestamine, tähelepanu otsimine ning teistest ette trügimine oli vahel teiste jaoks ka väsitav. Nagu Railil, polnud ka Maretil õppimisega probleeme ning hinnete pärast polnud tal kunagi võistlustele minemata jäänud.

Korraga Maret vaikis ning jäi ainiti ukse poole vaatama. Kui teised oma pilgud samas suunas pöörasid, nägid nad uksest sisenemas klassijuhataja Nailbergi ning koos temaga ühte võõrast atleetliku välimusega noormeest.

„Kas see koht on vaba?” küsis klassijuhataja seinapoolses reas istuva Ranerti käest ning saades jaatava vastuse, palus võõral poisil tema kõrvale istuda.

Kell oli juba helisenud, seega hakkas klassijuhataja tunniga kohe pihta. Kuna kõik, eriti tüdrukud, jäid huviga uut poissi piidlema, ununes viisakas tunnialustamine ehk püstitõusmine kõigil täiesti ära.

„Alustame tunniga!” kordas õpetaja kõrgendatud häälega ja alles siis said tüdrukud aru, et õpetaja on seda vist juba korra öelnud.

Selle peale hakkasid õpilased ükshaaval püsti tõusma ning nügisid ka neid, kes veel aru ei saanud, et nende järele oodatakse.

„Palun istuge,” ütles klassijuhataja, kui kõik olid lõpuks püsti tõusnud. „Mul on hea meel teid kõiki jälle näha. Suvi on teile positiivselt mõjunud. Teie silmist võib lugeda, et ootasite uut kooliaastat põnevusega,” ütles klassijuhataja, ise vaikselt muiates. Ootuspäraselt tekitas see lause õpilaste seas irooniliselt toriseva mühina.

Areta Nailberg oli Raili klassijuhataja olnud viiendast klassist alates. Ta oli üle kooli tuntud kui väga karm õpetaja, kuid oma klassi ta hoidis. Loomulikult ei jäänud ka oma klassil kurjad sõnad kuulmata, kui selleks põhjust oli. Klassijuhataja õpetatav aine oli inglise keel ning nendeks tundideks oli kõigil alati õpitud. Või no vähemalt rohkem õpitud kui kõigiks ülejäänud aineteks.

„Eelmise õppeaasta lõpus oli mõnel meie klassi õpilasel probleeme hinnetega. Mul on hea meel, et praeguseks on need suvetöödega lahendatud ning viimast õppeaastat alustame jälle kõik koos,” jätkas klassijuhataja. „Te käite nüüd kaheteistkümnendas klassis ning seega istute viimast aastat selle maja koolipingis. Umbes üheksa kuu pärast olete igaüks läinud oma teed ning seda, millised need teed olema saavad, ei oska keegi meist hetkel isegi mitte arvata.”

Õpilased kuulasid klassijuhatajat vaikides ja mõtlikult. Proua Nailbergil oli suurepärane võime pidada sütitavaid kõnesid, mis õpilastele hinge läksid. Ta oli küll karm ja ootas alati, et kõik oleks tehtud nii, nagu sai kokku lepitud, kuid samas tegemata kodutööde puhul või muude möödalaskmiste pärast ei kuulnud keegi teda kunagi karjumas. Pigem oli karistuseks mõni järjekordne kõne, millega õpetaja tegi õpilasele väga hästi selgeks, miks tema tegu vale oli ning pani õpilase ennast hoopis süüdi tundma. See ei tähendanud muidugi, et see võte oleks aidanud tal õpilastest ingleid luua, kuid proua Nailberg oli üks vähestest õpetajatest, kelle arvamusega arvestati ning mõneks ajaks oli igast karistusest kasu.

„Minu suurim palve teile selleks õppeaastaks on see, et te aitaksite teineteist! Olge teineteise jaoks olemas ning saame selle viimase ühise pingutusega kõik koos hakkama. Oleks ju tore, kui me saaksime lõpupeol olla samas koosseisus, nagu me täna, esimesel septembril, siin klassiruumis istume.”

Klassijuhataja lasi oma paluva pilgu üle õpilaste ning kuulis vastuseks vaikset ühist mõminat, mis pidi jaatust tähistama. Seejärel astus ta klassi keskelt paar sammu seinapoolse pingirea poole.

„Õpilaste arvust ning meie klassist rääkides on mul tegelikult teile uudis.”

Lõpuks ometi võttis õpetaja jutt selle suuna, mida tüdrukud juba kaua niheledes ootasid.

„Nimelt kui meie klassis on siiani olnud üheksateist õpilast, siis sellest aastast alustab meiega uus õpilane Marcus,” ütles Nailberg ning andis märku, et poiss tema kõrvale klassi ette astuks. „Palun räägi paari sõnaga, kes sa oled ja kust sa tuled.”

„Tere,” ütles noormees naeratades, nii et tüdrukud tagumises reas juba sulasid selle naerulohke esile toova naeratuse tõttu. „Nagu öeldud, olen Marcus.”

„Tere, Marcus!” hüüdis klassi koomik Raul, jäljendades AAkoosolekute stiili, kus grupp uut liiget ühiselt tervitab. Klass naeris ning Marcus naeratas jällegi.

Raulil oli komme kõigi ja kõige üle alati nalja visata, kuid enamasti oli ta heatahtlik. Raul mängis kooli kossumeeskonnas ning tihtilugu tehti koos naiskonnaga koos trenni või käidi treeninglaagrites.

Raili mõõtis Marcust pealaest jalatallani ning otsustas, et nii armsat poissi pole ta Oodveres vist mitte kunagi näinud. Oli ilmselge, et poiss tegeleb spordiga, sest tal oli väga atleetlik keha. Lühikeste varrukatega särk aitas lihaste demonstreerimisele ainult kaasa. Samas ei olnud tegemist niisama jõusaalis täispumbatud musklikuhjaga, vaid tõesti meeldivalt sportliku väljanägemisega.

„Kuule, ta on täpselt nii pruun, nagu oleks terve suve Floridas veetnud,” sosistas Kiku enda kõrval istuvale Railile.

„No tegelikult võib meie rannas samasuguse jume saada. Äkki ta töötas näiteks terve suve vetelpäästjana,” arvas Raili.

„Ja-jah,” ütles Kiku irooniliselt. „Terve suve on vihma sadanud, seega isegi vetelpäästjana töötamine ei oleks sel suvel Eestimaal sellist jumet andnud.”

„Seega jääb üle leppida, et järelikult pole ta seda suve Eesti randades veetnud ega kellegi vetelpäästja olnud,” muigas Raili.

„Kus iganes rannas see kutt vetelpäästja on,” ütles Maret, kes oli vaid osa jutust kuulnud ja ennast näoga jälle Raili ja Kiku poole pööranud, „seal olen mina valmis kasvõi iga päev ära uppuma.”

Tüdrukud turtsusid.

„Tähendab, mitte päris ära uppuma,” täpsustas Maret, „vaid ... ütleme nii, et ohtu sattuma.”

„Kuule, tibi, katsu nüüd maha rahuneda ja hakka uuesti hingama,” ütles Raili Maretile. „Sellisel playboy’l on kindlasti sada tšikki igas linnas.”

„Praeguseks olen Oodveres elanud paar nädalat,” jätkas Marcus enda tutvustamist, „seega ei oska tegelikult üldse arvata, mis mind ees ootab, kuid eks näis. Enne seda õppisin ühes Tallinna koolis, kuid enne viimast kooliaastat tuli mõistus pähe ning sain aru, et korralikuks lõpupingutuseks on ikka vaja head ja puhast maaõhku ning seepärast saigi siia kolitud.”

Klass muigas. Tüdrukud sellepärast, et uue ning meeldiva klassivenna väikese naljaga kaasa minna. Poisid jällegi seetõttu, et nende jaoks tundus viimane lause pigem nende kodukoha mõnitamisena mingisuguse pealinnast tulnud ilueedi poolt. Pealegi ei tundunud selline põhjendus kuigi loogilisena ning seega arvati, et see tegelane on millegi sellisega hakkama saanud, mille pärast pidi pealinnast võimalikult kaugele põgenema. Väikeses kohas nagu Oodvere on iga selline uudis väga hea asi, kuna eriti tihti ei juhtu siin ju midagi.

Pärast klassijuhatajatundi algas traditsiooniline aktus, kust tavaliselt püüti ennast iga hinna eest ära nihverdada. Kuna aga klassijuhataja Nailberg näitas Marcusele lahkelt isiklikult, kuidas saali jõuda, siis ei jäänud ükski 12. A klassi tüdruk neist sammugi maha.

Saali jõudes leidsid Raili, Maret ja Kiku neljandas reas vabad kohad paralleelis ehk 12. B klassis käivate korvpallitüdrukute kõrval ning Maret hakkas neile õhinal rääkima uuest poisist nende klassis. Seepeale viipasid B-klassi tüdrukud esimese rea poole, et ka enda uudis ära rääkida – nimelt on B-klassis ka uus poiss, kelle nimi on Roomet.

Raili venitas kaela pikemaks ja piilus esirea poole, kuhu tüdrukud näitasid. Eksimatult tundis ta Roometi ära, kuna poiss istus paralleelklassi klassijuhataja kõrval ning rohkem võõraid nägusid selles ruumis ei olnud. Ülejäänud õpilased teadsid teineteist läbi ja lõhki, seega võõrad hakkasid eriti hästi silma.

Nii palju, kui Raili selja tagant aru sai, oli Roomet heleda peaga ning veidi kitsaõlgsem kui Marcus. Samuti tundis tema nahk Marcuse oma kõrval eriti hele. Kuigi Raili ei näinud poissi väga hästi, piisas sellestki, et aru saada, et ka Roometil pole viga midagi.

Raili oli just piilumist lõpetamas, kui Marcus mingil põhjusel selja taha vaatas, Raili pilgu tabas ning arvatavasti mõtles, et Raili just teda kael õieli piilus. Poiss naeratas oma armsat põselohukestega naeratust ning Raili tundis, kuidas tal mõnus soe jutt seest läbi käis. Samas oli tal natuke häbi, et ta niiviisi vahele jäi, eriti kuna tegelikult ei vaadanudki ta ju üldse Marcust, vaid püüdis teist uut poissi näha. Direktor oli paar hetke tagasi oma kõnega alustanud, seega keskendus Raili nüüd sellele, et edaspidiseid pilke ja uusi piinlikke seiku vältida.

„Mul on ülimalt hea meel, et sel aastal õpib Oodvere gümnaasiumi kaheteistkümnendates klassides kolmkümmend seitse toredat noort inimest. Teie jaoks on see viimane aasta, kui kõik on veel lihtne ja teil pole suurt vastutust. Kevadel lendate siit minema ja suures elus on kõik juba hulga keerulisem,” rääkis direktor.

„Kas ta mõtleb, et meist saavad selle aastaga inglid, et kevadel lennuvõimelised oleme?” sosistas Maret Railile ning mõlemad turtsatasid selle peale naerma.

Direktor Arvo Kuusik oli umbes viiekümneaastane mees, kes õpetas ajalugu ning filosoofiat. Üldiselt oli ta nii direktori kui ka õpetajana täitsa tore ja mõistlik, kuid kooliaktustel pidi alati kohutavalt pikki kõnesid.

„Täiesti uskumatu,” mõtles Raili, „koolis, kus üksteist aastat pole midagi huvitavat juhtunud ning kuhu pole üheteist aasta jooksul ühtegi tõsiselt armsat poissi sattunud, on päevapealt kaks uut ning huvitavat tegelast.”

Samas teadis ta, et eks nende pärast läheb järelikult tüdrukute seas rabelemiseks. Raili piilus veel kord teiste õpilaste vahelt nii tumedanahalist Marcust kui ka heledapäist Roometit.

„Ei, mina kavatsen viimase aasta tõesti ingliks saamisele pühendada, nagu Maret direktorit tõlgendas, sest mina kavatsen siit aasta lõpus väga-väga kaugele lennata,” otsustas Raili.

Tüdruk pööras pilgu lavale, et jälgida algklassilapsi, kes mingit lillede tantsu tantsisid, kuid tegelikult mõtles edasi omi mõtteid ning otsustas, et hommikune arusaamatu tunne on praeguseks kindla pöörde võtnud – nimelt on see rõõm algava uue kooliaasta pärast. See aasta võib veel täiesti talutav tulla!