Читать книгу Homme on ka päev - Heli Künnapas - Страница 2

Heli Künnapas
Homme on ka päev

Toimetaja: Helen Roots

Tagakaane foto: Triin Künnapas

Kordustrükk. Esmakordselt ilmus 2013. a.

Heli Kirjastus OÜ, 2020

www.helikirjastus.ee

ISBN 978-9949-7403-6-9

ISBN 978-9949-7403-7-6 (epub)

1

„Kairit … kiiresti … tule … sa pead kohe koos ministriga majast välja minema,” hingeldas ministri sekretär, kes oli ootamatult Kairiti kabinetiuksele ilmunud.

„Mis on? Kas midagi juhtus?” püüdis Kairit aru saada, kas reageerida tuleks kohe või otsekohe.

„Ma ei tea, aga ministrile helistati piirivalvest ja ta jooksis joonelt auto poole ning käskis mul sind kohe järele saata.”

Kairit haaras laualt läpaka, mobiili ja kabineti nurgast kapist käekoti ning suundus kiiresti ministeeriumi autoparkla poole. Kohe, kui ta nurga tagant välja ilmus, hakkas minister auto juures käega vehkima. Kairit kahetses, et polnud oma kõrge kontsaga rihmikuid mugavamate kingade vastu vahetanud, nendega oleks praegu kiiremini joosta saanud. Samas oleks tal kingade vahetamisele kulunud aja võrra rohkem aega läinud ja lõppkokkuvõttes poleks ta ikka kiiremini ministri kõrvale autosse jõudnud.

„Nad … kõik … uppusid,” hingeldas minister, kui autojuht hakkas ministeeriumi õuelt välja sõitma.

„Mida?”

Minister hingas paar korda rahulikult sisse ja välja ning hakkas seejärel seletama.

„Paarkümmend minutit tagasi juhtus Tallinna lähedal kopteriõnnetus. Kõik reisijad uppusid. Pardal oli ka peaministri naine.”

„Mis asja?” ei saanud Kairit ikka veel aru.

Minister kehitas nõutult õlgu, kuna ei suutnud ka ise seda kurba uudist veel uskuda.

„Tead isegi, et viimasel ajal pole peaminister riigis kõige populaarsem isik olnud, seega kahtlustatakse, et see polnudki lihtsalt õnnetus. Nii nad siis piirivalvest kohe mulle helistasidki.”

„Aga teised uppunud? Kes nemad olid?”

„Ma ei tea rohkem eriti midagi,” seletas minister. „Sõidame piirivalvesse, seal on erakorraline koosolek asjassepuutuvate ametkondade esindajatele.”

Kairit noogutas.

„Palun anna meie kriisibüroole teada, et olgu valmis tegutsema. Kui koosolekul käidud, siis on meil arvatavasti juba rohkem infot ja saab asja uurima hakata.”

Kairit avas läpaka ja hakkas kriisibüroo juhatajale Allanile e-kirja trükkima. Telefoni teel oleks kindlasti kiiremini saanud, kuid Kairit oli nende aastate jooksul oma õppetunnid kätte saanud – kõik peab olema kirjalik! Kui sa ei taha ise lõpuks süüdi jääda, nagu poleks sa infot edastanud, siis parem tee seda kirjalikult. Eriti Allaniga suheldes.

Nii ta siis nüüd kirjutaski, et juhtunud on õnnetus ja julgeolekuministeeriumil tuleb sellega tegeleda. Olgu Allan ja tema meeskond kõrgendatud valmisolekus, sest pärast koosolekut edastavad Kairit ja minister neile rohkem infot. Täna tuleb kauemaks tööle jääda.

„Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on,” raputas kopterifirma omanik nõutult pead. „See ei ole lihtsalt võimalik.”

Kairit tundis terve koosoleku ajal, kuidas tal ebameeldivad värinad üle kogu keha käisid ja klomp pidevalt kurku tõusis. Võiks arvata, et julgeoleku ministeeriumis töötatud aja jooksul on temas tekkinud mingi immuunsus selliste juhtumite suhtes, aga sellegipoolest on need iga kord ju luust ja lihast inimesed, kes alles mõni minut tagasi siinsamas meie seas ringi käisid, tegid oma tulevikuplaane, jagasid meiega oma elusid … ja nüüd – kõigile teadmata põhjusel – on kümne inimese elud korrapealt lihtsalt lõppenud.

Hukkunute nimed ja fotod vaatasid koosolekusaalis istujaile ekraanilt vastu nagu elav etteheide – miks te meid õigel ajal ei aidanud? Kairit vaatas enda ümber istuvat eranditult meestest koosnevat seltskonda. Üldiselt nii enesekindlad ja kõiketeadvad mehed olid vaiksed, põrnitseti kas lauda, seina või ekraani. Kuna hukkunute seas oli ka peaministri abikaasa, ei tahtnud keegi ühtki valesammu astuda.

„Ma arvan, et selle juhtumi uurimine peaks siiski julgeolekuministeeriumile jääma,” ütles lõpuks transpordiminister välja oma arvamuse, mis lõpetas pikalt kestnud vaikuse. Keegi ei tahtnud seda juhtumit, sest praeguste andmete kohaselt ei olnud sealt mingit positiivset lahendust tulemas. Vähem kui poole aasta pärast toimuvad riigikogu valimised ja ükski minister ei taha endale kaela teemat, mis võiks lõpuks ta enda halba valgusesse jätta.

„Seda ma arvasin,” pomises minister Kaverlaan, kui nad Kairitiga uuesti autos olid ja tagasi ministeeriumi poole kihutasid. „Saada kriisibüroole kohe piisavalt infot, et nad saaks tegutsema hakata, siis võiksid vajalikud inimesed kokku kutsuda.”

Kairit avas taas läpaka ja hakkas kiiresti Allanile infot saatma. Koosoleku ajal oli ta kõik vajaliku juba sisse trükkinud ja mustandina salvestanud, kuid siis ei olnud veel lõplikult kindel, kes lahendamisega tegelema hakkab, seega ei saanud ta kirja ära saata.

„Tehtud!” teatas Kairit mõne hetke pärast ministrile.

„Küll sul käib see asi ikka kiiresti,” kiitis minister.

„Eks ma olen seda tööd ikka mõnda aega juba teinud ka.”

„Nojah, ma unustan alatasa, et ministeeriumi töötajad on oma ametikohtadel olnud kauem kui minister. Ma ise hakkan alles ametisse ja teemadesse korralikult sisse elama, kuid juba on uued valimised ukse ees. Siis hoia jälle hinge kinni, et mis edasi saab … ja kas üldse midagi … saab.”

„Mis mõttes?” oli Kairit ministri avameelsusest üllatunud. Ta oli harjunud, et julgeolekuminister Roland Kaverlaan on tõsine ja töökas mees, kes tööalastesse küsimustesse mitte puutuvatel teemadel sõna ei võta.

„Ah, see pole kindlasti sinugi jaoks mingi uudis, et ministri puhul pole ju vahet, kui hästi oma tööd teed, lõpuks pole ikka keegi rahul – valijad ootavad midagi muud, oma erakond ootab midagi muud ja kui ka kõigist oma valdkonda puutuvatest teemadest pool ära lahendada, jääb ikka liiga suur hulk asju lahendamata … nii et lõpuks on kõik ministrid igal juhul saamatud ja kogu aeg kõigil hambus.”

„Teie suhtes ei ole ju press väga halastamatu olnud.” Kairitile meenus, et eelmise ministri ajal oli tal pidevalt tulnud pigem ministri eraeluga tegeleda – kord sõitis ta poeg ministeeriumi auto purjus peaga sodiks, kord jäi naine restoranis võõra mehega suudeldes vahele, kord puhkas minister ise noore neiuga kusagil soojal maal …

Kaverlaanel oli õigus, et ministril jääb igal juhul hulk küsimusi lahendamata. Ju siis teadis seda ka eelmine minister ja tema isegi ei üritanud. Kairit ja teised osakondade juhatajad olid pidevalt hädas, sest kõik dokumendid jäid ministri lauale pidama. Roland Kaverlaanega seda häda polnud. Kuid nagu Kairit nüüd kuulis, oli praegune julgeolekuminister sellegipoolest oma tuleviku pärast mures.

„Mina ei arva, et peaksin mingeid trikke välja mõtlema ja valijatele sobivamaid teemasid käsitlema lihtsalt sellepärast, et populaarsem olla. Kui mind on valitud, siis järelikult selle tõttu, kes ma olen ja mida mul öelda on. See tähendab, et ma peaksin julgema oma valijaid esindada.”

Kaverlaan ilmselt tajus Kairiti üllatunud olekut ja selgitas: „No nägid ise, mis toimus – ootamatu õnnetuse tõttu on mitu tublit inimest meie seast lahkunud, aga kõigi ametkondade esindajad lükkavad vastutust nagu tulist kartulit ühest suunurgast teise, et mitte halvamaitselise juhtumiga seotuks jääda.”

„Nii nägi see välja küll,” noogutas Kairit äsja lõppenud otsustusvõimetusest küllastunud koosolekule mõeldes.

Aga tema polnud seal selleks, et ise arvamust avaldada. Avalike suhete osakonna juhatajana oli tema ülesanne julgeolekuministeeriumi ametlik seisukoht välja öelda, mitte aga seda kujundada. Nüüd ootas teda ees pikk koosolekuõhtu oma ministeeriumi meestega, kuid arvata võis, et õhkkond jääb sama otsustusvõimetuks nagu eelmisel koosolekul.

„Kuidas see võimalik on?” pomises Kairit omaette.

Kriisibüroo mehed olid kogunenud ministeeriumi väikesesse koosolekuruumi ja nüüd püüti ühiselt välja mõelda, milliste ametkondade inimesi võiks veel kriisikomisjoni lisada. Meeste arutelu kuulates oli Kairit internetis uudised avanud ja leidnud sealt suure esileheartikli pealkirjaga „Peaministri naine kopteriõnnetuses hukkunud – kellegi tahtlik kätetöö?”.

„Segan teid korra,” hüüdis Kairit sõnasoovimise märgiks kätt tõstes. „Te ei usu seda, aga internetis on juba artikkel, kus on kirjas kõigi hukkunute nimed ja ka õnnetuse võimalikud põhjused.”

„Mis asja?” kortsutas minister mõistmatult kulmu. „Õnnetusest on möödas kõigest paar tundi ja piirivalve sõnul ei ole infot kellelgi peale teavituskoosolekul osalenute ja nüüd siis meie kriisibüroo inimestel.”

„No vähemalt ühel ajakirjanikul on igatahes info olemas … ja nüüd ka kogu ülejäänud Eestimaal. Praegu küll küsimärgiga, aga küllap varsti ka see küsimärk sealt uudisest eemaldatakse,” ironiseeris Kairit. „Informatsiooni allikaks on nimetatud „tundmatuks jääda sooviv ametnik”.”

Minister põrutas käega vastu lauda: „Ma ei suuda seda uskuda.” Ta raputas tigedalt pead. „Enne kui hakkame asja uurima, tuleb kohe koostada pressiteade, millega selle artikli sisu veidi leevendada, ja põhjendada, miks jõuab selline info inimesteni tundmatute isikute kaudu, mitte ametlikest allikatest. Me ei saa lasta kõiki mõttetult närvi ajada, kui me isegi veel tõde ei tea.”

„Nojah … arvata võib, et kohe hakkavad ilmuma spekulatsioonid, et kui ametlikku infot väljas ei ole, järelikult on siin midagi varjata ja ministeerium või ettevõtjad püüavad juhtunut kinni mätsida,” lisas Kairit.

„Uskumatu, mida kõike lehe müügi nimel tehakse,” ütles kriisibüroo juhataja Allan üle laua.

Kairit ei saanud aru, kas Allan mõtles seda tõsiselt või mitte. Ta ei saanud sellest mehest üldse aru. Allan oli tark ja kaval ja … kõige vastikum mees, keda Kairit oma elus oli kohanud. Mehel oli kodus kena naine ja väike laps, aga see ei takistanud teda olemast ministeeriumi suurim seelikukütt.

„Ajakirjanikud ajakirjanikeks,” õiendas Kaverlaan edasi, „aga see materjal pidi kuidagi majast välja jõudma. Seega küsimus on selles, kes ja miks ajakirjanikele infot edastas.”

Ruumi tekkis piinlik vaikus. Tundus, et kõik kartsid, et esimesena suu avanu mõistetakse pikema kohtupidamiseta süüdi. Minister vaatas uurivalt kordamööda kõigile otsa. Mõne hetke pärast katkestas ta vaikuse.

„Ah, vahet pole … las see jääb. Meil on vaja olulisem asi ära lahendada. Kairit, kas kriisiuurimise komisjoni liikmed said kõik protokolli kirja?”

„Jah, kõik on olemas. Helistan nad õhtul läbi ja homme hommikul kell kaheksa võime koosolekuga pihta hakata.”

„Väga hea,” vastas minister. „Ja ärge siis vähemalt teie kõik unustage, et juhtumi uurimise käigus kuuldud asutusesiseselt kasutatava info levitamine on kuritegu ja see on karistatav.”

Kõik noogutasid.

„Minge koju. Homme kohtume.”

Mehed tõusid ja lahkusid pigem kiirustades. Kairit pakkis oma arvuti ja vajalikud paberid kokku ning pani need kotti. Mõne aja pärast sõitis ta juba Pirita teed mööda kodu poole, pidades terve tee telefonikõnesid kriisiuurimise komisjoni liikmetega, teavitades neid homsest koosolekust ja jagades olemasolevat infot juhtunu kohta.

„Tere, kallis,” ütles Kristjan uksest sisse astunud Kairitile, ise elutoa teleka eest tõusmata. „Jõudsid ka veel täna koju?”

„Tere,” naine pigem ohkas vastu. „Paar minutit on, jah, veel südaööst puudu.”

Kairit potsatas mehe kõrvale diivanile.

„Mäletad, et ma lähen homme komandeeringusse?” tuletas Kristjan meelde.

„Ausalt öeldes olin täitsa unustanud. Aga pole probleemi, meil tulevad jälle pikad tööpäevad, seega me ei kohtuks niikuinii. Mõnikord ma tahaks küll kogu sellest kiirustamisest välja astuda ja lihtsalt sinuga koos olla.”

„Pole hullu, küll see kiire üle läheb. Ega me igavesti ka mõlemad tööga nii hõivatud ole. Küll jõuame puudu jäänud aja tasa teha,” naeratas mees, tõmbas naise endale ühe käega lähemale, suudles teda pealaele ja tõusis püsti. „Aga nüüd tuleb küll magama minna, pean homme varakult lennujaamas olema.”

Kairit tundis ennast tõesti järsku kuidagi väga väsinult. Kaasa võetud tööalased dokumendid jäid kotti lebama, sest ta otsustas südametunnistust eirates lihtsalt magama minna. Äratuseni oli niigi jäänud kõigest kuus tundi.