Читать книгу Homme on ka päev - Heli Künnapas - Страница 3

Kairit seisis oma kontoritoa nurgas peegli juures, sidus pikad blondid juuksed hobusesabasse ja kontrollis, et meik oleks veatu.

„Appi, ma jään jälle hiljaks,” vaatas ta närviliselt kella, haaras laualt käekoti ja tormas trepist alla.

,,Ma olen umbes tunnikese väljas lõunal, mobiililt kättesaadav,” hõikas Kairit valvelauas istuvale vastuvõtusekretärile, ise juba poolenisti uksest väljas. Viimased päevad olid olnud hullumeelsed. Kopteriõnnetus oli kaasa toonud palju erakorralisi koosolekuid, mida Kairit polnud saanud varem oma kalendrisse planeerida. Nädal tagasi oli ta suutnud üle hulga aja paigutada oma päevakavasse lõuna sõbrannadega, kuid majast välja jõudmine oli ikkagi veninud, sest mitmel töökaaslasel oli tema käest veel midagi vaja ja pidevalt helistasid ajakirjanikud, kes püüdsid esimesena uuemat infot hankida. Nüüd kippus Kairit järjekordselt hiljaks jääma.

„Hmm, aga ma arvan, et nad eeldavadki mu hilinemist,” mõtles ta irooniliselt muiates. „Nii hästi peaksid nad ikka mind tundma.”

Telefon helises. Taheti ühe homse koosoleku aega täpsustada. Kairit palus tunni aja pärast tagasi helistada, kuna on lõunal ning tal pole kalendermärkmikku käepärast. Peast ei oska ta aga kahjuks homse päevaplaani kohta midagi öelda.

Ilm oli palav nagu viimasel ajal juunikuu algul ikka. Praegusel hetkel jagunesid Tallinna vanalinna tänavatel liikuvad inimesed suures plaanis kaheks: ülikondades mehed ja kostüümides (Kairiti-sugused) naised, kes tormasid kontorist välja kiirele lõunale, ning eri keeli rääkivad turistid, kes püüdsid, pead õieli, üksteise otsa koperdades linna vaatamisväärsusi tabada.

Kontoriinimesed olid enamasti kõik sellise kuumuse jaoks ebasobivalt riides, sest arvestades kontorites olevaid konditsioneere ja riietumisreegleid, ei olnud kuidagi võimalik ennast ka keset palavat juunikuud suvisemalt riietada.

Kairit lähenes alles Nevski katedraalile, kui selle tipus hakkasid kellad täistundi lööma.

„Nüüd olen siis ametlikult hiljaks jäänud,” sai Kairit aru. Ta oli pidanud sõbrannadega kohtuma täpselt kell kaksteist. Õnneks polnud enam palju minna.

Kairit kuulas kirikukellade kõla. Just nimelt kuulas, sest Tallinna vanalinnas on võimalik kirikukellade helinat väga tihti kuulda, aga kui paljud seda tegelikult kuulavad?

Kirikukellad olid talle alati meeldinud. Kodukohas oli ta neid küll ainult pühapäeviti enne ja pärast jumalateenistust ning matuste või pulmade ajal kuulnud. Kuna Kairiti vanemate maja asus täpselt kiriku kõrval, polnud tal lapsepõlves jäänud ükski rõõmus ega kurb sündmus kirikus nägemata. Kirikukellad tekitasid temas kuidagi rahuliku tunde. Erinevate kirikute kellad on väga erineva kõlaga, kuid on siiski kõikjal samad.

Kairit ruttas Harjumäest alla. Liisu ja Margit ootasid teda Moskva kohvikus.

Kõrge kontsaga rihmikud pigistasid veidi. Esiteks seetõttu, et need olid tal alles teist päeva jalas ja teiseks polnud Kairit enam harjunud isegi mitte nii lühikest maad jalgsi käima. Eriti mitte selliste kingadega. Sellegipoolest polnud madala kontsaga kingad tema arvates viisaka kostüümi juures mõeldavad. Inimeses peab ju ikka kõik ilus olema, nagu öeldakse eesti filmiklassikas.

Ülikooli kõrvalt osakoormusega julgeolekuministeeriumi avalike suhete spetsialistina alustades oli ta igal hommikul ja õhtul mööda Harjumäe treppi üles ja alla käinud, kuna siis oli tulnud ühikast bussiga tööle sõita. Pärast ülikooli lõpetamist, kui Kairit täiskohaga tööle asus, sai ta endale küll autot lubada, kuid Harjumäest tuli ikka jala käia, sest lähim parkla asus Viru väljakul. Nelja aastaga oli Kairit spetsialistist ministeeriumi avalike suhete osakonna juhatajaks tõusnud ja sellega oli kaasnenud parkimiskoht vanalinnas ministeeriumi maja ees. Just sellepärast ei olnud tal enam udust mälestustki, et niisuguste kingadega mööda treppe alla kiirustada ei ole mitte kõige meeldivam kogemus. Kahe telefonikõne vahel mõtles Kairit endamisi, miks on kingadega alati probleeme. Kui sa ostad uued kingad (eriti kui nad on väga armsad), tuleb tükk aega ühest või teisest kohast hõõrumist või pigistamist kannatada, aga kui kingad on sisse käidud ja enam haiget ei tee, ongi nad juba nii vanad, et peab uued ostma. Ja kõik algab otsast peale!

„Vaata, kes sealt tuleb,” ütles Margit teeseldud aupaklikkusega, kui Kairit nende lauale lähenes. Margit istus näoga ukse poole, seetõttu märkaski tema Kairitit esimesena, kuid kohe keeras ka Liisu ennast näoga saabuja poole.

„Vabandust, vabandust,” tegi Kairit mõlema sõbranna ees alandlikku nägu, ise samal ajal sõbralikult naeratades.

„Ah, pole midagi, eks me ju eeldasime seda,” vastas Margit. „Üleüldse on suur ime, et sa üle saja aasta meiega koos välja sööma jõudsid.”

„Ole nüüd,” püüdis Kairit vastu vaielda. „Alles me käisime ju …millal see nüüd oligi? No igatahes me alles käisime kusagil.”

„Ma arvan, et sa saad ise ka aru, et tegelikult ei ole see mingi vabandus,” ütles Liisu, „ja et tegelikult on sul meie jaoks ikka häbematult vähe aega.”

Sõbrannadega olid Kairitil lood keerulised. Ausalt öeldes oli Liisul ja Margitil õigus – tal polnud nende jaoks aega! Fakt on aga see, et me otsustame ise, kuidas ja kuhu oma aja suuname. Jah, Kairiti elus oli palju tööga seonduvaid ja aegavõtvaid tegemisi, mida ta ei saanud suunata, kuid sellegipoolest oli isegi temal ajavaru, mille üle võis ise otsustada. Järelikult oli ta otsustanud, et sõbrannade jaoks tal aega ei jää. Järelikult oli selleks mingi põhjus. Ja kui sõbrannad sellest aru pole saanud, siis nad järelikult kas teesklevad või … pole tõesti aru saanud ega teagi, et Kairit hoiab neist meelega eemale.

„Teate, alles nüüd, kui me siin istume, saan ma aru, kui väga ma teie järel igatsesin,” lobises ta püüdlikult, et varjata järeldusi, mis ta just oma mõtetes oli teinud.

Kõigest hoolimata Kairit ei valetanud. Tal oli hea meel „oma tüdrukuid” näha, sest isegi nende kunagisi lahkhelisid arvestades olid Liisu ja Margit tema jaoks Tallinnas ikkagi kõige lähedasemad inimesed. Peale Kristjani muidugi.

„Me oleme jah sellised … suurepärased … asendamatud,” hakkas Margit nende häid omadusi üles lugema ja kõik naersid.

Kairit, Liisu ja Margit olid ülikooli astudes üksteisele täiesti võõrad olnud. Tegelikult mäletas Kairit mõlemat tüdrukut sisseastumiseksamite ajast – nad olid tookord koos oodanud oma järjekorda vestlusvoorus ja Margit oli teda toetama tulnud sõbrale valju häälega rääkinud, kuidas tal pole mingit kahtlust, et kui on juba nii kaugele jõutud, siis nüüd suudab ta eksamikomisjoni oma elukogemuse ja naeratusega veenda, et just tema sobib ideaalselt sellele erialale õppima.

Liisu oli tookord olnud (viisakalt väljendudes) veidi täidlasema kehaehitusega tüdruk, kes hoidis üksinda nurka ja püüdis tagasihoidlikult märkamatuks jääda. Kairiti tähelepanu oli Liisu just sellega pälvinudki, et niiviisi üksi teistest eemale hoidis.

Margit oli tookord väga enesekindla ja isegi ülbe mulje jätnud, nii et Kairit oli temas esimesest hetkest endale konkurenti tundnud ja lootnud, et teine sisse ei saa. Aga nad kõik olid sisse saanud ja ühikas kohe ka ühte tuppa elama sattunud.

Liisu oli täiesti Margiti vastand. Kui viimane arvas – ja näitas seda ka avalikult välja–, et kogu maailm on talle võlgu lihtsalt juba seetõttu, et ta olemas on, siis Liisu heale õnnele ei lootnud ja teadis, et kõige saamiseks tuleb palju tööd teha ning ka seejärel pole positiivne tulemus garanteeritud. Liisu peres oli palju lapsi ning ta oli pidanud terve elu palju vastutama ja tubli olema. Ülikooli ajal oli ta suutnud küll kaalust kõvasti alla võtta, kuid ebakindlus ja püüdlikkus jäid temasse ikka alles.

Juhuse tõttu ühikas ühte tuppa elama sattunud tüdrukud leidsid omavahel algusest peale ühise keele ja saadi headeks sõbrannadeks, kuigi aja jooksul kujunes välja nii, et Liisu ja Margit olid omavahel rohkem ninapidi koos.

Vahel arvas Kairit, et Margit ja Liisu klapivad nii hästi just sellepärast, et nad on nii erinevad ning saavad teineteise tugevusi ja nõrkusi positiivselt ära kasutada. Näiteks tagasihoidlik ja vaikne Liisu poleks ilma Margitita vist mitte ühegi mehega tuttavaks saanud, samas olid aga Liisu järjekindlus, hoolikus ja vastutusvõime just need omadused, mis Margitile koolitöös kasuks tulid.

Ülikooli ajal oleks Margit hea meelega oma aja ja energia mujale kui õppimisse suunanud, aga tihtilugu oli just kohusetundlik Liisu talle pidude ja poiste vahel järgmisel päeval toimuva eksami või mõne kodutöö tähtaja meelde tuletanud. Kuigi Margit Liisut vahel lõburikkujaks kutsus, oli tegelikult selge, et kooli lõpetamise eest tuleb tal suures osas just sõbrannale tänulik olla.

Kairit oli aga mõlemast sõbrannast väga erinev, kuid samas oli temas palju sarnasusi nii Liisu kui Margitiga. Ta oli ülikoolis väga motiveeritud ja soovis kindlasti õppetööst maksimumi võtta. Sellest tekkisid Liisuga sageli vaiksed mossitamised, sest Kairitil läks kodutööde tegemine kiiresti ja lihtsalt ning Liisu, kes pidi nendeks hulga rohkem pingutama, polnud tihtipeale rahul sellega, et Kairit sai hulga parema hinde. Aga oli ka vastupidiseid olukordi.

Margitiga olid lood hulga keerulisemad. Eksamite ja koolitööde juures huvitas teda vaid see, et saaks asjad kaelast ära ja tehtud ning vahet polnud, mis hindele. Tema konkureeris meestes ja spordis. Nimelt mängisid Kairit ja Margit mõlemad ülikooli võrkpallinaiskonnas ja kahjuks oli neil ka meeste suhtes sarnane maitse, nii tõid need kaks asja nelja ülikooliaasta jooksul palju segadust, pisaraid, karjumist, aga ka ütlemata sõnu, mis vähemalt Kairitit siiani vaevasid.

„No nii, proua osakonnajuhataja, räägi nüüd, kuidas teil seal võimukoridorides elu edeneb,” küsis Margit, kui tellimusi täitma rutanud ettekandja oli lahkunud. „Ajalehtedes ja telekas viimastel päevadel muud ei näegi, kui sina jälle seletad midagi.”

„Kiirelt läheb,” ohkas Kairit. „Kiirelt ja väga töiselt. Viimastel päevadel olen magamisest ainult unistanud. Ja enne kopteriõnnetust olin sel kuul välislähetuses vist rohkem päevi kui oma kontoris. Täitsa jube! Ja pealegi preili, mitte proua,” parandas ta Margiti öeldut.

„Ah nii, et Härra Ideaalne pole teie kätt veel palunud?” lõõpis Margit.

„Kuule, tema on ülejäänud aja kuust lähetuses, seega ega me kodus eriti kokku ei saagi. Meil on viimasel ajal täiesti virtuaalne suhe.”

Kristjaniga suhtlesid nad viimasel ajal tõesti rohkem telefoni ja muude tehniliste vahendite kaudu. Nende elu oli juba pikemat aega selline olnud, nii et kas kahjuks või õnneks hakkas Kairit juba ära harjuma, et tema elukaaslane on vaid hääl telefonis või pilt arvutiekraanil.

„Pulma veel ei saagi? Ja pisiperet ka oodata ei ole?” jätkas Liisu küsitlemist.

„Pulma veel ei saa, jah. Aga mõtted on,” lisas Kairit kavalalt. „Pisipere … Meil on selle asemel väga armas koer.”

Koera olid nad endale hiljuti võtnud. Kristjan oli tööl-trennis või kusagil mujal enamiku ajast, mil Kairit kodus oli, ja vastupidi. Kristjani jaoks polnud üksi kodus olla probleem, kuid Kairiti arvates oli suures majas hoolimata alarmsüsteemist ikkagi üksinda kuidagi kõhe olla. Seega pärast pikka nuiamist oli mees nõus olnud, et nad võivad koera võtta. Fakt on aga see, et juba praeguseks oli koer enamiku ajast Kairiti vanemate juures veetnud, et loomake ei peaks liiga kaua üksi olema.

Nooruke ettekandja saabus tellitud toitudega ja hakkas neid lauale tõstma.

„Aitab minust,” ütles Kairit. „Rääkige nüüd parem, kuidas teil endal läheb.”

Liisu ja Margit vaatasid teineteisele salapäraselt silma pilgutades otsa.

„Mis on? Rääkige!”

„Räägi siis nüüd välja,” togis Margit Liisut.

Selle peale sirutas Liisu Kairiti poole vasaku käe, mille neljandas sõrmes ilutses kena kividega sõrmus.

„Rauno palus nädal aega tagasi mu kätt ja me abiellume oktoobris,” selgitas Liisu, ise õnnest särades.

„Palju õnne,” ütles Kairit ja ruttas sõbrannat üle laua kallistama, nii et oleks peaaegu oma late ümber ajanud. „See on ju küll väga hea uudis! Aga miks nii kiiresti? Kas jõuate kõik oktoobriks ära korraldada?”

„No kuna Rauno vanemad maksavad kinni suurema osa peokuludest, siis eks nemad ka korraldavad. Oma ainsa poja heaks on nad kõigeks valmis ja ma võin kindel olla, et ega mind sinna korraldustoimkonda eriti vaja ei olegi. Ta ema on väga … hmm, kuidas seda öelda … korraldamishimuline,” seletas Liisu häbelikult.

„Ehk otse välja öeldes diktaatorlik kamandaja?” lajatas Margit kümnesse.

„Nujah ....” venitas Liisu vastuseks.

Naised muigasid paljutähendavalt.

„Nii need emad kipuvad olema,” lisas Kairit teadvalt. „Eriti ainsate poegade korral.”

„Aga no me saame Rauno emaga väga hästi läbi, nii et see pole mingi probleem,” seletas Liisu edasi, nagu püüaks oma tulevase abikaasa ema kaitsta. „Pigem ongi mugavam, kui keegi teine võtab nii suure sündmuse korraldamise eest vastutuse enda peale. Siis saan mina nautida pruudiks olemist, mitte ei pea terve õhtu nagu mingi majapidajanna ringi jooksma.”

„Seda nüüd küll,” nentis Kairit ja ka Margit noogutas nõustumise märgiks. „Peaasi, et ikka sinu arvamust ka küsitakse ja sellega arvestatakse. Kallike, ma usun, et sa ei taha Rauno emale haiget teha ja laseksid tal kõik asjad ära korraldada, kui ta sooviks, kuid ära unusta, et see on ikkagi sinu elu üks tähtsamaid päevi. Ära lase tal kõige üle otsustada, kui see sulle ei sobi. Selle ürituse puhul on ikka sinu õnn olulisem kui tema oma.”

„Nujah, aga kui sa oleksid ta nägu näinud, kui ütlesime talle, et ta võib korraldamisel aidata … ” venitas Liisu.

„Kas teie ütlesite või ta ei jätnud teile valikutki?” küsis Margit.

Liisu tõmbas kulmu veidi kortsu ja vaatas vaikides sõbrannadele otsa.

„No ta pigem ütles, jah, otse, et me ei saa temalt ometi võtta võimalust üks kord elus sellise ürituse korraldamisel osaleda. Meie tahtsime teha väikese laulatuse kirikus ning seejärel istumise vaid kõige lähemate sõprade ja sugulastega, aga Rauno ema plaanib suurt, rohkem kui saja inimesega pidu.”

„Oh, Liisukene … sa ei muutu ka kunagi,” ohkas Kairit pead raputades, kuid patsutas seejärel sõbrannale sõbralikult õlale. „Aga sul on ju alati võimalus altari eest jalga lasta, siis on Rauno emal võimalus ka teist korda sellist suurepärast üritust korraldada.”

Margit muigas. Liisu vaatas sõbrannadele etteheitva näoga otsa.

„Ah, naerge jah. Aga te pole kumbki vist kunagi pidanud teiste inimeste pärast kompromisse tegema, sellepärast see kõik ongi teie jaoks nii naljakas.”

„Ei, kallike, vastupidi – me saame aru, et igal inimesel on oma elu, mida tuleb kõigepealt elada, ja alles seejärel tulevad teised inimesed,” selgitas Margit. „Mõtle, kui sina lased Rauno emal oma elu ainsa pulma ära organiseerida, siis jääb sinul see kogemus puudu ja tulevikus hakkad sina oma saamata jäänud kogemust ka kellegi teise elus välja elama. Nii ei saa.”

„Nujah, selles mõttes on teil äkki isegi õigus. Aga vahet pole ju. Pruudi osa pulmas ei saa kindlasti keegi teine peale minu täita. Saan oma ilusa valge kleidiga terve päev väga-väga tähtis olla …”

„Ma kujutan ette, et sinust saab väga ilus pruut,” ütles Kairit.

„Mõtle, kui vägev, lõpuks ometi läheb täide kõik see, millest sa aastaid oled unistanud,” õhkas Margit. „Valge kleit, suur pidu, hubane kodu, varsti kindlasti lapsed ka … no kõik see, millest sa ülikooli ajal pidevalt jahusid.”

„Ma tean,” vastas Liisu õndsalt naeratades.

„Kaua te Raunoga koos olnud olete?” küsis Kairit. „Kui ma mõtlema hakkan, siis ma ei mäletagi sind kellegi teise kui temaga.”

„Heh, oli ju küll mõni … vanema kursa oma,” seletas Liisu häbelikult, nagu kartes, et ühemehepidamine jätab talle halva maine, „aga põhimõtteliselt esimese kursuse poole peal me Raunoga tutvusime,” hakkas Liisu arvutama. „Ära unusta minu rolli selles,” pistis Margit kiirelt vahele ja Liisu noogutas selle peale nõustuvalt: „Seega umbes kuus ja pool aastat.”

Kõigi naiste silmad läksid üllatusest suureks.

„Kuule, väljaöeldult kõlab see väga jubedalt,” naeris Margit. „Ma ei tea, kas ma üldse olen võimeline kunagi kellegagi nii kaua koos olema.”

„Ma ei teadnud, et me üldse nii vanad oleme, et võiks nii pika suhtega uhkustada,” lisas Kairit, mille peale kõik naerma puhkesid.

„Vanaks ei tahaks ennast küll veel tunnistada. Seda enam on meil, Liisu, sinu üle hea meel,” lisas Margit. „Ja pulmas tahame olla pruutneitsid.”

„Seda te peate saama,” lubas Liisu naeratades. „Aga ärge unustage, et pruutneitsid peavad olema vallalised naised, seega ei tohi te minust ette jõuda.”

„Ära karda,” vastas Kairit.

„Seda ohtu ei ole!” noogutas Margit nõusolevalt.

Kairit tundis, kuidas väike kadeduseuss end tema sees krussi tõmbab. Tema püüded Kristjaniga pulmadest rääkida olid ikka ja jälle liiva jooksnud. Vaadates õnnelikult naeratavat Liisut otsustas ta teema veel kord üles võtta. Kairit tahaks ju ka ometi valget kleiti, pidu ja teadmist, et keegi tahab temaga terve elu koos olla.

„Nii, seis on siis selline, et meil on üks töönarkomaan, kellel on peale ambitsioonika töökoha olemas ideaalne mees, unistuste maja, auto ja koer, ning siis on meil üks suhtenarkomaan, kellel on mees, eluaeg kestnud suhe ja eesootav abielu,” võttis Margit asja kokku. „Teie, õnneseened, peaksite pidevas õnnenarkoosis elama. Aga mina? Oeh, ma olen nii kade teie mõlema peale,” ohkas Margit.

„Kade?” imestas Kairit. „Miks kade?”

Teda häiris, et Margit oli jälle sõbrannade eludest idealiseeritud pildi maalinud. Liisu kohta võis vist küll öelda, et ta eluunistused on täitumas, Kairiti käest ei küsinud aga keegi, kuidas tal tegelikult läheb, vaid Margit pani kohe diagnoosi, et Kairit on töönarkomaan, kellel on kõik olemas. Ja nüüd tuli jälle see koht, kus sõbrannad pidid hakkama Margitit lohutama ja kiitma, kui tubli ta on ja kuidas ta varsti saab kõik, millest on siiani ilma jäetud. Margitil oli suurepäraselt arenenud võime jutt alati enda peale viia. Kairitile ei meeldinud selline tähelepanu lunimine.

„No kuule,” hakkas Margit Kairitile seletama. „Kui koju lähed, siis vaata ringi ja mõtle selle peale. Mina olen küll ikka tihti mõelnud, et sinul läheb meist kõige paremini. Sul on nii vahva ja tark mees. Vabandust, elukaaslane,” parandas Margit, kui nägi, et Kairit juba vaidlemiseks suu avas. „Temaga on kindlasti alati väga hea ja huvitav koos olla. Ja kui mul selline maja oleks, nagu teil, siis ma elakski kogu aeg kodus ega tuleks üldse välja.”

„Ja kuidas sa siis tööl käiksid?” kergitas Kairit küsivalt kulme. „Kui me tööl ei käiks, siis ei oleks ju ka seda maja.”

„Ahjaa … selle peale ma ei mõelnudki,” kortsutas Margit kulmu, ise samal ajal muiates.

Kadestamine oli teema, mis oli Kairiti ja Margiti vahel juba aastaid jooksnud. Kairiti põhimõte oli, et kui midagi tahad, siis tööta selle nimel. Samas tuleb kindel olla, et sa ise tahad seda enda jaoks ja enda ellu! Kairiti arvates aga tahtis Margit tihti asju vaid sellepärast, et kellelgi teisel need olid, ja niisiis, et teistega võrdne olla, pidid temal ka olema. Margitil oleks nagu olnud mingi võrdlustabel, kust ta vaatab, mida on veel vaja, et ühe või teise inimesega võrdsele pulgale saada. Millist meest, maja, töökohta või muud saavutust on vaja, et ühest või teisest parem olla. Kairiti arvates oli saavutusvajadus hea, aga kadedusest millegi tegemine matab su elusalt ning imeb sinust välja kogu aja ja energia. Kairit oli aastate jooksul mõnel korral püüdnud Margitiga sellest rääkida, kuid sõbranna keeldus iga kord teda kuulamast ja hakkas hoopis Kairitit süüdistama. Nüüdseks oli Kairit loobunud ja sõbranna eripäraga lihtsalt leppinud. „Igatahes – kuna Kristjanit jälle terve nädal ei ole, siis võiksite mulle äkki mõnel õhtul külla tulla,” pakkus Kairit. „Või võiksime niisama välja minna. Kinno või teatrisse.”

„Jah, võiks küll!” vastas Margit õhinal. „Ei mäletagi, millal viimati kusagil kolmekesi koos käisime. Viimasel ajal oleme kogu aeg pidanud Liisuga kahekesi olema, sest sul on alati nii kiire.”

Kairit tundis, kuidas Margiti märkus tal valusalt seest läbi käis. Jah, ta oli pidanud mitu korda sõbrannadele töö pärast kohtumised ära ütlema, kuid sageli ei kutsunud nemadki teda kaasa. Nii tundis ta pigem, et sõbrannad ise on teinekord ta oma ringist välja jätnud.

„Mina kahjuks ei saa,” ütles Liisu. „Raunol on sel nädalal pikad tööpäevad ja ma püüan alati kodus olla, kui ta tuleb, et süüa teha ja kodu korras hoida.”

„No nii, ja oledki kodukanaks muutunud,” hüüdis Margit teeseldud ehmumisega.

Kairiti jaoks hakkas korduma tuttav stsenaarium – alles süüdistati teda, et ta sõbrannadega välja ei jõua, aga nüüd, kui ta ise midagi välja pakub, hakkavad tekkima kummalised vabandused.

„Mees ja naine peavad mõlemad lihtsalt oma osa hästi täitma, siis suhe laabubki. Tema käib rohkem tööl, mina panustan rohkem kodustesse töödesse. Ja mõlemad on rahul,” seletas Liisu.

„Hmm, äkki see ongi maailma olulisim tarkus, mille meeldejätmine aitaks ka mõne minu suhte päästa,” muigas Margit.

„Sinu suhteid aitaks päästa see, kui sa oma meestest nii palju parem ei oleks … no selles mõttes, et kui sa valiksid endale võrdsema mehe,” vastas Liisu emalikult näppu viibutades.

Kairit oli sellega nõus, sest Margit kippus tõepoolest valima endale mehi, kelle kõrval ta nägi küll hea, edukas ja ilus välja, kuid tihti oli see nii sellepärast, et mees ise polnud kõige edasipüüdlikum ja asjalikum. Loomulikult sai Margitil nõrgast mehest õige pea kõrini, tal hakkas igav ja nii järjekordne armastuslugu lõppeski.

„Kodused tööd …” jäi Kairit Liisu esitletud „suhte valemi” peale mõtlikuks. „Kui ma õhtul kell kaheksa töölt või mõnelt kohtumiselt koju jõuan, ei taha ma küll mingist koristamisest midagi kuuldagi. Või pärast mitme-päevast komandeeringut või pikka lennureisi. Siis tahaks vaid klaasi veini, ennast kamina ees diivanil kerra tõmmata ja niisama olla.”

„Veini, diivani ja kamina juurest unustasid mehe ja meeldivad vestlused ära,” tuletas Liisu meelde.

„Pärast komandeeringut ei taha ma mingit vestlust, ainult vaikust.”

„Sinu Kristjan saab kindlasti vähemalt aru, millal õige koha peal vait olla. Tal ju endal nii sarnane elu,” analüüsis Margit. Kairit ei jõudnud vastu vaidlema hakata, sest Margit jätkas: „Mina sain paar päeva tagasi jälle ühest lahti. Iseenesest oli ta täiesti ideaalne mees – minust pikem, teenis minust natuke rohkem, oli piisavalt laiaõlgne, et mina tema kõrval veel saledama mulje jätaks,” loetles Margit.

„Sinu kriteeriume arvestades tundub ju ideaalne,” naeris Liisu. „Mis siis juhtus?”

„Prrr, ta lihtsalt ei osanud õige koha peal vait olla. Käisime koos ühe mu endise boyfriend’iga lõunal ja ma palusin tal mitte öelda, et meie temaga parajasti koos oleme, aga ta suutis ikkagi selle keset lõunat kuidagi välja lobiseda,” selgitas Margit tigedalt.

„Nii,” venitas Kairit. „Ja mis siis sellest, et su endine boyfriend teab, et sul on keegi uus?”

Margit vaatas Kairitile otsa mõistmata, kas teine on tõesti nii loll ega saa aru või lihtsalt norib ta kallal.

„No äkki mul on selle endise boyfriend’iga veel kunagi mingi võimalus,” vastas ta lõpuks.

Teised vaatasid hämmeldunud nägudega esmalt teineteisele otsa, pöörasid seejärel mõlemad pilgu Margiti poole ja hakkasid naerma.

„Oh sind küll,” raputas Kairit naerdes pead. „Ikka ei oska loobuda.”

Jah, selles oli Kairit Margitit juba ülikooli ajal süüdistanud. Üks nende suurimaid tülisid oligi olnud siis, kui Kairit oli armunud ühte Margiti endisesse boyfriend’i . Margitile see loomulikult ei meeldinud. Kuigi tal endal oli juba järgmine mees käsil, tahtis ta ikkagi, et kõik tema endised boyfriend’id jätkuvalt ilaste suudega tema järel järjekorras seisaksid.

„Ma ei saa sellest aru – kui sa ei tahtnud, et su endine ja praegune mees teineteisest teavad, miks sa nende mõlemaga koos sööma läksid?” küsis Kairit.

Järjekordselt vaatas Margit sõbrannasid pilguga, nagu ei nad saaks üldse millestki aru, ja raputas etteheitvalt pead.

„Need mehed on ju parimad sõbrad, mul poleks olnud ilus keelduda,” seletas Margit pettunult.

Kairit muigas irooniliselt. Jah, Margit pole muutunud.

Mõnes mõttes on hea, kui ilmas on muutumatuid asju. See lisab natukenegi kindlust ellu, kus enamik asju meie sees ja ümber pidevalt muutuvad. Teisest küljest aga on kurb tõdeda, et su sõbranna arvatav noorusaja rumalus polegi mööduv nähtus.