Читать книгу Homme on ka päev - Heli Künnapas - Страница 4

Mõne aja pärast mööda Harjumäe treppe üles ronides mõtles Kairit aset leidnud vestluse üle järele. See ei olnud esimene kord, kui keegi ütles, et tema elu on kadestamist väärt. Aga kuidas ta end ise oma elus tundis? Nevski katedraalini jõudes mõistis Kairit, et ta ei tundnudki ennast oma elus. Ta tundis vaid seda, et kogu aeg on kiire ja kõigeks ei jätku kunagi aega. Õigemini, et aega ei jätku peaaegu mitte millekski peale töö.

Kairit ei mõelnud selle peale väga tihti, sest talle meeldis oma töö ja ta oli selles hea. Ta teadis, et oli! Samuti teadis Kairit, et praeguse positsioonini jõudmiseks oli ta pidanud aastate jooksul palju tööd tegema ja ennast pidevalt tõestama. Ühest küljest sellepärast, et ta oli alles väga noor, kuid veelgi enam seetõttu, et ta oli naine. Kui julgeolekuministriga liikus kaasas noor kena blond naine, kiputi ikka esimese asjana arvama, et tegemist on ministri uue noore armukese, mitte aga julgeolekuministeeriumi avalike suhete osakonna juhatajaga. Kui see küsimus selgeks sai, siis arvati järgmisena kohe, et Kairit on oma töökoha n-ö isiklike teenetega välja lunastanud, mitte et tegemist on tema oskusega korraldada avalikke suhteid ja suunata arvamust.