Читать книгу Naistürannid - Helmut Werner - Страница 4

Tänapäeval on poliitika vaieldamatult meeste ala. Naistele on maailma paljudes osades juurdepääs poliitikale üldse keelatud ja see, et naised saaksid määrata vastavalt oma arvukusele kodumaa saatust, jääb ikkagi vaid erandlikuks. On küll olemas terve rida naisi, keda on ka valitsusjuhtideks valitud, kuid enamus nendest ikkagi Kolmandas Maailmas, nagu Indira Gandhi Indias, Sirimawo Bandaranaike Sri Lankas, Golda Meir Iisraelis, Benazir Bhutto Pakistanis, Corazon Aquino Filipiinidel ja Tansu Ciler Türgis. Seda enam paneb imestama fakt, et nii Esimesest kui Teisest Maailmast on väga vähe samaväärset vastu panna. Vähestest Lääne-Euroopa naistest, kes on tõusnud oma maal juhtivasse rolli, võib ära märkida kõige väljapaistvamal kohal olnud Margaret Thatcherit, kes mängis Raudse Leedi hüüdnime all tähtsat rolli ka maailmapoliitikas.

Et „suur poliitika” on puhas meeste pärusmaa, seda näitavad välja ka endised sotsialismimaad. Vaatamata propageeritud ideoloogiale mehe ja naise võrdväärsusest olid naised ka seal kaasatud vaid taustaks poliitilisele üldpildile. Tuntud näitena „tugevatest naistest” endistes sotsialistlikes riikides võib nimetada Mao neljandat naist Jiang Qingi ja ka Elena Ceau-Îsescut, kunagist võimsaimat naist Rumeenias.

Eesrindlike tööstusmaade mahajäämus naiste kaasamises valitsemisse seletub sellega, et Kolmanda Maailma ühiskonnad on vähem demokratiseerunud ja vanade valitsevate perekondade mõju on murdumatu. Kui nendes perekondades kohane kandidaat kõrgemasse riigiametisse puudub, siis peavad tütred valitsusjuhi funktsioonid enda kanda võtma. Võrdlemisi kõrge naisvalitsusjuhtide arv Kolmanda Maailma maades on tunnistus sellest, et nende riikide põhiseadused on vaevalt küll demokraatlikud, aga neid maid on juhitud enne ja juhitakse ka tulevikus just võimsate perekondade poolt.

See naiste jaoks negatiivne pilt muutub korrapealt, kui heidame pilgu inimkonna varasematele aegadele. Paljudes kultuurides oli naiste mõju nii domineeriv, et nad surusid mitte üksnes mehe perekonna alluva rolli, vaid määrasid ka kogu maa poliitilisi sündmusi. Lapsed olid sugulassidemetes vaid oma emaga, kes andis nendele ka nime. Oli täiesti enesestmõistetav, et mees kolis pärast abiellumist naise juurde. Naised võitlesid oma meeste kõrval vaenulike vägede vastu või läksid isegi, sarnaselt kuulsate amatsoonidega, lahingusse ilma meeste toetuseta. Nendes kultuurides oli tipp-poliitika eranditult naiste ala.

Teateid sellest kunagisest naiste võimust võib leida paljude kultuuride kirjalikest tõendusmaterjalidest, eriti aga Euroopa maadeuurijate aruannetest. Eriti ammendavad on tõendid kreeka-rooma antiikajast. Kreeka mütoloogia on hoolt kandnud tollase mehe ja naise vahelise rollijaotuse kirjeldamise eest ja teinud seda jutustuses Omphalest ja Heraklesest, kujutades kunagist naiste ülevõimu nii muljetavaldavalt, et on sellega sajanditeks inspireerinud kunstnikke kirjeldatut jäljendama. Pärimuste järgi pidi kangelane Herakles, kui oli raevuhoos ühe kuningapoja müürilt alla lükanud, Delfi oraakli käsu järgi teenima kolm aastat tänapäevase Türgi aladel asunud Lüüdia riigi kuningannat Omphalet. See kuninganna oli väga range ja tujukas käskijanna, kes sageli heerosele^[1.] oma tuhvliga näkku virutas. Sellele vaatamata armus Herakles kuningannasse ja läks isegi niikaugele, et nõustus kandma naiseriideid ja tegema naistetöid, nagu näiteks kangakudumine.

Omphale omakorda võttis endale tuntud kreeka kangelase sümbolid, tema lõvinaha ja õlipuust nuia ja sooritas neid kandes kõikjal vägitegusid, nagu neid oli teinud Herakles ise. Kuna selle jutustuse ajalooline tagapõhi oli antiikajaks unustatud, siis kasutati seda lugu praktilises päevapoliitikas poliitilise vastase häbistamiseks. Nii said kreeka hetäär Aspasia, kuulus Periklese armastatu, või hilisema keisri Augustuse vaenlase Antoniuse elukaaslane Kleopatra hüüdnimeks kas siis „uus Omphale” või „teine Omphale”.

Möödus peaaegu 2000 aastat, kuni üks õpetlane ·veitsist need arvukad tõendid kunagisest naiste domineerivast rollist põhjalikult läbi töötas ja neid ajalooliselt järjestada üritas. Jurist Johann Jakob Bachofen (1815–1887) avaldas 1861. a suurt tähelepanu äratanud raamatu „Mutterrecht” („Emaõigus” ehk „Matriarhaat”), selgitava alapealkirjaga „Uurimus vana maailma günekokraatiast, selle religioossest ja õiguslikust olemusest”. Selles tänapäeval raskesti arusaadavas teoses üritab Bachofen tõestada, et tänapäevasele meeste ülevõimule, patriarhaadile, eelnes kõikides kultuurides levinud naiste ülevõim, mida ta nimetab kas matriarhaadiks või kreeka keelest tulenevalt günekokraatiaks. Järgnevates erialastes diskussioonides hakati tavaliselt sellist naiste domineeriva rolliga ühiskonda kutsuma matriarhaadiks. Bachofeni erialaste kolleegide hulgas tema töö küll erilist aplausi ära ei teeninud, sest see kaldus kõrvale tavalisest ajalooteaduse metoodikast. Bachofen nimelt arendab oma teooriat mitte üksnes kreeka ajaloolaste üsna nappide teadete alusel, vaid kaasab sellesse ka kreeka müüdid, liigitades ka need ajalooliste allikate hulka. Tema arvab kindlalt, et müüdid sisaldavad mälestust mingist kindlast ajaloolisest sündmusest. Selline mälestus olla tollase ajajärgu elukorralduse tõepärane koopia. Kaasaegne teadus võttis teadmiseks sellise müütide kohta käiva määratluse ägeda pearaputusega ja iseloomustas teose „Emaõigus” autorit kui „romantilist fantaseerijat”.

Bachofeni uuringute lähtekohaks oli kreeka ajaloolase

Herodotose (480–426 eKr) tekstilõik, mis pikkadel reisidel ohtralt kogutud muljete põhjal oli avaldatud üheksat raamatut hõlmavas historiograafilises teoses. Selles lõigus kirjutab Herodotos Väike-Aasia ühe hõimu lüüklaste kommete kohta:

„Nende tavad on osaliselt kreetalikud, aga ka kaarialastele (suguharu Väike-Aasias) omased. Kuid neil on ka üks eriline tava, mille poolest nad teiste inimestega sugugi ei sarnane. Nimelt ei saa nad nime isa järgi, vaid emaliini pidi. Kui kelleltki küsida, kes ta on, siis vastab ta ema sugukonnanimega ja võib üles lugeda ka terve rea esiemasid.”

Seda teadet laiendab Bachofen teiste allikate najal. Nii kirjutab ajaloolane Herakleides Pontikos sada aastat Herodotosest hiljem lüüklaste kohta:

„Lüüklased elavad vaid röövsaagist. Mingisuguseid seadusi nendel ei ole, on vaid tavad ja juba vanast ajast saadik valitsevad nendel naised.”

Seesama Herakleides kasutas ka esmakordselt sõna „günekokraatia”, mida filosoof Aristoteles on iseloomustanud „naistena, kes on kontrolli alt väljunud”. Aristotelese arvates juhtub see siis, kui demokraatia muundub türanniaks. Siis olevat võimalik isegi see, et naised ka riigivõimu enda kätte haaravad.

Kaks sajandit hiljem kirjeldab Nikolaos Damaskusest lüüklaste kommetest:

„Lüüklased osutavad naistele suuremat au kui meestele. Nad saavad nime ema järgi ja pärandavad oma vara tütardele, aga mitte poegadele.”

Need ajaloolaste tekstilõigud, mille Bachofen oma teooriale lähtepunktiks võttis, tõestavad esmajoones seda, et sellel Väike-Aasias elanud hõimul olid naised määravad nii nime andmisel kui ka vara pärandamisel. Vastupidiselt arenenumatele indoeuroopa rahvastele, nagu kreeklased ja roomlased, esindasid lüüklased palju vanemat tsivilisatsiooni seisundit. Põlvnemine naisliini pidi, mida erialane teadus ka matrilineaarsuseks nimetab, erineb siiski naiste valitsemisest, günekokraatiast, mil naiste käes on ka poliitiline võim. On küsitav, kas sellest lühikesest Herakleides Pontikose teatest piisab, et määratleda lüüklaste juures vanast ajast pärinevat naiste valitsemist. Filosoof Aristotelesele tähendab naiste valitsemine vaid ajalist valitsuse seisundit demokraatia lagunemise protsessis. Kaasaegne rahvateadus tunneb naiste valitsemise, naisliini pidi nime andmise ja vara pärimise kõrval ka teisi vorme, mis kujutavad naiste võimupositsiooni nii riigis kui ühiskonnas. Kreeka allikad jätavad märkimata, kas mehed jätavad abielludes – nii nagu see on tavaline naiste mõju all olevas ühiskonnas – oma kodumaa või täpsemalt oma kodukoha maha ja peavad naise juurde kolima. See matrilokaalsuseks nimetatav komme ja juba mainitud matrilineaarsus võivad arendada naiste eesõigusi nii kaugele, et võib tekkida mulje, nagu oleks kogu ühiskond orienteeritud vaid naistele. Kuna struktuur on orienteeritud naistele ja sellega on nad asetatud ühiskonna keskpunkti, siis räägitakse sellest kui matrifokaalsusest. Taolises ühiskonnas on igati võimalik, et naine on kuningannana poliitilise võimu kandja, kuid tõmbub tagasi otsestest valitsemisfunktsioonidest. Teda ümbritseb trobikond usaldusväärseid mehi, kes tema eest valitsevad.

Nii riigis kui ühiskonnas võimalike naiste ülevõimu vormide vahel täpse vahetegemise kõrval üritas Bachofeni interpreteering vastandada lüüklaste ühiskonda antiikse teaduse tulemustele. Lüükiast leitud raidkirjade alusel võis teha järelduse, et sellel alal olid emaliinis nime andmine ja matrilokaalsus väga tugevasti välja arenenud. Selline naiste domineerimine eksisteeris mitte üksnes Lüükias, vaid ka lähimate naabrite lüüdlaste juures Väike-Aasia rannikualal. Vastupidiselt lüükia raidkirjadele, mis kõik olid hetiidikeelsed, leidub lüüdlaste juurest arvukalt tõendeid ka Rooma ajast. Need kinnitavad, et naised pidasid küll meestest vähem poliitilisi ameteid, aga sellele vaatamata oli terve rida naisi, kes mängisid silmatorkavalt tähtsat rolli riigis ja ühiskonnas. Seda naiste rolli Lüüdias ei tunnustatud kaua aega, kuna usuti, et nad täitsid vaid vähetähtsaid religioosseid ametikohti. Tegelikult olid nad sugugi mitte tühisel arvul ka kõrgetes riigiametites, mida Väike-Aasia linnades peeti kõige kõrgemateks auastmeteks.

Kuna Bachofeni vastased ei tahtnud seda nähtust kui jäänukit kunagisest naiste ülevõimust nendel aladel rõhutada, siis viitasid nad asjaolule, et ülikuperekonnad pidid vaid sobivate meeskandidaatide puudumisel tütreid kasutama. Seda valitseva kihi sundolukorda Lüüdias ei saavat kuidagi võrrelda sarnaste probleemidega Kolmandas Maailmas, kus tütred peavad häda sunnil valitsemisametid üle võtma selleks, et nende perekond võimu ei kaotaks.

Bachofen, kellele tema vastased ette heitsid emaõiguse ehk günekokraatia ajalukku võtmist „romantilise naistekeskse erotiseerimise” kaudu, teeb vahet sellel kultuuritasandil ka erinevate astmete ja perioodide vahel. Bachofeni järgi löönud füüsiliselt allasurutud naised kõigepealt läbi majanduslikus sfääris. Abielulisi sidemeid ei sõlminud naised sugugi igakordse seksuaalpartneriga, vaid paljud neist elasidki mitme mehega koos. Sellist algolukorda nimetab Bachofen hetärismiks, mis peaks tähendama grupiabielu. Kuna reeglipäratu kooselu tõttu ei olnud laste põlvnemine üheselt määratletav, saidki nad nime ema järgi. See vaba sugudevaheline kooseluvorm oli seotud ka ühise omandiga. Bachofeni arvates oli see grupiabieluline vorm meeste poolt naiste kuritarvitamise varjatud vorm. Selle vastu asusid naised kaitsesse ja pidasid meestega tõelist sõda. Need sõjakad ja kaitsele asuvad naised, kelle seas meestel mingit kohta polnud, olidki amatsoonid. Kui amatsoonid olid teatud ala vallutanud, siis jäid nad paigale ja asutasid linnu. See kolmas ja viimane emaõiguse vorm (enne üleminekut meeste domineerimisele) ongi süstematiseeritud günekokraatia või tõeline emaõiguslik ühiskonnakorraldus, mida on ajalooallikates kirjeldatud. Selle oleku tunnusjooneks on monogaamne perekond, milles üks naine elab kokku vaid ühe mehega. Aga Bachofen usub, et niisama nagu lüüklaste juures, valitseb sellises faasis ikkagi naine. Selle emaõigusliku oleku kaotas järk-järgult meeste ülevõim. Matriarhaadi üle saavutatud patriarhaadi võidu väljenduseks oli Rooma mehe võimupositsioon, kellel oli perekonnas absoluutne võim oma perekonnaliikmete elu ja surma üle otsustamisel. Tõendeid kolmeastmelisest emaõiguslikust korrast usub Bachofen peale lüüklaste leidvat ka kreeklaste, kreetalaste, egiptlaste, liibüalaste, Aafrika rahvaste ja indialaste kultuuridest.

Vanade egiptlaste juurest leidis Bachofen juba mainitud kreeka ajaloolase Herodotose teatest tõestuse igivana naiste ülevõimu kohta. Kirjelduses vanade egiptlaste kommetest tõstab Herodotos esile just järgmist:

„Nende juures istuvad naised turul ja ajavad äri, samas kui mehed on kodus ja koovad kangast. Poegadel pole mingisuguseid kohustusi oma vanemate ülalpidamise osas, küll on seda aga tütardel.”

Ajalookirjutaja Diodorus Siculus, kelle 1. sajandi keskel eKr kirjutatud raamat sisaldab terve rea ülestähendusi ka naiste seisundist ühiskonnas, täiendab Herodotose jutustust, kirjeldades, tähelepanuväärivaid seadusi, mille kohaselt oli kuningannale omistatud palju suurem võim ja au, kui see kuningale osaks sai. Eraisikute puhul omasid naised abikaasade üle määravat autoriteeti. Mehed pidid lepingus selgelt väljendama, et nad peavad kuulama naiste sõna.

Naine oli Vana-Egiptuses juba kõige varasemast ajast peale mänginud väljapaistvat rolli. Kuni Rooma ajani välja oli naistel meestega võrreldes varalistes ja pärandusasjades igati eelistatud seis. Naiste suur vabadus ilmnes ka abielu lõpetamisel. Veel Rooma ajalgi oli sealsetel naistel lubatud endale meest ise valida ja teatud hüvitist makstes ka lahku minna.

Egiptuse kuninglike perekondade põlvnemisliinide uurimine andis tulemuse, et kuningavõimu pärandati seal naisliini pidi. Egiptuse troonipärijad ei olnud pojad, vaid just tütred. Arvatavasti oli see tava seepärast õigustatud, et kuninglikes perekondades olid õdede-vendade vahelised abielud üsna sagedased, kuna sellisel moel sai ka poeg osa poliitilisest võimust oma kätte. Bachofen üritab seda tava selgitada mütoloogia abil. Tema nimelt näeb Isise ja Osirise müüdis õdede-vendade vaheliste abielude ajaloolist tõestust. Selle müüdi järgi ühtis Isis oma venna Osirisega. Sümboolselt on see sündmus jäädvustunud naiseliku maapinnana, mida viljastab mehelik Niilus.

Egiptuses, mis on vanim Bachofeni käsitletud kultuuridest, on säilinud naiste suure ülevõimu jäänused, mis näivad ulatuvad palju kaugemale nime andmisest ja pärimisõigusest lüükia naiste juures.

Samasuguseid seoseid avastas Bachofen ka Vana-Egiptuse ja Lüükiaga tihedalt seotud olnud Kreetal. Seal on tõestatavad egiptuse mõjutused ja osa Kreeta elanikest põgenes Lüükiasse pärast seda kui Knossos kogu saare alistas. Mõningate mütoloogiliste tõendite kõrval toetub Bachofen kreetalaste emaõiguse tõestamisel ka kahe kuulsa kreeklase Platoni ja Plutarchose informatsioonile. Mõlemad kirjutavad, et kreetalased ei kutsunud oma maad isamaaks, vaid just „emamaaks”. Plutarchos tõstab veel esile, et kreeta tüdrukud ja naised võivad jälgida võitlusmänge. Säilinud freskod näitavad, kuidas nad avalikust elust osa võtavad ja isegi härjahüpetel osalevad. Selle mängu ajal haaratakse härjal sarvedest ja hüpatakse saltot tehes üle härja selja, maandudes jalgadele.

Tähtsa tõendi naiste eelisseisundist andis kreeta religioon. Jumalannasid oli neil arvukamalt kui jumalaid. Preestrinnad, keda raidkujud kujutavad paljastatud rindadega, valvasid religioossete kombetalituste järele. Meeste osavõtt religioossetest riitustest oli ilmselt alles hilisema aja nähtus. Jumalannade ülekaalu ja preestrinnade väljapaistvat seisundit võib seletada sellega, et jumaluste sugu määrati nende poolt, kelle käes oli ka võim.

Need kolm maad esindavad kultuurilist seisundit, mille olid vorminud rahvad, kes kuulusid Vahemere maade rahvaste sekka ja elasid nendel aladel juba enne indogermaanlasi ja semiite. Selles kultuuriruumis valitses emaliini pidi nime andmine, mis võis laieneda ka naiste ülevõimuni ühiskonnas. Poliitiline naistevalitsus ehk günekokraatia on nendel eeldustel täiesti mõeldav.

Vahemere-äärsesse vanasse kultuuriruumi kuulusid ka liibüalased. Selle rahva kohta kirjutab juba mainitud Diodorus Siculus järgmist:

„Kogu autoriteet kuulus naistele, kelle käes oli igasugune avalik vastutus. Mehed seevastu hoolitsesid koduste asjade eest, nagu seda meil teevad just naised. Nemad pidid talitama oma naiste suuniste järgi. Seadusega oli nendel keelatud sõjaväeteenistuses osaleda, riiklikke funktsioone täita või avaliku teenistuse ameteid pidada, mistõttu olid nad kaotanud igasuguse julguse naistele vastu hakata. Kohe pärast sünnitamist anti lapsed meeste hoolde, kes nad siis piima ja muude vanusele vastavate toitudega üles kasvatasid.”

Seesama autor kirjutab samuti, et Liibüas olla suguharusid, mille naised moodustavad armeesid ja võtavad ette sõjakäike. Tähtsaima jumalusena austavat nad ka Egiptuses tuntud sõjajumalannat Neithi. Kuna Niiluse läänepoolne delta oli asustatud peamiselt liibüalastega, siis laienes nende kultus ka Alam-Egiptusele. Nii võisid ka seal preestrinnadena ohvritalitusi läbi viia vaid kõrgemast seisusest egiptlannad.

See emaõigusele orienteeritud kultuuriruum ulatus kuni praeguse Hispaaniani välja. Kreeka kirjaniku Straboni (66 eKr – 24 pKr) raamatus „Maateadus” leidub märkus, et ühes Hispaania kantaabrialaste suguharus kehtis matriarhaat. Nimelt pidid seal mehed omama abiellumisel kaasavara. Lastest olnud vaid tütardel pärimisõigus ja need olla võtnud meheks ka lihaseid vendi. Selle naiste ülevõimu jäänukid olevat jäänud püsima kuni uue aja alguseni. Juba enne Bachofeni „Emaõiguse” avaldamist avastati, et baskidel Põhja-Hispaanias kehtis juba alates 12. sajandist esmasünniõigus, kuna perekonna omand ja sellega seotud nimi pidid alles jääma ja edasi kestma. Kui vanim laps oli tüdruk, siis pidi tema mees abielludes oma nimest loobuma ja naise nime võtma. Esmasündinule kuulus ka õigus abielluda oma noorema õe või vennaga, keda baskide keeles nimetati sõnaga, mille tähendus oli „ori”.

Aafrika kontinent kuulub alade hulka, kus ulatus naiste ülevõim naisliini pidi nime saamisest kuni naiste poliitilise valitsemiseni välja. Alul tekitas eurooplastest etnoloogidele suuri raskusi seda naiste juhitud poliitilist korda läbi näha, kuna sattusid eksitusse mehelike ametinimetuste tõttu ja arvates nende taga olevatki mehi. Inglise maadeuurijad Livingstone ja Stanley sattusid 19. saj keskel oma ekspeditsioonil Sambesi jõe piirkonda peaaegu eranditult vaid kuningannadele. Livingstone’i aruannete järgi olid seal mõjukamad ametid peaaegu eranditult hõivanud naised. Tema kirjutab, et see olla täiesti iseendastmõistetav, et suguvõsanõukogus istuvad naised. Noored mehed pidid abielludes kolima naise külasse. Perekonna elukorralduse määras naine, kuna ta võis abielu tühistada ja omas laste üle ainuõigust. Isegi äri teha võis mees vaid naise nõusolekul. Vastuteenena pidi aga naine meest toitma. Isegi seal, kus valitsejaks oligi mees, jäi tema kõrval ema – kes kandis austavat tiitlit „kuninganna-ema” – selleks õigeks valitsejannaks.

Ugandas, kirjutab Livingstone edasi, pandi kuningale kõrvale alati mõni õdedest kaasvalitseja ja nii nad valitsesidki koos ema ja õega kolmekesi. Kui õde jäi rasedaks, siis pidi ta maagiliste võimete kaotamise hirmus oma raseduse katkestama. Kuningliku suguseltsi vajaliku järelkasvu eest pidid hoolt kandma sama suguvõsa teised printsessid.

Ašantide hõimu juures Kullarannikul (praegu Ghana), nii kirjutab Livingstone, juhtivat riiki kuningliku suguvõsa vanim inimene, kuninganna-ema. Tema paneb paika kuninga, kes valitakse välja printsesside poegade hulgast. Üheks esmaseks kuninganna-ema kohuseks olevat väljavalitud kuninga vendade kui võimalike vastaste hukata laskmine. Kogu tema ametisoleku ajal olevat tal oma residents, ta pidavat õukonda ja valitsevat terve rea andamikohuslike külade üle. Kuninganna-ema ja kõik tema tütred omasid täielikku seksuaalse valiku vabadust. Emal olla olnud terve meeste haarem, kellest ta tosinkonna oli ka hukata lasknud. Isad olid nii tähtsusetud olendid, et printsessidel oli lapsele isa valikul täielik vabadus. Kui keegi printsessidest suri enne oma meest, siis pidi too sooritama naise haua juures enesetapu. Sama pidi tegema mees juhul, kui juhtus surema mõni tema vastsündinutest. Oma vastsündinute ees pidi mees põlvili langema ning tõotama truudust ja kuulekust.

Isegi siis, kui Aafrika kuningannadele oli pandud kõrvale meessoost kaasvalitseja, demonstreeris just paljude suguharude juures praktiseeritud „rituaalne kuningamõrv” seda, kui väike oli tema võim tegelikult. Selle tegelikult võimuta kuninga õdedel lasus kohustus vend teatud, nende poolt pühaks peetud arvu valitsemisaastate järel omakäeliselt ära kägistada. Mõningates suguharudes teostas selle mõrva kuninga ema vend.

Olgugi et kõrvalistel, kes on üles kasvanud euroopalikus ühiskonnas, on väga raske seda naiste võimustruktuuri mõista, ei tohi ka teha viga ja omistada naistele seda erilist positsiooni vaid sootunnuse alusel. Naised olid ikkagi valitsejannad, täpsemalt väljendudes võisid nad omistada kuningliku au ka meestele vaid seetõttu, et nad pärinesid valitsevast suguvõsast või perekonnast. Tõendeid naiste kõrgest positsioonist varastes kultuurides andsid ka hilisemate uuringute tulemused esiajaloost ja need olid Bachofenile alles täiesti tundmata. Arvukatest kohtadest nii Euroopas kui ka Ees-Aasias on leitud tuhandeid naiste kujutisi kas siis koopamaalingutel, keraamilistel nõudel või hoopis figuraalses plastikas, mis pärinevad vanema kiviaja nooremast perioodist (30 000 eKr) kuni noorema kiviajani (4000 eKr) ja dokumenteeritud ajaloolise perioodini välja. Nende kujutiste najal võib üsna üheselt oletada, et esiajaloolisel ajal austati naisjumalusi ja need olid arvatavasti ühise Suure Maaema kultuse variandid. Selle religiooni jäänukina võib võtta Vahemere maades säilinud Magna materi (Suure Ema) austamist, mida võib samuti kohata teistes regioonides eri nimede all, nagu Maaema või Viljaema. Ka kõrgkultuurides võtab naine sisse üsna tähtsa koha, nagu näiteks jumalanna Isis vanade egiptlaste uskumustes ja Maarja Jumalaemana kristluses.

Mispärast sai naisest jumalanna? Tuhanded kujutised erakordselt lopsakatest või abstraktsetest naisekehadest näivad kinnitavat Bachofeni, selle „romantilise fantaseerija” printsiipi, et inimkonna ürgperioodil oli inimtegevust määravaks just mateeria, mida sümboliseeris naine. Naist võrdsustati maaga. Ema on Ürgema Maa järglane ja esindaja. Ürgaja inimesed, kes elasid tihedas sõltuvuses loodusest ja kelle elu sõltus saagist põldudelt, nägid vegetatsiooni laabumises nähtamatu jõu mõjutusi ja andsid sellele kehalise kuju. Arusaadavalt anti sellele saladuslikule olendile naise kuju, kuna ka naine on ju tulevase elu ja viljakuse kehastus.

Naisjumaluste kujutised on väga erinevad nii pooside kui ka vormi poolest. Aga suuremale osale nendest on omane alastus, mis võimaldab sugutunnuseid jõulisemalt toonitada. Silmatorkav on just loodet kandva keha ja rindade rõhutamine, mille kaudu kunstnikud üritasid ilmselt kujutada naist kui uue elu loojat. Kuna ürgajal arvatavasti loomapidamist ja jahti teostasid mehed, samas kui taimekasvatus, saagi kogumine ja töötlemine oli naiste osaks, tõusiski naine ürgaegse inimese maailmanägemuse ja kultuuri keskmesse.

Kuna naised olid nii silmatorkavalt esile tõstetud kunstis, siis kerkib üles ka küsimus, kas nad omasid ülevõimu ka ühiskonnas? Mitte ainult Bachofen, vaid ka paljud hilisemad õpetlased esindavad arvamust, et esiajaloolises ühiskonnas kesksel kohal olnud emadusse ja emasse uskumise toel omandasid naised valitseva rolli. Kui võrdluseks jõutakse ajaloos selliste riikideni ja ühiskondadeni, kus peamiselt austati meessoost jumalaid, siis määrasid poliitikat juba mehed ning ühiskondlikud ja õiguslikud suhted asetasid eelistatud seisundisse mehe. Kes on võimul, see määrab ka jumaluste soo.

Tänapäeva õpetlaste enamus esindab vaadet, et arvukad väljakaevamistelt leitud emakujud tõendavad seda, et selline ühiskond, kust need kujud pärinevad, võis olla organiseeritud küll emaõiguslikel alustel, aga ei pidanud seda tingimata olema. Kui eeldada emaõiguslikku struktuuri, siis tähendaks see, et olid võimalikud ka selle kõik vähegi mõeldavad naisliinis nimeandmise, pärimisõiguse ja naise järgi elukoha määramise vormid, mis laieneksid ühiskondliku domineerimiseni ja naiste valitsemiseni välja.

Kahtlemata on eeldus naiste ülevõimust, nagu selle püstitas Bachofen oma mahukas teoses, üldistatult paikapidav. Aga autori suureks teeneks on teadlaste pilgu suunamine ühiskondadele, kus sugupoolte rollid on jaotatud teisiti kui ajalooliselt dateeritud ja uusaegsetes ühiskondades. Paljud tema kriitikud ärritusid nendele silmade ette toodud võimalusest, et kunagi on olemas olnud ühiskonnad, milles valitses naiste ülevõim. Pead tõstvate naisõiguslaste vankumatud vastased tuginevad sellele, et meeste valitsemine on inimkonna arengu kõrgeim aste. Naiste valitsemine kuuluvat üksnes ürgaega.

1 Pooljumal, sangar.