Читать книгу Naistürannid - Helmut Werner - Страница 5

Feministliku orientatsiooniga naisarheoloogid, kes on küll andnud vaieldamatult suure panuse matriarhaadi uurimisse, iseloomustavad seda kultuurilist seisundit ja ühiskondlikku organisatsiooni kui õitsvat ja rahumeelset tsivilisatsiooni. Sellesse maailmapilti ei passi sugugi sõjakad naised, kes antiikallikate järgi sandistasid oma poisslastest imikuid, et neist saaksid hiljem abitud ja kuulekad orjad.

Kreeka mütoloogia järgi olid amatsoonid omamoodi „meesnaised”, kelle kodumaa ei olnud Kreeka, vaid nad elasid Musta mere ümbruses ja Põhja-Türgis Thermodoni jõe kallastel, aga ka Liibüas ja Kirde-Aafrikas. Antiikaja ajaloolased tõlgitsesid nende nime kui „rinnatud”, sest pärimuse järgi olla tüdrukutena sündinud lastel parem rind ära kõrvetatud, et nad hiljem saaksid vabalt vibunööri pingutada. Ilmselt jäi see kirjeldus juba antiikajal arusaamatuks, nii et selle nimetuse mõtet on ümberkirjutatud tekstides erinevalt edasi antud. Hüüdnimed, mida nendele on kreeka luuletajad ja ajaloolased andnud, ulatuvad „meesteks kasvanutest” „mehi vihkavateni” ja isegi „mehi tapvateni” välja. Kreeklastele on amatsoonid jäänud üsna võõraks kõikidel aegadel ja nagu kõigile võõrastele, omistati ka nendele barbaarne kuulsus. Tänapäeva tõlgendused lähevad nende nimega tagasi armeeniakeelse sõna juurde, mille tähendus olevat „kuunaised”. Teiste arvates tulenevad silbid am ja azon foiniikia keelest, kus nendel on „ema-valitsejanna” tähendus.

Kui eeldatakse, et kirjeldused ja müüdid amatsoonidest omavad ka ajaloolist tõepõhja, siis kerkib küsimus ajalisest järjestusest. Luuletaja Homeros, keda arvatakse olevat elanud 750. a paiku eKr, mainib „Iliases” amatsoone kui naissõdalastest koosnevat rahvast, kellega olla tegemist olnud vaid esiisadel. Trooja kuningas Priamos olla Kesk-Anatoolias elanud früügialaste liitlasena võidelnud nooruses amatsoonide vastu Sangariose jõe ääres. Ühes „Iliase” teises kohas kirjutatakse Bellerophontesest, Korintose kuninga Glaukose pojast, et too olla pärast koletis Kimääri surmamist võitnud ka sõjakaid naisi nende sõjakäigul Lüükiasse.

Kreeka ajaloolase Diodoruse kirjelduse järgi elas Thermodoni jõe kallastel üsna Musta mere lähedal rahvas, keda valitsesid naised. Need naised osalesid sõdades samuti nagu mehed. Üks nendest naistest, kelle käes oli kuninglik võim, olla ületanud oma julguse ja tugevuse poolest kõiki teisi ja koondanud enda ümber terve naiste sõjaväe, keda siis õpetas käsitsema relvi ja saatis sõdima mitmete naaberrahvaste vastu. Ta võtnud nendega ette üha kaugemaid sõjaretki. Kui sõjaõnn teda soosis, siis esines ta sõjajumala tütrena. Mehed nende juures pidid villa ketrama ja ka teisi koduseid töid tegema, mida muidu teevad ikka naised. Mehed olevat alandatud kõige madalamasse sulaseseisusse. Vastsündinud poistel sandistati nii käsi kui jalgu, et nad sõdimiseks kõlblikud poleks. Relvade kandmine olnud seal eesõigus eranditult naistele, kellel oli juba varases nooruses eemaldatud parem rind, et see ei segaks vibunööri pingutamisel ja mõõga keerutamisel. Amatsoonide kuninganna hoidnud sõjakäikudel ranget korda. Ta asutanud Thermodoni jõe suudmes Thermiskyra linna ja leidnud hiljem oma otsa lahinguväljal. Tema kuninglikud funktsioonid võtnud üle tütar, kes valitsejaomaduste poolest ületanud isegi oma ema. Tüdrukuid olevat karastatud juba varastest eluaastatest peale, et nad suudaksid taluda sõjakäikude katsumusi. Sõjajumal Arese ja jumalanna Artemise (keda nemad Tauropoliseks kutsusid) auks korraldas kuninganna hiilgavaid pidustusi ja ohverdamisi ning andis oma rahvale välja häid seadusi. Ta allutas kõik teisel pool Doni jõge elanud rahvad ja vallutas maid kuni Traakiani välja. Sõjakäikudelt naastes pühendus ta „rahuaegsetele kunstidele”, lasi nimetatud jumalustele ehitada luksuslikke templeid ja võitis silmapaistva valitsemisega rahva suure armastuse. Aga üsna pea võttis ta ette uue vallutussõja oma maast lõuna poole. Ta allutas Väike-Aasia ja Süüria. Kuningannakroon anti edasi valitsejanna järgmisele naissugulasele ja amatsoonide kuulsus kasvas üha suuremaks.

Oraator Lysias kirjutab 5. sajandil eKr amatsoonide kohta järgmist:

„Amatsoonid olid minevikus sõjajumal Arese tütred, kes elasid Thermodoni jõe ääres. Kõigist naaberrahvastest olid üksnes nendel rauast relvad. Nad istusid esimestena hobuste selga ja sellega oma kogenematuid vastaseid kohutades peletasid need põgenema ning kui vaja taanduda, siis jätsid endi jälitajad kaugele seljataha maha.”

Kõige põhjalikum kirjeldus pärineb Herodotoselt:

„Kui kreeklased amatsoonidega sõda pidasid, siis pärast võitu purjetasid nad nende pealinnast Thermodonist välja. Kolmel laeval võtsid nad kaasa kõik amatsoonid, kelle olid elusana kätte saanud. Need aga tungisid merel olles meestele kallale ja heitsid nad üksteise järel merre. Kuna ei osatud laevu juhtida, siis sõitsid nad sinna, kuhu tuul nad ajas. Nii jõutigi sküütide maale. Amatsoonid läksid laevadelt maha ja leidsid eest asustatud maa. Niipea kui nad sattusid esimesele hobusekarjale, püüdsid nad loomad kinni ja rändasid rüüstates maal ringi. Sküüdid uskusid kindlalt, et nende ees on mehed. Aga kui nad nende vastu lahingusse läksid ja mõni amatsoon tapetuna nende kätte langes, siis said nad teada, et tegemist on hoopis naistega. Nad ei pidanud sobivaks elusalt kinni võetud amatsoone tappa, vaid saatsid endi seast terve hulga noori mehi naiste juurde, et nood elaksid nende läheduses ja õpiksid tundma nende käitumist ning tegutsemist. Kui amatsoonid peaksid nendele kallale tungima, siis ei tohtinud mehed võitlusse asuda, vaid pidid põgenema. Sküüdid tahtsid nimelt saada nendelt naistelt lapsi. Noored sküüdi mehed täitsid ülesande ja elasid rahumeelselt amatsoonide lähedal, kes nendest esialgu välja ei teinud. Aga noorte meeste ja amatsoonide vahel arenes usalduslik vahekord. Lõpuks võttis iga noor sküüt naiseks selle amatsooni, kellega oli juba intiimvahekorras olnud. Kuid amatsoonid tõrkusid meestega nende küladesse asumast, sest nendel olid hoopis teised kombed kui sküüdi naistel. Nad ütlesid meestele: „Teie naistega ei suuda meie koos elada, sest meie kombed ei lähe nende omadega kokku. Meie laseme vibudega ja viskame oda ning ratsutame hobustel. Meie ei ole õppinud tegema teie naiste töid. Teie naised ei tee midagi sellist, mida meie üles lugesime, vaid teevad omi naiste töid ja jäävad vankrite juurde, minemata jahile või kusagile mujale. Seetõttu ei suuda me teiega ka kokku leppida. Kui te aga tõepoolest tahate meid naisteks võtta ja olla meie suhtes õiglased, siis minge oma vanemate juurde ja laske loosiga endile oma varanduseosa välja mõõta. Siis tõmbate loosi ja hakkate elama vaid meie jaoks.” Sküüdid täitsid amatsoonide soovi. Amatsoonide juurde naastes nõudsid nad selle maa mahajätmist, kuna amatsoonid olid oma röövkäikudega teinud ikkagi nende isadele kahju. Ja seetõttu pole rahulik kooselu enam võimalik. „Me läheme koos sellelt maalt ära ja ületame Doni jõe ning hakkame elama sealpool jõge.” Nad ületasid jõe, matkasid kolm päeva itta ja seejärel kolm päeva Mustast merest põhja suunas. Kui olid jõudnud kohale, kus asuvad siiamaani, siis asustasidki selle ala. Sestpeale harrastavadki sauromaatide naised vanu eluviise. Nad lähevad jahile hobustel, kas koos meestega või ilma. Nad lähevad sõtta ja kannavad meestega sarnaseid riideid. Sküütide keelt räägivad sauromaadid vaid puudulikult. Nende pulmadega on seotud tava, et noor naine ei lähe mehele, enne kui on tapnud vähemalt ühe vaenlase mehe. Mõned neist surevadki vanadusse mehele saamata, sest pole saanud seda tingimust täita.”

Seda Herodotose kirjeldust võib täiendada veel muistenditega, mis jutustavad amatsoonide tegudest Kreekas.

Kui amatsoonide kuningannaks oli Hippolyte, sai kreeka kangelane Herakles kuningas Eurystheuselt ülesande tuua tema tütre jaoks ära kuninganna kuldne vöö. Herakles lõi Thermiskyra lähedal, kus asus kuninganna kindlus, üles oma laagri ja nõudis temalt vabatahtlikku vööst loobumist. Selle häbematu nõudmise lükkas Hippolyte kohe tagasi. Algas võitlus, kus Heraklese vastu astusid välja kuninganna parimad amatsoonid. Aella ja Phillipis, kes kohe esimesel rünnakul said surmavalt haavata, Proloe, kes kahevõitluses oli seitse korda võitnud, Euryboe, kes võitluses kunagi polnud toetust vajanud – kõik nad langesid kreeka kangelase käe läbi. Suurepäraste odaviskajate Celaeno, Euybia ja Phoebe odakaared ei tabanud seekord märki. Olgugi et nad üksteist oma kilpidega katta üritasid, said nad ikkagi Heraklese mõõga läbi surma. Lõpuks leidsid kõik amatsoonid oma otsa peale nende juhi Melanippe, kelle Herakles vangi võttis ja kes hiljem ihaldatud kuldse vöö vastu välja vahetati. Sellest peale oli amatsoonide võim murtud ja naabrid nendele enam erilist tähelepanu ei pööranud.

Üks teine amatsoon, Penthesileia, võitles troojalaste poolel kreeklaste vastu. Penthesilea oli pidanud oma kodumaa maha jätma, sest oli sooritanud mõrva. Troojalaste lahingus kreeklastega astus ta vastu kreeka kangelasele Achilleusele. Selles kahevõitluses asus ta ennast vapralt kaitsma, kuid Achilleus torkas ta lõpuks ikkagi surnuks. Kui Achilleus temalt kiivri peast võttis ja nägi ta imeilusat nägu, siis armus ta surnud amatsooni.

Sküütide ühest suguharust sauromaatidest toob kuulus arst Hippokrates (460–365 eKr) ära veel mõned detailid:

„Euroopas Aasovi mere ümber elab sküütide suguharu, kes teistest omataolistest erineb. Neid kutsutakse sauromaatideks. Selle suguharu naised ratsutavad, lasevad vibu ja viskavad oda otse ratsutamise pealt ja neitsitena võitlevad ka vaenlase vastu.

Nad jäävad neitsiteks ja ei oma õigust abielluda, kuni pole tapnud kolme vaenlast. Abiellumiseks peavad nad tooma selle seadusliku ohvri. Kes omale mehe on leidnud, see lakkab ratsutamast, kui pole just hädavajadust minna sõtta. Nendel naistel pole paremat rinda. Kui nad on alles väikesed tüdrukud, siis asetab ema nende parema rinna kohale hõõguvast rauast instrumendi ja kõrvetab rinna ära. Ja kogu jõud läheb nüüd paremasse kätte ja õlga.”

Selles osas kriitilise hoiaku võttis eespool mainitud ajalookirjutaja Strabon oma raamatus „Maateadus”:

„Amatsoonide lugu näib liiga veidrana; kõigil teistel juhtudel on tõde valest küllaltki lihtsalt eraldatav. Sellele vaatamata kirjutatakse amatsoonidest ikka sedasama, mida kirjutati ka vanaajal, olgugi et need jutustused on nii seikluslikud ja eemalduvad tõepärasusest niikaugele kui vähegi võimalik. Kes küll võiks uskuda seda, et üks sõjavägi, linn või kogu rahvas võiks koosneda üksnes naistest, see tähendab olla olemas ilma meesteta ja suudaks isegi valitseda oma paljude naabrite üle ning laiendada sõdadega oma võimu kogu Väike-Aasiale ja Atikale? Väike-Aasia linnad Efesos, Smürna, Kyme, Myrina, Paphos ja paljud teised olla ehitatud ja saanud ka oma nimed nende poolt. Mis puutub Themiskyra linna ja Thermodoni jõe alasid, siis kutsutakse neid kõikjal „amatsoonide maaks”.”

Kõik kirjanikud nõustuvad selles osas üksmeelselt, et amatsoonid on sellelt alalt välja aetud. Kuid vaid vähesed ütlevad meile midagi nende hilisemast asukohast.

4. sajandist eKr mainib Strabon Aleksander Suure kolme kohtumist amatsoonidega, mis laseb arvata, et tollal amatsoonid ikka veel eksisteerisid. Kaspia mere lähistel asuva Horezmi kuningas Pharasmenes ilmus oma 15 000 ratsanikuga Aleksander Suure juurde ja nõudis kaasalöömise eest vastutasuks enda toetamist võitluses Kolchisega ja Musta mere äärsete amatsoonidega. Kreeka kuningas lükkas pakkumise tagasi ja murdis vaid oma vägedega läbi India suunas.

Edasi kirjeldab Strabon, et Pärsia asevalitseja Atropates olla kohanud Aleksandri sõjaväes sadat naissõdalast. Pärslane pidas neid amatsoonideks. Nad olid relvastatud nagu teisedki ratsanikud, ainult selle vahega, et kandsid piikide asemel tapreid ja suurte kilpide asemel väiksemaid. Nendel olnud väikesed rinnad, mille lahingu ajaks paljastasid.

Viimast nendest kohtumistest on antiikautorid väga põhjalikult käsitlenud. Aleksandri juurde ilmus amatsoonide kuninganna Thalestris oma 300 saatjannaga ja avaldas soovi temast rasestuda. Usaldusväärne ajaloolane Arrianos (2. saj) pani selle sündmuse küll kindlalt kahtluse alla, sest kaasaegsed ei olnud seda kusagil maininud ja Aleksandri ajal polevat amatsoone enam olemas olnudki.

Strabon läheb aga antiiksete kirjelduste kriitilistes täpsustamistes niikaugele, et hakkab kahtlema amatsoonide olemasolus üldse. Kaasaegne arheoloogia on aga laialdaste väljakaevamistega Musta mere piirkonnas ja Euraasia steppides nende kirjelduste ajaloolist tuuma ja naiste tollast silmapaistvat seisundit sküütide juures veenvalt tõestanud. Ilmselt maaliti kreeka meestele silmade ette õuduspilte amatsoonidest kui näidet sellest, mis nendega juhtub, kui nad peaksid ühiskonnas võimu kaotama. Nende naised olid ju täiesti kodu külge seotud. Loeti isegi väärituks, kui naine ennast tänaval näitas. Nende igasugune osalemine poliitilises elus oli täielikult välistatud. Meeste seltskondlikele kogunemistele, kus joodi veini, lauldi ja peeti ka vaimseid diskussioone ning koosviibijad ka hetääridel, tolleaegsetel lõbutüdrukutel, end teenindada lasid, naisi üldse ei lastud. Kreeka mees võis taolistele üritustele kaasa võtta oma armukese, aga mitte mingil juhul abielunaise. Seejuures peeti abielurikkumist naise poolt kõige hirmsamaks kuriteoks. Abielu oli täielikult meeste asi. Ja kui naisel oligi juriidilisi probleeme, siis pidi ta laskma ennast kohtus esindada mehel.

Kokkuvõetult võib kõike seda, mida on kaasaegsel teadusel teada amatsoonidest, panna kirja järgmiselt. Sküüdid, Euraasia steppide rändrahvas, kes alates 8. saj eKr Musta mere äärseid steppe asustasid, kuulusid rändkarjakasvatajate hulka, kes alates 2. aastatuhandest eKr paiknesid territooriumil Euraasia steppidest kuni Hiinani välja. Neid nomaadisuguharusid on nimetatud ka indoeurooplasteks. Nomaadne või siis poolnomaadne eluviis määras ka naise seisundi. Nimelt kui oli vajadus, siis pidid olema ka naised valmis oma mehi võitluses toetama või meeste sõjas olles oma asualasid vaenlase kallaletungi eest kaitsma. Taolise eluviisi juures ei saanud naiste riietus oluliselt meeste omast erineda. Nagu seda arvukad kujutised kunstis näitavad, kandsid sküüdi naised samasuguseid pükse nagu nende mehed. Aeg-ajalt on sküüdi naisi kujutatud ka pikas rüüs. Ratsutamisel, mida naised pidid oskama sama hästi kui mehed, kanti lühikest ülerõivast või õlgadele heidetavat kaftanit.

Nende osavõtule sõjast viitavad arvukad väljakaevatud naissõdalaste hauad. Kõige vanem niisuguse sküüdi amatsooni haud, mis on leitud tänapäeva Georgias (Gruusias), pärineb 2. aastatuhandest eKr. See haud peitis endas jäänuseid naisest, kes oli maetud istuvas asendis põlvedele asetatud mõõgaga. Selle naise kolba paremal poolel oli vigastus, mis oli ilmselt tekitatud odaotsaga. Naise vanuseks hinnatakse 20–30 eluaastat.

1980. aastatel leiti Dnepri alamjooksult 53 sküüdi sõdalase haua seast 6 hauda naiseskelettidega. Uurimine andis tulemuseks, et need naised pidid olema sünnitanud ja olid oletatavalt olnud ka abielus. Nende kõikide parema käe kahel sõrmel võis eristada kulumisnähte, mis võis tuleneda vibunööri vinnastamisest. Iga sküüdi naissõdalase varustusse kuulusid ilmselt vibu ja nooled, mida kinnitavad ka teised hauapanused. Haudadest leiti metallist piigiotsi ja nahkse nooltetupe jäänuseid koos 47 noolega. Oma keha kaitsesid naised „võitlusvööga”, milles olid raudlamellid, ja soomussärgiga. Kuna ei leitud ühtegi relva, mida tollal kasutati eranditult enesekaitseks, siis võib olla üsna kindel selles, et need naised võtsid meeste kõrval osa ka sõjakäikudest. Ja verise sõjalise käsitöö kõrval tuli naistel hoolitseda ka järelkasvu eest. Mõnda hauda olid sängitatud imikuga naised, kes ilmselt surid sünnitamisel.

Kõikidest relvadega haudadest, mis Musta mere äärsetelt aladelt leiti, kuulusid 25% naistele. Liigitamine vanuse järgi andis tulemuseks, et naiste sõjaline tegevus algas 16. eluaastast ja suurem osa naissõdalastest olid surnud 30-aastasena.

Väljendati ka arvamust, et amatsoonide seas võis olla osaliselt tegemist meestega, kes hormonaalsete muutuste kaudu olid omandanud naiste väljanägemise. Sküüdi naissõdalaste skelettide analüüsi põhjal selgus, et neil oli sale ja tugev figuur nagu tänapäeva naisatleetidel. Võib-olla oli siis tegemist segaolenditega, kellele ei saanud kindlat sugu omistadagi? Võibolla muudeti kastreerimisega või rohtudega meeste luustiku ehitust sedavõrd, et võis tekkida mulje, et tegemist on naistega?