Читать книгу Selle ilma kõlakojas - Helvi Jürisson - Страница 6

Hing kui lendab siit kord maise rüüta,

olgu patune või ilma süüta,

teed kui algab eksirändurina –

kes siis vaimuilmas on ta MINA?

MINA, kes on jäetud keha kooldes

ilmaeetris iseenda hoolde,

iseenda tuuma tunnetama?

On ta uus nüüd või on ikka sama?

Kui on kaotsis kohused ja tavad,

ilmalained teda kiigutavad

ning ta leiab ennast arutlemas:

mis siis tõega oli oma temas?

Oli see ta tahtest sündind tegu,

mis on jäävalt tema enda nägu?

Või ehk tegid tema tegemise

hoopis teised, mitte tema ise?

Temalt tulid kuulekus ja virkus,

teistelt aga siht ja mõttekirkus?

Uitlev hing, mis otsinguks veel virge,

otsib, otsib aina oma kirge,

otsib ennast, seks et jääda endaks,

et ta otsatuses koost ei lendaks...

Ning siis justkui valge kirjatuvi

tiirutab ta kohal tema HUVI –

kust see tulnud või et kelle saadik?

Mõttelennud lapsepõlvest saadik,

see, mis elus vaimusädet nõudis,

teost jäi puudu ehk või teoni jõudis,

elutelg, ta selle järgi joondub.

Võimalik, et nii

ta MINAKS koondub.