Читать книгу Selle ilma kõlakojas - Helvi Jürisson - Страница 7

Ma ei taha enam näha vihaseid inimesi,

neil on koledad paled

ja nad on üdini valed:

unustanud oma lapsepõlve.

oma koerad, kassid ja lelud –

neil käsil on kole-elud.

Linnatänavad on nad kahemõõtmeliseks pressinud,

iseeneste negatiivideks stressinud,

roppuste sülge pritsivad

ja kitšivad, kitšivad, kitšivad.

Minu TV-s pole lavastusi –

seal kohtan vapustavaid esmaavastusi,

seal laotub roheluse võim mu ette,

ma tõusen ilmakatusele, siuglen süvavette,

näen elus nägematuks jäävaid maid...

ma tänan neid, kes hoidsid kaameraid.

Kui udu pilveks tõuseb suurest jõest,

kus paradiisilinnud peavad pulmi,

siis olen järsku keset Looja ulmi

ja napsan osakese Suurest Tõest.