Читать книгу Diplomaatia - Henry Kissinger - Страница 5

Tundub peaaegu, nagu oleks olemas mingi loodusseadus, mis igal sajandil nihutab esile ühe riigi, millel jätkub tahtekindlust ja vaimseid ning kõlbelisi stiimuleid, et kujundada kogu rahvusvahelist süsteemi vastavalt oma väärtushinnangutele. Seitsmeteistkümnendal sajandil võttis Prantsusmaa kardinal Richelieu juhtimisel kasutusele uusaegse rahvusvaheliste suhete kontseptsiooni, mis lähtus rahvusriigi põhimõttest ja käsitas rahvuslikke huvisid kõrgeima eesmärgina. Kaheksateistkümnendal sajandil töötas Suurbritannia välja jõudude tasakaalu printsiibi, mis domineeris Euroopa diplomaatias järgmised kakssada aastat. Üheksateistkümnendal sajandil lasi Metternichi Austria käiku Euroopa kontserdi ideoloogia, mille omakorda lammutas Bismarcki Saksamaa, kujundades Euroopa diplomaatia ümber külmavereliseks jõupoliitika mänguks.

Kahekümnendal sajandil pole ükski riik avaldanud rahvusvahelistele suhetele nii otsustavat ja samas ka nii ambivalentset mõju kui Ameerika Ühendriigid. Ükski ühiskond pole nii kindlasõnaliselt hukka mõistnud teiste riikide siseasjadesse vahelesegamist ja samas nii kirglikult väitnud, et tema enda väärtused on ülemaailmselt rakendatavad. Ükski riik pole olnud igapäevases diplomaatilises tegevuses pragmaatilisem ja samas oma ajalooliste kõlbeliste veendumuste järgimisel ideoloogilisem. Ükski riik pole nii tõrksalt hoidunud end sidumast ühisüritustega väljaspool oma piire, samas ometi sõlmides enneolematu ulatuse ja haardega liite ja võttes endale rahvusvahelisi kohustusi.

Iseärasused, mida Ameerika on endale kogu oma ajaloo vältel omistanud, on tekitanud kaks vastandlikku välispoliitilist hoiakut. Ühest küljest väidetakse, et Ameerika teenib omaenda väärtusi kõige paremini sellega, et ta täiustab demokraatiat siseriigis, toimides majakana kogu ülejäänud inimkonna jaoks; teisest küljest aga kinnitatakse, et Ameerika väärtused panevad talle kohustuse tõtata nende väärtuste eest ristisõtta kogu maailmas. Kord kannustatuna algaegade nostalgiast, kord jälle kauni tuleviku igatsusest, on Ameerika mõte aina kõikunud isolatsionismi ja kaasalöömise kohustuse vahel, ehkki pärast Teist maailmasõda on domineerinud vastastikuse sõltuvuse realiteedid.

Mõlemad mõttevoolud – Ameerika kui majakas ja Ameerika kui ristisõdalane – peavad normaalse maailmakorra aluseks demokraatiat, vaba kaubavahetust ja rahvusvahelist õigust. Kuna aga niisugust maailmakorda pole seni veel olemas olnud, loevad teised ühiskonnad sellist nägemust sageli utoopiliseks, kui mitte lapsikuks. Ometi ei ole välispoliitiline skepsis iial suutnud tuhmistada Woodrow Wilsoni, Franklin Roosevelti või Ronald Reagani aateid ega õieti öelda ühegi teise kahekümnenda sajandi Ameerika presidendi idealismi. Veel enam, see on kannustanud Ameerika usku, et ajalugu on võimalik ohjeldada, ja et kui maailm siiralt ihkab rahu, peab ta täitma Ameerika kõlbelisi ettekirjutisi.

Mõlemad mõttevoolud on Ameerika kogemuse viljad. Ehkki varem on olemas olnud teisigi vabariike, pole ühtki neist teadlikult loodud vabaduseideaalide kaitseks. Mitte kunagi polnud inimhulgad asunud teele uuele mandrile, et hakata seal metsikut loodust taltsutama vabaduse ja kõigi ühise õitsengu nimel. Nõnda siis juhtus, et need kaks pealtnäha nii vastandlikku lähenemisviisi – isolatsionistlik ja misjonlik nägemus – peegeldasid tegelikult ühist süvaveendumust: Ühendriikidel on maailma parim valitsemissüsteem ja ülejäänud inimsugu võib saavutada rahupõlve ja jõuda õitsvale järjele, kui ta hülgab traditsioonilise diplomaatia ning hakkab rahvusvahelisse õigusse ja demokraatiasse suhtuma ameerikaliku aukartusega.

Ameerika rännak läbi rahvusvahelise poliitika peegeldab veendumuse võitu kogemuse üle. Sellest ajast peale, kui Ameerika maailmapoliitika areenile astus, on tema käsutuses olnud nii ülekaalukas jõud ja teda on kandnud nii raudne veendumus oma ürituse õigsuses, et meie sajandi peamised rahvusvahelised lepped on olnud Ameerika väärtuste kehastused – alates Rahvasteliidust ja Kelloggi-Briand’i paktist kuni Ühinenud Rahvaste deklaratsioonini ja Helsingi lõppaktini välja. Nõukogude kommunismi kokkuvarisemine tähistas Ameerika ideaalide vaimset triumfi ja seadis Ameerika nagu pilkeks silm silma vastu niisuguse maailmaga, mille eest ta oli püüdnud kogu oma ajaloo vältel põgeneda. Uues kujunevas rahvusvahelises süsteemis on rahvuslus saanud uue elustava süsti. Rahvused kaitsevad meelsamini oma kitsaid huvisid kui ülevaid põhimõtteid ja nende vahel valitseb pigem konkurents kui koostöö. Mingid erilised märgid ei näita, et see igivana käitumismall on muutunud või et see võiks eelolevatel aastakümnetel tõenäoliselt muutuma hakata.

Tekkiv uus maailmakord aga on uudne selle poolest, et esimest korda on kujunenud olukord, kus Ühendriigid ei saa maailmast tagasi tõmbuda ega seal ka mitte domineerida. Ameerika ei saa ümber hinnata rolli, mis ta endale läbi kogu oma ajaloo on määranud, ja seda ta ei tohikski üritada. Kui Ameerika rahvusvahelisele areenile astus, oli ta noor ja jõuline riik ja tal jätkus jõudu, et sundida maailma kohanema ameerikaliku nägemusega rahvusvahelistest suhetest. Teise maailmasõja lõpul 1945. aastal olid Ühendriigid sedavõrd võimsad (teataval hetkel andis Ameerika 35 protsenti kogu maailma ühistoodangust) ja tema saatuseks näiski olevat kujundada maailma vastavalt oma eelistustele.

1961. aastal kuulutas John F. Kennedy enesekindlalt, et nii tugev riik nagu Ameerika suudab „maksta mis tahes hinda, kanda mis tahes koormat”, et tagada vabaduse edukäiku. Kolm aastakümmet hiljem pole Ühendriikidel enam nii avaraid võimalusi, et nõuda kõigi oma soovide vahetut täitmist. Suurriigi staatusse on tõusnud uued maad. Tänapäeval peavad Ühendriigid taotlema oma eesmärkide saavutamist sammhaaval, ja igas uues väljakutses põimuvad Ameerika väärtushinnangud geopoliitiliste paratamatustega. Üks uus paratamatus seisneb selles, et maailm, kus on olemas mitu võrreldava võimsusega riiki, peab tuginema mingile tasakaalu põhimõttele – ja see pole Ühendriikide silmis kunagi eriti meeldiv väljavaade olnud.

Kui Ameerika välispoliitiline mõtteviis ja Euroopa diplomaatilised traditsioonid 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil esmakordselt põrkusid, tulid ajaloolise kogemuse erinevused dramaatiliselt ilmsiks. Euroopa juhid püüdsid olemasolevat süsteemi tuttavate meetoditega uuesti läikima lüüa; Ameerika rahusobitajad uskusid, et Suur Sõda ei puhkenud sugugi mitte ületamatute geopoliitiliste vastasseisude tagajärjel, vaid tulenes Euroopa halbadest harjumustest. Oma kuulsas neljateistkümnes punktis ütles Woodrow Wilson eurooplastele, et nüüdsest peale ei tohi rahvusvaheline süsteem enam tugineda jõudude tasakaalule, vaid rahvuslikule enesemääramisele, et nende julgeolek ei tohi enam sõltuda sõjalistest liitudest, vaid peab rajanema kollektiivsel julgeolekul, ja et nende diplomaatilisi vahekordi ei tohi enam salaja korraldada selle ala eksperdid, vaid seda tuleb teha „avalikel läbirääkimistel saavutatud lepete kaudu”. Ilmselt ei olnud Wilson Pariisi tulnud mitte niivõrd rahulepingu tingimusi arutama või siis senist rahvusvahelist korda taastama kui pigem muutma kogu seda rahvusvaheliste sidemete süsteemi, mis oli peaaegu kolm sajandit toiminud.

Sest nii kaua, kui ameeriklased üldse on välispoliitika teemadel juurelnud, on nad Euroopa hädad ja vaevad kirjutanud jõudude tasakaalu süsteemi arvele. Ja sellest ajast peale, kui Ameerika välispoliitika Euroopale probleemiks muutus, on Euroopa liidrid ameeriklaste omaalgatuslikule globaalse reformi missioonile viltu vaadanud. Mõlemad pooled on käitunud nii, nagu oleks vastaspool saanud oma diplomaatilise käitumise laadi vabalt valida ja oleks võinud kasutusele võtta ka mingi teise, meeldivama meetodi, kui ta vaid oleks olnud targem või rahumeelsem.

Tegelikult aga oli nii Ameerika kui ka Euroopa välispoliitiline kontseptsioon nende mõlema eriomaste olude produkt. Ameeriklased asustasid peaaegu tühja kontinendi, mida röövellike välisriikide eest kaitses kaks hiigelookeani ja kus nende naabriteks olid nõrgad riigid. Kuna Ameerikal polnud vaja vastu seista ühelegi tasakaalustamist vajavale jõule, poleks tal olnud ka mingit mõtet pead murda tülikate tasakaaluprobleemide kallal, isegi kui tema juhid oleksid tulnud pentsikule mõttele hakata kopeerima Euroopa tingimusi inimeste hulgas, kes olid Euroopale selja pööranud.

Masendavad julgeolekudilemmad, mis vaevasid Euroopa rahvaid, olid Ameerikale ligi saja viiekümne aasta vältel tundmatud. Kui need lõpuks üles kerkisid, osales Ameerika kahes Euroopa rahvaste poolt valla päästetud maailmasõjas. Mõlemal korral, kui Ameerika sõtta sekkus, oli jõudude tasakaalu printsiip juba lakanud toimimast, ja siit paradoksaalne järeldus: seesama jõudude tasakaal, mida ameeriklased enamasti põlastasid, tagas tegelikult Ameerika julgeolekut seni, kuni see kavandatud viisil toimis; Ameerika aga tõmmati rahvusvahelisse poliitikasse sellesama süsteemi lagunemise tõttu.

Euroopa rahvad ei valinud jõudude tasakaalu põhimõtet oma suhete korraldamise vahendiks mitte mingi kaasasündinud sõjakuse tõttu või Vanale Maailmale omasest intriigiarmastusest. Kui rõhuasetus demokraatiale ja rahvusvahelisele õigusele oli Ameerika ainulaadse julgeolekutunde produkt, siis Euroopa diplomaatia sepistati karmide kogemuste elukoolis.

Euroopale sunniti jõudude tasakaalu poliitika peale alles siis, kui luhtus tema esmane püüdlus, keskaegne unistus universaalsest impeeriumist, ja kui selle igivana ihaluse tuhast tõusis terve hulk enam-vähem ühetugevusi riike. Kui sel kombel kujunenud riikiderühma liikmed tahavad üksteisega kuidagi toime tulla, on olemas ainult kaks mõeldavat lahendust: kas kasvab üks riik nii tugevaks, et hakkab domineerima kõigi teiste üle ja loob ise impeeriumi, või siis ei saa ükski riik iial nii võimsaks, et seda eesmärki saavutada. Viimati nimetatud juhul talitsetakse rahvusvahelise kogukonna kõige agressiivsema liikme ambitsioone teiste liikmete ühistegevusega; või teiste sõnadega – jõudude tasakaalu poliitikat rakendades.

Jõudude tasakaalu süsteem iseendast ei tähenda kriiside või isegi sõdade ärahoidmist. Ladusalt toimivana piiras see lihtsalt ühe riigi võimet teiste üle valitseda ja kärpis konfliktide ulatust. Selle eesmärgiks ei olnud mitte niivõrd rahu kui stabiilsus ja mõõdukus. Jõudude tasakaalul põhinev elukorraldus ei saa juba definitsiooni poolest kõiki rahvusvahelise süsteemi liikmeid täielikult rahuldada; see toimib kõige paremini siis, kui hoiab rahulolematust allpool seda taset, kus kannatada saanud osapool hakkab rahvusvahelist korda väevõimuga kukutama. Jõudude tasakaalu teoreetikud annavad sageli mõista, et see ongi rahvusvaheliste suhete loomulik vorm. Tegelikult on jõudude tasakaalu süsteemid inimkonna ajaloos võrdlemisi haruldased. Läänepoolkeral pole seda kunagi olnud, samuti mitte praeguse Hiina territooriumil, sellest ajast peale, kui omavahel sõdivate riikide ajastu seal rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi lõpule jõudis. Inimkonna suurema osa jaoks ja kõige pikemate ajalooperioodide kestel on põhiliseks valitsemisviisiks olnud impeerium. Impeeriumidele aga ei paku huvi tegutseda mingi rahvusvahelise süsteemi raamides; nende eesmärgiks on olla rahvusvaheline süsteem. Impeeriumid ei vaja jõudude tasakaalu. Sel viisil ongi Ühendriigid ajanud oma välispoliitikat Ameerika mandril ja Hiina peaaegu kogu oma ajaloo vältel Aasias.

Läänes on ainsaks funktsioneeriva tasakaalu näiteks muistse Kreeka ja renessansiajastu Itaalia linnriigid ja Euroopa riikide süsteem, mis tekkis pärast Vestfaali rahu 1648. aastal. Nende süsteemide tunnusjooneks on asjaolu, et üks elu tõsiasi – enam-vähem võrdjõuliste riikide olemasolu – ülendatakse maailmakorra juhtprintsiibiks.

Vaimses mõttes kajastas jõudude tasakaalu mõiste kõigi valgustusajastu tähtsamate mõtlejate veendumusi. Nende arvates juhivad kogu maailma, sealhulgas ka poliitikavaldkonda, ratsionaalsed printsiibid, mis üksteist vastastikku tasakaalustavad. Ratsionaalselt tegutsevate inimeste pealtnäha täiesti juhuslikud teod koonduvad kogusummas tendentsiks, mis teenib üldist hüvet, ehkki Kolmekümneaastasele sõjale järgnenud peaaegu lakkamatute konfliktide ajastul polnud sellele seisukohale just kerge tõendusmaterjali leida.

Oma teoses „The Wealth of Nations” väitis Adam Smith, et kõigist üksikutest isekatest majandustegevustest destilleerib üks „nähtamatu käsi” välja üldise majandusliku heaolu. Ja „The Federalist Papersis” oletab Madison, et piisavalt suures vabariigis sepistavad mitmesugused poliitilised „kildkonnad” oma isekaid eesmärke taotledes mingi automaatse mehhanismi vahendusel lõpuks siiski sündsa kodurahu. Võimude, kontrolli ja tasakaalustusmehhanismide mõisted, nagu neid nägi Montesquieu ja nagu need ka Ameerika konstitutsioonis on sõnastatud, peegeldavad samasugust vaatekohta. Võimude lahususe eesmärgiks on despootia vältimine, mitte harmoonilise valitsussüsteemi saavutamine; omaenda huvisid kaitstes ohjeldab iga valitsusharu teiste liialdusi ja teenib seeläbi üldist hüvet. Täpselt samasuguseid põhimõtteid rakendati rahvusvahelistes suhetes. Eeldati, et oma isekaid huvisid taotledes aitavad kõik riigid üheskoos progressile kaasa, just nagu hoolitseks mingi nähtamatu käsi selle eest, et iga üksiku riigi valikuvabadus tagaks kõigi ühise heaolu.

Rohkem kui sajandi jooksul näisid niisugused ootused täituvat. Pärast Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni sõdadest põhjustatud segadusi taastasid Euroopa juhid 1815. aastal Viini kongressil jõudude tasakaalu ja mahendasid jõhkrat toetumist toorele jõule, püüdes riikide rahvusvahelist käitumist kõlbeliste ja seaduslike kohustustega mõõdukamaks muuta. Kuid üheksateistkümnenda sajandi lõpul pöördus Euroopa jõudude tasakaalu süsteem tagasi jõupoliitika põhimõtete juurde ja asendus kaugelt julmema keskkonnaga. Vihameelne konfrontatsioon muutus diplomaatia standardmeetodiks, mis viis aina uutele jõukatsumistele. 1914. aastal tekkis lõpuks kriis, kus keegi enam sammugi ei taganenud. Pärast Esimese maailmasõja katastroofi pole Euroopa oma kunagist juhtrolli maailmas enam päriselt tagasi saanud. Tähtsaimaks mängijaks tõusid nüüd Ühendriigid, kuid Woodrow Wilson tegi peagi selgeks, et tema riik keeldub mängimast Euroopa reeglite järgi.

Kogu oma ajaloo jooksul pole Ameerika kunagi osalenud üheski jõudude tasakaalu süsteemis. Enne maailmasõdu nautis Ameerika toimiva jõudude tasakaalu süsteemi hüvesid, ilma selle manöövritesse sekkumata, lubades endale ometi selle piitsutamise luksust, kui iganes tahtmist oli. Külma sõja ajal pidas Ameerika ideoloogilist, poliitilist ja strateegilist võitlust Nõukogude Liiduga, kusjuures kaheks leeriks jagunenud maailm toimis jõudude tasakaalu süsteemist hoopis erinevatel põhimõtetel. Bipolaarses maailmas ei saa keegi väita, et konflikt teenib üldist hüvet; ühe poole iga võit on vastaspoole kaotus. See, mida Ameerika külmas sõjas saavutas, oli tegelikult võit ilma sõjata, võit, mis on ta nüüd asetanud silmitsi George Bernard Shaw’ poolt sõnastatud dilemmaga: „Elus on kaks tragöödiat. Üks on see, et su hingeigatsus ei täitu, ja teine, et see täitub.”

Ameerika juhid on pidanud oma väärtusi nii enesestmõistetavaks, et nad enamasti ei tajugi, kui revolutsioonilised ja segadusseviivad need väärtused teiste silmis võivad olla. Ükski teine ühiskond pole iial väitnud, et eetilised põhimõtted maksavad rahvusvahelises käitumises täpselt samamoodi kui üksikisiku käitumises – selline arusaamine on Richelieu raison d’etat’ otsene vastand. Ameerika on olnud seisukohal, et sõja ärahoidmine pole mitte ainult diplomaatiline, vaid samal määral ka juriidiline probleem, ja et Ameerika ei vastusta põhimõtteliselt mitte muutusi, vaid muudatuste tegemise meetodit, iseäranis aga jõu kasutamist. Mõni Bismarck või Disraeli oleks kindlasti välja naernud seisukoha, et välispoliitika põhiküsimuseks on pigem meetod kui asja sisu – seda muidugi juhul, kui ta probleemist üldse aru oleks saanud. Ükski rahvas pole ise endale iial seadnud niisuguseid kõlbelisi nõudmisi nagu Ameerika. Ja ükski maa pole nii palju südant valutanud kuristiku pärast, mis lahutab definitsiooni poolest absoluutseid kõlbelisi väärtusi vältimatust ebatäiuslikkusest, mis on omane konkreetsetele olukordadele, kus kõlbelisi väärtusi tuleks rakendada.

Külma sõja aastatel oli läbini ameerikalik lähenemisviis välispoliitikale esilekerkinud probleemide lahendamiseks erakordselt sobiv. Oli olemas sügav ideoloogiline konflikt, ja ainult ühe maa, nimelt Ühendriikide käsutuses oli täielik komplekt poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi võitlusvahendeid, et korraldada mittekommunistliku maailma kaitsmist. Riik, mis on saavutanud niisuguse positsiooni, suudab oma seisukohtade juurde kindlaks jääda ja tihti ka vältida probleemi, mis kerkib vähem edukate maade riigimeeste ette: nende käsutuses olevad vahendid sunnivad püstitama lootustest tagasihoidlikumaid eesmärke ja valitsevad tingimused lubavad isegi neile eesmärkidele läheneda üksnes sammhaaval.

Külma sõja maailmas kaotasid traditsioonilised jõu mõisted suures osas oma senise sisu. Peaaegu kogu ajaloo vältel näeme sõjalise, poliitilise ja majandusliku võimsuse sünteesi, mille komponendid on enamasti osutunud sümmeetriliseks. Külma sõja perioodil aga muutusid erinevad jõuelemendid üsna iseseisvaks. Endine Nõukogude Liit oli sõjalises mõttes superriik ja samal ajal majanduslik kääbus. Samas võis aga mõni teine maa tõusta majanduslikuks hiiglaseks, kuid jääda sõjanduslikult tähtsusetuks, nagu see juhtus näiteks Jaapaniga.

Külma sõja järgses maailmas need erinevad komponendid tõenäoliselt ühtlustuvad ja muutuvad sümmeetrilisemaks. Ühendriikide suhteline sõjaline võimsus hakkab tasapisi kahanema. Selge vastase puudumine hakkab suurendama kodumaist survet ressursside nihutamiseks riigikaitselt teistele prioriteetidele, ja see protsess on juba alanud. Üheainsa kindla ähvarduse taandumisel hakkab iga riik nägema ohtusid omaenda kitsamas rahvuslikus perspektiivis, ja need ühiskonnad, mis seni pesitsesid Ameerika kaitsevarju all, on sunnitud oma julgeoleku eest suuremat vastutust kandma. Seetõttu nihkub uus toimiv rahvusvaheline süsteem isegi sõjalisel alal vähehaaval tasakaalu põhimõtte poole, ehkki kulub võib-olla mitukümmend aastat, enne kui see sinna välja jõuab. Samad tendentsid avalduvad koguni veel selgemini majanduses, kus Ameerika ülevõim on juba praegu taandumas ja kus pole nii ohtlik Ameerikale väljakutset esitada.

Kahekümne esimese sajandi rahvusvahelist süsteemi hakkab iseloomustama üks näiline vastuolu: ühest küljest killunemine, teisest küljest süvenev globaliseerumine. Riikidevaheliste suhete tasandil hakkab uus kord sarnanema pigem Euroopa riikide süsteemiga kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, mitte aga külma sõja aegse jäiga mudeliga. Selles osaleb vähemalt kuus peamist suurvõimu – Ühendriigid, Euroopa, Hiina, Jaapan, Venemaa ja arvatavasti ka India –, aga samuti terve hulk keskmise suurusega ja väiksemaid riike. Samal ajal on rahvusvahelised suhted esimest korda tõeliselt globaliseerunud. Side toimib silmapilkselt; maailmamajandus hõlmab üheaegselt kõiki kontinente. Juba on esile kerkinud terve hulk probleeme, mida on võimalik lahendada ainult ülemaailmsel alusel – näiteks tuumarelvade levik, keskkond, rahvastiku plahvatuslik kasv ja majanduslikud sõltuvussuhted.

Erinevate väärtuste ja väga erinevate ajalooliste kogemuste lepitamine võrreldava osakaaluga riikide vahel on Ameerika jaoks uudne kogemus, mis nõuab radikaalset lahtiütlemist nii möödunud sajandi isolatsionismist kui ka loobumist külma sõja ajastu de facto hegemooniast, ja käesolev raamat püüabki näidata, kuidas see võiks toimuda. Samas pole ka teistel uutel mänguritel tekkiva uue maailmakorraga kuigi kerge kohaneda.

Euroopa, uusaegse maailma ainus osa, kus paljuriigiline süsteem on üldse toiminud, leiutas ka rahvusriigi, suveräänsuse ja jõudude tasakaalu mõisted. Need ideed domineerisid rahvusvaheliste suhete valdkonnas peaaegu kolme sajandi vältel. Kuid neist riikidest, mis Euroopas esimestena raison d’état’ printsiipi juurutasid, pole ükski enam piisavalt tugev, et tekkivas uues maailmakorras juhtivat osa etendada. Nad püüavad seda suhtelist nõrkust kompenseerida ühendatud Euroopa loomisega, ja see on pingutus, mis neelab suure osa nende energiast. Ent isegi kui nende üritus õnnestub, pole olemas mingit automaatset juhist, mis suunaks ühendatud Euroopa tegutsemist maailmaareenil, sest niisugust poliitilist üksust pole kunagi varem eksisteerinud.

Venemaa on kogu oma ajaloo jooksul olnud erijuhtum. Euroopa areenile astus ta hilinemisega – tükk aega pärast seda, kui Prantsusmaa ja Suurbritannia olid juba konsolideerunud –, ja näis, et Venemaa suhtes ei kehti ükski traditsiooniline Euroopa diplomaatiline põhimõte. Piirnedes kolme erineva kultuurisfääriga – Euroopaga, Aasiaga ja islamimaailmaga –, hõlmas Venemaa rahvastik kõigi kolme elemente ja seetõttu polnud ta ka iialgi rahvusriik euroopalikus mõttes. Pidevalt oma konfiguratsiooni muutes, sedamööda kuidas tema valitsejad naaberalasid alistasid, kasvas Vene impeerium mis tahes Euroopa riigiga võrreldes ebaproportsionaalselt suureks. Veel enam – riigi olemus muutus iga uue vallutusega, hõlmates aina uusi tõrksaid mittevene etnilisi rühmi. See oli ka üks põhjus, miks Venemaa oli sunnitud lipu all hoidma hiiglaslikke armeesid, mille suurus oli kõiki väliseid julgeolekuriske arvestades üle paisutatud.

Aina kõikudes maniakaalsete julgeolekumurede ja fanaatilise missioonitunde vahel, euroopalike nõudmiste ja aasialike kiusatuste vahel, on Vene impeerium Euroopa tasakaalus alati teatavat osa mänginud, kuid emotsionaalselt pole ta end kunagi tundnud osana sellest. Vallutusretkede ja julgeoleku vajadused on Venemaa juhtide peas kokku sulanud. Viini kongressist saadik on Vene impeerium sagedamini kui ükski teine suurriik oma sõjajõude võõrale territooriumile viinud. Analüütikutel on tihti kombeks seletada Venemaa ekspansionismi tema julgeolekumuredega, kuid Vene kirjamehed ise põhjendavad Venemaa tungi üle piiri kaugelt sagedamini tema messianistliku kutsumusega. Kui Venemaa oli kord juba marssima hakanud, tajus ta harva oma võimaluste piire, ja kui tema üritus ebaõnnestus, oli tal kombeks pahuras kibestumuses endasse tõmbuda. Läbi kogu oma ajaloo on Venemaa enamasti alati esinenud missioonikandjana, kes aina ootab sobivat juhust.

Postkommunistlik Venemaa on äkki sattunud piiridesse, millel pole mingit ajaloolist pretsedenti. Nagu Euroopa, nii peab temagi kulutama palju energiat oma identiteedi ümberdefineerimisele. Kas ta püüab taastada endist ajaloolist rütmi ja kaotatud impeeriumi uuesti üles ehitada? Kas ta nihutab oma raskuskeskme ida poole ja hakkab aktiivsemalt osalema Aasia diplomaatias? Millistest põhimõtetest lähtudes, milliste meetoditega reageerib ta tormilistele sündmustele maa piiride ümber ja eriti nii heitlikus Lähis-Idas? Venemaa on alati maailmakorra oluline osaline, ja paratamatult väga tormiliste arengute tõttu, kus need küsimused vastuse leiavad, ka potentsiaalne ähvardus maailmakorrale.

Ka Hiina on sunnitud kohanema maailmakorraga, mis on tema jaoks uus. Kahe aastatuhande vältel koondas Hiina impeerium teda ümbritseva maailma ühe keiserliku valitsuskepi alla. Tõsi küll, aegajalt lõi see valitsus kõikuma. Hiinas ei sõditud sugugi harvemini kui Euroopas, aga kuna need võitlused puhkesid enamasti keisrivõimule pürgivate rivaalide vahel, oli neil pigem kodusõja kui riikidevahelise sõja iseloom, ja varem või hiljem järgnes neile vältimatult mingi uue keskvõimu esiletõus.

Kuni üheksateistkümnenda sajandini polnud Hiinal kunagi ühtki naabrit, kes oleks suutnud tema domineerivat rolli vaidlustada, ja hiinlased ei osanud isegi kujutleda, et selline naaber võiks tekkida. Välismaised vallutajad küll kukutasid Hiina dünastiaid, kuid ainult selleks, et Hiina kultuuriga täielikult samastudes Keskmise kuningriigi traditsioone endist viisi jätkata. Hiina jaoks polnud riikide suveräänse võrdsuse mõistet üldse olemas; piiritaguseid inimesi peeti barbariteks ja neisse suhtuti kui maksukohustuslikesse sõltlastesse – just sellisena koheldi Pekingisse saabumisel esimest Briti saadikut. Hiina ei vaevunud omaenda suursaadikuid välismaale saatma, kuid pidas igati lubatavaks kasutada lähematest barbaritest jagusaamisel kaugemate barbarite abi. Ent see oli ainult kriisiolukordade lahendamise strateegia, mitte aga igapäevane operatiivne süsteem nagu Euroopa jõudude tasakaal, ega suutnud tekitada elukutseliste diplomaatide püsivat institutsiooni, mis on iseloomulik Euroopale. Pärast seda, kui Hiina üheksateistkümnendal sajandil Euroopa kolonialismi alandatud ohvriks langes, suutis ta alles hiljutises minevikus – pärast Teist maailmasõda – taas jalule tõusta, aga nüüd juba multipolaarses, tema ajaloo seisukohalt enneolematus maailmas.

Ka Jaapan katkestas kõik kontaktid välismaailmaga. Viiesaja aasta vältel, enne kui kommodoor Matthew Perry selle riigi uksed väevõimuga avas, ei suvatsenud Jaapan vaeva näha isegi mitte barbarite tasakaalustamisega üksteise arvel või sõltuvussuhete väljamõtlemisega, nagu hiinlased seda tegid. Välismaailmast isoleerituna pidas Jaapan au sees oma ainulaadseid kombeid, rahuldas oma militaarseid traditsioone kodusõdades ja rajas oma sisemise struktuuri kindlale veendumusele, et tema ainulaadne kultuur on välismõjudele ligipääsmatu, seisab sellest kõrgemal ja viimase võimalusena pigem purustab selle, kui võtab omaks.

Külma sõja ajal, kui Nõukogude Liit kujunes peamiseks ähvarduseks julgeolekule, suutis Jaapan ühtlustada oma välispoliitika Ameerikaga, mis asus tuhandete miilide kaugusel. Uus maailmakord kõigi oma lugematute väljakutsetega sunnib nii hiilgava minevikuga maad peaaegu kindlasti ümber hindama oma senist panust üheleainsale liitlasele. Kindlasti muutub Jaapan Aasia tasakaalu suhtes märksa tundlikumaks, kui seda saab olla Ameerika, mis asub hoopis teisel poolkeral ja peab vaatama kolmes suunas – üle Atlandi ookeani, üle Vaikse ookeani ja Lõuna-Ameerika poole. Hiina, Korea ja Kagu-Aasia omandavad Jaapani jaoks hoopis teise tähenduse kui Ühendriikide jaoks. Ja see juhatab Jaapani jaoks sisse senisest autonoomsema ja iseseisvama välispoliitika.

Mis puutub Indiasse, mis on nüüd esile tõusmas Lõuna-Aasia peamise suurriigina, siis tema välispoliitika on mitmeski mõttes Euroopa imperialismi hiilgeaegade jäänuk, mida mõjustavad muistsed kultuuritraditsioonid. Enne inglaste saabumist polnud subkontinenti aastatuhandete vältel kunagi valitsetud ühtse poliitilise üksusena. Briti kolonisatsioon toimus väikeste sõjaliste jõududega, sest algul nägi kohalik elanikkond selles vaid ühe vallutajatejõugu asendumist teisega. Kuid pärast ühtse valitsemissüsteemi sisseseadmist hakkasid Briti impeeriumi õõnestama needsamad rahvaliku valitsuse ja kultuurilise natsionalismi väärtused, mida ta ise oli Indiasse importinud. Sellegipoolest on India rahvusriigina veel uustulnuk. Hõivatuna oma tohutu elanikkonna toitmise muredest, surus India end külma sõja ajal blokiväliste riikide rühmitusse. Kuid koht rahvusvahelisel poliitilisel areenil, mis vastaks India suurusele, on tal õigupoolest veel sisse võtmata.

Seega tuleb möönda, et ühelgi olulisel maal, mis üheskoos peavad uue maailmakorra üles ehitama, pole tekkiva paljuriigilise süsteemiga seni õieti mingeid kogemusi. Veel mitte kunagi pole asutud uut maailmakorda looma nii paljudest erinevatest arusaamadest lähtudes ja nii globaalses ulatuses. Ja niisamuti pole ükski varasem maailmakord olnud sunnitud kohandama ajaloolise jõudude tasakaalu süsteemi tunnuseid ülemaailmse demokraatliku mõtteviisiga ja nüüdisaegse plahvatuslikult areneva tehnoloogiaga.

Tagasivaates näib, et kõigile rahvusvahelistele süsteemidele on vältimatult omane teatav sümmeetria. Kui nad on kord juba välja kujunenud, siis on raske ette kujutada, kuidas ajalooline areng teistsuguste valikute korral üldse oleks võinud kulgeda. Uue rahvusvahelise korra tekkides võib tal algul olla mitmeid alternatiivseid arenemisvõimalusi. Kuid iga tehtud valik piirab seni veel säilivate valikute hulka, ja kuna keerukus kahandab paindlikkust, on esimestel valikutel eriti otsustav tähtsus. See, kas rahvusvaheline kord kujuneb suhteliselt stabiilseks, nagu näiteks pärast Viini kongressi tekkinud süsteem, või ülimalt ebapüsivaks, nagu need süsteemid, mis sündisid Vestfaali ja Versailles’ rahulepingutest, oleneb asjaomaste ühiskondade oskusest lepitada julgeolekupoliitilisi kaalutlusi oma õiglustundega.

Neil kahel rahvusvahelisel süsteemil, mis osutusid kõige stabiilsemaks – Viini kongressist tulenenud maailmakorral ja Ühendriikide domineerimisel pärast Teist maailmasõda kujunenud süsteemil – oli üks suur eelis: nad tuginesid ühetaolistele arusaamadele. Viini kongressi riigimehed olid aristokraadid, kes tõlgendasid puutumatuid väärtusi ühtviisi ja suutsid põhialustes kokku leppida; Ameerika juhid, kes kujundasid sõjajärgse maailma, esindasid erakordselt koherentset ja elujõulist pärimust.

Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutada on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele kui eesmärkide põhjendamisele. Need riigimehed saavutavad väljapaistva positsiooni tänu omadustele, mida pole edukaks valitsemiseks üldse tingimata vaja ja mis veel vähem sobivad rahvusvahelise korra ülesehitamiseks. Ja ainus paljuriigilise süsteemi loomisel kasutatav eeskuju on loodud läänemaises ühiskonnas, mis võib-olla pole paljudele asjaosalistele vastuvõetav.

Kuid kui me tahame mõista neid väljakutseid, mida nüüdisaeg riigimeestele esitab, siis on ainsaks eeskujuks, kust õppust võtta, ikkagi vaid paljudest riikidest koosnevate varasemate maailmakordade tõus ja langus – alates Vestfaali rahust kuni meie päevadeni välja. Ajaloo uurimine ei paku käsiraamatusse koondatud juhtnööre, mida võiks masinlikult rakendada; ajalugu õpetab analoogia kaudu, aitab valgustada võrreldavate olukordade tõenäolisi tagajärgi. Ent iga põlvkond peab ise enda jaoks määratlema, millised olukorrad on tegelikult võrreldavad.

Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigmehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. Analüütik võib selgele järeldusele jõudmiseks kulutada nii palju aega, kui iganes vajab; riigimehe peamiseks probleemiks on aja halastamatu surve. Analüütik ei riski millegagi. Kui tema järeldused osutuvad vääraks, võib ta rahumeeli asuda uut uurimust kirjutama. Riigimees tohib mõistatada ainult üks kord; tema eksimused pole heastatavad. Analüütikule on kättesaadavad kõik faktid; tema üle otsustatakse vastavalt tema vaimsetele võimetele. Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsuseid teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, lähtuvalt sellest, kui arukalt ta suutis paratamatute muutustega toime tulla, ja eelkõige lähtuvalt sellest, kui hästi tal õnnestus vältida sõda. Ja siit tuleneb tõdemus: uurides riigimeeste tegevust maailmakorra probleemide lahendamisel, uurides, mis neil õnnestus ja mis luhtus ja miks, ei jõua me küll tänapäeva diplomaatia mõistmisel lõplikule selgusele, aga algust oleme sellega võib-olla siiski teinud.