Читать книгу Diplomaatia - Henry Kissinger - Страница 7

See, mida ajaloolased tänapäeval kirjeldavad kui Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi, tekkis seitsmeteistkümnendal sajandil, kui lõplikult kokku varises keskaegne püüdlus kõikehõlmavuse poole – kõikehõlmavus aga oli niisugune arusaamine maailmakorrast, kus sulasid kokku Rooma impeeriumi ja katoliku kiriku traditsioonid. Maailmakorda nähti taevariigi vastupeegeldusena. Nii nagu taevas valitses üksainus Jumal, nii pidi ka ilmalikku maailma valitsema üks keiser ja kõikehõlmavat kirikut üks paavst.

Lähtudes niisugusest nägemusest, koondati feodaalsed Saksa ja Põhja-Itaalia riigid Püha Rooma keisri valitsuse alla. Veel seitsmeteistkümnenda sajandi alguses jätkus sellel keisririigil jõudu domineerida kogu Euroopa üle. Prantsusmaa, mille piir oli Reini jõest tükk maad lääne pool, ja Inglismaa olid selle keisririigi suhtes perifeersed riigid. Kui Püha Rooma keisril oleks kunagi õnnestunud kehtestada keskne kontroll kõigi territooriumide üle, mis teoreetiliselt tema jurisdiktsiooni alla käisid, siis oleksid tema suhted Lääne-Euroopa riikidega võinud kujuneda samasuguseks nagu Hiina Keskmise kuningriigi suhted oma naabritega, Prantsusmaa oleks sel juhul olnud võrreldav Vietnami või Koreaga ja Inglismaa Jaapaniga.

Kuid peaaegu kogu keskaja vältel ei suutnud Püha Rooma keiser õieti kordagi saavutada niisuguse tsentraliseerituse taset. Üheks põhjuseks oli piisavate transpordi- ja sidesüsteemide puudumine, mis tegi nii laialdaste territooriumide kokkusidumise raskeks. Kuid kõige olulisem põhjus seisnes selles, et Püha Rooma keisririik otsustas lahutada kiriku hierarhia valitsemishierarhiast. Erinevalt vaaraost või Rooma tseesarist ei omistatud Püha Rooma riigi valitsejale jumalikke atribuute. Kõikjal peale Lääne-Euroopa, isegi idakiriku võimu alla jäänud territooriumidel, olid religioon ja riigivalitsemine selles mõttes ühitatud, et nii ühes kui teises sõltus võtmepositsioonide täitmine keskvõimust; kirikuvõimudel polnud ei vahendeid ega autoriteeti sellise autonoomse positsiooni saavutamiseks, mida läänemaailma kristlus endale nõudis kui mingit täiesti loomulikku õigust.

Lääne-Euroopas lõi paavsti ja keisri potentsiaalne, aga aeg-ajalt ka tegelik vastasseis soodsad tingimused konstitutsionalismi väljakujunemiseks ja võimude lahutamiseks, mis omakorda on tänapäevase demokraatia vundament. Nii avanes paljudel feodaalsetel valitsejatel võimalus nõuda vastutulekut mõlemalt võistlevalt poolelt. See omakorda viis killunenud Euroopa väljakujunemisele – sünnitas hertsogkondade, krahvkondade, linnriikide ja piiskopkondade kireva lapiteki. Ehkki kõik feodaalisandad olid teoreetiliselt keisri vasallid, talitasid nad tegelikult nii, nagu neile meeldis. Keisrikroonile pretendeerisid mitmed dünastiad ja autoriteetne keskvõim peaaegu lakkas olemast. Keisrid küll säilitasid muistse nägemuse kõikehõlmavast ülemvalitsusest, kuid neil polnud vähematki võimalust seda nägemust realiseerida. Euroopa perifeerias keeldusid Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania Püha Rooma keisririigi autoriteeti tunnistamast, kuigi jäid endiselt katoliku kiriku rüppe.

Alles siis, kui Habsburgide dünastia viieteistkümnendal sajandil keisrikrooni peaaegu püsivalt enda valdusse sai ja ettenägelike abielude kaudu kindlustas endale Hispaania krooni ja sellega kaasnevad tohutud ressursid, söandas Püha Rooma keiser hakata oma universaalseid pretensioone poliitiliseks süsteemiks sepistama. Kuueteistkümnenda sajandi esimesel poolel suutis keiser Karl V keiserlikku autoriteeti sel määral taastada, et hakkas juba kangastuma Kesk-Euroopa impeerium, mis hõlmanuks kogu tänapäeva Saksamaa, Austria, Põhja-Itaalia, Tšehhi vabariigi, Slovakkia, Ungari, Ida-Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi – potentsiaalselt nii domineeriva grupeeringu, mille olemasolul poleks mingi Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi tekkimine enam kõne allagi tulnud.

Just sel hetkel nurjas aga paavstivõimu nõrgenemine reformatsiooni tagajärjel hegemoonilise Euroopa impeeriumi väljavaate. Oma tugevuse aegadel oli paavstivõim vaevanud Püha Rooma keisrit nagu okas ihus, ohustanud teda hirmuäratava rivaalina. Kuid kuueteistkümnendal sajandil, olgugi juba hääbuvana, osutus paavstivõim impeeriumi aatele lausa hukatuslikuks. Keisrid ihkasid nii iseenda kui teiste silmis olla Jumala tööriist maa peal. Kuueteistkümnendal sajandil aga ei suhtutud protestantlikes maades keisrisse mitte enam kui Jumala tööriistasse, vaid kui Viini sõjapealikusse, kes on lahutamatult seotud manduva paavstiga. Reformatsioon andis mässulistele vürstidele nii usu kui poliitika vallas senisest palju suurema tegevusvabaduse. Nende lahkulöömine Roomast oli lahkulöömine religioossest kõikehõlmavusest; nende vürstide võitlus Habsburgide soost keisriga näitas, et nad ei pea vasallisuhteid keisriga enam mingiks religioosseks kohustuseks.

Pärast ühtsusekontsepti kokkuvarisemist hakati esiletõusvates Euroopa riikides mõistma, et neil on oma ketserluse õigustamiseks ja oma suhete korraldamiseks tarvis mingit uut juhtprintsiipi. Ja nad leidsid selle raison d’état’ ja jõudude tasakaalu mõistetes. Need kaks asja sõltusid teineteisest. Raison d’etat ütles, et riigi heaolu õigustab kõiki vahendeid, mida selle edendamiseks ka iganes kasutatakse; keskaegse universaalse kõlbluse mõiste asemele astus rahvuslik huvi. Jõudude tasakaal hülgas ammuse igatsuse kõikehõlmava monarhia järele ja pakkus selle asemele lohutava kujutluse, et ehk küll kõik riigid omal käel oma isekaid huvisid taga ajavad, aitavad nad mingil seletamatul kombel sellega ometi kaasa kõigi ühisele julgeolekule ja edukäigule. Niisuguse uue lähenemisviisi kõige varasem ja kõige hõlmavam formuleering pärineb Prantsusmaalt, mis oli ühtlasi ka üks Euroopa esimesi rahvusriike. Prantsusmaa oli see maa, millele Püha Rooma keisririigi taaselustumine tõotas kõige rohkem kahju teha: moodsat terminoloogiat kasutades ähvardas teda keisririigi külje all finlandiseerumise oht. Kui religioossed pidurid nõrgenesid, püüdis Prantsusmaa ära kasutada rivaliteeti, mis reformatsiooni toimel oli tema naabrite vahel tekkinud. Prantsusmaa valitsejad mõistsid, et Püha Rooma keisririigi jätkuv nõrgenemine (ja seda enam tema lagunemine) suurendab Prantsusmaa julgeolekut ja annab hea õnne korral ka võimaluse ida suunas laieneda.

Niisuguse Prantsuse poliitika peamine elluviija oli üks raskelt kujuteldav tegelane, ise kirikuvürst, Armand Jean du Plessis, kardinal de Richelieu, Prantsusmaa peaminister aastast 1624 kuni 1642. Kuuldes kardinal de Richelieu surmast, olevat paavst Urbanus VIII öelnud: „Kui Jumal on olemas, siis on kardinal Richelieu hingel paljugi niisugust, mille eest tuleb vastust anda. Kui mitte… siis on ta elanud saavutusterikast elu.”⁵⁸ See kahemõtteline epitaaf küllap oleks meeldinud riigimehele, kes saavutas tohutu palju, jättes oma ajastu vagad veendumused tähele panemata, tallates need lausa jalge alla.

Vähesed riigimehed on ajalookäigule nii sügavat mõju avaldanud. Richelieu on uusaegse riikide süsteemi isa. Tema kuulutas välja raison d’état’ mõiste ja kasutas seda armutult oma kodumaa hüvanguks. Tema patronaaži all astus raison d’etat Prantsuse poliitika igapäevase juhtprintsiibina keskaegse universaalsete kõlbeliste väärtuste põhimõtte asemele. Algul püüdis ta lihtsalt tõkestada Habsburgide ülevõimu Euroopas, kuid lahkudes jättis ta maha pärandi, mis tervelt kahe sajandi vältel kannustas tema järglasi Prantsusmaad Euroopas esikohale tõstma. Nende lootuste luhtumisest sündiski jõudude tasakaal, algul üksnes kui elu tõsiasi, hiljem aga juba kui rahvusvaheliste suhete korraldamise süsteem.

Richelieu astus ametisse 1624. aastal, kui Habsburgide soost Püha Rooma keiser Ferdinand II parajasti üritas elustada katoliiklikku kõikehõlmavust, välja juurida protestantismi ja allutada Kesk-Euroopa valitsejaid keiserlikule kontrollile. See protsess, niinimetatud vastureformatsioon, viis sõjani, mida hakati hiljem nimetama Kolmekümneaastaseks sõjaks; sõda puhkes Kesk-Euroopas 1618. aastal ja kujunes üheks kõige jõhkramaks ja laastavamaks sõjaks inimkonna ajaloos.

1618. aastaks olid saksakeelsed Kesk-Euroopa alad, millest suurem osa kuulus Püha Rooma keisririiki, jagunenud kaheks relvastatud vaenuleeriks – protestantideks ja katoliiklasteks. Samal aastal pandi süütenöörile, mis sõjategevuse vallandas, Prahas tuli otsa, ja peagi levis konflikt üle kogu Saksamaa. Sedamööda, kuidas Saksamaa vähehaaval verest tühjaks jooksis, langesid sealsed vürstiriigid aina hõlpsamini välismaiste sissetungijate saagiks. Peagi raiusid Taani ja Rootsi sõjaväed endale mõõgaga läbi Kesk-Euroopa teed ja lõpuks liitus üldise lööminguga ka Prantsuse armee. Kui sõda 1648. aastal lõppes, oli Kesk-Euroopa laastatud ja Saksamaa rahvastik peaaegu kolmandiku võrra kahanenud. Selle traagilise konflikti möllus sulandas kardinal Richelieu Prantsuse välispoliitikasse raison d’état’ põhimõtte – põhimõtte, mille ka teised Euroopa riigid järgmisel sajandil omaks võtsid.

Kirikuvürstina oleks Richelieu pidanud tervitama Ferdinandi püüdeid ortodoksliku katoliikluse taastamiseks. Kuid Richelieu seadis Prantsusmaa rahvuslikud huvid kõigist religioossetest huvidest kõrgemale. Tema kui kardinali kutsumus ei takistanud teda mõistmast, et Habsburgide üritus katoliku usku taas maksma panna on geopoliitiliseks ähvarduseks Prantsusmaa julgeolekule. Tema ei näinud selles mitte religioosset aktsiooni, vaid hoopis Austria poliitilist manöövrit valitseva positsiooni saavutamiseks Kesk-Euroopas, mis omakorda oleks pannud Prantsusmaa teisejärgulise riigi rolli.

Richelieu hirmud olid omajagu põhjendatud. Pealiskaudnegi pilk Euroopa kaardile näitab, et toonast Prantsusmaad piirasid igast küljest Habsburgide territooriumid: lõunas Hispaania; kagus Põhja-Itaalia linnriigid, mis olid enamasti Hispaania võimu all; idas Franche-Comté (tänapäeval territoorium, mis jääb Lyonist ja Savoiast ida poole), kus samuti võimutsesid hispaanlased, ja põhjas Hispaania Madalmaad. Neid väheseid piirilõike, mida ei valitsenud Habsburgid, kontrollis sama suguvõsa Austria haru. Lotringi hertsogkond oli vasallisuhetes Austria Püha Rooma keisriga, samuti strateegiliselt tähtsad piirkonnad Reini ääres, mis on tänapäeval tuntud kui Elsass. Oli karta, et kui ka Põhja-Saksamaa Habsburgide valitsuse alla langeb, muutub Prantsusmaa Püha Rooma keisririigiga võrreldes ohtlikult nõrgaks.

Richelieule pakkus vähe lohutust asjaolu, et Prantsusmaad sidus Hispaania ja Austriaga ühine katoliku usk. Otse vastupidi – just nimelt vastureformatsiooni võitu oligi Richelieu kindlalt otsustanud ära hoida. Ajades poliitikat, mida tänapäeval kindlasti nimetataks rahvusliku julgeoleku huvide kaitsmiseks ja mis tollal – esimest korda – sai tuntuks kui raison d’état, oli Richelieu valmis liituma protestantlike valitsejatega ja ära kasutama lõhet Kõikehõlmavas Kirikus.

Kui Habsburgide soost keisrid oleksid mänginud samade reeglite järgi või mõistnud parajasti kujuneva raison d’état’ maailmapoliitilist tähendust, küllap nad oleksid siis ka taibanud, kui hea võimalus neil oli saavutada täpselt seda, mida Richelieu kõige enam kartis – Austria esiletõusu ja Püha Rooma keisririigi valitsevat positsiooni Euroopa mandril. Kuid sajandite vältel olid Habsburgide vaenlased osanud alati ära kasutada dünastia paindumatust taktikaliste vajadustega kohanemisel ja ajaloosuundumuste mõistmisel. Habsburgidest valitsejad olid põhimõttekindlad mehed. Oma veendumuste arvel olid nad valmis kompromisse tegema üksnes lüüasaamise korral. Ja selle poliitilise odüsseia alguses olid nad halastamatu kardinali mahhinatsioonide suhtes seetõttu täiesti kaitsetud.

Richelieu lihtsameelne ohver keiser Ferdinand II polnud vististi iial kuulnudki, et on olemas niisugune mõiste nagu raison d’état. Ja isegi kui oli, oleks ta selle hukka mõistnud kui pühaduseteotuse, sest tema pidas oma ilmalikuks missiooniks üksnes Jumala tahtmise täideviimist, ning oma Püha Rooma keisri tiitlis rõhutas ta alati sõna „püha”. Iial poleks ta olnud valmis möönma, et jumalikke eesmärke võib taotleda ka mitte päris kõlbeliste vahenditega. Talle ei tulnud pähegi sõlmida leppeid protestantlike rootslaste või muhameedlike türklastega, kardinal aga pidas niisuguseid samme enesestmõistetavaks. Ferdinandi nõunik jesuiit Lamormaini iseloomustas keisri seisukohti nii:

Oma suures tarkuses mõistis ta algusest peale hukka kogu selle võltsi ja korrumpeerunud poliitika, mis on meie päevil nii laialt levinud. Tema oli seisukohal, et nendega, kes niisugust poliitikat ajavad, pole võimalik kokkuleppele jõuda, sest vale on nende igapäevane tööriist, nad moonutavad Jumala tahet ja religiooni. Oleks täielik sõgedus arvata, et kuningriiki, mis on Jumala enese and, on võimalik kindlustada Jumalast neetud vahenditega.⁵⁹

Valitseja, kes oli end sidunud nii absoluutsete väärtustega, mõistagi ei võinud läbirääkimistel kompromissi otsida, kohandumisest rääkimata. 1596. aastal, olles veel ertshertsog, kuulutas Ferdinand: „Ennemini suren, kui teen usuküsimustes sektantidele järeleandmisi.”⁶⁰ Impeeriumi õnnetuseks pidas ta tõesti sõna. Kuna Jumala tahtmise täitmine oli tema jaoks tähtsam kui impeeriumi käekäik, pidas ta protestantismi purustamist oma pühaks kohuseks, ehkki teatav sobitumine sellega oleks ilmselt tema huvisid paremini teeninud. Tänapäevastes terminites oli ta lihtsalt fanaatik. Keisri uskumusi illustreerivad kõige paremini ühe tema nõuniku Caspar Scioppiuse sõnad: „Häda kuningale, kes teeb end kurdiks Jumala häälele, mis kutsub teda ketsereid tapma. Sa ei pea sõda pidama mitte iseenda, vaid Jumala pärast.” (Bellum non tuum, sed Dei esse statuas.)⁶¹ Ferdinandi meelest oli riik olemas selleks, et teenida religiooni, mitte vastupidi: „Riigiasjades, mis on meie püha usutunnistuse seisukohast nii tähtsad, ei saa me siiski alati lähtuda inimlikest kaalutlustest; pigem peame lootma… Jumala peale… ja usaldama ainuüksi Teda.”⁶²

Richelieu käsitas Ferdinandi usku kui strateegilist väljakutset. Ehkki ta ise oli eraisikuna usklik, määratles ta oma ministrikohustusi täiesti ilmalikes terminites. Hingeõnnistus võis küll olla tema isiklik eesmärk, kuid riigimees Richelieu vaatevinklist oli see kõrvalise tähtsusega. „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus,” ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästeta, ei päästeta teda kunagi.”⁶³ Teiste sõnadega – riike ei oota õiglaste tegude eest tasu ei selles ega teises ilmas; nende ainsaks hüvituseks on piisav jõud, et teha seda, mis on vajalik.

Richelieu poleks mingi hinna eest lasknud käest kuldset võimalust, mis avanes Ferdinandile üheteistkümnendal sõja-aastal 1629. Protestantlikud vürstid avaldasid valmisolekut leppida Habsburgide poliitilise domineerimisega, tingimusel, et nad saavad vabal valikul oma usku teenida ja säilitavad reformatsiooni käigus hõivatud kiriku maad. Kuid Ferdinand polnud nõus oma usulisi veendumusi poliitilistele vajadustele allutama. Ta keeldus sobingust, mis oleks tähendanud hiilgavat võitu ja impeeriumi kestmise tagatist, ning otsustades protestantliku ketserluse lõplikult välja juurida, avaldas ta restitutsiooniedikti, mis nõudis protestantlikelt valitsejatelt kõigi pärast 1555. aastat kirikult anastatud maade tagastamist. See oli vaimustusetuhina võit otstarbekohasuse üle, klassikaline näide juhtumist, kus usk tühistab omakasupüüdlikud poliitilised kalkulatsioonid. Ja see kuulutas heitlust elu ja surma peale.

Kui Richelieule kord juba niisugused kaardid kätte anti, otsustas ta sõda pikendada, kuni Kesk-Euroopa on verest tühjaks jooksnud. Samas keeldus ta ka sisepoliitilistes küsimustes kuulamast religioosse südametunnistuse manitsusi. 1629. aastal garanteeris ta Alais’ armuediktiga Prantsuse protestantidele usuvabaduse, täpselt selle vabaduse, mille keelamise nimel keiser Saksa vürstidega sõdis. Säästes omaenda maad siseheitlustest, mis laastasid Kesk-Euroopat, võttis Richelieu nõuks rakendada Ferdinandi usuline fanatism Prantsusmaa rahvuslike huvide teenistusse.

Habsburgist keisri suutmatus mõista omaenda rahvuslikke huvisid – ja koguni niisuguse mõiste põhimõtteline eitamine – andis Prantsusmaa peaministrile võimaluse toetada ja subsideerida Saksa protestantlike vürstide võitlust Püha Rooma keisri vastu. Protestantlike vürstide vabaduste kaitsmine nende võitluses Püha Rooma keisri tsentraliseerivate püüdluste vastu oli ühe Prantsuse prelaadi ja tema katoliikliku Prantsuse kuninga jaoks täiesti ennekuulmatu roll. Tõsiasi, et üks kirikuvürst finantseeris Rootsi protestantlikku kuningat Gustav Adolfit sõjas Püha Rooma keisri vastu, tõi kaasa niisama revolutsioonilisi tagajärgi nagu Prantsuse revolutsiooni mullistused sada viiskümmend aastat hiljem.

Ajastul, kus ikka veel domineeris usuline õhin ja ideoloogiline fanatism, kerkis kiretu, kõlbelistest imperatiividest vabastatud välispoliitika võimsalt esile, umbes nii nagu Alpide lumine tipp liivakõrbes. Richelieu tahtis teha lõpu olukorrale, milles tema nägi Prantsusmaa sissepiiramise püüdu, tahtis välja kurnata Habsburgide jõu ja takistada suurvõimu teket Prantsusmaa piiri taga – iseäranis Saksamaa-poolse piiri taga. Liitusid sõlmides oli tema ainsaks kriteeriumiks nende vastavus Prantsusmaa huvidele, ja sellest lähtudes valis ta oma esimesteks partneriteks protestantlikud riigid ja hiljem koguni islamliku Ottomani impeeriumi. Sõdijate väljakurnamiseks ja sõja venitamiseks subsideeris Richelieu oma vaenlaste vaenlasi, andis pistist, õhutas mässusid ja lasi käiku hämmastavalt mitmekülgse dünastiliste ja legaalsete argumentide arsenali. Ta saavutas nii hiilgavat edu, et 1618. aastal alanud sõda venis aastakümnete kaupa, kuni ajalugu teda enam teistmoodi nimetada ei osanudki kui kestvuse järgi – Kolmekümneaastane sõda.

Prantsusmaa vaatas Saksamaa laastamist kõrvalt kuni 1635. aastani, kui täielik kurnatus näis taas kord ennustavat vaenutegevuse lõppu ja kompromissrahu. Richelieu aga polnud mingist kompromissist huvitatud, kuni Prantsusmaa kuningas polnud Habsburgist keisriga jõu poolest võrdseks saanud ja soovitavalt temast tugevamaks muutunud. Selle eesmärgi saavutamiseks veenis Richelieu oma kuningat, et Prantsusmaal tuleb seitsmeteistkümnendal sõja-aastal protestantlike vürstide poolel löömingusse sekkuda – otsimata muud õigustust kui Prantsusmaa kasvavate jõudude mängupanek soodsal hetkel:

Kui te olete ilmutanud erakordset ettevaatlikkust, kammitsedes oma riigile vaenulikke jõude kümne aasta vältel üksnes oma liitlasjõudude abil ja kätt pigem taskusse pistes kui mõõka haarates, siis nüüd, kus teie liitlased ei suuda ilma teieta enam vastu panna, näitate avalikult sõtta astudes üles julgust ja suurt tarkust; see näitab, et oma kuningriigi rahu valvates olete käitunud nagu ettenägelik peremees, kes on küll suure hoolega raha kogunud, aga samas teab ka, kuidas seda kulutada. … ⁶⁴

Raison d’état’ poliitika edukus sõltub eelkõige oskusest hinnata jõudude vahekorda. Kõikehõlmavaid väärtusi defineeritakse tunnetuslikult ja nad ei vaja pidevat ümberhindamist; see pole nende olemusega üldse kooskõlas, kuid jõudude piiri määratlemine nõuab kogemuse ja inspiratsiooni koostööd, lakkamatut kohanemist muutuvate oludega. Teoreetiliselt peaks jõudude tasakaal muidugi olema välja arvutatav; tegelikult aga on selle realistlik analüüs osutunud äärmiselt keeruliseks. Ja koguni veel keerulisem on sinu enda kalkulatsioonide kooskõlastamine teiste riikide vastavate arvestustega, mis ometi on rahuldavalt toimiva jõudude tasakaalu eeltingimus. Tavaliselt jõutakse tasakaalu olemuse suhtes konsensusele üksnes perioodiliselt puhkevate konfliktide kaudu.

Richelieu ei kahelnud hetkekski oma suutlikkuses selle ülesandega toime tulla, olles sügavalt veendunud, et abinõude ja eesmärkide vahekorda saab peaaegu matemaatilise täpsusega välja rehkendada. Oma „Poliitilises Testamendis” kirjutas ta: „Loogika nõuab, et asi, mida on vaja toetada, ja jõud, mis seda toetab, oleksid geomeetriliselt võrdelised.”⁶⁵ Saatus oli temast teinud kirikuvürsti; veendumused aga tegid ta niisuguste ratsionalistide mõttekaaslaseks nagu Descartes ja Spinoza, kes leidsid, et inimtegevusi on võimalik teaduslikult kaardistada. Soodsad asjaolud andsid talle võimaluse rahvusvahelist korda oma kodumaa tohutuks kasuks ümber kujundada. Vähemalt seekord oli riigimehe enesehinnang täpne. Richelieu vahe mõistus oli tema eesmärkide vääriline, kuid ei tema – ega tema ideed – poleks võidule pääsenud, kui ta poleks osanud valida strateegiale vastavat taktikat.

Nii uudne ja nii küüniline doktriin pidi paratamatult välja kutsuma vasturünnakuid. Kuigi jõudude tasakaalu doktriin pääses hilisematel aegadel jäägitult valitsema, riivas see valusalt universalistlikku pärimust, mille aluseks oli kõlblusseaduste prioriteet. Üks kõige markantsemaid kriitikuid oli kuulus õpetlane Jansenius, kes ründas kõigist kõlbelistest kütketest valla päästetud poliitikat:

Kas nad tõesti usuvad, et ilmalik üürike riik kaalub üles usu ja kiriku? … Kas peab Kõige Kristlikum Kuningas tõesti arvama, et oma riigi juhtimise ja valitsemise kõrval pole olemas midagi, mis sunniks teda laiendama ja kaitsma tema Issanda, Jeesuse Kristuse riiki? … Kas ta tõesti julgeb Jumalale öelda: Pigem hääbugu ja hävinegu Sinu vägevus ja hiilgus ja usk, mis manitseb inimesi Sind kummardama, – peaasi, et minu riik on kaitstud ja ohtudest prii?⁶⁶

See muidugi oligi täpselt seesama sõnum, mida Richelieu tahtis saata oma kaasaegsetele ja nähtavasti ka oma Jumalale. Tema poolt läbiviidud revolutsiooni radikaalsust aitab veelgi paremini hinnata asjaolu, et väide, mis kriitikute meelest oli reductio ad absurdum (argument, mis oma täieliku kõlvatuse ja ohtlikkuse tõttu iseennast kummutab), osutus tegelikult Richelieu mõtete ülitabavaks kokkuvõtteks. Kuningliku valitsuse peaministrina asetas ta raison d’état’, oma teed valgustava majaka, nii religioonist kui kõlblusest kõrgemale.

Ilmekalt demonstreerides, kui hästi nad on oma õpetaja küünilised meetodid omandanud, pöörasid Richelieu kaitsjad kriitikute argumendi selle autorite vastu. Nad väitsid, et just selline poliitika, mis isekalt kaitseb rahvuslikke huvisid, kajastab kõige kõrgemaid kõlblusprintsiipe; eetiliste põhimõtetega ei olevat vastuolus mitte Richelieu, vaid tema kriitikute argumentatsioon.

Richelieu poliitika formaalne õigustamine jäi kuninglikule administratsioonile lähedal seisva õpetlase Daniel de Priezaci ülesandeks, kelle sulge peaaegu kindlasti juhtis kardinal ise. Klassikalises machiavellilikus stiilis lükkas Priezac tagasi väited, nagu teeks Richelieu sellega surmapattu, ajades poliitikat, mis pealtnäha soodustab ketserluse levikut. Tema väitel riskisid oma hingeõnnistusega hoopiski Richelieu kriitikud. Kuna Prantsusmaa oli Euroopa katoliiklike riikide hulgas kõige puhtam ja vagam, siis teenis Richelieu Prantsusmaa huvisid, teenides ühtlasi ka katoliku usu huvisid.

Priezac ei seletanud lähemalt, mismoodi ta õieti oli jõudnud järeldusele, et Prantsusmaad on õnnistatud sellise ainulaadse usulise missiooniga. Kuid igatahes järeldus tema lähte-eeldusest, et Prantsuse riigi tugevdamine on katoliku kiriku heaolu kindlustamiseks vajalik; ja seetõttu oli Richelieu poliitika kõige kõrgemal määral kõlbeline. Habsburgide sissepiiramispoliitika tähendas ju nii suurt ohtu Prantsusmaa julgeolekule, et piiramisrõngas tuli igal juhul murda, ja see omakorda õilistas iga vahendit, mida Prantsuse kuningas selle ülimalt kõlbelise eesmärgi taotlemisel pidas vajalikuks rakendada.

Ta taotleb rahu sõja abil, ja kui selles sõjas juhtub midagi, mis tema soovidega kokku ei lähe, siis pole see mitte teadlik kuritegu, vaid paratamatu vajadus, mille seadused on ülimalt karmid ja käsud äärmiselt halastamatud. … Sõda on õiglane siis, kui sõjakäigule asutakse õiglaste kavatsustega. … Ja seepärast tuleb siin esmajärjekorras arvestada püstitatud eesmärki, mitte selle saavutamise abinõusid. … See, kes tahab tappa süüdlasi, valab mõnikord kogemata ka süütute verd.⁶⁷

Seega – ilma üleliigsete sõnakeerutusteta – eesmärk pühitseb abinõu.

Veel üks Richelieu kriitik Mathieu de Morgues süüdistas kardinali religiooniga manipuleerimises „vanade roomlaste kombel, nagu on näidanud teie õpetaja Machiavelli: teiegi vormite seda oma tahtmist mööda… seletades seda ja kasutades seda parajasti nii palju, kui see teie plaanidele kaasa aitab”.⁶⁸

De Morgues’i kriitika oli niisama asjakohane kui Janseniuse oma ja niisama ebaefektiivne. Richelieu oli just selline manipuleerija, kellena teda kirjeldati, ja kasutas religiooni täpselt osutatud viisil. Kahtlemata oleks ta võinud vastata, et ta lihtsalt analüüsib maailma sellisena, nagu see on, paljuski samamoodi kui Machiavelli. Nagu Machiavellile, nii oleks temalegi rohkem meeldinud kõlblustundlikum maailm, kuid ta oli veendunud, et ajalugu hindab tema riigimehetööd selle järgi, kui osavalt ta suutis ära kasutada tingimusi ja tegureid, millest ta oli sunnitud lähtuma. Hinnates riigimehi selle järgi, mil määral neil on õnnestunud saavutada nende enda poolt püstitatud eesmärke, tuleb kahtlemata möönda, et Richelieu on tänapäevani üks uusaja ajalugu kõige enam viljastanud tegelasi. Sest pärast teda oli maailm sootuks teistsugune kui enne teda, ja tema lükkas käima poliitika, mida Prantsusmaal jätkati tervelt kolme sajandi vältel.

Nii juhtus, et Prantsusmaa tõusis juhtivaks riigiks Euroopas ja laiendas tohutult oma territooriumi. Pärast Vestfaali rahu, mis 1648. aastal lõpetas Kolmekümneaastase sõja, kujunes raison d’état järgmise saja aasta jooksul Euroopa diplomaatia juhtprintsiibiks. Lugupidamine, millega hilisemate aegade riigimehed Richelieusse suhtusid, nagu ka unustus, kuhu paratamatult langes tema oponent Ferdinand II, poleks kindlasti üllatanud kardinali, kes küll iial ei hellitanud mingeid illusioone – ka mitte iseenda suhtes. „Riigiasjade ajamisel võib tõdeda,” kirjutas Richelieu oma „Poliitilises Testamendis”, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli ka õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valdavalt valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole mitte eksiteel.”⁶⁹ Seda maksiimi on vahepealsed sajandid aruharva suutnud vaidlustada.

Kesk-Euroopa ajaloole avaldas Richelieu tegevus Prantsusmaa suursaavutustega võrreldes otse vastupidist mõju. Richelieu pelgas ühendatud Kesk-Euroopat ja takistas igati selle sündi. Väga tõenäoliselt lükkas ta Saksamaa ühendamise kahe sajandi võrra edasi. Kolmekümneaastase sõja algperioodi võib vaadelda kui Habsburgide püüdu täita Saksamaa dünastiliste ühendajate rolli – üsnagi samamoodi kujunes Inglismaa rahvusriigiks ühe normanni dünastia hooldusel ja paar sajandit hiljem järgis Prantsusmaa tema eeskuju Kapetingide valitsuse all. Richelieu nurjas Habsburgide ürituse ja Püha Rooma keisririik jagati ära rohkem kui kolmesaja suveräänse valitseja vahel, kellest igaüks võis vabalt ajada iseseisvat välispoliitikat. Saksamaa ei suutnud rahvusriigiks kujuneda; dünastilistesse pisitülidesse mässituna pöördus ta iseendasse. Selle tagajärjel ei tekkinud Saksamaal rahvuslikku poliitilist kultuuri ja maa tardus lubjastunud provintsialismi, millest ta suutis välja rabelda alles üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole, kui Bismarck riigi ühendas. Saksamaa muudeti lahinguväljaks enamikus Euroopa sõdades, mida omakorda sageli vallandas Prantsusmaa, ning jäeti Euroopa meretaguse kolonisatsiooni esimeses laines kõrvale. Kui Saksamaa lõpuks siiski ühines, oli ta oma rahvuslike huvide määratlemisel nii vilumatu, et see tõi kaasa mitmedki käesoleva sajandi kõige hullemad tragöödiad.

Kuid jumalad võtavad inimesi sageli karistada nende soovide liiga täieliku täitmisega. Kardinali analüüs, et vastureformatsiooni edu teeks Prantsusmaast järjest tsentraliseerituma Püha Rooma keisririigi ripatsi, oli peaaegu kindlasti õige – eriti kui oletada, nagu ta kindlasti oletaski, et kätte oli jõudnud rahvusriigi ajastu. Aga kui wilsonliku idealismi nemesiseks on kuristik aadete ja reaalsuse vahel, siis raison d’état’ nemesiseks on sellega ülepingutamine – välja arvatud ainult meistri käes, ja usutavasti isegi siis.

Sest Richelieu raison d’état’ mõiste ei sisaldanud mingit automaatset piirangumehhanismi. Kui kaugele võib riigi huvide teenimisel üldse minna? Kui palju sõdu tuleb julgeoleku saavutamiseks pidada? Wilsoni idealismis, mis kuulutab poliitilist omakasupüüdmatust, peitub pidev oht, et riigi huvid jäetakse hooletusse; Richelieu raison d’état’ needuseks aga on tours de force. Just see tabaski Prantsusmaad pärast Louis XIV troonileastumist. Richelieu oli Prantsusmaa kuningatele pärandanud võimsa riigi, mille naabriteks olid nõrk ja killustatud Saksamaa ja manduv Hispaania. Kuid Louis XIV-le ei andnud julgeolek meelerahu; tema nägi selles uute vallutuste võimalust. Ülemäärase huviga riigi huve teenides viis Louis XIV ärevusse kogu Euroopa ja andis tõuke Prantsuse-vastase koalitsiooni tekkimiseks, mis lõpuks kõik tema plaanid nurja ajas.

Sellegipoolest oli Prantsusmaa kahesaja aasta jooksul pärast Richelieud Euroopa mõjuvõimsaim riik, ja on tänapäevani jäänud oluliseks teguriks rahvusvahelises poliitikas. On vähe riigimehi, kelle saavutusi võib sellega võrrelda. Kuid Richelieu kõige hiilgavamad edusammud langevad siiski ajastusse, kus ta oli ainus riigimees, kes suutis keskaja kõlbelised ja usulised kammitsad üle parda heita. Richelieu järglased aga olid paratamatult sunnitud opereerima süsteemis, kus juba enamik riike lähtus tema seisukohtadest. Sellega kaotas Prantsusmaa oma eelise ja tema vastaseid ei kammitsenud enam kõlbelised kaalutlused nagu need, mis sidusid Ferdinandi Richelieu aegadel. Kui juba kõik riigid mängisid samade reeglite järgi, oli palju raskem saavutada olulisi võite. Kuigi raison d’état tõi Prantsusmaale rohkesti au ja kuulsust, muutus ta lõpuks oravaks rattas, kes pidi tegema aina uusi pingutusi piiride laiendamiseks; selleks, et olla kõrgemaks kohtumõistjaks Saksa riikide omavahelistes konfliktides ja sedakaudu säilitada valitsevat positsiooni Kesk-Euroopas, tuli lakkamatult jõudu kulutada, kuni see Prantsusmaa täiesti ära kurnas, nii et ta pikapeale ei suutnud Euroopat enam vastavalt oma soovidele vormida.

Raison d’état andis tegevusjuhise üksikutele riikidele, kuid ei pakkunud vastust ohtudele, mis ähvardasid maailmakorda ennast. Raison d’état võib õigustada nii ülevõimutaotlusi kui ka tasakaalu maksmapanekut. Kuid tasakaalu teke on aruharva sihiteadliku plaani tulemus ja enamasti kujuneb see välja ühe teatava riigi hegemooniataotluste nurjamise tagajärjel, nii nagu Euroopa jõudude tasakaal sündis teiste riikide püüdlustest ohjeldada Prantsusmaad.

Richelieu poolt loodud maailmas ei pidurdanud üksikuid riike enam mingi väidetav moraalikoodeks. Kui riigi hüve oli kõrgeim väärtus, siis oli valitseja kohuseks tema territooriumi ja oma kuulsuse kasvatamine. Tugevam püüdis domineerida ja nõrgemad panid vastu, luues koalitsioone, et oma jõudu kasvatada. Kui koalitsioon kujunes juba piisavalt võimsaks, et agressorit talitseda, kujuneski välja jõudude tasakaal; vastasel korral saavutas üks riik valitseva positsiooni. Lõpplahendus polnud kunagi ette teada, mistõttu see pandi proovile sagedastes sõdades. Niisuguse arengu algjärgus oleks lõpplahenduseks hõlpsasti võinud saada uue impeeriumi sünd sellise Prantsuse või Saksa keisririigi näol, mis samuti oleks taganud stabiilsuse. Antud olukorras aga kulus üle saja aasta, kuni Euroopas tekkis süsteem, mis avalikult tugines jõudude tasakaalule. Algul oli jõudude tasakaal peaaegu juhuslik elu tõsiasi, mitte aga rahvusvahelise poliitika eesmärk.

Kummaline küll, aga ajastu filosoofid nägid seda protsessi hoopis teises valguses. Olles ise valgustusajastu lapsed, peegeldasid nad kaheksateistkümnenda sajandi uskumust, et konkureerivate huvide kokkupõrkest sünnib kooskõla ja õiglus. Jõudude tasakaalu mõiste oli lihtsalt üldaktsepteeritud tarkuse edasiarendus. Selle esmaseks eesmärgiks oli ühe riigi hegemoonia vältimine ja rahvusvahelise korra säilitamine; see polnud välja mõeldud konfliktide ärahoidmiseks, vaid ainult nende piiramiseks. Kaheksateistkümnenda sajandi karastatud riigimeeste meelest oli relvakonfliktide (või auahnuse või saagihimu) väljajuurimine puhas utoopia. Parima mõeldava võimaluse pikaajalise lahenduse leidmiseks andis inimese loomupäraste puuduste ohjeldamine või nende talitsemine mingi vastukaalu abil.

Valgustusajastu filosoofide arvates oli rahvusvaheline süsteem osa universumist, mis, töötades nagu hiiglaslik kellavärk, hetkekski peatumata, tõi tulevase parema maailma vääramatult aina lähemale. 1751. aastal kirjeldas Voltaire tulevast „kristlikku Euroopat” kui „isemoodi hiiglasuurt vabariiki, mis omakorda jaguneb paljudeks riikideks, kusjuures mõned on monarhiad, teised segatüüpi… kuid mis kõik elavad üksmeeles… kõik tunnistavad ühesuguseid tsiviilõiguse ja rahvusvahelise õiguse põhiprintsiipe, mis on teistes maailmajagudes tundmatud”. Aga mis Voltaire’i meelest peaasi – „kõik need riigid ajavad täies üksmeeles niisugust tarka poliitikat, mis nii palju kui vähegi võimalik säilitab nende vahel jõudude tasakaalu”.⁷⁰

Sama teemat arendas ka Montesquieu. Tema meelest on just jõudude tasakaal see, mis nõrutab mitmekesisusest välja ühtsuse:

Euroopa iseärasuseks on asjaolu, et kõik siinsed riigid sõltuvad üksteisest. Euroopa on üksainus riik, mis koosneb paljudest riikidest.⁷¹

Sel ajal, kui neid ridu kirja pandi, oli kaheksateistkümnes sajand näinud juba kaht Hispaania pärilussõda, üht Poola pärilussõda ja tervet pikka rida Austria pärilussõdu.

Kuid ajaloofilosoof Emmerich de Vattel suutis samas vaimus jätkates aastal 1758, seega siis seitsmeaastase sõja teisel aastal, taas kirjutada:

Praegu pidevalt toimuvad läbirääkimised muudavad uusaegse Euroopa isemoodi vabariigiks, mille liikmed – küll iseseisvad, kuid ühiste huvidega seotud – ühinevad korra ja vabaduse säilitamiseks. See ongi tõstnud tähelepanu keskpunkti jõudude tasakaalu hästituntud printsiibi, mis tähendab niisugust elukorraldust, kus ühelgi riigil pole võimalik saavutada absoluutset võimupositsiooni ega painutada teisi oma tahtmise alla.⁷²

Filosoofid ajasid segamini tulemuse ja kavatsuse. Kogu kaheksateistkümnenda sajandi jooksul pidasid Euroopa valitsejad lugematuid sõdu, kuid ükski märk ei näita, et seda tehti mingi üldiselt omaks võetud rahvusvahelise printsiibi ellurakendamiseks. Täpselt sel hetkel, kui rahvusvaheliste suhete alusprintsiibiks muutus toores jõud, tuli mängu nii palju uusi tegureid, et loogilistest kalkulatsioonidest lähtumine osutus peaaegu mõeldamatuks.

Nüüdsest peale hakkasid Euroopa dünastiad kindlustama oma julgeolekut territoriaalse ekspansiooni abil. Selle protsessi käigus muutusid nende jõuvahekorrad sageli lausa drastiliselt. Hispaania ja Rootsi olid langemas teisejärguliste riikide staatusse. Poola hakkas vähehaaval libisema olematusse. Uute tähtsate jõufaktoritena kerkisid esile Venemaa (mis oli Vestfaali rahu sõlmimisest täiesti kõrvale jäänud), ja Preisimaa (mis oli seal tähtsusetut rolli mänginud). Jõudude tasakaalu on ka siis küllaltki raske analüüsida, kui selle komponendid on suhteliselt stabiilsed. Kuid selle täpsem hindamine ja eri jõudude suhtelise osakaalu määratlemine muutub lootusetult keeruliseks, kui asjaosaliste jõuvahekorrad on lakkamatus muutumises.

Kolmekümneaastase sõja tagajärjel Kesk-Euroopas sündinud vaakum tekitas sellega piirnevates riikides kiusatust olukorda ära kasutada. Lääne poolt surus peale Prantsusmaa. Idas oli Venemaa liikvele läinud. Kontinendi keskpaigas hakkas laiutama Preisimaa. Ükski võtmetähtsusega mandririik ei tundnud nähtavasti mingit kohustust hoolitseda jõudude tasakaalu eest, mida filosoofid nii häälekalt ülistasid. Venemaa asus enda arvates liiga kaugel. Preisimaa kui kõigist suurriikidest väikseim oli veel liiga nõrk, et Euroopa stabiilsust otsustavalt mõjutada. Iga kuningas lohutas end mõttega, et tema enda võimu kindlustamine on parim võimalik panus üldise rahu säilitamiseks, ja jättis oma ponnistuste õigustamise kõiges osaleva nähtamatu käe hooleks, seejuures siiski oma ambitsioone vähendamata.

Tõsiasi, et raison d’état on põhiolemuselt võimalike riskide ja tulude kalkulatsioon, tuli selgesti ilmsiks argumentides, millega Friedrich Suur õigustas Sileesia ärakiskumist Austria küljest, hoolimata Preisimaa ja Austria seni päris sõbralikest suhetest ja endale võetud lepingulistest kohustustest, mis nõudsid Austria territoriaalse terviklikkuse austamist:

Meie vägede üleolek, kiirus, millega me suudame neid lahingusse paisata – ühesõnaga meie ilmsed eelised naabrite ees annavad meile selles ootamatus häireolukorras kõigi teiste Euroopa riikide suhtes tohutu üleoleku. … Inglismaa ja Prantsusmaa on vaenujalal. Kui Prantsusmaa peaks Keisririigi asjadesse sekkuma, siis ei saa Inglismaa seda lubada, nii et mulle jääb alati võimalus sõlmida kasulik liit ükskõik kummaga. Inglismaal pole põhjust kadedust tunda, kui ma Sileesia endale võtan, sest see ei kahjusta teda ja ta vajab liitlasi. Holland ei hakka muretsema, seda enam, et Amsterdami ärimaailma investeeringute puutumatus Sileesias saab garanteeritud. Ja kui me ei jõua kokkuleppele Inglismaa ja Hollandiga, võime ikkagi teha sobingu Prantsusmaaga, kes ei saa meie plaane nurjata ja kes kindlasti tervitab keisrikojale osaks saanud alandust. Meile võib peavalu valmistada ainult Venemaa. Niikaua kui tsaarinna elab, võime tema tähtsamatele nõunikele altkäemaksu anda. Kui ta sureb, on venelastel nii palju tegemist iseendaga, et neil pole mahti välispoliitikale tähelepanu pöörata. … ⁷³

Friedrich Suur suhtus rahvusvahelisse poliitikasse nagu malemängu. Ta tahtis hõivata Sileesia, et laiendada Preisimaa võimupiire. Ainsaks takistuseks selle plaani elluviimisel oli tema meelest suurriikide võimalik vastuseis, mitte kõlbelised kaalutlused. Tema analüüs oli lihtsalt riski ja hüvituse kõrvutus: kui ta vallutab Sileesia – kas annavad teised riigid siis vastulöögi, või taotlevad kompensatsiooni?

Friedrich lahendas selle ülesande endale kasulikul viisil. Sileesia vallutamine tegi Preisimaast bona fide suurriigi, kuid samas vallandas see päris mitu sõda, sest teised riigid püüdsid uue mänguri juurdetulekuga kohaneda. Esimene neist oli Austria pärilussõda aastail 1740–1748. Selles sõjas ühinesid Preisimaaga Prantsusmaa, Hispaania, Baieri ja Saksimaa, kusjuures viimane läks 1743. aastal vaenlase poole üle; Suurbritannia seevastu toetas Austriat. Järgmises konfliktis, seitsmeaastases sõjas 1756–1763, vahetusid rollid. Venemaa, Prantsusmaa, Saksimaa ja Rootsi liitusid nüüd Austriaga, kuna Suurbritannia ja Hannover toetasid Preisimaad. Poole vahetus oli kaine kaalutluse tulemus, kus lähtuti vahetust kasust ja konkreetsete kompensatsioonide väljavaatest, ja mitte mingitest rahvusvahelise korra põhimõtetest.

Kuid sellest pealtnäha anarhilisest ja röövellikust kisklemisest, kus iga riik püüdis sihikindlalt suurendada omaenda võimu, hakkas tasapisi siiski välja kujunema teatav tasakaal. Selle põhjuseks polnud küll teadlik eneseohjeldamine, vaid lihtsalt asjaolu, et mitte ükski riik, isegi mitte Prantsusmaa, polnud piisavalt tugev, et oma tahet kõigile teistele peale suruda ja aegamööda impeeriumi rajama hakata. Niipea kui üks riik muutus ähvardavalt domineerivaks, lõid naabrid tema vastu koalitsiooni – ja seda mitte rahvusvaheliste suhete teooria praktikasse juurutamiseks, vaid lihtsalt tugevaima mänguri ambitsioonide kärpimiseks täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil.

Need lakkamatud sõjad ei toonud enam kaasa niisugust laastangut nagu ususõjad, ja seda kahel põhjusel. Kummaline küll, aga kaheksateistkümnenda sajandi absoluutsel monarhial polnud oma ressursside mobiliseerimiseks enam nii avaraid võimalusi kui varasematel aegadel, kus religioon või ideoloogia või populaarne valitsus suutis inimeste emotsioone üles kütta. Neid kammitses traditsioon ja vahest ka mure omaenda julgeoleku pärast, mis ei lasknud enam endist viisi maksustada sissetulekuid ega rakendada teisi uusaegseid väljapressimisvõtteid, nii et sõjakuludeks kasutatav rahvusliku rikkuse osa oli piiratud; samas oli relvatehnoloogia alles lapsekingades.

Aga mis peaasi – tasakaalu Euroopa mandril tugevdas ja hakkas praktiliselt suunama üks esiletõusev riik, mille sõnaselgelt formuleeritud välispoliitika pühenduski eeskätt tasakaalu säilitamisele. Inglismaa poliitiliseks juhtmõtteks oli vastavalt olukorrale alati toetada nõrgemat ja ohustatumat osapoolt ja seeläbi taastada häiritud tasakaal. Selle poliitika esmaseks käikulaskjaks oli Inglismaa kuningas William III, karm ja täiesti maiselt arutlev mees, sünni poolest hollandlane. Oma kodumaal Hollandis oli ta Prantsuse Päikesekuninga ambitsioonide tõttu tublisti kannatada saanud ja Inglise troonile tõustes asus ta kohe sepistama koalitsioone, et kõiki Louis XIV ambitsioone kohe alguses nurjata. Inglismaa oli niisugune erandlik Euroopa riik, mille raison d’état ei nõudnud territoriaalset ekspansiooni Euroopa mandril. Euroopa tasakaalu säilitamist olulise rahvusliku eesmärgina käsitades kujunes Inglismaa niisuguseks omapäraseks riigiks, mis püstitas endale Euroopa mandril ainult ühe eesmärgi: igati takistada seal üheainsa domineeriva suurvõimu esiletõusu. Selle eesmärgi poole püüdes oli ta alati meelsasti valmis liituma ükskõik millise riikide koalitsiooniga, mis võimalikule hegemoonile vastu astus.

Ja nende muutliku koosseisuga koalitsioonide toimel, mis Inglismaa juhtimisel Prantsusmaa võimuambitsioonide kärpimiseks Euroopas loodi, hakkaski samm-sammult välja kujunema jõudude tasakaal. See dünaamika oli peaaegu kõigi kaheksateistkümnendal sajandil peetud sõdade süvapõhjuseks, ja kõik Inglismaa juhtimisel Prantsuse hegemoonia vääramiseks loodud koalitsioonid läksid võitlusse täpselt nendesamade Euroopa vabaduste nimel, mida Richelieu oli Habsburge vastustades kõigepealt propageerinud Saksamaal. Jõudude tasakaalu printsiip osutus töökindlaks, sest Prantsuse hegemoonia vastu võitlevad riigid olid liiga tugevad, et neist jagu saada, ja ka seepärast, et poolteise sajandi pikkune ekspansionism oli pikapeale ammendanud Prantsusmaa rahvusliku rikkuse.

Suurbritannia tasakaalustaja-roll peegeldas geopoliitilist realiteeti. Suhteliselt väikese saareriigi püsimine Euroopa ranniku lähedal oleks tingimata ohtu sattunud, kui kõik kontinendi ressursid oleksid koondunud üheainsa valitseja kätte. Sest Inglismaa (niisugusena, nagu ta oli enne ühinemist Šotimaaga 1707. aastal) oleks sellisel juhul nii ressursside kui rahvaarvu poolest kaugelt alla jäänud ja varem või hiljem mõne kontinendiimpeeriumi saagiks langenud.

1688. aasta kuulus revolutsioon viis Inglismaa otsekohe vahetusse konflikti Prantsuse kuninga Louis XIV-ga. Kuulus revolutsioon kukutas katoliikliku kuninga James II. Otsides kukutatud kuningale mandrilt protestantlikku asendajat, valis Inglismaa selleks Oranje Willemi, Madalmaade asehalduri (Stadthalter’i), kellel tänu abielule kukutatud kuninga tütre Maryga oli kahtlasevõitu nõudeõigus Inglise troonile. Koos Willemiga päris Inglismaa ka käimasoleva sõja Louis XIV-ga praeguse Belgia territooriumi pärast, kus leidus suurel hulgal tähtsaid kindlusi ja sadamaid, mis paiknesid Briti ranniku ohtlikus läheduses (ehkki nendega seotud mured võtsid kindlama kuju alles hiljem). Willem – Inglise kuningana William III – teadis, et kui Louis suudab need kindlused enda valdusse saada, kaotab Holland oma iseseisvuse; Euroopas kasvavad Prantsusmaa hegemoonia väljavaated olulisel määral ja Inglismaad ähvardab otsene oht. Williami kindel veendumus, et tänapäevase Belgia territooriumi kaitseks Prantsusmaa vastu tuleb sinna saata Inglise väed, kuulutas ette Inglismaa otsust võidelda Belgia pärast ka 1914. aastal, kui sinna tungisid sakslased.

Võitluses Louis XIV vastu jäigi William nüüdsest peale eestvedajaks. Lüheldane, küürakas ja astmaatiline William ei paistnud esmapilgul küll olevat see mees, kelle saatusest määratud ülesandeks oli Päikesekuninga alandamine. Kuid tal oli raudne tahe, mida vääristas erakordne vaimunõtkus. Ta tegi endale selgeks – ja küllap vist põhjendatult –, et kui Louis XIV-le, Euroopa niigi kõige võimsamale monarhile antakse võimalus vallutada Hispaania Madalmaad (praegune Belgia), satub Inglismaa tõsisesse ohtu. Prantsuse kuninga hoiatamiseks tuli kokku klopsida koalitsioon, ja seda mitte mingi abstraktse jõudude tasakaalu teooria õigustamiseks, vaid nii Hollandi kui Inglismaa iseseisvuse tagamiseks. William mõistis, et Louis XIV plaanid Hispaania ja Hispaania valduste suhtes muudavad Prantsusmaa õnnestumise korral üliriigiks, mida ei suuda enam pidurdada ükski riikide kombinatsioon. Selle ohu ennetamiseks hakkas ta partnereid otsima ja leidis need peagi. Rootsi, Hispaania, Savoia, Austria keiser, Saksimaa, Hollandi vabariik ja Inglismaa moodustasid Suure Alliansi – suurima koalitsiooni, mis uusaegses Euroopas eales on üheainsa suurriigi vastu välja astunud. Umbes veerand sajandi jooksul (1688–1713) sõdis Louis selle koalitsiooniga peaaegu lakkamatult. Kuid lõppude lõpuks osutusid Euroopa teiste riikide erihuvid siiski tugevamaks kui Prantsuse raison d’état. Prantsusmaa jäi küll Euroopa tugevaima riigina püsima, kuid domineerivaks jõuks polnud talle määratud tõusta. See oli toimiva jõudude tasakaalu klassikaline näide.

Williami vaenulikkus Louis XIV vastu polnud mingis mõttes isiklik ega kannustanud seda ka Prantsuse-vastased tunded; selles peegeldus vaid kaine arusaamine Päikesekuninga jõust ja piiritutest ambitsioonidest. Kord pihtis William ühele oma abilisele, et kui ta oleks elanud kuueteistkümnenda sajandi keskpaigas, kus Habsburgid ähvardasid muutuda domineerivaks jõuks, siis oleks ta olnud „samal määral prantslane kui nüüd hispaanlane”⁷⁴ – ja see kõlas samamoodi kui Winston Churchilli vastus etteheidetele 1930-ndatel aastatel, et ta on Saksa-vastane: „Vastupidiste asjaolude korral võiksin ma samahästi olla ka Saksamaa poolt ja Prantsusmaa vastu.”⁷⁵

William oli igati valmis Louis XIV-ga läbirääkimisi pidama, kui leidis, et see on jõudude tasakaalu säilitamise seisukohalt kõige kasulikum. William oli lihtsalt arvamusel, et Inglismaa peab säilitama üldist tasakaalu Habsburgide ja Bourbonide vahel, järelikult on Euroopa stabiilsuse tagatiseks Briti abiga see pool, kes on parajasti nõrgem. Juba Richelieust saadik oli nõrgemaks pooleks alati Austria, ja seepärast liitus Suurbritannia Prantsuse ekspansioonihimu talitsemiseks Habsburgidega.

Kui selline tasakaalustaja funktsioon esimest korda päevakorrale kerkis, ei leidnud see Briti avalikkuses erilist poolehoidu. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul oli Briti avalikus arvamuses valitsevaks hoiakuks isolatsionism – kaunikesti samamoodi nagu Ameerikas kaks sajandit hiljem. Põhiliseks argumendiks kujunes väide, et ähvardusele jõuab alati reageerida siis, kui see tegelikult üles kerkib. Polevat vaja võidelda oletusliku ohuga, et mingi riik võib kunagi tasapisi midagi ette võtta.

Willem mängis täpselt samasugust rolli nagu Theodore Roosevelt hiljem Ameerikas, hoiatades oma valdavalt isolatsionismimeelseid alamaid, et nende julgeolek sõltub aktiivsest sekkumisest meretaguste jõudude tasakaalustamispoliitikasse. Ja tema kaasmaalased nõustusid niisuguste vaadetega märksa kiiremini kui ameeriklased Roosevelti seisukohtadega. The Craftsman, põhiliselt opositsiooni seisukohti avaldav ajaleht, kirjutas umbes kakskümmend aastat pärast Williami surma, et jõudude tasakaal on üks „Briti poliitika kõige algupärasemaid ja kestvamaid põhiprintsiipe” ja et rahu Euroopa mandril on „meie kaubandusest elatuva saare õitsengule sedavõrd tähtis, et iga Briti valitsus peab selle säilitamise eest ise pidevalt hoolt kandma, ja kui teised seda rikuvad või ähvardavad, peab ta selle uuesti jalule seadma”.⁷⁶

Jõudude tasakaalu tähtsuse üksmeelne tunnustamine aga ei vaigistanud Inglismaal dispuute selle poliitika elluviimise parima võimaliku strateegia küsimuses. Oli olemas kaks koolkonda, mis esindasid kaht peamist parlamentaarset parteid ja millele Ühendriikides pärast maailmasõdu võib leida üsna ilmseid paralleele. Viigid väitsid, et Suurbritannia peab sekkuma ainult juhul, kui tasakaal tegelikult ohtu sattub, ja ka siis ainult seniks, kuni oht on kõrvaldatud. Toorid seevastu uskusid, et Suurbritannia tähtsaimaks ülesandeks on jõudude tasakaalu kujundada, ja mitte seda pelgalt kaitsta. Viigide arvates oli piisavalt aega, et kallaletungi Madalmaadele tagasi tõrjuda ka siis, kui see on juba tegelikult toimunud; toorid aga väitsid, et äraootamispoliitika võib anda agressorile võimaluse tasakaalu pöördumatult kahjustada. Ja kui Suurbritannia ei taha võidelda Doveris, peab ta agressioonile vastu hakkama juba Reini ääres või ükskõik kus mujal Euroopas, kus jõudude tasakaal näib ohtu sattuvat. Viigid pidasid liidusuhteid ajutiseks hädavahendiks, mis tuleb lõpetada, kui ühisürituse jätkamine pärast võidu saavutamist vaieldavaks muutub, toorid seevastu soovitasid Briti osalust püsivates koostööorganisatsioonides, mis lubaksid Suurbritannial hõlpsamini sündmuste käiku mõjutada ja rahu säilitada.

Lord Carteret, kes oli aastail 1742–1744 tooride valitsuse välisminister, propageeris kõlavasõnaliselt Suurbritannia püsivat seotust Euroopas. Ta mõistis hukka viigide kalduvuse „ignoreerida kõiki mandril toimuvaid segadusi ja rahutusi, soovimata vaenlaste leidmiseks kodusaarelt lahkuda, pühendudes oma ärile ja oma lõbustustele, ja selle asemel, et ohtudele võõral pinnal vastu astuda, rahulikult kodus tukkuda, kuni hädaoht juba meie enda uksele koputab”. Kuid Suurbritannia, väitis ta, peab oma püsivaid huve kaitstes tõsiasjadele silma vaatama ja vastukaaluna Prantsusmaale toetama Habsburge, „sest kui Prantsuse kuningas lõplikult vabaneb rivaalist mandril, võib ta julgelt istuda oma vallutuste keskel, võib kahandada garnisone, likvideerida kindlusi ja oma väeüksused laiali saata; ent kogu seda rikkust, mille varal Euroopa lagendikele praegu sõdureid külvatakse, hakatakse õige pea kasutama niisuguste plaanide elluviimiseks, mis on meie riigile palju ohtlikumad. … Järelikult, aulikud lordid… peame toetama Austria keisrikoda, ainsat jõudu, mida võib asetada kaalukausile Bourbonide soost valitsejate vastu.”⁷⁷

Viigide ja tooride välispoliitilise strateegia erinevused olid praktilist, mitte filosoofilist laadi; taktikalised, mitte strateegilised; ja need peegeldasid parteide erinevat arusaama Suurbritannia haavatavusest. Viigide äraootamispoliitikas kajastus veendumus, et Suurbritannia ohutusemarginaal on tegelikult väga avar. Tooride meelest ei olnud Suurbritannia positsioon sugugi nii kindel. Kahekümnendal sajandil võib peaaegu täpselt samasugust erinevust täheldada Ameerika isolatsionalistide ja globalistide vahel. Nii kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi Suurbritannial kui kahekümnenda sajandi Ameerikal oli ühtviisi raske veenda oma kodanikke, et nende julgeolek nõuab pigem püsivat osalust kui isolatsiooni.

Aeg-ajalt kerkis nii siin kui seal esile riigijuhte, kes püüdsid rahvast veenda püsiva osaluse hädavajalikkuses. Wilson mõtles välja Rahvasteliidu; Carteret flirtis ideega võtta mandril püsivaid kohustusi; Castlereagh, välisasjade riigisekretär 1812–1821, soovitas luua alaliste Euroopa kongresside süsteemi; ja Gladstone, kes oli peaministriks üheksateistkümnenda sajandi lõpul, visandas kollektiivse julgeoleku esimese versiooni. Aga lõpuks kukkusid kõik need ettepanekud siiski läbi, sest kuni Teise maailmasõja lõpuni ei suutnud keegi inglise ja ameerika rahvast veenda neid ähvardavates surmaohtudes enne, kui häda oli juba käes.

Nõnda siis kujuneski Suurbritannia Euroopa tasakaalu hoidjaks – algul peaaegu kogemata, hiljem teadliku strateegia juhatusel. Kui Inglismaa poleks nii visalt oma rolli täitnud, oleks Prantsusmaa kaheksateistkümnendal või üheksateistkümnendal sajandil peaaegu kindlasti tõusnud domineerivaks jõuks Euroopas, ja uusimal ajal oleks samasuguse positsiooni saavutanud Saksamaa. Selles mõttes võis Churchill täie õigusega väita, et Suurbritannia on „Euroopa vabaduste säilitaja”.⁷⁸

Üheksateistkümnenda sajandi algul arendas Suurbritannia oma ad hoc tasakaalupoliitika juba täiesti teadlikuks jõudude tasakaalu säilitamise strateegiaks. Kuni selle ajani ajas ta lihtsalt pragmaatilist poliitikat, mis oli kooskõlas inglise rahva geeniusega, ja astus vastu igale riigile, kes tasakaalu ähvardas, – ja kaheksateistkümnendal sajandil oli see riik alati vältimatult Prantsusmaa. Sõjad lõppesid alati kompromissrahuga, mis tavaliselt mingil tühisel määral Prantsusmaa positsiooni parandas, kuid ei andnud talle kunagi absoluutset ülevõimu, mis oli tema tegelik eesmärk.

Loomulikult oli just Prantsusmaa see tegur, millele viidates Suurbritannia tasakaalukontseptsioon esimest korda täpsemalt sõnastati. Poolteise sajandi jooksul taotles Prantsusmaa juhtpositsiooni raison d’état’ nimel, kuid pöördus pärast revolutsiooni tagasi kunagise universalismi mõiste juurde. Nüüd ei õigustanud Prantsusmaa eks-pansionismi enam raison d’état, ja ammugi mitte tema kukutatud kuningate au ja kuulsus. Pärast revolutsiooni sõdis Prantsusmaa kogu ülejäänud Euroopaga juba revolutsiooni kaitseks ja revolutsiooni ideaalide levitamiseks üle Euroopa. Taas kord ähvardas ülekaalukas Prantsusmaa tõusta Euroopa domineerivaks jõuks. Üldise väeteenistuskohustuse ja ideoloogilise fanatismi lainel marssisid Prantsuse armeed läbi Euroopa, levitades üleüldisi vabaduse, võrdsuse ja vendluse aateid. Napoleoni ajal oli Prantsusmaale keskenduva Euroopa Rahvaste Ühenduse loomine neil juba käeulatuses. 1807. aastaks olid Prantsuse väed rajanud satelliitkuningriike Reini ääres, Itaalias ja Hispaanias, alandanud Preisimaa teisejärguliseks suurvõimuks ja suuresti nõrgestanud Austriat. Napoleoni ja Prantsusmaale allutatud Euroopa vahel seisis veel ainult Venemaa.

Kuid juba tol ajal äratas Venemaa vastandlikke tundeid – ühest küljest lootust, teisest küljest hirmu –, ja seda rolli on ta saatuse tahtel mänginud tänapäevani. Kaheksateistkümnenda sajandi alguses oli Venemaa piir Dnepri jõel; sada aastat hiljem oli see jõudnud juba Vislani viissada miili lääne pool. Veel kaheksateistkümnenda sajandi alguses oli Venemaa võidelnud Rootsiga elu ja surma peale Poltava all, sügaval praeguses Ukrainas. Sajandi keskpaiku võttis ta osa seitsmeaastasest sõjast ja tema sõjaväed olid Berliini all, ja sajandi lõpul oli ta juba tähtsaim osaline Poola jagamisel.

Venemaa toore füüsilise jõu muutis veelgi kurjakuulutavamaks tema kodumaiste institutsioonide halastamatu autokraatlikkus. Vene absolutismi ei leevendanud traditsioonid ega enesekindel ja sõltumatu aristokraatia, millega pidid leppima monarhid, kes jumaliku õiguse alusel valitsesid Lääne-Euroopat. Venemaal sõltus kõik tsaari tujust. Vene välispoliitika võis vabalt kõikuda liberalismi ja konservatismi vahel, sõltuvalt parajasti valitseva tsaari meeleolust – nagu see tsaar Aleksander I valitsemisajal tegelikult juhtuski. Kuid kodumaal ei võetud mingeid liberaalseid eksperimente küll kunagi ette.

1804. aastal võttis kogu Venemaa tsaar, heitlik Aleksander I, ühendust Napoleoni kõige verisema vaenlase, Briti peaministri William Pitt nooremaga, ja tegi talle ühe ettepaneku. Suuresti mõjutatuna valgustusaja filosoofide vaadetest, nägi Aleksander I iseendas Euroopa kõlbelist südametunnistust ja tema ajutine kiindumus liberaalsetesse institutsioonidesse oli parajasti viimasesse faasi jõudnud. Niisuguses hingeseisundis esitas ta Pittile üleüldise maailmarahu ähmasevõitu plaani, kus kõiki riike kutsuti üles oma konstitutsiooni reformima, et teha lõpp feodalismile ja võtta omaks konstitutsiooniline valitsemiskord. Kava kohaselt pidid reformitud riigid seejärel loobuma jõu kasutamisest ja andma vaidlusküsimused vahekohtu lahendada. Nii sai Vene isevalitsejast täiesti uskumatul kombel Wilsoni ideaalide ettekuulutaja, kes samuti nagu Wilson pidas liberaalseid institutsioone maailmarahu tagatiseks. Siiski ei läinud tsaar iial nii kaugele, et oleks üritanud neidsamu põhimõtteid omaenda rahva hulgas ellu rakendada. Mõne aasta pärast kaldus ta poliitilise spektri teise, konservatiivsesse äärmusse.

Pitt sattus nüüd Aleksandri suhtes peaaegu samasugusesse positsiooni nagu Churchill Stalini suhtes peaaegu sada viiskümmend aastat hiljem. Napoleoni vastu vajas ta hädasti Venemaa toetust, sest oli võimatu kujutleda, kuidas Napoleonist võiks mingil teisel viisil jagu saada. Kuid nagu hiljem Churchillil, polnud ka Pittil põrmugi tahtmist üht domineerivat riiki teisega asendada või Venemaale Euroopa vahekohtuniku rolli usaldada. Aga mis kõige olulisem – sisepoliitilised pidurid ei andnud ühelegi Briti peaministrile voli siduda oma riiki rahutingimustega, mille aluseks on poliitilised ja sotsiaalsed reformid Euroopas. Niisuguse ürituse nimel polnud inglased iial ühtki sõda pidanud, sest inglise rahvas ei näinud mandril toimuvates sotsiaalsetes ja poliitilistes mullistustes enda jaoks mingit ähvardust, neid ohustasid üksnes muudatused jõudude tasakaalus.

Pitti vastuses Aleksander I-le kajastusid kõik need asjaolud. Pööramata tähelepanu Venemaa üleskutsele poliitilisteks reformideks Euroopas, visandas Pitt üldjoontes niisuguse poliitilise tasakaalu, mis tema arvates tuli rahu tagamiseks üles ehitada. Esimest korda pärast Vestfaali rahu, millest nüüd oli juba poolteist sajandit möödas, hakati taas kavandama kogu Euroopat hõlmavat lahendust. Ja esimest korda ajaloos võeti selle lahenduse kavandamisel sõnaselgelt aluseks jõudude tasakaalu põhimõtted.

Pitt pidas ebastabiilsuse esmaseks põhjuseks Kesk-Euroopa nõrkust, mis oli korduvalt meelitanud Prantsusmaad sinna tungima ja õhutanud Prantsuse hegemooniapüüdlusi. (Pitt oli liiga viisakas ja liiga huvitatud Vene abist, et hakata selgitama asja pöördkülge: kui Kesk-Euroopa on piisavalt tugev, et Prantsuse survele vastu panna, siis on ta samamoodi suuteline nurjama Venemaa ekspansionalistlikke üritusi.) Kogu Euroopat hõlmava lahenduse saavutamiseks tuli Prantsusmaalt kõigepealt tagasi võtta kõik tema revolutsioonijärgsed vallutused ja selle protsessi käigus taastada Madalmaade iseseisvus, nii et Inglismaa peamised mured oleksid juba üldlahenduse põhiprintsiipides arvesse võetud.⁷⁹

Oli aga ilmne, et Prantsusmaa ülevõimu kahandamine ei anna mingit efekti, kui kolmsada või rohkem väikest Saksa riiki ikka ja jälle tekitavad Prantsusmaal kiusatust neile survet avaldada ja nende suhetesse sekkuda. Niisuguste ambitsioonide ennetamiseks oli Pitti arvates vaja Euroopa keskuses luua „suurema massiga” üksusi, koondades Saksa vürstiriike suuremateks rühmitusteks. Mõned riigid, mis olid liitunud Prantsusmaaga või armetult kokku varisenud, võidi liita Preisimaa või Austriaga. Teised aga tuli liita suuremateks tervikuteks.

Pitt vältis igasuguseid vihjeid mingile Euroopa valitsusele. Selle asemel tegi ta ettepaneku, et Suurbritannia, Preisimaa, Austria ja Venemaa annaksid Euroopa territoriaalsele ümberkorraldusele oma garantii, sõlmides võimaliku Prantsuse agressiooni vastu alalise liidu – samamoodi nagu Franklin D. Roosevelt püüdis Teise maailmasõja järgset rahvusvahelist korda rajada Saksamaa ja Jaapani vastu suunatud liidule. Suurbritannia ei suutnud Napoleoni ajastul ette näha ega osanud ka Ameerika Teise maailmasõja ajal kujutleda, et suurimaks ähvarduseks tulevasele rahule võib osutuda nende enda liitlane käimasolevas võitluses, kus vastane oli esialgu veel purustamata. Asjaolu, et üks Briti peaminister oli varmalt valmis aktsepteerima ideed, mille tema kodumaa oli seni nii kategooriliselt tagasi lükanud, ja nõustus alaliste siduvate kohustustega mandril, ning et Suurbritannia ohverdas oma taktikalise paindlikkuse, rajades oma poliitika ettekujutusele alalisest vaenlasest, näitab vaid, kui suurt hirmu Napoleon tol ajal äratas.

Euroopa jõudude tasakaalu väljakujunemine kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil lubab tõmmata mõningaid paralleele külma sõja järgse maailmaga. Nagu praegu, nii sünnitas ka toonane maailmakord hulgaliselt riike, mis kõik oma erihuvisid kaitsesid, laskmata end kammitseda mingitest üldmaksvatest printsiipidest. Nagu praegu, nii otsisid toonasedki riigid uut maailmakorda ehitades oma rahvusvahelisele rollile mingit definitsiooni. Tol ajal otsustasid paljud riigid lähtuda üksnes oma rahvuslikest huvidest ja panid kõik lootused niinimetatud nähtamatule käele. Praeguses külma sõja järgses maailmas on küsimus selles, kas õnnestub leida mingi omakasupüüdlikke huvisid ja jõudu ohjeldav põhiprintsiip. On muidugi tõsi, et lõppude lõpuks kasvab mitmete riikide ristuvatest huvidest alati välja jõudude tasakaal de facto. Probleem on vaid selles, kas rahvusvahelise süsteemi säilitamine muutub teadlikult planeeritud tegevuseks või kujuneb paljude jõuproovide tagajärjel iseendast.

Napoleoni sõdade lõpul oli Euroopa esimest ja ainust korda oma ajaloos valmis rajama jõudude tasakaalu põhimõttele tuginevat rahvusvahelist korda. Kaheksateistkümnenda sajandi ja üheksateistkümnenda sajandi alguse sõdade keerises jõuti järeldusele, et on ekslik arvata, nagu kujuneks jõudude tasakaal Euroopa riikide omavaheliste kokkupõrgete tagajärjel lõpuks automaatselt. Pitti plaanis visandati territoriaalsed ümberkorraldused, mis pidid kõrvaldama kaheksateistkümnenda sajandi maailmakorralduse nõrkused. Kuid Pitti liitlased mandril olid vahepeal veel ühes asjas õpetust saanud.

Jõud on liiga keeruline mõiste, et seda täpselt hinnata, ja pealegi soovitakse seda demonstreerida nii mitmel erineval viisil, et seda pole võimalik rahvusvahelise korra rajamisel usaldusväärseks aluseks võtta. Tasakaal toimib kõige paremini siis, kui seda toetavad üldtunnustatud ühised väärtused. Jõudude tasakaal kärbib rahvusvahelise korra kukutamise võimalusi; üldtunnustatud ühised väärtused kärbivad rahvusvahelise korra kukutamise soovi. Jõud ilma legitiimsuseta tunneb kiusatust end proovile panna; legitiimsus ilma jõuta õhutab tagant tühja edvistamist.

Ülesanne seisis selles, kuidas neid kahte elementi ühendada, ja selle ülesande lahendamisega sai edukalt hakkama Viini kongress, kehtestades terveks sajandiks niisuguse rahvusvahelise süsteemi, mida kordagi ei kõigutanud üleeuroopaline sõda.