Читать книгу Diplomaatia - Henry Kissinger - Страница 6

TEINE PEATÜKK
PÖÖRDEPUNKT: THEODORE ROOSEVELT VÕI WOODROW WILSON

Оглавление

Kuni käesoleva sajandi alguseni prevaleeris Ühendriikide välispoliitikas isolatsionistlik suundumus. Siis aga tõukasid kaks faktorit Ameerika maailmapoliitika areenile: Ameerika enda kiiresti kasvav võimsus ja Euroopale keskendunud rahvusvahelise süsteemi järkjärguline kokkuvarisemine. Seda tendentsi peegeldasid kaks vastandlikku presidenti: Theodore Roosevelt ja Woodrow Wilson. Need kaks meest hoidsid valitsusohje parajasti sel ajal, kui maailmapoliitilised arengud vedasid vastutõrkuva rahva oma keerisesse. Mõlemad presidendid mõistsid, et Ameerikale on määratud maailmapoliitikas keskne osa, kuid isolatsioonipoliitika hülgamist õigustasid nad kahe vastandliku filosoofiaga.

Roosevelt oli jõudude tasakaalu poliitika peen analüütik. Tema põhjendas Ameerika rahvusvahelist rolli rahvuslike huvide tungivate vajadustega, olles veendunud, et globaalne jõudude tasakaal on ilma Ameerika osaluseta mõeldamatu. Wilson seevastu õigustas Ameerika rahvusvahelist rolli messianistlike argumentidega: Ameerika ei ole kohustatud hoolitsema jõudude tasakaalu eest, vaid hoopis oma põhimõtete levitamise eest üle kogu maailma. Wilsoni ametiajal muutus Ameerika keskse tähtsusega osaliseks maailmapoliitilises mängus, kuulutades põhimõtteid, mis ei peegeldanud küll midagi enamat kui Ameerika poliitilise mõtte truisme, kuid mis Vana Maailma diplomaatide silmis sellegipoolest tähistasid revolutsioonilist pööret. Need põhimõtted lähtusid väitest, et rahu säilitamine sõltub demokraatia aina laialdasemast levikust, et riike tuleb hinnata samadest eetilistest kriteeriumidest lähtuvalt kui üksikisikuid ja et iga riigi rahvuslike huvide põhisisuks on ühinemine ülemaailmse rahvusvahelise õiguse süsteemiga.

Võimude tasakaalule rajatud Euroopa diplomaatia karastunud veteranide meelest olid Wilsoni vaated kummalised; tema väide, et välispoliitika põhialused on tegelikult kõlbelist laadi, oli nende silmis lausa silmakirjalik. Ometi on wilsonism tänapäevani elujõuline, Wilsoni kaasaegsed kriitikud aga on ajalugu ammugi unustanud. Wilson oli see, kes lõi visiooni ülemaailmsest organisatsioonist, Rahvasteliidust, mille ülesandeks on kindlustada rahu pigem kollektiivse julgeoleku kui liitude abil. Ehkki Wilson ei suutnud veenda omaenda kodumaad selle idee väärtuses, elas see ometi edasi. Wilsoni veelahkmelise tähendusega presidentuurist peale on Ameerika välispoliitika peaaegu alati marssinud wilsonliku idealismi trummipõrina taktis, ja nii marsib ta kuni tänase päevani.

Ameerika ainulaadne lähenemisviis rahvusvahelistele probleemidele ei kujunenud välja üleöö ega ole see ka üheainsa inspireeritud reformaatori looming. Vabariigi algaastatel oli Ameerika välispoliitika tegelikult rahvuslike huvide läbikaalutud väljendus, mille sisuks oli lihtsalt uue riigi sõltumatuse kindlustamine. Nii kaua kui püsis Euroopa riikide rivaliteet, ei suutnud ükski sealne suurvõim luua tõsiselt võetavaid ähvardusi ja seepärast olid Asutajad Isad ka üsna varmalt valmis manipuleerima jõudude tasakaalu põlatud printsiibiga, kui see vaid nende eesmärkidega sobis; tõtt öelda manööverdasid nad kohati päris erakordse osavusega Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, ja seda mitte ainult Ameerika iseseisvuse säilitamiseks, vaid ka tema piiride laiendamiseks. Kuna Prantsuse revolutsiooni järgsete sõdade perioodil ei sobinud neile õieti kummagi poole otsustav võit, kuulutasid nad end neutraalseks. Jefferson iseloomustas Napoleoni sõdu kui võitlust maatüranni (Prantsusmaa) ja ookeanitüranni (Inglismaa) vahel1 – teiste sõnadega, Euroopa tülide osapooled olid kõlbelises mõttes samaväärsed. Rakendades blokivälist hoiakut selle varasel kujul, avastas uus riik enda jaoks neutraalsuse kui kauplemisvõtte, nii nagu paljudki tekkivad riigid pärast teda.

Samas ei läinud Ühendriigid Vana Maailma kommete hülgamisel siiski nii kaugele, et oleksid loobunud territoriaalsest ekspansioonist. Vastupidi – kohe algusest peale ajasid Ühendriigid kogu Ameerika mandril ülimalt sihikindlat ekspansioonipoliitikat. Pärast 1794. aastat lahendati piiriküsimused Kanada ja Floridaga terve rea lepingute toimel Ameerika kasuks, avati Mississippi jõgi Ameerika kaubandusele ja hakati Briti Lääne-Indias Ameerika ärihuvidele toetuspunkte looma. Kõik see kulmineerus Louisiana ostutehinguga 1803. aastal, mis andis noore riigi valdusse hiiglasuure, täpsemalt piiritlemata Prantsuse territooriumi lääne pool Mississippi jõge ja lõi koos sellega teatava nõudeõiguse Hispaania territooriumile Floridas ja Texases. See oli vundament, millele võis hakata ehitama suurriiki.

Prantsusmaa valitseja Napoleon Bonaparte, kes müügitehingu teostas, põhjendas seda väga ühepoolset ärioperatsiooni Vanale Maailmale igati omases stiilis: „Selle territooriumi omandamine kindlustab igaveseks ajaks Ühendriikide võimsuse, ja nii olen ma tekitanud Inglismaale võistleja merel, kes tema upsakust varem või hiljem kärbib.”2 Ameerika riigimeestel polnud sellest sooja ega külma, kuidas Prantsusmaa oma valduste mahamüümist õigustas. Nende meelest polnud Vana Maailma jõupoliitika hukkamõistmine põrmugi vastuolus Ameerika territoriaalse ekspansiooniga üle Põhja-Ameerika mandri. Nemad käsitasid Ameerika tungi läände pigem Ameerika siseasjana, ja mitte mingi välispoliitilise küsimusena.

Sama mõtteviisi jätkates mõistis James Madison hukka sõja kui kõigi muude pahede algallika – kui maksude ja sõjavägede ja muude selletaoliste abinõude eelkäija, mille „eesmärgiks on paljude heitmine väheste ülevõimu alla”.3 Mingit vastuolu ei näinud siin ka tema järeltulija James Monroe, kes kaitses läänesuunalist ekspansiooni põhjendusel, et see on hädavajalik Ameerika tõstmisel suurriigi staatusse:

Kõigile peaks selge olema, et sedamööda, kuidas territooriumi laiendatakse, muidugi tingimusel, et seda ei laiendata üle õiglase piiri, sedamööda kasvab ka (nii osariigi- kui föderaal-) valitsuse tegevusvabadus ja kindlustub nende julgeolek; ja seda kasulikumat mõju avaldab see kogu Ameerika rahvale. Territooriumi ulatusest, olgu see suur või väike, olenevad paljud rahvuslikud tunnusjooned. Sellega on määratud tema ressursid, tema rahvastik, tema füüsiline jõud. Lühidalt öeldes, see ongi põhiline, mille poolest suurriik erineb väikeriigist.4

Ehkki uue riigi juhid kasutasid vahetevahel Euroopa jõupoliitika meetodeid, pidasid nad üldiselt siiski kinni põhimõtetest, mille rakendamine oli teinud nende kodumaa nii erandlikuks. Euroopa riigid pidasid maha lugematul hulgal sõdu, et takistada riikide esile-tõusu, mis ähvardasid saavutada domineerivat positsiooni. Ameeriklastesse aga sisendas jõu ja suurte vahemaade kombinatsioon kindlat veendumust, et iga ähvardusega on võimalik toime tulla ka pärast seda, kui oht on selge kuju võtnud. Euroopa riigid, mille ellujäämise väljavaated on palju piiratumad, lõid koalitsioone muutuste võimaluse vastu. Ent Ameerika oli piisavalt kaugel, et käivitada oma poliitika juba tegelikult toimuvate muudatuste pidurdamiseks.

Niisuguselt geopoliitiliselt aluselt lähtus George Washington, hoiatades „alaliste” liitude eest, olgu need sõlmitud mis tahes eesmärgil. Tema leidis, et ei oleks mõistlik

mässida end kunstlikke sidemeid sõlmides tavaliselt nii heitlikku [Euroopa] poliitikasse või siduda end tema sõpruste ja vaenude tavaliste kombinatsioonidega. Meie eraldatud ja kauge asend sunnib meid kasutama ja lubabki kasutada teistsugust taktikat.5

Uus riik ei käsitanud Washingtoni nõuannet praktilise geopoliitilise hinnanguna, vaid nägi selles kõlbelist maksiimi. Vabaduse aate kandjana pidas Ameerika igati loomulikuks tõlgendada avarate ookeanidega antud julgeolekutagatist jumaliku ettehoolduse märgina; oma tegevuses arvas ta lähtuvat kõrgemast kõlbelisest nägemusest, mitte aga julgeolekumäärast, mis kõigil teistel riikidel puudus.

Noore vabariigi välispoliitika üheks juhtmõtteks oli veendumus, et Euroopa lakkamatud sõjad on riigijuhtimise kunstis kasutatavate küüniliste meetmete tagajärg. Sellal kui Euroopa juhid rajasid oma rahvusvahelise süsteemi veendumusele, et isekate erihuvide konkurentsist on võimalik välja destilleerida üldine harmoonia, kangastus nende Ameerika ametivendadele niisugune maailm, kus riigid teevad koostööd usalduslike partneritena, mitte aga umbusklike rivaalidena. Ameerika juhid lükkasid tagasi euroopaliku kujutluse, et riikide kõlblust tuleb mõõta teistsuguse mõõdupuuga kui üksikisikute kõlblust. Jeffersoni järgi on olemas

ainult üks ühtne eetikasüsteem nii inimeste kui riikide jaoks – olla tänulik, pidada kõigis muutuvais olukordades ausalt kinni kõigist lepingutest, olla avatud ja suuremeelne ja kaitsta pikas perspektiivis mõlemate huvisid.6

Ameerika dotseeriv toon – mis vahel välismaalastele nii väga närvidele käis – peegeldas tegelikult tõsiasja, et Ameerika polnud mässu tõstnud mitte ainult seaduslike sidemete vastu, mis teda emamaaga sidusid, vaid ka Euroopa väärtustesüsteemi vastu. Ameerika pani Euroopas nii sagedased sõjad ületähtsustatud valitsusstruktuuri arvele, mis eitas vabaduse ja inimväärikuse ideaale. „Kuna sõda on vana korra valitsemisvorm,” kirjutas Thomas Paine, „siis on rahvastevaheline vaen lihtsalt valitsuste ässitustöö tulemus, millega püütakse süsteemi vaimu elus hoida. … Inimene ei ole inimese vaenlane, inimesi kihutab üksteise vastu üksnes väär valitsemissüsteem.”7

Veendumus, et rahu sõltub eeskätt demokraatlike institutsioonide ülesehitamisest, on tänapäevani jäänud Ameerika mõtteviisi tuumaks. Ameerika argitarkus on aina väitnud, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta. Alexander Hamilton oli üks vähestest, kes pani kahtluse alla aksioomi, et vabariigid on loomu poolest vabameelsemad kui muud valitsusvormid:

Sparta, Ateena, Rooma ja Kartaago olid kõik vabariigid; kaks neist – Ateena ja Kartaago – pealegi kaubandusriigid. Ometi pidasid nad niisama tihti sõdu – küll agressiivseid, küll kaitsesõdu – kui kaasaegsed monarhiad nende naabruses. … Inglismaa valitsemissüsteemis moodustavad rahvaesindajad seadusandluses olulise haru. Kaubandus on aegade vältel olnud selle maa peamine tegevusala. Ja ometi leidub vähe rahvaid, kes on veel sagedamini sõda pidanud kui inglased. … 8

Kuid Hamilton esindas tühist vähemust. Tema ajal nagu praegugi oli Ameerika juhtide valdav enamus veendunud, et maailmarahu säilitamise huvides on Ameerika kohustatud oma väärtusi levitama. Tol ajal nagu praegugi võis lahkarvamusi tekkida ainult meetodi küsimuses. Kas Ameerika peaks vabade institutsioonide levikule aktiivselt kaasa aitama, käsitades seda kui oma välispoliitika peamist eesmärki? Või peaks ta lootma üksnes oma innustava eeskuju peale?

Vabariigi algaegadel valitses üldine arvamus, et alles kujunev Ameerika rahvas teenib demokraatia üritust kõige paremini, kaitstes selle väärtusi kodumaal. Thomas Jeffersoni sõnul oleks Ameerika „õiglane ja kindel vabariiklik valitsus kõigile maailma rahvastele püsivaks teetähiseks ja eeskujuks”.9 Aasta hiljem pöördus Jefferson jälle tagasi mõtte juurde, et tegelikult teenib Ameerika „kogu inimkonna huve”:

… asjaolu, et meie võime nautida elutingimusi, millest teised on ilma jäetud, paneb meile kohustuse selgitada, milline täpselt on see vabaduse ja omavalitsuse määr, mida üks ühiskond ohtu kartmata tohib oma üksikliikmetele anda.10

Kuna Ameerika liidrid rõhutasid eelkõige Ameerika riikliku käitumise kõlbelisi aluseid ja käsitasid seda kui vabaduse sümbolit, siis pidid nad loomulikult tagasi lükkama ka Euroopa diplomaatia põhitõed: et jõudude tasakaal destilleerib isekate huvide konkurentsist lõpuks välja üldise harmoonia; ja et tsiviilõigus peab taganema julgeolekukaalutluste ees; teisisõnu – et riiklik eesmärk pühitseb abinõu.

Neid enneolematuid ideid kuulutas maailmale maa, kus kogu üheksateistkümnenda sajandi jooksul valitses majanduslik õitseng, maal, mis hoidis oma institutsioone heas töökorras ja kaitses oma kõlbelisi väärtusi. Ameerikale jäid tundmatuks vastuolud ülevate printsiipide ja ellujäämise hädavajaduste vahel. Vahel küll juhtus, et rahvusvaheliste vaidlusküsimuste lahendamine ainuüksi kõlbelisel alusel tekitas kummaliselt kahemõttelisi olukordi ja põhjustas tüüpiliselt ameerikalikke hingepiinu. Kui ameeriklased on kohustatud ilmutama oma välispoliitikas samasugust sirgjoonelisust kui isikliku elu korraldamisel, kuidas siis üldse analüüsida julgeoleku mõistet; ja kui lõpuni välja minna, kas see tähendab siis, et ellujäämise probleem on allutatud kõlblusele? Või loob Ameerika truudus vabadele institutsioonidele iseenesest mingi kõlbluse aura, mis õilistab pealtnäha ka kõige omakasupüüdlikumaid tegusid? Ja kui see on nii, kuivõrd sellest siis erineb niisugune euroopalik mõiste nagu raison d’état, mille kohaselt riikliku tegevuse ainsaks kriteeriumiks on selle edukus?

Professorid Robert Tucker ja David Hendrickson on seda Ameerika mõtlemise ambivalentsi hiilgavalt analüüsinud:

Jeffersoni riigimehekunstile on omane üks suur dilemma: ühest küljest ta just nagu keeldub kasutamast vahendeid, mida riigid on oma julgeoleku kindlustamiseks ja oma ambitsioonide rahuldamiseks varasematel aegadel lõpuks alati pruukinud, teisest küljest aga ei taha ta ometi loobuda nendestsamadest ambitsioonidest, mis tavaliselt selliste vahendite kasutuselevõttu tingivad. Teisiti öeldes, Jefferson tahtis pakkuda Ameerikale mõlemat korraga – soovis, et Ameerika võiks nautida oma võimsuse vilju, samas ometi talumata tagajärgi, mida jõu kasutamine tavaliselt kaasa toob.11

Nende kahe lähenemisviisi tõuge ja tõmme on tänase päevani olnud üks Ameerika välispoliitika peamisi teemasid. Umbes 1820. aastaks leidsid Ühendriigid nende kahe lähenemisviisi kompromissi, mis tõepoolest lubaski kuni Teise maailmasõja lõpuni saavutada mõlemat korraga. Kogu selle aja jooksul tauniti Ameerikas ookeanitaguseid sündmusi kui jõudude tasakaalupoliitika kahetsusväärseid tagajärgi, omaenda ekspansiooni Põhja-Ameerika mandril aga käsitati kui „saatusest määratud missioon”.

Kuni sajandi vahetuseni välja oli Ameerika välispoliitika põhimõtteliselt väga lihtne: tuli täita saatuse poolt määratud missiooni ja hoiduda siduvatest kohustustest ookeani taga. Ameerika toetas demokraatlikku valitsemissüsteemi, kus vähegi võimalik, kuid keeldus oma eelistuste kaitseks jõuga välja astumast. 1821. aastal sõnastas tollane riigisekretär John Quincy Adams selle hoiaku kokkuvõtlikult nii:

Kus eales on heisatud või heisatakse vabaduse ja sõltumatuse lipp, seal on tema [Ameerika] süda, tema õnnistus ja palved. Kuid Ameerika ei lähe oma piiride taha koletisi otsima ja hävitama. Ta elab kõigi inimeste vabadusele ja sõltumatusele kaasa. Kuid ta astub võitlusse ainult omaenda vabaduse ja sõltumatuse kaitseks.12

Sellel Ameerika eneseohjeldamise poliitikal oli ka teine külg: läänepoolkeral otsustati Euroopa jõupoliitika avaldused võimatuks teha, ja kui vaja, siis vahel ka Euroopa diplomaatia meetodeid kasutades. Monroe doktriini, mis selle poliitika välja kuulutas, kutsus tegelikult esile Püha Liit – mille tuumikliikmed olid Preisimaa, Venemaa ja Austria –, mis 1820-ndatel aastatel üritas Hispaania revolutsiooni lämmatada. Põhimõtteliselt vastustades vahelesegamist teise riigi siseasjadesse, polnud ka Suurbritannial mingit tahtmist lasta Pühal Liidul läänepoolkeral kanda kinnitada.

Briti välisasjade riigisekretär George Canning tegi Ühendriikidele ettepaneku ühistegevuseks, et hoida Hispaania kolooniaid Ameerikas väljaspool Püha Liidu haardeulatust. Canning tahtis luua kindlaid tagatisi selleks, et ükski Euroopa suurriik ei saavutaks kontrolli Ladina-Ameerikas, ükskõik mis ka juhtub Hispaanias endas. Canningi arvamust mööda ei kujutanud kolooniatest ilma jäänud Hispaania enam kuigi meelitavat saaki, ja ta lootis, et seetõttu ei paku võimalik interventsioon enam huvi või vähemalt muudab selle ebaoluliseks.

John Quincy Adams sai inglaste teooriast aru, kuid suhtus umbusklikult nende motiividesse. Washingtoni okupeerimine inglaste poolt 1812. aasta sõjakäigu ajal oli Ameerika jaoks veel liiga hiljutine minevik, et kunagise emamaa liitlaseks hakata. Seepärast veeniski Adams president Monroed, et Euroopa kolonialismi võimatuks tegemist Ameerika mandril tuleb esitada kui Ameerika ühepoolset otsust.

1823. aastal väljakuulutatud Monroe doktriin nägi Atlandi ookeanis vallikraavi, mis Ühendriike Euroopast lahutab. Kuni selle ajani oli Ameerika välispoliitika põhireegliks peetud seisukohta, et Ühendriigid hoiduvad sekkumast Euroopa võimuvõitlusse. Monroe doktriiniga astuti järgmine samm ja kuulutati, et Euroopa ei tohi sekkuda Ameerika asjadesse. Ja Monroe ettekujutus Ameerika asjadest oli tõepoolest väga laiahaardeline – see hõlmas kogu läänepoolkera.

Seejuures ei piirdunud Monroe doktriin sugugi ainult põhimõtete deklareerimisega. Sellega saadeti Euroopa suurriikidele meelekindel hoiatus, et uus riik on läänepoolkera puutumatuse kaitseks valmis ka sõjaks. Sellega kinnitati, et Ühendriigid käsitavad Euroopa suurriikide ekspansiooni „selle poolkera mis tahes piirkonda kui oma rahu ja julgeolekut ähvardavat ohtu”.13

Mitte enam nii ilukõneliselt, ent selgemas stiilis kui riigisekretär ütles president Monroe kaks aastat hiljem avalikult lahti igasugusest sekkumisest Euroopa konfliktidesse: „Me pole iial osalenud Euroopa riikide sõdades, millega nad lahendavad omaenda tüliküsimusi, ja meie poliitika ei näe ka niisugust sekkumist ette.”14

Niisiis pööras Ameerika Euroopale selja ja vabastas samal ajal oma käed ekspansiooniks läänepoolkeral. Monroe doktriini vihmavarju all võis Ameerika seega ajada poliitikat, mis ei erinenud kuigi palju mis tahes Euroopa kuninga soovunelmaist, – võis laiendada oma kaubavahetust ja mõju, võis hõivata territooriume, lühidalt öeldes võis muutuda suurriigiks, ilma et oleks vaja olnud tegelikku jõupoliitikat rakendada. Ameerika ekspansioonihimu ja veendumus, et ta on kuidagi puhtam ja põhimõttekindlam maa kui mis tahes Euroopa riik, ei sattunud iialgi vastuollu. Kuna Ameerika ei käsitanud oma territooriumi laiendamist välispoliitilise probleemina, võisid Ühendriigid kasutada jõudu, et jagu saada indiaanlastest, et jagu saada Mehhikost Texase küsimuses – ja teha seda kõike puhta südametunnistusega. Veidi lihtsustatult öeldes – Ühendriikide välispoliitika tähendas üldse mitte mingisugust välispoliitikat.

Nagu Napoleon Louisiana ostutehingu puhul, nii võis ka Canning põhjendatult hoobelda, et ta on pannud aluse Uuele Maailmale, selleks et parandada tasakaalu Vanas Maailmas; andis ju Suurbritannia mõista, et ta aitab kindlustada Monroe doktriini Kuningliku Sõjalaevastiku toel. Ameerika seevastu aitab kohendada Euroopa jõudude tasakaalu ainult sellega, et hoiab Püha Liidu läänepoolkerast eemal. Igas muus suhtes tuleb Euroopa riikidel säilitada jõudude tasakaal ilma Ameerika osaluseta.

Kuni sajandi lõpuni oli Ameerika välispoliitika põhisisuks Monroe doktriini järjest laialdasem rakendamine. 1823. aastal saadeti Monroe doktriiniga Euroopa riikidele hoiatus, et nad läänepoolkerast käed eemal hoiaksid. Monroe doktriini sajandaks aastapäevaks oli selle dokumendi tähendus sedavõrd avardunud, et seda kasutati juba Ameerika hegemoonia õigustamiseks kogu läänepoolkeral. 1845. aastal põhjendas president Polk Texase inkorporeerimist Ühendriikide koosseisu vajadusega takistada ühe sõltumatu riigi muutumist „temast endast võimsama riigi liitlaseks või sõltlaseks” ja seega tema kujunemist Ameerika julgeolekut ähvardavaks teguriks.15 Teiste sõnadega – nüüd ei õigustanud Monroe doktriin enam väljaastumist juba kerkinud hädaohu vastu, vaid ka tulevikus võib-olla kerkiva ohuvõimaluse vastu üsna samamoodi, nagu seda tegi Euroopa jõudude tasakaalu poliitika.

Lühikeseks ajaks juhtis kodusõda Ameerika tähelepanu territoriaalse ekspansiooni põhiprobleemilt kõrvale. Nüüd koondusid Washingtoni välispoliitilised mured eeskätt sellele, kuidas takistada konföderatsiooni tunnustamist Euroopa riikide poolt, mis tähendanuks mitmeriigilise süsteemi teket Põhja-Ameerika pinnal ja sellest tulenevalt ka Euroopa diplomaatia jõudude tasakaalu poliitika kasutuselevõttu. Kuid juba 1868. aastal pöördus president Andrew Johnson tagasi vana tuttava teema juurde, õigustades Monroe doktriinile tuginedes taas ekspansioonipoliitikat, seekord küll seoses Alaska ostmisega:

Sealsete kogukondade valitsemine ja kontrollimine võõrriigi poolt on seni takistanud Ühendriikide kasvu ja kahandanud meie mõju. Niisama kahjulikud oleksid aga ka sealsed kroonilised revolutsioonilised segadused ja anarhia.16

Üheaegselt Ameerika ekspansiooniga üle kontinendi toimus midagi veel olulisemat, kuigi see jäi niinimetatud suurvõimudele praktiliselt märkamatuks: sellal kui Ameerika Ühendriigid nende klubiga vähehaaval liitusid, tõusis see riik võimsaimaks jõuks maailmas. 1885. aastaks olid Ühendriigid jätnud tööstustoodangu poolest selja taha Suurbritannia, mida seni oli peetud maailma tähtsaimaks tööstusriigiks. Sajandi vahetusel tarbisid Ühendriigid niisama palju energiat kui Saksamaa, Prantsusmaa, Austria-Ungari, Venemaa, Jaapan ja Itaalia ühtekokku.17 Ajavahemikus kodusõjast sajandivahetuseni kasvas Ameerika söetoodang 800 protsenti, raudteerööbaste tootmine 523 protsenti, raudteevõrgu kogupikkus kasvas 567 protsenti ja nisutoodang 256 protsenti. Immigratsiooni toel kahekordistus rahvaarv. Ja oli tõenäoline, et kasvuprotsess kiireneb veelgi.

Ajaloos pole olnud riiki, mis poleks püüdnud kasutada nii võimsalt kasvavaid jõude oma mõju suurendamiseks maailmas. Ka Ameerika juhid langesid kiusatusse. President Andrew Johnsoni riigisekretär Seward unistas juba impeeriumist, kuhu kuuluks Kanada ja suurem osa Mehhikost ning mis laiuks kaugele Vaiksesse ookeani. Granti administratsioon tahtis annekteerida Dominikaani Vabariiki ja hellitas Kuuba annekteerimise mõtet. Selliseid algatusi oleksid kaasaegsed Euroopa liidrid nagu Disraeli või Bismarck mõistnud ja heaks kiitnud.

Kuid Ameerika Senat keskendus endiselt kodustele prioriteetidele ja nurjas kõik ekspansioonikavad. See hoidis armee väikesearvulisena (25 000 meest) ja sõjalaevastiku nõrgana. 1890. aastani oli Ameerika armee maailmas Bulgaaria järel neljateistkümnendal kohal ja Ameerika sõjalaevastik väiksem kui Itaalial, ehkki Ameerika ületas Itaaliat tööstusliku võimsuse poolest kolmeteistkümnekordselt. Ameerika ei võtnud osa rahvusvahelistest konverentsidest ja teda koheldi kui teisejärgulist riiki. Kui Türgi 1880. aastal koondas oma diplomaatilisi välisesindusi, sulges ta saatkonnad Rootsis, Belgias, Hollandis ja Ühendriikides. Samal ajal leppis üks Saksa diplomaat Madridis pigem palgakärpimisega kui suunamisega Washingtoni.18

Ent kui üks maa on kord juba saavutanud niisuguse taseme nagu kodusõjajärgne Ameerika, ei suuda ta kiusatusele lõputult vastu panna ja hakkab ikkagi otsima teid, kuidas oma tähtsust rahvusvahelisel areenil oma võimsusega vastavusse viia. 1880-ndate aastate lõpul hakkas Ameerika rekonstrueerima oma sõjalaevastikku, mis veel 1880. aastal oli väiksem kui Tšiilil, Brasiilial või Argentinal. Kuid 1889. aastal tegi mereväeminister Benjamin Tracy juba lobbytööd lahingulaevastiku loomiseks ja tema kaasaegne meresõjaajaloolane Alfred Thayer Mahan koostas selleks vajaliku arengukava.19

Ehkki Ameerikat kaitses Euroopa riikide rüüsteretkede eest tegelikult Briti Kuninglik Sõjalaevastik, ei suhtunud Ameerika juhid Suurbritanniasse kui oma kodumaa kaitsjasse. Kogu üheksateistkümnenda sajandi jooksul peeti Suurbritanniat Ameerika huvide suurimaks ohustajaks ja Kuninglikku Sõjalaevastikku kõige tõsisemaks strateegiliseks ähvarduseks. Pole siis midagi imestada, et kui Ameerika hakkas oma muskleid mängitama, üritas ta tõrjuda Briti mõju läänepoolkeralt, kasutades sedasama Monroe doktriini, mille ellurakendamisele oli Suurbritannia omal ajal nii tõhusalt kaasa aidanud.

Ei saa öelda, et Ühendriigid oleksid oma huvide kaitsmisel ilmutanud erilist peenetundelisust. 1895. aastal vihjas riigisekretär Richard Olney taas Monroe doktriinile, juhtides üsna teravas toonis tähelepanu jõudude ebavõrdsusele. „Tänapäeval on Ühendriigid sellel mandril praktiliselt suveräänne võim,” kirjutas ta, „ja tema tahe on seaduseks kõigis küsimustes, mille lahendamisse ta peab vajalikuks sekkuda.” Ameerika „piiramatud ressursid koos tema isoleeritud asendiga teevad ta seisukorra peremeheks ja samahästi kui haavamatuks mis tahes teise riigi või ka kõigi teiste riikide ühisrinde suhtes”.20 Ameerika avaldused jõupoliitikast hoidumise kohta läänepoolkeral ilmselt ei kehtinud. 1902. aastaks oli Suurbritannia maha matnud kõik lootused Kesk-Ameerikas vähegi olulisemat rolli mängida.

Kindlustanud endale absoluutse ülevõimu läänepoolkeral, valmistusid Ühendriigid astuma avaramale rahvusvahelisele areenile. Ameerika tõusis maailmavõimuks peaaegu vastu tahtmist. Laiudes üle kogu kontinendi, oli ta end mõlema ookeani kaldal maksma pannud, ise samal ajal visalt kinnitades, et tal pole mingit tahtmist ajada suurriiklikku välispoliitikat. Kui see protsess lõpule jõudis, leidis Ameerika, et ta on saavutanud sellise jõupositsiooni, mis annab talle olulise sõnaõiguse rahvusvahelistes küsimustes, olgu ta eelistused millised tahes. Ameerika juhid võisid soovi korral nüüdki veel kinnitada, et nende põhiliseks välispoliitiliseks eesmärgiks on toimida „majakana” kogu ülejäänud inimkonna jaoks, kuid nii mõnedki neist hakkasid kahtlemata aru saama, et Ameerika võimsus annab talle õiguse aktuaalsetes küsimustes sõna sekka öelda ja et rahvusvahelisse süsteemi lülitumiseks pole tal põhjust oodata, kuni kogu ülejäänud inimkond demokraatia teele asub.

Keegi ei sõnastanud sellist arengukäiku vahedamalt kui Theodore Roosevelt. Tema oli esimene president, kes väitis, et Ameerika sidumiseks ülejäänud maailmaga tuleb kasutusele võtta rahvuslike huvide mõiste. Nagu ta eelkäijadki, oli Roosevelt veendunud, et Ameerika avaldab kogu ülejäänud maailmale soodsat mõju. Kuid erinevalt varasematest presidentidest oli Roosevelt veendunud, et Ameerikal on reaalseid välispoliitilisi huvisid ja et nende kaitsmine on kaugelt olulisem eelistest, mida võiks pakkuda isolatsionistlik hoiak. Roosevelt lähtus tõdemusest, et Ühendriigid on suurriik nagu iga teinegi, mitte mingi ainulaadne vooruse kehastus. Ja kui tema huvid põrkuvad teiste maade huvidega, on Ameerika kohustatud rakendama jõudu, et konfliktis peale jääda.

Esimese sammuna selles suunas andis Roosevelt Monroe doktriinile äärmiselt interventsionistliku tõlgenduse, samastades seda teiste oma aja imperialistlike doktriinidega. 6. detsembril 1904. aastal kuulutas ta välja Monroe doktriini niinimetatud „Täienduse”, kus „mõnele tsiviliseeritud riigile” anti põhimõtteline sekkumisõigus: „… läänepoolkeral võib Ühendriikide ustavus Monroe doktriinile sundida Ühendriike olgu või väga vastumeelselt täitma rahvusvahelise politseijõu rolli ja täiesti ilmse ülekohtu või teovõimetuse juhtumil sündmuste käiku sekkuma.”21

Praktikas jõudis Roosevelt oma teooriast ette. Juba 1902. aastal oli Ameerika sundinud Haitit tasuma võlgu Euroopa pankadele. 1903. aastal õhutas ta Panamas puhkenud rahutused täiemõõduliseks mässuks. Ameerika abiga võitles kohalik elanikkond Kolumbialt välja iseseisvuse, aga alles siis, kui Washington oli rajanud seal Ühendriikide jurisdiktsiooni alla kuuluva kanalitsooni, tulevast Panama kanalit mõlemalt poolt piirava maariba. 1905. aastal kehtestasid Ühendriigid Dominikaani vabariigi üle finantsprotektoraadi. Ja 1906. aastal okupeerisid Ameerika väed Kuuba.

Musklidiplomaatia läänepoolkeral oli Roosevelti silmis lihtsalt Ameerika uue rolli üks avaldusvorm. Kumbki ookean polnud enam piisavalt avar, et Ameerikat ülejäänud maailmast isoleerida. Ühendriigid olid sunnitud hakkama tegelaseks rahvusvahelisel laval. Läkituses Kongressile ütles Roosevelt seda 1902. aastal üsna selgesti: „Rahvusvaheliste poliitiliste ja majanduslike suhete aina süvenev vastastikune sõltuvus ja keerukus paneb kõigile normaalsetele tsiviliseeritud riikidele kohustuse täita kogu maailmas vajaduse korral politsei funktsioone.”22

Ameerika rahvusvahelise rolli tõlgendamisel on Rooseveltil Ameerika ajaloos ainulaadne positsioon. Ükski teine president pole Ameerika globaalset rolli defineerinud nii rangelt rahvuslike huvide termineis, ükski president pole rahvuslikke huvisid nii hõlmavalt samastanud jõudude tasakaaluga. Roosevelt jagas oma kaasmaalaste usku, et Ameerika kehastab maailma kõige paremaid lootusi, ent erinevalt nende enamikust ei arvanud ta, et Ameerika suudab säilitada rahu või täita oma saatusest määratud ülesannet üksnes tsiviilühiskonna vooruste kaitsmisega. Tema arusaamine maailmakorra olemusest sarnanes pigem Palmerstoni või Disraeli kui Thomas Jeffersoni vaadetega.

Suur president peab olema oma rahva harija, kes aitab ületada kuristikku rahva tuleviku ja ajaloolise kogemuse vahel. Rahva jaoks, kes oli üles kasvanud veendumuses, et rahu on rahvusvaheliste suhete normaalne seisund, et isikliku ja ühiskondliku kõlbluse vahel pole mingit erinevust ja et Ameerika on kindlalt kaitstud ülejäänud maailma vapustavate segaduste eest, oli Roosevelti õpetus iseäranis karm, sest Roosevelt kummutas kõik need õndsad uskumused. Rahvusvaheline elu oli tema meelest võitlus, ja Darwini teooria, mis tõotas ellujäämist kõige osavamale kohandujale, oli tema meelest parem ajalooõpetaja kui isiklik kõlblus. Roosevelti meelest pärivad tasased maa ainult siis, kui nad on tugevad. Roosevelti jaoks polnud Ameerika mitte üllas üritus, vaid suurriik – oma võimaluste poolest suurim kõigist. Tema tahtis saada presidendiks, kelle saatuseks on juhtida oma riik maailmaareenile nii, et see võiks kujundada kahekümnendat sajandit samamoodi, nagu Suurbritannia oli domineerinud üheksateistkümnendal sajandil – tohutuid jõudusid käsutava riigina, mis on endale ülesandeks võtnud töötada mõõdukalt ja targalt stabiilsuse, rahu ja progressi nimel.

Roosevelt ei sallinud seda rohket vagatsemist, mis Ameerika välispoliitilises mõtlemises tooni andis. Ta möönis rahvusvahelise õiguse jõuetust. Seda, mida riik omal jõul kaitsta ei suuda, ei suuda kaitsta ka rahvusvaheline kogukond. Ta eitas desarmeerimist, mis sel ajal rahvusvahelise teemana parajasti esile kerkis:

Esialgu pole vähematki märki, et õnnestuks luua mingi rahvusvaheline jõud… mis suudaks tõhusalt talitseda üleastujaid, ja seetõttu oleks suure vaba rahva seisukohalt ühtaegu rumal ja kuritegelik loobuda jõuvahendeist, mis lubavad tal oma õigusi kaitsta ja erandjuhtudel isegi teiste õiguste kaitseks välja astuda. Miski ei kannustaks kurjuse jõude rohkem… kui vabade ja valgustatud rahvaste… vabatahtlik otsus jätta end kaitsetuks, sellal kui iga despoot ja barbar säilitab relvad.23

Roosevelt väljendus veelgi sapisemalt, kui kõne alla tuli ülemaailmne valitsus:

Wilsoni-Bryani hoiak, millega kutsutakse usaldama fantastilisi rahulepinguid, mõeldamatuid lubadusi, igasugu paberilipakaid, millel puudub vähemgi tagatis tõhusa jõu näol, on minu meelest õudustäratav. Friedrich Suure ja Bismarcki välispoliitilised traditsioonid on iga üksiku rahva seisukohalt võrratult paremad kui Bryani või Bryani-Wilsoni seisukohtade omaksvõtt järjekindla rahvusliku hoiakuna. … Lääge õilsus, mis ei toetu jõule, on igas mõttes niisama nurjatu ja koguni veel kuritegelikum kui jõud ilma õilsuseta.24

Roosevelt oli arvamusel, et jõuprintsiibil korraldatud maailmas peegeldab asjade loomulikku kulgu „mõjusfääride” mõiste, mille alusel teatavad suurriigid omandavad laiades piirkondades valdava mõju, näiteks Ühendriigid läänepoolkeral või Suurbritannia India subkontinendil. 1908. aastal leppis Roosevelt Korea okupeerimisega jaapanlaste poolt, sest vastavalt tema mõtteviisile olid Jaapani-Korea suhted määratud nende jõuvahekordadega, mitte aga mingi lepingu tingimustega või rahvusvahelise õigusega:

Korea on vastuvaidlematult Jaapani pärand. Tõsi küll, vastavas lepingus oli pühalikult tõotatud, et Korea peab säilitama sõltumatuse. Kuid selle lepingu tagamiseks polnud Koreal endal vähematki jõudu ja on täiesti mõeldamatu, et mõni teine riik… üritab teha korealaste eest seda, milleks nad ise on täiesti võimetud.25

Kuna Roosevelt kord juba jagas selliseid läbini euroopalikke vaateid, siis pole ka midagi imestada, et ta käsitles ülemaailmse jõudude tasakaalu probleeme rafineeritud meisterlikkusega, mille poolest ükski teine Ameerika president temaga võistelda ei suuda ja millele lähenes mõnevõrra ainult Richard Nixon. Algul ei näinud Roosevelt mingit vajadust siduda Ameerikat Euroopa jõudude tasakaalu peensustega, sest tema meelest oli see enam-vähem isereguleeruv süsteem. Kuid samas tegi ta täiesti selgeks, et kui niisugune hinnang peaks osutuma vääraks, soovitab ta Ameerikal tasakaalu taastamiseks sekkuda. Aja jooksul hakkas Roosevelt nägema Saksamaas ähvardust Euroopa tasakaalule ja kaldus Ameerika rahvuslikke huvisid samastama Suurbritannia ja Prantsusmaa huvidega.

See tuli selgesti ilmsiks 1906. aastal Algecirase konverentsil, mille eesmärgiks oli lahendada Maroko tuleviku küsimus. Saksamaa, kes Prantsuse ülevõimu ennetamiseks nõudis „avatud uksi”, soovis Ameerika esindaja kaasatõmbamist, sest tema arvates oli Ameerikal seal olulisi kaubandushuvisid. Konverentsi avamisel esindas ameeriklasi Marokos nende Itaalia suursaadik, kuid roll, mida ta seal täitis, valmistas sakslastele pettumuse. Roosevelt allutas Ameerika ärihuvid – mis tegelikult polnudki kuigi olulised – oma geopoliitilistele kaalutlustele. Maroko kriisi kulminatsioonihetkel sõnastas need Henry Cabot Lodge Rooseveltile adresseeritud kirjas. „Prantsusmaa peaks seisma koos meiega ja Inglismaaga,” ütles ta, „meie tsoonis ja meiega koalitsioonis. See oleks mõistlik lahendus nii majanduslikult kui poliitiliselt.”26

Sellal kui Roosevelt nägi Euroopas peamise ähvardusena Saksamaad, tegid talle Aasias muret Venemaa ambitsioonid, ja seepärast soosis ta Jaapanit kui Venemaa peamist rivaali. „Venemaa on see maailma maa, millest kõige olulisemal määral sõltub maailma tulevik,” kinnitas Roosevelt.27 Suurbritanniaga sõlmitud liidulepingu tiiva all ründas Jaapan 1904. aastal Venemaad. Ehkki Roosevelt kuulutas Ameerika selles konfliktis neutraalseks, kaldus ta ilmselt Jaapani poole. Venemaa võit oleks tema väitel olnud „löögiks kogu tsivilisatsioonile”.28 Ja kui Jaapan hävitas Vene laevastiku, tundis ta sellest rõõmu: „Ma olen Jaapani võiduga igati rahul, sest Jaapan mängib meie mängu.”29

Ta soovis Venemaa nõrgenemist, kuigi mitte tema täielikku elimineerimist jõudude tasakaalu süsteemist, sest vastavalt jõudude tasakaalu diplomaatia põhitõdedele tähendanuks Venemaa ülemäärane nõrgendamine lihtsalt Venemaa ähvarduse asendumist Jaapani ähvardusega. Roosevelt tajus, et kõige paremini teeniks Ameerika huvisid niisugune lahendus, mis jätaks Venemaa „silm silma vastu Jaapaniga, nii et nad avaldaksid teineteisele vastastikku ohjeldavat mõju”.30

Lähtudes pigem geopoliitilisest realismist kui õilsast altruismist, tegi Roosevelt sõdivatele pooltele ettepaneku saata oma esindajad tema Oyster Bay residentsi rahulepingut ette valmistama; lõpuks kirjutatigi Portsmouthis New Hampshire’is alla rahuleping, mis kärpis Jaapani võidu vilju ja säilitas Kaug-Idas tasakaalu. Selle tulemusel sai Roosevelt esimese Ameerika presidendina Nobeli rahupreemia, tähistamaks tema teeneid jõudude tasakaalu ja mõjusfääride kontseptsioonil põhineva lahenduse leidmisel, mis tema järetulija Wilsoni tegevuse valgusel jättis küll täiesti ebaameerikaliku mulje.

1914. aastal, pärast Saksamaa sissetungi Belgiasse ja Luksemburgi võttis Roosevelt võrdlemisi kliinilise hoiaku, ehkki Saksamaa rikkus selle operatsiooniga jõhkralt kõiki lepinguid, mis pidid nende kahe maa neutraalsust tagama:

Mis puutub nende lepingute rikkumisse või hülgamisse, siis ei võta ma selles suhtes mingit kindlat seisukohta. Kui hiiglased võitlevad elu ja surma peale ja tammuvad teineteisest kinni hoides edasi-tagasi, siis muidugi trambivad need tohutu suured, kogu jõudu pingutavad võitlejad kindlasti jalge alla kõik, kes ette jäävad – välja arvatud juhul, kui see on neile endale ohtlik.31

Mõni kuu pärast sõja puhkemist Euroopas muutis Roosevelt otsustavalt oma esialgset suhtumist Belgia neutraliteedi rikkumisse, kuid iseloomulikul kombel ei häirinud teda mitte Saksa sissetungi ebaseaduslikkus, vaid hoopis ohtu sattunud jõudude tasakaal: „… kas te ei karda, et kui Saksamaa selle sõja võidab, purustab Inglise laevastiku ja hävitab Briti Impeeriumi, et ta siis juba aasta või kahe pärast ei hakka nõudma juhtivat positsiooni Lõuna- ja Kesk-Ameerikas… ?”32

Ta soovitas massiivset relvastumisprogrammi, mis asetaks Ameerika kogu raskusega Kolmikantandi selja taha. Ta pidas Saksamaa võitu täiesti võimalikuks ja samas ka Ühendriikidele ohtlikuks. Keskriikide võidu puhul kaoks Briti Kuningliku Sõjalaevastiku kaitsevari ja Saksa imperialismile avaneks võimalus end läänepoolkeral maksma panna.

Asjaolu, et Roosevelt pidas Briti laevastiku kontrolli Atlandi ookeanil ohutumaks kui Saksa hegemooniat, ei tulenenud õieti jõufaktorite arvestamisest, vaid pigem niisugustest tabamatutest teguritest nagu kultuuriline lähedus ja ajalookogemus. Ameerikat muidugi sidusid Inglismaaga tugevad kultuurisidemed, millele Ühendriikide ja Saksamaa suhetes mingit vastet ei leidunud. Pealegi oli Ameerika juba harjunud Suurbritannia valitsemisega maailmameredel, see ei häirinud teda enam ja ta ei kahtlustanud Suurbritanniat enam ekspansionistlikes kavatsustes Ameerika mandril. Saksamaa poole seevastu vaadati tõsiste kartustega. 3. oktoobril 1914. aastal kirjutas Roosevelt Briti suursaadikule Washingtonis (lastes sündsalt unustusse vajuda oma varasema seisukoha, mis käsitas Belgia neutraliteedi rikkumist Saksamaa poolt kui paratamatust):

Kui mina oleksin president olnud, siis oleksin 30. või 31. juulil [Saksamaa vastu] välja astunud.33

Kuu aega hiljem tunnistas Roosevelt kirjas Rudyard Kiplingile, et tal on raske õhutada Ameerikat senisest jõulisemal viisil Euroopa sõjasündmusi mõjutama, vastavalt oma isiklikele veendumustele. Ameerika rahval ei ole tahtmist toetada tegevussuunda, mis on nii rangelt defineeritud jõupoliitika terminites:

Kui ma hakkaksin propageerima kõike seda, mis ma ise usun, siis ei saavutaks ma oma rahva hulgas mingit poolehoidu, sest nad ei järgneks mulle. Meie rahvas on lühinägelik, ta ei saa rahvusvahelistest probleemidest aru. Teiegi rahvas on olnud lühinägelik, aga neis asjades ometi mitte nii lühinägelik kui meie oma. … Tänu ääretule ookeanile usub meie rahvas, et praegusest heitlusest pole tal mingit ohtu karta ja et sellega seoses ei kanna ta ka mingit vastutust.34

Kui Ameerika välispoliitiline mõtlemine oleks kulmineerunud Theodore Rooseveltiga, küllap oleks seda siis kirjeldatud kui protsessi, kus euroopaliku riigimehetarkuse printsiipe kohandati Ameerika tingimustele. Rooseveltis oleks nähtud presidenti, kes oli ametis parajasti siis, kui Ühendriigid olid endale kindlustanud valitseva positsiooni Ameerika mandril ja hakkasid end ilmutama kui kaalukas maailmavõim. Kuid Ameerika välispoliitiline mõtlemine ei lõppenud ega olekski võinud lõppeda Rooseveltiga. Riigijuht, kes ise piirab oma rolli oma rahva ajalookogemusega, mõistab end tardumusele, riigijuht, kes oma rahva ajalookogemusest liiga kaugele ette ruttab, riskib sellega, et teda ei mõisteta. Selleks rolliks, mida Roosevelt Ameerikale ette nägi, ei olnud Ameerika rahvast ette valmistanud ei tema senised ajalookogemused ega ka väärtushinnangud.

On järjekordne saatuse pilge, et Ameerika asus lõpuks siiski täitma Roosevelti nägemusele vastavat rolli, tehes seda veel Roosevelti eluajal, kuid lähtudes põhimõtetest, mida Roosevelt naeruvääristas, ja presidendi juhtimisel, keda Roosevelt põlgas. Woodrow Wilson oli Ameerika erandlikkuse traditsiooni kehastaja, tema oli see, kes pani aluse Ameerika välispoliitikas tänini domineerivale vaimsele koolkonnale – koolkonnale, mille juhtmõtteid Roosevelt pidas parimal juhul ebaoluliseks, halvimal juhul aga Ameerika pikaajalistele huvidele kahjulikuks.

Kui hinnata seda vaidlust kahe suurima Ameerika presidendi vahel vastavalt traditsioonilistele riigimehekunsti kriteeriumidele, siis olid Roosevelti argumendid märksa paremad. Ometi oli Wilsonsee, kes lõpuks peale jäi: praegu, sada aastat hiljem, meenutatakse küll Roosevelti saavutusi, kuid Ameerika mõtte kujundaja on sellegipoolest Wilson. Roosevelt mõistis, mismoodi maailmapoliitika masinavärk tolleaegsete suurriikide suunamisel toimis – ühelgi Ameerika presidendil pole olnud sügavamat sissevaadet rahvusvaheliste süsteemide talitlusse. Kuid Wilson adus Ameerika motivatsiooni ajendeid, kus peamiseks jõuks on vististi veendumus, et Ameerika ei ole riik nagu iga teine. Ja selline hoiak ei pakkunud ei teoreetilist ega praktilist alust euroopaliku diplomaatia harrastamiseks, lakkamatuks kohanemiseks muutlike jõuvahekordadega kõlbelise neutraliteedi positsioonilt ainult selleks, et iga hinna eest säilitada aina paigast nihkuvat tasakaalumomenti. Hoolimata kõigist jõupoliitika realiteetidest ja õppetundidest, on Ameerika rahvas alati vankumatult uskunud, et tema erandlikkus nõuab vabaduse kaitsmist kodumaal ja selle levitamist võõrsil.

Ameeriklasi suutis suurtele tegudele viia ainult niisugune maailmanägemus, mis langes kokku nende kujutlusega oma kodumaa erandlikkusest. Ehkki Roosevelti lähenemisviis oli ülipeenelt suurriikide diplomaatia tegelikele nüanssidele häälestatud, ei suutnud ta oma kaasmaalasi veenda, et neil tuleb Esimesse maailmasõtta sekkuda. Wilson seevastu rõhus oma rahva tunnetele, kasutades kõlbeliselt ülevaid argumente, mis just oma ülevuse tõttu jäid välisriikide juhtidele suuremalt osalt arusaamatuks.

Wilsoni saavutus paneb praegugi imestama. Hüljates jõupoliitika, oskas ta puudutada Ameerika rahva südant. Ta oli teadlane, kes astus poliitikasse suhteliselt hilja ja valiti presidendiks tänu Vabariikliku Partei lõhenemisele Tafti ja Roosevelti vahel. Wilson taipas, et Ameerika vaistlikku isolatsionismi ei ole võimalik teisiti ületada kui apelleerides ideaalidele, mille erandlikkuses ameeriklased ise nii veendunud olid. Samm-sammult viis ta isolatsionistliku maa maailmasõtta, olles kõigepealt demonstreerinud kirgliku neutraliteedipropagandaga oma administratsiooni rahuarmastust. Ja ta tuli sellega toime, öeldes lahti kõigist isekatest rahvuslikest huvidest ja kinnitades visalt, et Ameerika ei taotle mingit kasu ning astub välja üksnes oma põhimõtete kaitseks.

Oma esimeses kõnes „Olukorrast Ühendriikides” 2. detsembril 1913 visandas Wilson esimest korda poliitilise kursi, mis hiljem sai tuntuks wilsonismi nime all. Wilsoni arvates tuli maailmakorra aluseks tunnistada rahvusvaheline õigus, ja mitte jõudude tasakaal, riigi usaldusväärsus, mitte tema võime ennast maksma panna. Soovitades mitmesuguste arbitraažilepingute ratifitseerimist, väitis Wilson, et rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamise meetodiks peab saama siduv arbitraažiotsus, mitte jõud:

On olemas ainult üks mõeldav standard, mille alusel hinnata tüliküsimusi Ühendriikide ja teiste rahvaste vahel, ja see koosneb kahest elemendist: meie enda au ja meie kohustused rahu säilitamisel maailmas. Niisuguse proovikivi kasutuselevõtul peaks olema hõlpus hinnata kõiki kaalumisele tulevaid uusi lepingulisi kohustusi ja tõlgendada teisi, millega me juba oleme ennast sidunud.35

Roosevelti ei pahandanud miski rohkem kui suuresõnalised põhimõtted, mille elluviimiseks polnud ei tahtmist ega jõudu. Selles seoses kirjutas ta ühele sõbrale: „Kui ma pean valima tule ja raua poliitika ja vesise piima poliitika vahel… siis mina igatahes olen tule ja raua poliitika poolt. See on riigi seisukohast parem, ja pikas perspektiivis on see ka maailmale parem.”36

Teistpidi aga, Wilsonile jäi täiesti arusaamatuks Roosevelti soovitus reageerida Euroopas puhkenud sõjale kaitsekulutuste suurendamisega. Oma teises kõnes „Olukorrast Ühendriikides” 8. detsembril 1914, kui Euroopas oli juba neli kuud möllanud sõda, lükkas Wilson tagasi Ameerika relvastumisprogrammi, kuna see saadaks maailmale signaali, „et me oleme kaotanud meelerahu” sõja tõttu, „mille põhjused ei või meid puudutada ja mis oma olemuse poolest annab meile võimaluse tugevdada sõprusuhteid ja pakkuda omakasupüüdmatut abi”.37

Wilsoni arvates oli omakasupüüdmatus Ameerika mõju parimaks tagatiseks; seda hoiakut tuli säilitada, nii et Ameerika võiks lõpuks usaldusväärse arbiitrina sõdivate poolte vahele astuda. Roosevelt väitis, et sõda Euroopas, eriti aga Saksamaa võit, ohustab lõpuks ka Ameerika julgeolekut. Wilson aga oli seisukohal, et põhilised Ameerika huvid siin mängus ei ole ja järelikult võib ta tulevikus vahekohtunikuks hakata. Ja kuna Ameerika uskus kõrgematesse väärtustesse kui jõudude tasakaal, siis pakkus Euroopa sõda nüüd haruldast võimalust hakata propageerima uut ja paremat lähenemisviisi rahvusvahelistele suhetele.

Roosevelt naeris niisugused ideed välja ja süüdistas Wilsonit isolatsionistlike meeleolude mahitamises, et soodustada oma tagasivalimist 1916. aastal. Tegelikult oli Wilsoni poliitika põhipaatos isolatsionismi otsene vastand. Wilson ei propageerinud sugugi Ameerika tagasitõmbumist maailmast, vaid Ameerika väärtuste ülemaailmset rakendatavust, ja väitis, et kui tuleb aeg, siis on Ameerika kohustatud ka nende levikule kaasa aitama. Wilson lihtsalt kordas seda, mis oli juba Jeffersonist peale Ameerika argitarkus, kuid rakendas selle ristisõjaideoloogia teenistusse:

• Ameerika eriline missioon seisab kõrgemal jooksvast diplomaatiast ja paneb Ameerikale kohustuse juhatada ülejäänud maailmale majakana teed.

• Demokraatlike riikide välispoliitika on kõlbeliselt puhtam, sest rahuarmastus on nende rahvastele loomu poolest omane.

• Välispoliitika peab kasutama samasugust kõlbelist mõõdupuud nagu üksikisiku eetika.

• Riigil pole õigust nõuda iseenda jaoks mingit erilist kõlblusstandardit.

Wilson andis neile Ameerika moraalse erandlikkuse aksioomidele universaalse dimensiooni:

Ükski teine riik ei suuda meid oma jõuga hirmutada. Konkurents äri alal või mis tahes muud rahumeelsed saavutused ei tekita meis kiivust. Me tahame elada oma elu, nagu meile meeldib; aga me tahame ka teisi elada lasta. Me oleme niisiis usaldusväärne sõber kõigile maailma rahvastele, sest me ei ähvarda kedagi, me ei himusta kellegi valdusi, me ei taha kedagi põrmu paisata.38

Ükski rahvas pole iial taotlenud juhtivat rolli maailmas, põhjendades seda oma altruistlike seisukohtadega. Kõik teised riigid on soovinud, et neid hinnataks, lähtudes nende rahvuslike huvide kokkulangemisest teiste riikide huvidega, ent Woodrow Wilsonist George Bushini on Ameerika presidendid põhjendanud oma riigi juhtivat rolli eeskätt Ameerika omakasupüüdmatusega. Ei Wilson ega ka tema hilisemad õpilased tänapäevani välja pole tahtnud ausalt tunnistada tõsiasja, et välisriikide juhid, kes on läbi imbunud vähem ülevate maksiimide vaimust, suhtuvad Ameerika altruistlikesse pretensioonidesse teatava umbusuga; on ju rahvuslikud huvid midagi läbinähtavat, altruism aga sõltub sellest, kuidas heategevuse harrastaja ise ennast määratleb.

Wilsoni silmis aga oli Ameerika ühiskonna altruistlik loomus taevase soosingu tõestus:

Tundub, nagu oleks Jumal oma ettenägelikkuses hoidnud varuks üht asustamata kontinenti, oodates, et kord tuleb üks rahumeelne rahvas, kes armastab vabadust ja inimõigusi üle kõige ja paneb seal aluse omakasupüüdmatule riigile.39

Väide, et Ameerika eesmärgid väljendavad jumaliku käsuseaduse mõtet, andis Ameerika juhtivale rollile märksa sügavama tähenduse, kui ükski Roosevelt oleks eales osanud ette kujutada. Sest Roosevelt tahtis ju jõudude tasakaalu natuke parandada ja viia Ameerika roll selles vastavusse tema kasvava vägevusega. Roosevelti nägemuse kohaselt oleks Ameerika olnud üks riik paljude hulgas – vahest küll võimsam kui enamik teisi ja suurriikide eliitgrupi liige –, mille suhtes aga sellegipoolest kehtivad peamised ajaloolised tasakaalureeglid.

Wilson viis Ameerika seda sorti kaalutluste sfäärist uuele tasandile. Jõudude tasakaalu põlastades kinnitas ta, et Ameerika ülesanne pole „mitte meie isekust… tõestada, vaid näidata meie suurust”.40 Ja kui see oli tõsi, siis polnud Ameerikal õigust hoida oma väärtusi ainult iseendale. Juba 1915. aastal tuli Wilson lagedale ennekuulmatu teooriaga, mille kohaselt Ameerika julgeolek on lahutamatu kogu ülejäänud inimkonna julgeolekust. Sellest järeldus, et nüüdsest peale on Ameerika kohustatud seisma vastu agressioonile ükskõik kus:

… kuna me nõuame takistamatut arengut oma maal ja omaenda elu segamatut juhtimist meile omastel õigluse ja vabaduse põhimõtetel, siis mõistame ka hukka ükskõik millisest leerist lähtuva agressiooni, millest me ise rangelt hoidume. Me nõuame, et meie riik võiks kindlalt kaitstuna käia meie enda poolt valitud arenguteed. Aga me läheme kaugemale. Me nõuame seda ka teistele. Me ei piira oma kirglikku toetust üksikisiku vabadusele ja vabale rahvuslikule arengule ainult niisuguste juhtumite ja aktsioonidega, mis puudutavad üksnes meid ennast. Me suhtume samamoodi igasse teise rahvasse, kes püüab käia neid sõltumatuse ja õigluse raskeid radu.41

Nägemus Ameerikast kui heasoovlikust maailmapolitseinikust oli pärast Teist maailmasõda välja arendatud ohjeldamispoliitika ettekuulutus.

Roosevelt poleks ka kõige pöörasemates fantaasiates iial suutnud ette kujutada, et nii ülevad tundmused ennustavad ette globaalset interventsionismi. Aga eks tema oli ju vaid sõdur-riigimees; Wilson oli prohvetlik preester. Riigimehed, isegi kui nad on sõdurid, keskenduvad maailmale, kus nad elavad; prohveti „tõeline” maailm on aga see, mida ta alles kavatseb luua.

Wilson alustas Ameerika neutraliteedi taaskinnitamisest, jõudis aga välja ettepanekuteni, mis panid aluse globaalsele ristisõjale. Wilsoni meelest ei erinenud vabadus Ameerika jaoks mingis olulises mõttes vabadusest maailma jaoks. Tõestades, et teadusnõukogudes istutud aastad, kus valitseb jagamatult juuksekarva lõhestav tekstianalüüs, polnud maha visatud, töötas ta välja väga iseäraliku tõlgenduse selle kohta, mida George Washington tegelikult mõtles, kui ta hoiatas sekkumast võõrastesse konfliktidesse. Wilson defineeris mõistet „võõras” uuel viisil, mis oleks esimest presidenti kindlasti sügavalt hämmastanud. Wilsoni tõlgenduses olevat Washington tahtnud tegelikult öelda, et Ameerika ei tohi end siduda teiste riikide eesmärkidega. Kuid miski, mis puudutab inimkonda, väitis Wilson, „ei saa olla meile võõras ega jätta meid ükskõikseks”.42 Sellega oli Ameerikale antud piiramatu voli sekkuda sündmustesse piiri taga.

Oli see vast imetegu: lähtudes Asutajate Isade käsust hoiduda sekkumast piiritagustesse konfliktidesse, jõuda välja globaalse interventsiooni volitusteni ja töötada välja üksikasjaline neutraliteedifilosoofia, mis tegi sõttaastumise vältimatuks! Nihutades oma maad sõjale aina lähemale ja sõnastades nägemusi paremast maailmast, ilmutas Wilson sellist vitaalsust ja idealismi, et tekkis mulje, nagu oleks Ameerika terveks sajandiks meelega talveunne suigutatud, kust ta võib nüüd lõpuks rahvusvahelisele areenile astuda, ilmutades dünamismi ja ilmsüütust, mida tema karastatumad partnerid pole iial kogenud. Euroopa diplomaatia oli ajaloo tiiglis kalgistunud ja samas ka alandada saanud; Euroopa riigimehed nägid sündmusi läbi paljude mõranenud unistuste prisma, inimliku ettenägelikkuse ebakindlus oli purustanud nende paremad lootused ja ideaalid. Ameerikale olid niisugused piirangud tundmatud, ja uhkelt kuulutades kui mitte just ajaloo lõppu, siis vähemalt ajalookogemuse ebaolulisust, asus ta puht ameerikalikuks peetud väärtusi avardama ja muutma neid universaalseteks printsiipideks, mis on rakendatavad kõikjal. Ja nõnda suutis Wilson vähemalt mõneks ajaks lõdvendada pingeid maailma ohtude eest kaitstud Ameerika ja maailma pattudest rüvetamata Ameerika vahel. Esimesse maailmasõtta astumiseks võis Ameerika valmistuda üksnes kõigi maailma rahvaste, mitte ainult iseenda huvide kaitsjana ja universaalsete vabaduste ristisõdalasena.

Ameerika sõjakuulutuse vahetuks ajendiks sai „Lusitania” uputamine Saksamaa poolt, eelkõige aga piiramatu allveesõja vallapäästmine. Kuid Wilson ei õigustanud Ameerika sõttaastumist mingite otseste etteheidetega. Rahvuslikud huvid olid ebaolulised; vägivald Belgia kallal ja jõudude tasakaal jäid siin sootuks kõrvale. Ameerika sõttaastumise põhjused olid eeskätt kõlbelist laadi, peamiseks eesmärgiks aga uue ja õiglasema rahvusvahelise korra rajamine. „On kohutav samm,” arutles Wilson kõnes, kus ta taotles sõja kuulutamist,

viia see suur rahumeelne rahvas sõtta, kõigi aegade kõige hirmsamasse ja laastavamasse sõtta, kus näib kaalul olevat tsivilisatsiooni enda saatus. Kuid õigus on hinnalisem kui rahu, ja me hakkame võitlema väärtuste eest, mis on meile alati südamelähedased olnud, demokraatia eest, väikeriikide õiguste ja vabaduste eest, õigluse võidulepääsemise nimel, vabade rahvaste koostöös, mis kindlustab koostöö ja rahu kõigile rahvastele ja teeb lõpuks vabaks kogu maailma.43

Niisuguste põhimõtete nimel peetavas sõjas ei saanud olla kompromisse. Ainus mõeldav eesmärk oli täielik võit. Roosevelt oleks Ameerika sõjasihte peaegu kindlasti sõnastanud poliitilistes ja strateegilistes terminites. Wilson, kes uhkelt kuulutas Ameerika omakasupüüdmatust, määratles Ameerika sõjaeesmärke puht kõlbelistes kategooriates. Wilsoni arvates ei olnud sõja põhjuseks jõhkra otsekohesusega määratletud rahvuslike huvide konflikt, vaid Saksamaa põhjendamatu rünnak rahvusvahelise korra vastu. Või veel täpsemalt – tegelik süüdlane polnud mitte saksa rahvas, vaid Saksa keiser isiklikult. Taotledes sõjakuulutust, arutles Wilson nii:

Meil pole mingit tüli saksa rahvaga. Me suhtume saksa rahvasse sümpaatia ja sõbralike tunnetega. Sakslased oma valitsust sõtta ei tõuganud. Saksamaa sõttaastumine toimus saksa rahva teadmata ja ilma tema heakskiiduta. See otsus langetati nii nagu sõttaastumise otsus muistegi, vanadel õnnetutel aegadel, kus valitsejad iialgi oma rahvastega nõu ei pidanud, kus sõdu provotseeriti ja peeti ainult dünastiate huvides.44

Ehkki Wilhelm II-t oli Euroopa areenil juba pikemat aega ettearvamatuks ohufaktoriks peetud, polnud ükski Euroopa riigimees seni veel tema kukutamist soovitanud; mitte keegi ei pidanud keisri või tema dünastia troonilt tõukamist rahu tagatiseks Euroopas. Aga niipea kui Saksamaa riikliku ülesehituse küsimus kord juba tõstatati, polnud enam mõeldav lõpetada sõda samasuguse vastandlikke huvisid tasakaalustava kompromissiga nagu rahuleping, mis oli Roosevelti taganttõukamisel sõlmitud Jaapani ja Venemaa vahel kümme aastat tagasi. 22. jaanuaril 1917, veel enne Ameerika sõttaastumist, kuulutas Wilson Ameerika eesmärgiks „rahu ilma võiduta”.45 Ent kui Ameerika juba tegelikult sõtta astus, kuulutas ta, et rahu on saavutatav üksnes täieliku võidu kaudu.

Wilsoni avaldused muutusid peagi käibetõdedeks. Isegi nii kogenud tegelane nagu Herbert Hoover kirjeldas nüüd Saksamaa valitsevat klassi kui loomu poolest nurjatut saagitsejat, „kes imeb teiste rahvaste eluverd”.46 Eriti tabavalt sõnastas ajavaimu Cornelli ülikooli president Jacob Schurman, kes iseloomustas käimasolevat sõda kui „Taevase Kuningriigi” ja „Hunnide Kuningriigi, vägivalla ja koleduste” heitlust.47

Muidugi oli üheainsa dünastia kukutamisega võimatu ellu viia kõike seda, mida Wilsoni retoorika eeldas. Nõudes sõjakuulutust, laiendas Wilson oma kõlblaid printsiipe kogu maailmale; demokraatia vabale arengule tuli avada tee mitte ainult Saksamaal, vaid kogu maailmas, sest rahu nõuab „demokraatlike riikide partnerlust”.48 Ühes järgmises kõnes läks Wilson koguni veel kaugemale, väites, et kui Ühendriigid vabadust üle kogu maailma ei levita, siis Ameerika jõud atrofeerub:

Me rajasime selle riigi, et inimesi vabastada, ja me ei piiranud oma üritust ainult Ameerikaga; nüüd me teeme kõik inimesed vabaks. Kui me seda ei tee, siis variseb kogu Ameerika kuulsus kokku ja kogu tema jõud hääbub.49

Kõige lähemale jõudis Wilson oma sõjaeesmärkide sõnastamisel neljateistkümnes punktis, mida põhjalikumalt käsitletakse 9. peatükis. Wilsoni ajalooliste saavutuste vundamendiks on arusaam, et ameeriklased ei või toetada mingeid olulisi rahvusvahelisi leppeid, mida ei õigusta nende kõlbeline veendumus. Kuid tema üritus luhtus, kuna ta käsitas ajaloo tragöödiaid õnnetute eksimustena, üksikute riigijuhtide lühinägelikkuse ja nurjatuse tagajärjena, ning keeldus tunnistamast ühtki muud, objektiivset rahutagatist peale avaliku arvamuse jõu ja demokraatlike institutsioonide leviku kogu maailmas. Sündmuste arenedes hakkas ta Euroopa riikidelt nõudma niisuguste sammude astumist, milleks need polnud ei filosoofiliselt ega ajalooliselt ette valmistatud, ja tegi seda kohe pärast rasket sõda, mis oli nad täiesti tühjaks kurnanud.

Tervelt kolmesaja aasta jooksul olid Euroopa riigid rajanud oma maailmakorra rahvuslike huvide tasakaalustamise põhimõttele ja oma välispoliitika väsimatutele julgeolekupüüdlustele, käsitades iga sellega liituvat hüvet kui preemiat. Aga nüüd nõudis Wilson Euroopa riikidelt, et nad toetuksid oma välispoliitikas kõlbelistele veendumustele, lootuses, et julgeolekutagatised tulenevad sellest automaatselt, kui üldse. Kuid Euroopal polnud niisuguse omakasupüüdmatu poliitika jaoks mingit kontseptuaalset aparatuuri, ja polnud veel hoopiski kindel, kas äsja sajandipikkusest isolatsioonist väljunud Ameerika on ülepea võimeline pidevalt rahvusvaheliste probleemide lahendamisel osalema, nagu Wilsoni teooriad eeldasid.

Wilsoni ilmumine ajalooareenile tähendas Ameerika jaoks pöördelist murranguhetke, ta on harvaesinev näide riigijuhist, kes põhjalikult muudab oma kodumaa ajaloo kulgu. Kui Roosevelti ideed oleksid 1912. aastal peale jäänud, siis oleks hakatud sõjaeesmärkide küsimust lahendama Ameerika huvide valgusel. Roosevelt oleks Ameerika sõttaastumise sidunud väitega – mille ta ka tegelikult esitas –, et kui Ameerika Kolmikantandiga ei ühine, siis võidavad sõja Keskriigid ja hakkavad varem või hiljem Ameerika julgeolekut ähvardama.

Sel kombel defineerituna oleksid Ameerika rahvuslikud huvid teda aja jooksul sundinud ajama umbes samasugust maailmapoliitikat nagu see, mida harrastas Suurbritannia kontinentaalse Euroopa suhtes. Kolmesaja aasta jooksul olid Briti riigimehed oma tegevuses aina lähtunud eeldusest, et kui Euroopa ressursid satuvad üheainsa domineeriva suurriigi kontrolli alla, siis annavad need ressursid sellele riigile võimaluse esitada Suurbritanniale väljakutse maailmameredel ja ähvardada seeläbi tema sõltumatust. Ühendriigid, mis geopoliitilises mõttes on samuti Euraasia rannikust kaugel asuv saar, pidanuksid analoogiliselt arutledes vastu seisma üheainsa suurvõimu domineerimisele Euroopas või Aasias, või mis veelgi hullem, sellesama suurvõimu kontrollile mõlema kontinendi üle. Niisuguses raamistikus olnuks peamise casus belli andnud Saksamaa geopoliitiliste ambitsioonide ulatus, mitte aga tema üleastumised kõlbelistest normidest.

Niisugune Vanale Maailmale omane lähenemisviis oli aga vastuolus ameeriklaste emotsionaalsete ajenditega, millele apelleeris Wilson, ja niisugune vastuolu püsib tänase päevani. Isegi mitte Roosevelt poleks suutnud ajada jõupoliitikat, mida ta propageeris, ehkki ta uskus surmani, et oleks sellega hakkama saanud. Nii või teisiti – Roosevelt polnud enam president ja Wilson oli juba enne Ameerika sõttaastumist täiesti selgeks teinud, et ta astub välja mis tahes katsete vastu rajada sõjajärgne maailmakord rahvusvahelise poliitika traditsioonilistele printsiipidele.

Wilson ei pidanud Saksamaa juhtkonna nurjatust sõja ainukeseks põhjuseks, vaid seletas seda ka Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi puudustega. 22. jaanuaril 1917 kritiseeris ta sõjaeelset rahvusvahelist korda kui „organiseeritud rivaliteetide süsteemi”:

Kogu tulevane rahu ja maailmapoliitika taandub järgmisele küsimusele: Kas käimasolev sõda on heitlus õiglase ja kindla rahu eest või peetakse seda üksnes mingi uue jõudude tasakaalu nimel?… Me ei vaja mitte jõudude tasakaalu, vaid jõudude ühtsust, mitte organiseeritud rivaliteete, vaid üleüldise rahu organisatsiooni.50

Wilsoni jõudude ühtsus oli täiesti uus mõiste, mis hiljem sai tuntuks „kollektiivse julgeoleku” nime all (ehkki William Gladstone oli selle surnult sündinud variandi 1880-ndate aastate Inglismaal kord juba esitanud).51 Olles veendunud, et kõik maailma rahvad on võrdsel määral rahust huvitatud ning järelikult ka valmis ühinema, et selle häirijaid karistada, tegi Wilson ettepaneku kaitsta rahvusvahelist korda rahuarmastavate jõudude kõlbelise konsensuse abil:

… meie ajastu on ajastu… kus hüljatakse rahvusliku isekuse standardid, mis kunagi valitsesid rahvaste nõuandjate mõtlemises, meie ajastu nõuab, et endine mõtteviis annaks maad uuele elukorraldusele, kus kõik taandub üksnes küsimustele: „Kas see on õige?”, „Kas see on õiglane?”, „Kas see on inimkonna huvides?”.52

Selle konsensuse institutsionaliseerimiseks mõtleski Wilson välja Rahvasteliidu, oma olemuse poolest tüüpiliselt ameerikaliku institutsiooni. Selle maailmaorganisatsiooni egiidi all pidi jõud tema arvates alluma kõblusele ja relvad avaliku arvamuse diktaadile. Wilson rõhutas väsimatult, et kui avalik arvamus oleks piisavalt informeeritud olnud, siis ei oleks sõda iial puhkenud. Seejuures ignoreeris ta kirglikku rõõmu ja kergendustunnet, millega meeleavaldajad tervitasid sõja puhkemist kõigis pealinnades, sealhulgas ka demokraatlikus Suurbritannias ja Prantsusmaal. Selleks, et uus teooria edukalt tööle hakkaks, pidi rahvusvahelises valitsemiskorralduses Wilsoni arvates aset leidma vähemalt kaks muudatust. Esiteks oli vaja, et kogu maailmas tuleksid võimule demokraatlikud valitsused, ja teiseks tuli välja töötada „uus ja senisest puhtam diplomaatia”, mis tugineks „niisama nõudlikule aukoodeksile nagu see, mille me oleme kehtestanud üksikisikute jaoks”.53

1918. aastal sõnastas Wilson maailmarahu eeltingimusena täiesti ennekuulmatu ja hingematvalt auahne eesmärgi, mille kohaselt tuleks „hävitada iga omavolitsev riik maailmas, mis teistest eraldudes, salakavalalt ja omal vabal tahtel rikub maailma rahu; või kui teda pole võimalik otsekohe hävitada, siis vähemalt tuleb ta praktiliselt teovõimetuks teha”.54 Neil põhimõtetel loodud ja niisugustest põhimõtetest kantud Rahvasteliit on suuteline rahvusvahelisi kriise lahendama ilma sõjata, kuulutas Wilson 14. veebruaril 1919 rahukonverentsile:

… selle instrumendi [Rahvasteliidu põhikirja] vahendusel me toetume eeskätt ja peamiselt ühele suurele jõule, ja nimelt maailma avaliku arvamuse kõlbelisele jõule – avalikkuse puhastavale, selgitavale ja vastustamatule jõule… nii et kõik need asjad, mis valguse käes hävivad, häviksidki lõplikult kiiskava valguse toimel, mida neile heidab kogu maailma ühise hukkamõistu väljendus.55

Rahu ei taga tulevikus mitte enam traditsioonilised jõukalkulatsioonid, vaid ülemaailmne konsensus, mida toetab korravalvemehhanism. „Rahu volinikuna” toimib ülemaailmne, valdavalt demokraatlike riikide rühmitus, mis astub endise võimude tasakaalu ja liidulepingute süsteemi asemele.

Seni polnud mitte keegi mitte kunagi nii ülevaid põhimõtteid jutlustanudki, rääkimata nende elluviimisest. Kuid Ameerika idealismi käes muutusid need rahvusliku poliitilise mõtlemise argitõdedeks. Pärast Wilsonit on kõik Ameerika presidendid aina esitanud variatsioone Wilsoni teemadel. Poliitilised vaidlused Ameerikas keskenduvad enamasti juhtumitele, kus pole õnnestunud järgida Wilsoni ideaale (mis peagi muutusid nii üldtuntuks, et neid tema nimega enam ei seostatudki); hoopis harvemini küsiti, kas need tegelikult ikka pakuvad adekvaatseid juhiseid vastuastumiseks jõhkratele väljakutsetele, mida rahutu maailm ikka ja jälle esitab. Kõigest hoolimata on Wilsoni põhimõtted kogu selle aja vältel jäänud Ameerika välispoliitilise mõtte nurgakiviks.

Samas aga valmistas Wilsoni jõu ja põhimõtete sidumine pinda kahepalgelisuse aastakümnetele, mille vältel Ameerika südametunnistus püüdis visalt põhimõtteid hädaliste vajadustega lepitada. Kollektiivse julgeoleku põhieelduseks on, et kõik riigid tõlgendavad kõiki julgeolekuähvardusi ühtviisi ja on valmis nende tagasitõrjumisel võrdselt riskima. Vähe sellest, et midagi niisugust polnud maailmas seni toimunud, saatusest oli määratud, et midagi selletaolist ei võinud kogu Rahvasteliidu ja ÜRO olemasolu vältel ka edaspidi kunagi toimuda. Niisugune konsensus on võimalik ainult siis, kui ähvardus muutub tõepoolest hirmuäratavaks ja ohustab vaieldamatult kõiki või peaaegu kõiki riike, nagu see mõlema maailmasõja puhul juhtus ja ka külma sõja ajal vähemalt regiooniti välja kujunes. Kuid valdavas enamikus esineb juhtumeid – ning nimelt need ongi peaaegu alati keerulised juhtumid, kus maailma rahvad ei näe ähvardavat ohtu ühtemoodi või siis ei suuda kokku leppida selles, milliseid ohvreid keegi on valmis tooma, et ohule vastu seista. Nii juhtus see Itaalia agressiooni puhul Abessiinias 1935. aastal, samuti Bosnia kriisi ajal 1992. aastal. Ja kui tulevad kõne alla mingid positiivset laadi üritused või tehtud ülekohtu heastamine, siis on globaalset konsensust, nagu elu näitab, koguni veel raskem saavutada. Külma sõja järgses maailmas, kus kõike muud varjutavat ideoloogilist või sõjalist ähvardust enam polegi ja kus demokraatia ülistuseks raisatakse rohkem sõnu kui kunagi varem, on sellised raskused nagu saatuse pilkeks aina suurenenud.

Wilsonism tõi senisest selgemini nähtavale veel teisegi varjatud konflikti Ameerika välispoliitilises mõtteviisis. Kas Ameerikal on ka niisuguseid julgeolekuhuvisid, mida on tingimata vaja kaitsta, olenemata meetodist, millega neid ähvardatakse kahjustada? Või peaks Ameerika vastu seisma ainult sellistele muudatustele, mida võib pidada otseselt ebaseaduslikeks? Mis see õieti on, mis Ameerikat puudutab, kas rahvusvahelisel areenil toimuva muudatuse fakt või selle meetod? Kas Ameerika peab kõik geopoliitilised põhimõtted kõrvale heitma? Või tuleb need Ameerika väärtuste filtrit rakendades ümber mõtestada? Ja kui nende vahel tekib konflikt – kummal on siis otsustav kaal?

Wilsonistlik järeldus ütleb, et Ameerika on alati vastustanud eelkõige vaid muutuste meetodit ja et tal pole olnud niisuguseid strateegilisi huvisid, mida oleks tasunud kaitsta, kui neid ähvardati pealtnäha legaalsete meetoditega. Isegi veel Lahesõja ajal kinnitas president Bush, et ta ei astu välja õieti mitte eluliselt tähtsate õlitarnete kaitseks, vaid agressiooni põhimõtteliseks tagasitõrjumiseks. Ja külma sõja ajal tõstatati Ameerika poliitilistes debattides korduvalt küsimus, kas Ameerikal kõiki tema enda puudusi arvestades üldse ongi moraalset õigust organiseerida vastupanu Moskva ähvardustele.

Theodore Roosevelt oleks kindlasti vähemagi vaevata leidnud vastuse kõigile neile küsimustele. Oletus, et kõik riigid tõlgendavad ähvardusi ühtemoodi või on valmis neile vastama täies üksmeeles, oli karjuvas vastuolus kõigega, mida tema iganes oli õigeks pidanud. Niisamuti ei suutnud ta kujutleda mingit maailmaorganisatsiooni, kuhu võiksid ühtaegu rahumeeli kuuluda nii ohver kui agressor. Novembris 1918 tunnistas ta ühes kirjas:

Ma olen niisuguse liidu poolt, tingimusel, et me ei pane sellele liialdatud lootusi. … Ma ei taha mängida osa, mida isegi Aisopos pidas vajalikuks naeruvääristada, kui ta kirjutas, kuidas hundid ja lambad ühiselt otsustasid desarmeeruda ja kuidas lambad hea tahte avaldusena saatsid karjakoerad koju, mille peale nad huntide poolt nahka pandi.56

Kuu aega hiljem kirjutas ta Pennsylvania senaatorile Knoxile:

Rahvasteliidust võib ju ka natuke kasu olla, aga mida suurelisemaks ta kujuneb ja mida raskemaid ülesandeid ta tõotab endale võtta, seda vähem ta tegelikult korda saadab. See, mis temast räägitakse, meenutab musta huumorina möödunud sajandil kuuldud sõnadetegemist Püha Liidu ümber, mille peamine eesmärk oli rahu säilitamine igaveseks ajaks. Ja selle sajanditaguse liikumise president Wilsoniks oli muide tsaar Aleksander.57

Roosevelti arvamust mööda võisid ainult müstikud, unistajad ja intelligendid uskuda, et rahu on inimese loomulik olukord ja et rahupõlve võib säilitada omakasupüüdmatu konsensuse toel. Tema jaoks oli rahu loomu poolest habras seisund, millel pole muud kaitset kui lakkamatu valvsus, tugevate rahvaste sõjariistad ja liidud mõttekaaslaste vahel.

Kuid Roosevelt oli sündinud kas sajandi võrra liiga hilja või sajandi võrra liiga vara. Tema välispoliitiline mõtteviis suri koos temaga 1919. aastal; ja ükski mõjukas Ameerika välispoliitiline koolkond pole pärast seda tema ideede juurde tagasi pöördunud. Samas aga on Wilsoni vaimse triumfi mõõdupuuks seegi asjaolu, et koguni Richard Nixon, kelle välispoliitikas leidsid tegelikult rakendust mitmedki Roosevelti juhised, pidas end eelkõige just Wilsoni internatsionalismi jüngriks ja lasi oma kabinetti riputada sõjaaegse presidendi portree.

Rahvasteliit ei leidnud Ameerikas kõlapinda seepärast, et maa ei olnud veel nii globaalse rolli täitmiseks valmis. Sellegipoolest osutus Wilsoni intellektuaalne võit viljastavamaks kui ükski mõeldav poliitiline triumf. Sest alati, kui on kerkinud uue maailmakorra loomise ülesanne, on Ameerika nii või teisiti ikka jälle tagasi pöördunud Woodrow Wilsoni juurde. Teise maailmasõja lõpul aitas see Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üles ehitada samadel põhimõtetel nagu omal ajal Rahvasteliitu; mõlemal korral loodeti, et rahu vundamendiks saab võitjate üksmeel. Kui see lootus kustus, ei käsitanud Ameerika külma sõda mitte kui kahe superriigi konflikti, vaid kui moraalset heitlust demokraatia eest. Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus taas aktuaalseks Wilsoni idee, et tee rahule läheb kollektiivse julgeoleku kaudu, millega kaasneb demokraatlike institutsioonide ülemaailmne levik, ja selle võttis omaks mõlema suurema Ameerika poliitilise partei administratsioon.

Wilsonismis leiab oma kehastuse Ameerika maailmapoliitilise tegevuse keskne dramaatiline vastuolu: Ameerika ideoloogia on teatavas mõttes olnud revolutsiooniline, Ameerika avalikkust aga on enamasti rahuldanud status quo. Kuna ameeriklastel on kalduvus käsitada välispoliitilisi küsimusi võitlusena hea ja kurja vahel, tekitavad kompromissid neis enamasti ebamugavust, nagu ka poolikud või osalised lahendused. Tõsiasi, et Ameerika on tagasi kohkunud väga radikaalsetest geopoliitilistest ümberkorraldustest, on teda sageli sundinud kaitsma territoriaalset ja mõnikord ka poliitilist status quo’d. Lootes seaduslikkuse hüvedele, on tal raske olnud lepitada oma usku rahumeelsetesse muutustesse vaieldamatu ajaloolise tõsiasjaga, et peaaegu kõik olulised ajaloolised muutused on toimunud vägivaldselt ja suurtes segadustes.

Ameerika on pidanud kogema, et tal tuleb oma ideaale maksma panna maailmas, mida on õnnistatud palju vähem kui teda ennast, koostöös riikidega, kelle ellujäämise marginaal on tema omast palju ahtam, eesmärgid palju piiratumad ja eneseusaldus märksa väiksem. Kuid Ameerika on oma taotlustele siiski visalt truuks jäänud. Sõjajärgne maailm on suurelt osalt Ameerika looming, nii et ta on lõpuks kõigest hoolimata hakanud mängima rolli, mille Wilsoni nägemus talle määras – on toiminud majakana, mille järgi kurssi võtta ja millega lootusi siduda.

Diplomaatia

Подняться наверх