Читать книгу Loov tunnetus (EM) - Hermann von Keyserling - Страница 8

Kes palju keeli valdab, teab seda paremini, mida täelikumalt ta ennast igaühes neist väljendada suudab, et tegelikult ei ole tõlgitavaid arvamusi. Kooskõlastugu kujutlustele vastavad asjad või seisundid kui tahes täpselt — iga rahvas suhestab oma samatähenduslikud vaimukujundised ikkagi erilise koordinaatsüsteemiga, mistõttu juba lähedalt suguluses olevate ja samale kultuurialale kuuluvate keelte mõisted kattuvad üksnes harva. Kelle kõrv on väga tundlik, avastab järgnevalt, et ka kaks inimest, sama tõugu ja sama keele kasutajad, ei pea samu sõnu tarvitades kunagi silmas täpselt sedasama, iga üksikisik on sisimalt ainuline, tõeline akendeta monaad selles mõttes, et pole iseseisvat välist vahendust tema ja teiste vahel, kui tegu on mõistmisega. Igaüks peab silmas ainult oma, tema arvamine saab väljenduse konventsionaalsetes helides, mida teine mõistab taas omal viisil. Järelikult peaks mittemõistmine või väärmõistmine olema sotsiaalseks algfenomeniks. Tõeliselt aga peab paika vastupidine: algfenomeniks on mõistmine. Praktikas muidugi on väärmõistmine enam kui sagedane, kõigi raskemate ühenduste puhul küllap reegelgi; põhimõtteliselt peab eelöeldu siiski paika, sest muidu ei oleks vaimne ühendus a priori. Aga seda ta on. Nagu füüsilise organismi ühendus on oma osadega võrreldes a priori, täpselt niisama eelneb teadlikkus ühendusest, kus see olemas, teadlikkusele oma erinevatest komponentidest; mis kokku kuulub, teatakse, ja nimelt instinktiivselt, nagu öeldakse, lähtudes välistest pidepunktidest, mis iseenesest ei tõestaks ealeski ühendust. Kõik sama liiki loomad, kõik sama tasandi inimesed mõistavad üksteist otsekohe. Meeldivalt vesteldakse ainult sellega, kes juba vihjete põhjal taipab, mida tahetakse öelda. Ja nii peabki olema, kui ühendus võimalikuks arvata, sest kui välismaailma ese ei saa muljet peale sundida — see oleneb vastuvõtvast meeleorganist, siis veelgi suuremal määral peab öeldu paika eseme vaimse töötluse puhul; kui mõistmine osutub üksikasjus võimalikuks, siis peab see põhimõtteliselt kõnealuste partnerite vahel juba olema, kui mitte tegelikkuses, siis vähemalt elulise võimalikkuse tasandil. Neist kaalutlusist järeldub tõsiasi, et vaimukandjad saavad suhelda väljendusvahendite läbi ja kaudu, tõsiasi, mille viimset kriitilist tõlgendust ma ei saa siin anda ja mida ma, alusepanekuna järgnevale, ei tarvitsegi anda, kuna ta iseenesest alles võimaldab kogu senise tunnetuskriitika. Meie sihtide jaoks piisab juba vanimast, platonlikust määratlusest. Platon õpetas: ei näe mitte silmad, vaid meie näeme silmade abil. Seesama käib veel suuremal määral iga vaimse suhtlemisvahendi kohta: mitte nad ise ei ütle meile, vaid nende läbi saab muu meile ilmseks. Ainult see asjaolu selgitab, mispärast erilise intuitsiooniga vaimud võivad suhtlemisvahendeist peaaegu loobuda, mispärast lapsed saavad sõnade mõttest aru enne sõnu endid. Mõisted on tegelikult organid. Nagu silmadeta poleks meie jaoks valgust, silm ent samas on valguse loodud^[3], kuigi valgus ise tähendab silmast midagi sootuks erinevat, niisamuti on ka mõistetega käsitletava mõtte suhtes. Seda võrdlust saab veelgi arendada ning see viib algse mõttekäigu juurde tagasi. Sama võrkkesta abil me näeme ja tunneme ära niihästi tuttavaid kui ka tundmatuid värve ja vorme; see osutub võimalikuks sellepärast ja ainult sellepärast, et silm kui selline pole nägija, vaid ainult ühenduse looja välismaailma ning selle visuaal-vaimse omaksvõtu vahel. Täpselt niisama oleme suutelised, olles iseenesest üksnes teatud mõtete peremehed, mõistma ja omaks võtma uusi mõtteid, samuti, osates kõigest oma keelt, selle vahendusel võõraid keeli mõistma. Nii täpsustub meie määratlus, mille andsime mõistmise kui algfenomeni kohta: tõsiasi, et igaüks ainult enda oma mõtleb, mõjutab tema laadi niisama vähe nagu sama vahekord nägemise puhul nähtava sotsiaalse kontinuiteedi ja ühtsuse vähemaks muudab või ära kaotab. Niipea kui suhtlemisorganid on olemas, algab mõistmine. Küsimus on ainult, kui sügavale mõistmine tungib. Teise inimese sõnadest saab ära tunda ainult oma või tema arvamuse. See ei sõltu kunagi suhtlemisvahendeist kui selliseist, vaid sellest, kes neid kasutab. Lühi- ja kaugnägelikkust esineb ka mõistmise valdkonnas. Igal juhul ei mõista me kunagi öeldut iseenesest, vaid arvamust, mida öeldu väljendab. See tähendab midagi sootuks erinevat, ka siis, kui arvamus väljendusega täielikult kattub, enamgi veel: väljendus iseenesest ei saa kunagi arvamus olla. Kui sellega on nõnda, siis ei tundu see imeline, kui võõrast mõistetakse nagu lähedast, eeldab ju esimene puhk pealegi suuremaid võimeid, kui mõistmine üldse on, siis peab see ka võõraimaga suheldes laabuma. Nii on asjad. Mõistmine on kõikjal mõeldav üksnes vaimukandjate vahel ning sedavõrd põhimõtteliselt igast väljendussamasusest sõltumatu. — Sel põhjusel on suhtlemine ka kõige võõrapärasemate rahvastega, samuti nende eripära määratlemine oma mõistekoordinaatide abil, kui vastavad võimed ei puudu, ilma pikemata võimalik. Täna ma tahaksin seda suhtlemisvõimalikkust võõraimaga aluseks võttes käsitleda hommiku- ja õhtumaise mõtlemise erinevust. Kuid mitte eesmärgina omaette; erinevuse mõtte täielik mõistmine peab kujunema hüppelauaks, et aidata meid kõrgema põhimõttelise arusaamiseni.

Kõigepealt olgu teada: ülesanne, mille ma siinkohal endale võtan, kätkeb endas kahtlemata tunduvat meelevaldsust. Võib-olla on mingi kindlalt määratletav, kõiges olulises samalaadne Õhtumaa — kõik asiaadid väidavad nõnda, taandades Lääne määratu võimsuse kõikide eurooplaste samalaadsusele, sellal kui maailmasõja kogemus on meile näidanud, kui võimatu on õiglaselt hinnata lähedases suguluses olevate või üksteise naabruses elavate rahvaste mentaliteeti — ühtset Hommikumaad ei ole päris kindlasti; mitte kunagi ei õnnestu islami, india ja hiina olemusele ühist ja näitlikku nimetajat leida. Islami maailm on meie omaga lähedalt sugulane^[4]. Saades nagu meiegi oma vaimse alglätte juutluselt, tähendades algselt ei muud kui puristlikku edendusliikumist bütsantslik-kristliku ning sellega lähisuguluses ja -naabruses oleva asiaatliku maailma piires, on ta sellest peale arenenud suunas, mis meie omast vaid vähe hälbib, nii et ka mõlema liikumise teineteisest kõige kaugematele lõppetappidele ei tee vastastikune suhtlemine raskusi.

Indialastega õnnestub see teatud punktini kergesti sellel, kes on vaimult sakslane, hingelt venelane ja kelle spirituaalsuse on vorminud katolitsism — sealpool toda punkti algab ala, millest isegi selline erand-eurooplane oma harjumuslike käsitusvahenditega jagu ei saa. Nüüd aga hiina mõtteviis! Haritud hiinlaste normipärane mõtlemine lähtub teadvusseisundist, mida meie teadlikult ei tunne. Olles harjunud seda, mis nad arvavad, mitte kunagi meie kombel eksplitseerima, vaid otsekui algebralikke suhestusvahendeid kasutades väljendama mitte ainult kirjutamisel, vaid ka mõtlemisel — käsitusvahendid, mis mõtteid haaravad nii-öelda sünni- seisundis, on neil mitte ainult väline kombinatsioonivõime, vaid ka seesmine võime vaimse protsessiga alateadvuses hakkama saada, mistõttu meie üksikasjalised suhtlemisvahendid tunduvad neile liigsed. Too mõtte kehastumiste hargnevuse instinktiivne ja vahetu koosnägemine, mis meie juures iseloomustab haruldast erandvaimu, tähendab endastmõistetavat suutlikkust iga haritud, kirjutamis- ja lugemisoskuse kõrgemate astmeteni jõudnud hiinlase puhul, sest ilma selleta ei saa nonde kunstidega Hiinas üldse tegelda. Vahetu suhtlemine hiinlastega meie harjumuslikest väljendusvahendeist lähtudes on niisiis mõeldamatu juba sellepärast, et hiina mõtlemine liigub teisel teadvustasandil. — Teiselt poolt, kui visandatud erinevusest mööda vaadata, ilmub ida ja lääne mõtlemine taas samamõttelisena, nagu inimlik mõtlemine üldse; ennekõike on see teatud, kõikidele inimestele omane elu väljendusviis, kõikjal samaks bioloogiliseks tõlgenduseks suuteline. Võib näha: on väga raske teemas eeldatud erinevust lõpuni läbi viia. See õnnestub ainult ühes seoses, filosoofilise tunnetuse seoses; on vaid üks pidepunkt ja mitte rohkem, mida aluseks võttes saab hommiku- ja õhtumaist mõtlemist terviklike üksustena teineteisele vastandada. Selle ainsa rakenduspunkti pärast olengi teema valinud, ja hea peab ta olema ainult selleks, et meid iseendist kõrgemale juhtida. Nagu kõigile teada, suhtub iga idamaalane, ka selline, kes kõige rohkem on oma kasu peal väljas, välisesse elusse põhimõtteliselt suurema ükskõiksusega kui meie; nii näiteks ei kanna ta oma seesmist lõputusetungi kunagi ekspansioonitahtena nähtumuste maailma. Niipalju võib väita iga Idamaa põlisasuka kohta, küllap on see ka klimaatiliselt tingitud. Sama olu annab ühise erijoone ka kogu Ida filosoofilisele mõtlemisele. Sellal kui õhtumaine mõtlemine isegi äärmuslikul juhul esineb vahendina eesmärgi jaoks, esineb hommikumaine reeglina üldise eluvormina. Sellest siis tuleneb mõlemapoolsete mõtteliste lõpp-produktide printsipiaalne võrreldamatus, mis ei väljendu mitte üksnes relatiivses, vaid ka absoluutses tõlkimatuses. Aga see võrreldamatus annab omakorda olemise kahele vaimsele koordinaadile, mis osutavad uue, sügavama suhestuskeskuse võimalikkusele.

Vaatleme kõigepealt võrreldamatuse tegelikku tähendust veidi lähemalt, kaaludes täpsemini mõlemapoolseid eeliseid ja puudusi. Hommikumaa arvamused, kuivõrd nad meie omadega kokku ei lange, üldiselt ei tahagi objekti mõistetavaks muuta, vaid välismaailmast sõltumatut mõtet vahetult väljendada. Meile seevastu, missuguste probleemidega me ka ei tegeleks, on tähtis objekti mõistmine. Seepärast ei saa kattuda isegi mitte mõlemapoolsed põhimõisted. Mida tähendab näiteks tõde siin- ja sealpool? Mõiste praegune läänelik tähendus ei saa ehtsale idamaalasele vahetult selgeks ning see polegi võimalik, sest tema suhtumist mööda saab empiiriline vale esineda kõige tõesema mõtteväljendusena. Ei ole kahtlust, et seda, mida tegelikult silmas peetakse, saab mõistjale teataval juhul välise ebatõe abil niisama hästi ja isegi paremini selgeks teha kui asja tuuma tabava seletuse abil. Naised ja diplomaadid teavad seda ka Läänes ning toimivad sellele vastavalt. Aga nende tõemõiste ei ole tunnustust saavutanud. Niipea kui meie, õhtumaalased, esitame küsimuse teadlikult, ilmub meile põhimõtteliselt sama tõesuseideaal, mida ka Ida tunnistab, ainult et asise tõe vormis, s.t. subjekti ja objekti kooskõlastumisena realiseeruv — ükskõik kas me muus tõlgendame seda kooskõlastumist idealistlikult või pragmatistlikult, Kanti või Friesi vormelist lähtudes. Nii me esitame koguni küsimuse, mis igale idamaa filosoofile tunduks absurdne: kas jumal on “objektiivselt” olemas, küsimuse, mida meile tänini pole vastumeelseks teinud ükski jumalatõestamise võimatuse põhjendus, ükski ilmne jaburus, milleni jumalatõestuste mõttekohasuse oletamine kõikidel juhtudel viib; nii me küsime üldse, missugustele asjadele (mõistlikumat laadi definitsioonid, mis metafüüsilist substantsi empiirilisest tõigast teravalt eristavad, ei muuda psühholoogilist seisu vähimalgi määral; tähtis pole see, mida defineeritakse, vaid kuidas defineeritut mõistetakse) võiksid sügavaimad metafüüsilised mõisted vastata? Ühegi tüüpilise õhtumaalase silmis ei kätke mõtlemine oma mõtet iseeneses. Isegi seal, kus viimast rõhutatult postuleeritakse, nagu antiikse ja nüüdisaegse identiteedifilosoofia puhul, ei osutu mõtlemine tegelikult iseendale rajatuks. Kreeka suured ratsionalistid olid läbinisti grammatikud; mõtet, mida nad silmas pidasid, nägid nad väljendusviisi seadustega nii lahutamatus ühenduses, et lõpuks otsustasid nende silmis tõe üle nood seadused. Et aga mõtlemine ei tähenda ka nüüdisaegsetele filosoofidele midagi tõeliselt iseendal rajanevat, tõendab nendest suurima, Hegeli puhul juba asjaolu, et tema jaoks objektiivne vaim, mida ta konkreetsuses määratles küll õigesti, tähendas de facto abstraktset.

Olnuksid asjad teisiti, siis poleks ta kunagi nii kaugele läinud, et riigi tahtes näha mõistlike üksiktahete teostumist — sest vaimu seisukohalt märgib riik väliselt abstraktset üksust, et vaimu seesmist elu tema välise tee, dialektikaga, identifitseerida; iseäranis poleks ta siis eales sellele mõtelnud, et formaalset loogikat, mis looduse teed markeerib ja mõtlemise teed kõigest niivõrd, kuivõrd üks teise juurde kuulub — metafüüsilise saamise teeks ülendada. Siis poleks ta eales üldistanud viisil, nagu ta seda tegi; mõttekohane üldine tekib kõikjal üksnes nähtumuste maailma abstraheerimise teel, sellal kui “konkreetne üldine”, mida muidugi esineb, ei saa mingil juhul teoks üldistusena tolle maailma piires, vaid seda haaratakse üksnes sügavama mõttesse tungimise teel. Kui Hegel seega õpetas, et mõtlemine ja olemine kokku langevad, siis ta ei öelnud sellega, ükskõik mida ta muidu arvas, et sügavaimaks tegelikkuseks on autonoomne vaimuelu, vaid et välisest tegelikkusest (mille hulka kuuluvad ka paslikud vaimukujundised) tuletatud mõisted kätkevad iseendast sügavaimat mõtet, tehes nõnda põhimõtteliselt sellesama vea, mille tegi Kant, kelle “asi iseendas” määratles ainult mõistuse äärmist piirmõistet, määratlemata sügavaimat seesmist tegelikkust. Indialased aga, keda filosofeeriva Ida algkujudena võib käsitleda seda enam, et kogu Ida metafüüsika näib lõppeks pärinevat india omast, peavad tõelist mõtlemist esmajoones autonoomseks jõuks; mitte tegelikkuse tunnetamise vahendiks, vaid vaimse tegelikkuse vahetuks väljenduseks. Ja see käsitlus vastab tõepoolest ühele tema külgedest. Iga mõte saab tähendusrikas olla kaheti: esiteks välise tõiga vaimsevastavusena, teiseks mõttesse iseseisvana kätketud tähenduse väljendusvahendina. See käib tõepoolest iga mõtte kohta, sest iga mõtte tähendust saab vaadelda sõltumatuna sellest, mis talle temast väljaspool vastab või ei vasta. Seda puhtakujuliselt seesmist, täiesti iseseisvat, ja ainult seda tähendab mõte idamaalasele, kuivõrd tema mõtlemist meie omale üldse saab vastandada. See seletab muidu võõrastavat asjaolu, et india mõtlemine sügavamale tungides — selle asemel et hakkama saada seda vähemate mõistetega, mida sügavamale on tungitud — rakendab üha rohkem ja üha erinevamaid tähistusi. Pole ju tema seisukohalt tegemist abstraktsioonidega, vaid iseseisvate, omas laadis läbinisti konkreetsete vaimusisaldistega. Ilmselt peavad need, mida avaramalt ja sügavamalt uuritakse ala, millele nad kuuluvad, osutuma seda arvukamaiks ja mitmekesisemaiks; täpselt nagu väline loodus ilmub seda suuremas kirevuses, mida tuttavamaks ta on saanud. Kui sedalaadi mõtlemine aga lõpuks siiski ühtsustamisesse suubub, nagu india mõisteni atman ja hiina tao’ni jõudmise korral, siis ei osuta see kokkuvõttele väljastpoolt, vaid sügavaimale tegelikkusele, mis on mitmekesisusele konkreetsuses aluseks või siis aluseks olema peab.

Selles seoses vaadelduina ilmuvad ida ja lääne mõtlemine antipoodlike vastandeina. Ja see ainus seos, mis kindlasti hõlmab ainult piiratud ala, on mõlema poole jaoks sedavõrd iseloomulik, et korraldab suurel määral kogu elu modaalsuse. Sellega oleme siis jõudnud mõlemapoolsete suhtumiste ja suundumuste kindlapiirilisema väärtustamiseni. Kõikjal, kus tegemist on mõtlemisega meie mõttes, jäävad idamaalased meist maha. Mõtted on nende meelest iseseisvad eluvormid, põhiliselt sümboolse tähendusega; seepärast saavutavad need üksnes raskustega täiesti rahuldava suhestuse välismaailmaga. Eales ei kooskõlastu nad täiesti ning eranditult välismaailmaga ja seepärast ei saa idamaist teadust olla (kui paljud idamaalased Läänest omandatud teadusis ka silma paistaksid). Tõepärasus objektiga suhestuva tõe mõttes jääb neile kaugeks; nende praktilise mõtlemise ideaaliks on vähem täpsus kui kavalus. Nende suhtumine välismaailma on tüüpiliselt naiselik: mõistus on neil välisamet (Auswärtiges Amt), metoodilist toimimisviisi asendab kavalus. Nende “teadus”, kuidas ta ka käituks, tähendab maagiat; loodust ei tule õigupoolest tema olemuses mõista, et teda seeläbi valitseda, vaid lihtsalt maha suruda. — Kuid niisama tüüpiliselt ei tule meie toime metafüüsika alal. Nagu juba näidatud: õhtumaine mõtlemine on põhimõtteliselt tunnetusvahend, mitte toimumine iseenda pärast, mis vaimsele tegelikkusele annaks vahetu väljenduse. Seepärast tunneb õhtumaalane end seal, kus säärane vahetu väljendus on hinnas, tahtmatult abituna. Kreeklane reetis oma olemusetunnetuse grammatikale, keskaegne kristlane sellele, mida tollal nimetati skolastikaks; Kant jäi täis umbusku metafüüsilise piiril pidama, Fichte, Schelling ja Hegel adusid seda intuitiivselt küll õigesti, kuid siis, ehtsate läänemaalastena, andsid nad sellele kui mõistusealale arusaamatusi tekitava tõlgenduse. Ka Bergson ei ole metafüüsik; kui ta mõistuse piirid oma eelkäijate enamusest paremini ära on tundnud, siis on ta seda teinud, selles osas Kantiga väga sarnanedes, siiski oma imelise intellekti abil. Intuitsioon, mida ta nõuab, on talle endale üksnes vähesel määral omane; niipalju kui näen, on tema puhul sellele jõukohane ainult teatud osa loodusnähtustest. Reeglina on Lääne luuletajad filosoofidest sügavmõttelisemad, ka seal, kus seda sügavmõttelisust tuleb neile omistada, kuna just luuletajad annavad igal juhul vahetu väljenduse endis valitsevale vaimuväele, sellal kui meie filosoofid tungivad väljast sissepoole ning ei saa seepärast olla seesmise vahetuks kõnetoruks. Metafüüsiline tegelikkus on olemuselt puhtal kujul seesmine, ainult seesmiselt mõistetav. Lääs pole seda veel kunagi täie selgusega ära tundnud. Sellest tema “idealism”, mis peab asendama metafüüsikat: nähtumuse aluseks määratakse antud juhul teine nähtumuseliik, ideede konstrueeritud maailm, seega metafüüsika seisukohalt vaadelduna niisama väline nagu loodus — arusaamatus, mis võib tabada ainult säärast, kelle algne teadvus metafüüsikast vähimatki ei taipa. Mis on looduse aluseks? Küsimuse üle otsustada praegu üldiselt ei saa, igatahes mitte kindlate teadmiste baasist lähtudes. Elulisuse valdkonnas on loodus lõpuks elu, esimese metafüüsilise printsiibi väljendus, ja seda saab järgnevalt kirjeldada mõtteühendusena, milles “mõte” osutub mõtlemise viimaseks astmeks. Tõepoolest, instantsina sealpool nähtumust esineb nähtujale lisaks, meie mõistete seisukohalt, ainult nende võimalik mõte, sest et kõike, mis mõte pole, saab põhimõtteliselt määratleda nähtumusena. Ja “mõte” on tõesti kõige elulise, seda enam siis iga vaimse nähtumuse loovaks aluseks: iseseisev, kuid puhtakujuliselt vaimne tegelikkus, mida nähtumus kui selline ei sisalda. Täpselt niisama vähe nagu arvamuse mõte elab lausetes, sõnades ja tähtedes, mis teda väljendavad, täpselt niisama vähe langeb mingi mõte oma nähtumusega oluliselt kokku, alates “elust” keha suhtes, kuni targa inimese teadmiseni õpetuse suhtes, milles ta teadmise esitab. Juba käesoleva käsitluse alguses jõudsime äratundmisele: silmaspeetu ja öeldu ei saa olla üks ja seesama. Aga seda ei ole Lääs seni veel iialgi mõistnud. Isegi seal, kus ta rõhutatult mõtte hõlmamist taotles, on ta reeglina toiminud väljastpoolt sissepoole, niisiis äraspidist teed mööda; ta on mõtte väljastpoolt nähtumusesse pannud, tunnetamata selle sees olevat mõtet; nõnda ja mitte teisiti on lugu niihästi Philoni kui Rudolf Steineri piiblitõlgendusega, samuti Otto Weiningeri ja Müller–Walbaumi füsionoomiaga; see pole vastavuses mitte ainult õhtumaise olemuse pinnalisuse, vaid ka vägivaldsusega; selle asemel et mõista, mis seal on, määratakse, mis seal olema peab. Selline praktika sobib küll hästi sõdurile, kuid mitte metafüüsikule. Seepärast areneb metafüüsiku tüüp Idas paremini.

Niisiis tähendab mõtlemine Idas ja Läänes reeglina erinevat: seal vaimse tegelikkuse vahetut väljendust, siin välismaailma alistamise vahendit. — Meie mõtlemisviisiga ei tarvitse ma põhjalikumalt tegelda. Seevastu on hädasti vaja vaadelda hoolsamalt ida mõtlemist, kuna lääne vaimulaadile ei saa pikemata selgeks, et toogi viib tõe tunnetamisele. Läänes arvatakse: vaimne tegelikkus idamaises mõistuses märgib põhiliselt kujutlusjõu loomingut; niisiis pole tegemist sügavama maailmaga, mille väljenduseks oleks alles mõistus ise, vaid ainult inimesest lähtuva, tema läbi ellu kutsutud maailmaga. — Et Oriendi transtsendentsust puudutavad väited enamasti fantaasia valda kuuluvad, kui nad mitte hoopis fantasmagooria valda ei kuulu, seda saab vaevalt vaidlustada. Aga oleks väär neid väiteid üldse sõna-sõnalt võtta; Orient ise, nii vähe kui ta tunnetuse kriitikast teab, on sellest asjaolust ka instinktiivselt ja aimamisi hästi teadlik, muidu ta ei tunnistaks võrdselt õigeks vasturääkivaid teooriaid või dogmasid, ei peaks identseks vastandliku loomuga jumalaid. Kõigi nähtumuste puhul, mida metafüüsiline teadvus loob, pole tegemist lõplike tõikadega, vaid mõttepiltidega; rõhk langeb mõttele; tema, mitte nähtumus, on viimne instants, s.t. asja olemus. Oma “Reisipäeviku” alguses ma kirjutasin, et metafüüsik suhtub luuletajasse nagu too suhtub näitlejasse: “Komödiant esitab, mida luuletaja loob, metafüüsik antipitseerib mõttes iga võimaliku esituse ja loomingu.” Ju saadakse sellest lausest meie praeguse vaatluse põhjal paremini aru kui seni. Näitleja loomistöö “mõte”, λόγoς όπερματικòς, on endale võetud rollis, luuletaja loomistöö tema enda loomuses, metafüüsikule omakorda on viimane, koos loometöö saadustega, üksnes vahend millegi sügavama väljendamiseks. Ainuüksi seda sügavamat peab ta tegelikult silmas. Nii on metafüüsiku olemus endastmõistetavalt luuletaja, mitte õpetlase liinil, ainult et sügavamas, loovale algpõhjale lähemas punktis. Sellepärast, üteldes sedasama mis luuletaja, peab ta silmas muud. Ta peab silmas põhilist tõde. Ja siinkohal ärgu väidetagu vastu, et ka luuletaja esitab tõe kujutletu abil, et see on tema tegelik amet; seda ta teeb, kuid tähenduslik rõhk ei paikne tema puhul mõttel, vaid nähtumusel — aga mõtteühenduste korral on kõige tähtsam rõhuasetuse koht; see tähendab elukeset, ja kui juba füüsilises valdkonnas pole ükskõik, kas juhib aju või seljaaju, siis veelgi rohkem vaimses. Väga harva saab luuletaja ise aru sügavusest, mida ta väljendab, metafüüsik mõistab seda ja see tingib kvalitatiivse erinevuse teadvuse laadis. Metafüüsik on neist kahest sügavam; sest kui pildid on mõttepildid, siis seisneb nende olemise põhi mõttes, ja kes sellest midagi ei tea, peab olema pealiskaudne. Arusaamatusi oleks antud juhul vähem, kui selgemini mõistetaks, et inimene-olla ja teadlik-olla on tunnetuse seisukohalt korrelatiivsed mõisted, ning et ainult nende seisukohalt saab rääkida väärtusist. Väärtuse tõusu, kuivõrd see saab teoks arenguteel loomast jumalani, mõõdetakse teadvuse kasvava süvendumise ja avardumisega. Tuleme nüüd siit idamaise mõtlemise probleemi juurde tagasi. See mõtlemine on, kujutades endast seesmise tegelikkuse väljendust nähtumuses, mis välisest tegelikkusest ei hooli, mõttepildiline, ja nimelt on kõnealune mõte mõtleja sisimas. Nüüd kerkib otsustav küsimus: kui suurel määral saab säärase “mõtte” korral tegemist olla tegelikkusega?

Vaadelgem kõigepealt valdkonda, mis näib jäävat tegelikkusest kõige kaugemale, mütoloogiat. Juba ammu hakkas uurijaile silma kõigi rahvaste ja kõigi aegade müütide samalaadsus. Algul püüti seda põhjendada väliselt, looduse arengu põhietappide samasusega; tänapäeval on teaduslikult tõestatud samalaadsuse seesmine põhjus: müüdid on alateadlike hingeliste protsesside mõttepildid ja nimelt sügavaimad, vanimad, kõikidele inimestele ühised, aastatuhandete vältel korduvad; seepärast on nad pärituse läbi kinnistatud, oma kujus kindlaks määratud, seda nii väga, et mõnikord tuleb ette: nõdrameelne neeger jaburdab kreeka müütide vormis^[5]. Seepärast mõjuvad nood vanad mõttepildiread igaühele, kes nendesse süveneb, ka ühtmoodi veenvalt, sest igaühes äratavad nad olemasoleva, ükskõik mismoodi tuntud kujutluse kirjalik väljendus selle vaimus esile kutsub. Järgnevalt toimivad sümbolid teatud psühholoogiliste ja metafüüsiliste ühenduste tõeliste organitena, täpselt nagu silm on organ valguse jaoks, sest ainult kindlaksmääratud mõttepildi kujul, mille niiolemine seega meelevaldsuse produkti ei tähenda, me saavutame teadliku kontakti talle vastava seesmise tegelikkusega. Selles on põhjus, miks kõik enesetäiustamissüsteemid rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks vanimaid sümboleid; need sobivad orgaaniliselt nendega korrespondeeruva mõtte realiseerimiseks. Nende asjaolude taustal märgivad isegi kõige imepärasemad müüdid seesmise tegelikkuse väljendust. Kui sügaval see parajasti asub, on teine küsimus; küllap asub ta pealispinnale lähemal kui normaalne mõttemaailm, nagu seda võib väita suurema osa unenägude puhul, millel on seos ainult füsioloogiaga. Kuid igal juhul on tegemist reaalsusega. Välja mõelda ju ei saa, ehk olgu siis hingepõhja toel, ja veenvalt ei mõju ükski väljamõeldis, kui see hingepõhjas vahetut ja mõistvat vastukaja ei leia. Sellest äratundmisest jääb teha üksainus samm, et jõuda omaette, pildilikust kehastumisest sõltumatu mõtte-tegelikkuse tunnistamiseni. Moodne analüütiline psühholoogia on selle sammu tegelikult, olgugi esialgu ebateadlikult, juba teinud. Sellest peale, kui Freud esimesena äratundmisele jõudis, et unenägusid, tegematajätmisi, teotsemisi ja haigusi ei tule kunagi vaadelda viimsete instantsidena, vaid et neid tuleb mõista selle põhjal, mida nad tähendavad, on tema rajatud teadus selleni jõudnud, et kogu elu tõelisus suhestatakse tagasivaatavalt mõtteühendustega, nii et tänapäeval huvitutakse inimese vaimsest sihist, mõistmaks tema empiirilisi asju; viimaseid võetakse kõikjal üksnes sümboleina. Need asjaolud ei luba kahelda, et on viimseinstantsiline vaimne tegelikkus, mis ennast looduses ainult väljendab, ükskõik kuidas teda üksikasjus ka tõlgendada; kaheldamatult toetub idamaine mõtlemise käsitlus sel määral reaalsusele. Seda reaalsust omakorda tuleb võtta in abstracto, meie mõistuse seisukohalt, ainult tähendusena, ainult mõttena. Iga mõttepilt on iseenesest aineline, ükskõik missugusele mateeria tasandile ta peaks kuuluma; sest häälikud, mõisted ja ideed on kujundeina nähtumuslikud täpselt samas tähenduses nagu kindlapiirilised kehad. Aga mõtet ennast ei saa viia ühegi nähtumus-kategooria alla; tema ainsana on tõeliselt vaimne, kuivõrd suudame seda mõista. See peab paika, kui räägime, kuidas arvamuse tähendus erineb tema nähtuvast kehastumisest, kuidas unenäo, müüdi, kunstiteose mõte erineb oma asisusest (Tatbestand). Vaimses valdkonnas on see mõte tõendatavasti väljenduse looja. Järelikult on idamaine arusaam iseseisvast vaimumaailmast põhimõtteliselt ja tõeliselt õigustatud.

Seda, mis ma siin ütlen, ei saa kindlasti veel tõestatuks pidada. Kuid käesoleva raamatu plaan nõuab, et ma panen tema juhtmotiivid juba ette helisema. Seepärast ärgu otsigu lugeja juba siit mõttearendusi ja põhjendusi, mis saavad tulla alles hiljem, vaid järgigu esialgu minu esituse üldist rütmi. Tal ei tule seda kahetseda. — Puhatakujuliselt vaimne ja seejuures reaalne maailm on tõepoolest olemas. On autonoomne vaimuelu, mis ei tööta mitte ainult välismaailma abstraktsioonidega, nagu oletas 19. sajandi teadus, vaid mis ka pidevalt oma sõltumatut tegelikkust nähtumuses väljendab. Nagu leiutaja lähtub nähtamatust plaanist, mis siis aegamisi materialiseerub, nii on “mõte” kõikjal vaimuelu sisimaks aluseks. “Iseenesest” on ta täiesti mõistetamatu, ta realiseerub ennast väljendades, väljendus hõlmab kogu tema empiirilise tegelikkuse. Aga viimast mõistetakse ainult siis, kui teda võetakse just väljendusvahendina, kui end temast nagu kirjatähtedest läbi loetakse. Vaimunähtusi omandades me loeme end tõepoolest kõigist nähtumusist läbi, mitte ainult raamatut uurides, kõnet kuulates, vaid ka muusikalist, luulelist, kujutava kunsti teost, jah, isegi tehnilist leiutist hindavalt omaks võttes. Kõikjal osutub mõte nähtumuse tegelikuks loojaks. Üksnes temal tugineb igasugune mõistmine, nii et meil nüüd teisest vaatepunktist lähenedes on kinnitus sellele, mida me alguses tõdesime; nimelt sellele, et silmaspeetu ja öeldu ei saa põhimõtteliselt üks ja seesama olla ning et vaimul on võimalik teise vaimuga vahetusse suhtlusse astuda. Ja nüüd me jõuame oma praeguste eesmärkide seisukohalt tähtsaimani: mõttekas vaimutegelikkus ei ilmne mitte ainult teadlikus vaimuloomingus, niisiis selle sfääris, mida võiks nimetada kultuurikujundiseks, vaid igasuguses elus. Mitte ainult suur hingemaalija, Rembrandt näiteks, ei kasuta näojooni vahendina, et väljendada sügavamat — elav liha ise vaimsustub pidevalt täpses vastavuses kandja seesmise kasvuga; ka füüsilised eluavaldused pole seega olemas mitte lihtsalt nagu surnud kehad — nad tähendavad midagi sealpool iseend, või siis nad suudavad seda teha. Kuna see tähendamine on puhtakujuliselt vaimne, ei mingil viisil mateeriana mõistetav tegelikkus, siis peab sellest järelduma, et mida rohkem vaimu saab väljenduse nähtumuses, seda suuremaks kasvab tähenduse kaal. Et see vaimuloomingu puhul tõele vastab, tundub ilmselge: tõeliselt tähelepanu vääriv raamat on peaaegu puhas vaim, ainel pole selles suuremat osa kui kirjatähtedel. Aga teisiti pole asjad ka elavate inimeste puhul. Tõeliselt tähelepanuväärse inimese elu paljad tõsiasjad — kui geniaalselt on keel antud juhul mõistnud mõtet! — on meie silmis ükspuha; me pöörame tähelepanu üksnes sellele, mis nende läbi väljenduse saab; iga joont, iga elamust näeme mõttepildina. Sellega oleks siis mingi “objektiivse” vaimu tõelisus kindlaks tehtud; seega võib idamaise arusaama mõtlemise kutsumusest tema enese piires õigeks arvata. Kindlasti mitte ammendava tõestuse, veel vähem viimsena võimaliku lahtimõtestamise vormis, aga ometi niivõrd, kuivõrd kontuurjoonis määrab tulevase maali. Piirid püsivad kindlalt, ükskõik kui palju tuleb veel teostada ja muuta üksikosades. Metafüüsiliselt tõelisega on Idal ilmselt õige vahekord. Aga nüüd me mõistame ka täiesti, miks ta on nii ebatäpne. Kuna iga nähtmus on tema silmis ennekõike mõttepilt, siis puudub tal nende suhtes süüme. Nähtumus on ju kõigest väljendus. Kuivõrd “tõelised” kogemused pole rohkem väärt kui unenäod, tundub ootuspäraselt kohane ühendada maine kroonika taevase müüdiga. Kes eales oma unenägusid tähelepanelikult on jälginud, see teab, kui kergesti muutub üks kuju teiseks, kui endastmõistetavalt tähendab erinevaim selles seisundis üht ja sedasama. Indialane hindab igat nähtumust, nagu meie hindame unenägu. Ta ei võta seda tõsiselt. Tõsimeeli teeb ta tegemist ainult mõttega. Et aga mõte kui selline on väljendamatu, nähtumus seevastu proteuslik-muutlik, siis kõigub indialane vaimselt igasugusest kujuandmisest loobumise ja kujude virvarri vahel, milles kohkunud eurooplane seesmise tasakaalu kaotab.

On seega kaks põhimõtteliselt õigustatud viisi mõtlemist näha ja käsitada: ühelt poolt on mõtlemine tõesti vahend, et välismaailma valitseda, teiselt poolt vahetu eluvorm; oma kehtivuse piires viivad hommiku- ja õhtumaine mõtlemine mõlemad tõe poole. Üks võimaldab tunnetuse kõigest teaduslikus tähenduses, teine seevastu reeglina vaid metafüüsilise teadmise. Kui suurel määral on mõlemad oma eesmärgi seni saavutanud, ei kavatse ma siinkohal uurida. Et nad selle seni ka ainult mingil määral võiksid saavutanud olla, näib olevat välistatud printsipiaalsel põhjusel, et mõlemad mõtlemisviisid ilmselgelt ühe eluühenduse juurde kuuluvad, kuna neid mõlemaid rakendavad kaheldamatult samase loomuga olendid, mistõttu nad teineteist peaksid täiendama, ja säärane täiendamine on senise ajaloo piires tõestatav nii vähe, et mõlema poole kohta arvatakse; kõlbab ainult üks viis, teine olevat tõe võimaldajana välistatud. Olulised vead, mida mõlemad seni on teinud, avalduvad ilmselgelt. Kui väga Orient teaduslikku kriitikat vajab, seda tunnistab ta ammuilma ka ise; tema mõtlemine pole müüdiloomise seisundist kunagi välja pääsenud ja seepärast kasvab ta sellest välja väga vaevaliselt; sest kui kriitika juba tõestatava välismaailma piires jõuab üksnes raskustega tõeliste vahekordade kindlakstegemiseni, siis meelevaldseid ja teadvusesiseseid väljamõeldisi kajastavate vaimuväljenduste eristamine esitab täpsusele peaaegu täidetamatuid nõudmisi. Antud juhul ei saa väljastpoolt üldse mingeid abivahendeid; vaimuasjade vaagija ei saa orienteeruda mitte millelegi endast sõltumatule, kuna kõik, mida ta tunnetab, leiab aset tema hinges, vaimu valdkonnas. Seepärast on Ida teooriad peaaegu kõik valed, iseäranis tema mõistuspärased seletused; ja kuna mõistepärane arusaamine vaimsest tegelikkusest õnnestub siiski ainult mõtlemise vahendusel, siis tuleneb a priori, mis on nõndagi tõsiasi, et Ida pole oma sügavust meie mõttes kunagi mõistnud. Selles mõttes pole ta veel kunagi välja jõudnud luuletaja vaatepunktist, luuletaja, kes ilmutab rohkem, kui mõistab. Juba nende väheste põhjuste tõttu ei saa Ida tarkust mingil juhul pidada inimkonna tarkuse viimaseks sõnaks. Ümberpöördult puudub jälle meil, nüüdisaegseil läänemaalasil, kontakt seesmise tegelikkusega sel määral, et meie kriitika-alane üleolek, kui tegemist on metafüüsikaga, esineb sõgedusena. Sellest tuleneb siis nõue tulevikule, ning just sellele konkreetse aluse panemiseks olen ma ette võtnud erivaatluse Ida ja Lääne kohta: kui inimkond tahab saavutada kõrgema tunnetusjärgu, siis peab ta kõrgemale tõusma niihästi Idast kui Läänest. Meil pole eriliselt tarvis ei idastumist ega rahuldumist õhtumaaliku vaimuelu päritud suundumusega: tekkima peab midagi uut. Mõlemad vaatlusviisid kuuluvad ühe elulise ühenduse juurde, alles see annab mõlemale nende viimase mõtte. See viimane mõte peab muutuma tulevase mõtlemise eeltingimuseks.

Inimkond peab Idast ja Läänest kõrgemale tõusma. Mõlemaid kokku sulatada ei tule sellepärast, et lääne ja ida mõtlemine tähendab omal tasandil viimset astet, täpselt nagu metafüüsik ja eesmärgiinimene. Nad mõlemad on ühekülgsed, mis aga ei tähenda, et neid saaks kokku panna, vaid et elu terviklus avaldub kummalgi juhul ühekülgselt. Kvantitatiivselt hinnatuna saab iga inimtüüp olla ühtmoodi täielik või rahuldav. Kvalitatiivse vaatepunkti korral seesama ei kehti. Metafüüsilise teadvuse kandja on geniaalseimast karjeristist, selles ei kahtle keegi, väärtuselt tingimata üle. Ent mille järgi mõõta antud juhul kvaliteedierinevust? Selle järgi, kui mõttekalt on iga eritegevus lülitatud ühendusse. Iga inimene peab sööma; kes aga selle elu eesmärgiks ülendab, jääb vaimuinimesest maha, sest tähtsuspunkt on pandud valesti. Kasumitaotlus on tarvilik; kes aga võtab ainelist tulu elu mõttena, see ei saa elu mõttest aru ning tema eksiarvamus viib alaväärtusliku isiksusesünteesini. See väide pole teoreetilist laadi, vaid kogemusel põhinev tõde. Põhimõtteliselt pole teisiti ka õhtu- ja hommikumaise mõtlemisega, kuivõrd kumbki nendest peab ammendavalt realiseerima mõtlemise mõtte. Meie mõtleja-elu ei ole üldse mõttekas, kuna mõtlemine töötab vahendina eesmärgi saavutamiseks ka seal, kus see pole kohane; samas ühenduses pole ka idamaine mõtlemine üldse mõttekas, kuna ta ainuüksi mõttepildilikku väljendust tundes ei saa tõeliselt kunagi hakkama välismaailmaga, milleks ju mõtlemine samuti peab kasulik olema. Ent mõlemad vaatlusviisid on orgaanilises ühenduses. Tegemist on sama ja viimse, tunnetava inimese elusünteesiga, mis mõlemaid seesmiselt võimaldab; mõlema vahel on paratamatu seos niivõrd, kuivõrd kumbki rahuldab tegelikkuse üht külge ja kuivõrd mõlemal on vaja teadmist, et haarata maailma tema totaalsuses. Ülesanne Läänest ja Idast kõrgemale jõuda täpsustub nende asjaolude taustal ilmselt nõnda, et mõlema mõtlejaasendi kokkukuulumise viis tuleb kindlaks määrata ning see tunnetus järgnevalt teadlikuks lähtepunktiks võtta. Seda viisi saame siitpeale määratleda; selleks tarvitseb mul ainult arendada oma “Loodusfilosoofia prolegomena” kriitilisi tulemusi. Elu on meisse kätketud metafüüsiline printsiip, ta realiseerub nähtumusena väljendudes. Selle väljendusvahendid seevastu kuuluvad tervenisti, ilma erandita, ühetähenduslikult seaduslikus ühenduses looduse hulka. Selles tähenduses kuulub looduse hulka ka kogu läänemaine mõtlemine. See mõtlemine ei puuduta süvitsi kunagi metafüüsikat, kuna ta ammendab end tervenisti nähtumuste maailma askelduses, tugineb oma olemust mööda ainult sellele, suudab ainult sellele tugineda. Hommikumaine mõtlemine, vastupidi, väljendab mõttepildi kujul ainult metafüüsilist, mis on nähtumuse aluseks, suhestumata mingil moel empiirilise välismaailmaga. Sellest tuleneb mõlema mõtlemisviisi ühenduse laad, mida me kindlaks tahtsime määrata: lääne mõtlemine suhestub idamaisega nagu empiiriline elu suhestub metafüüsilisega. Ning järgnevalt näitab see tähelepanek kätte meetodipärase tee, et Ida ja Lääne ühekülgsustest välja pääseda; mõlemad mõtlemisviisid mitte ainult ei suhtu teineteisesse tõepoolest nii nagu empiiriline ja metafüüsiline elu — nii tuleb nad ka teadlikult teineteise suhtes seada. Meie õhtumaine vaimukeham, õigesti paigaldatud ja täielikuks kujundatud, oleks just paras keha tollele vaimsusele, mida iseenesest tunneb seni tüüpilisena ainult Orient. Või teisisõnu: Ida tõed on tõdedega, mida meie nimetame teaduslikeks, samasuguses suhestuses nagu mõtteühendused grammatiliste ühendustega; sest loodusseaduslikkuse maailma võib vabalt tegelikkuse grammatikaks nimetada. Nüüd me suudame seniseid Lääne ja Ida laadi puutuvaid tõdemusi mõista nende sügavaimas tähenduses. Kui Ida tarkus oli ja on ebatäpne, meie teadus aga täpselt piiritletava punktini pinnaline, siis seisneb põhjus selles, et Ida, ainuüksi mõtet silmas pidades, pole väljenduse seadustest üldse hoolinud, mistõttu ta olulise tõe esitab peaaegu alati tegeliku eksituse vormis, — et Lääs seevastu pole seni veel kunagi endale kuuluvat, omal tasandil õiget tunnetust tagasi viinud elulisele mõttele, tunnetuse tegelikule kandjale. Subjekt, sellele äratundmisele jõudis juba Kant, on objektiivse tunnetuse ületamatu eeltingimus, alles tänu temale saab tunnetus mõtte; kogu loodust kannab, kui vaimust lähtuvalt vaadata, tähenduslik ühendus. Mis meil puudub, on just selle tähendusliku ühenduse käsitamine tema grammatiliselt õige artikulatsiooni piires. See nii mõistetav, Kanti ületav metoodiline samm tuleb lõpuks teha. Saab ta aga tehtud, siis osutub vaimulaad, mis seni tüüpilisena iseloomustas Orienti ja mida Lääs seni nähtusena omaette üldse mõista ei suutnud, tegelikuks hingeks meie vaimulaadile; kui viimane sageli on paistnud hingetuna, siis pole sellel puudunud ka arusaadav põhjus. Teadusliku ajastu algusest peale on meie hing end välja elanud — kui paradoksaalselt see ka kõlaks — erilisel, kõrvalisel alal, mis on ta elu terviku raames muutnud ekstsentriliseks fenomeniks, positiivse religiooni alal, uskumise riigis, mis vastandub teadmisele. Et säärane seisund on ebatervislik, avaldub ilmselgelt; kuidas saaks see kasuks tulla, kui elukeskus ekstsentriliseks kõrvalnähtuseks tõlgitsetakse, selle mõju peab olema pinnaliseks muutev ja demoraliseeriv. Teisest küljest tähendaks tagasipöördumine intellektuaalse sõgeduse juurde, nagu see oli keskaegse kosmose eeltingimuseks, saatuslikku tagasiminekut. Meile jääb tõepoolest ainult üks tee: kujundada teaduslik-tõene hingelis(elt)-tõese väljenduseks. Vaimuloo hiljuti alanud uue ajastu ülesanne seisneb ilmselt selles. Hinge probleem kerkib sootuks teisiti, palju tõsisemalt, võiks öelda, palju asjalikumalt kui seni. Ida ja Lääne probleemist, mis meile algusest peale oli kõigest hüppelauaks, oleksime siis niimoodi lõplikult välja jõudnud. Tegelik, otsustav probleem seisneb järgnevas: vaimuelu, mis loodussfääri kuulub, tuleb kõikjal oma mõttele tagasi viia. Siis osutub see, mis seni oli maailmale tuntud ainult kahe teineteist välistava tüübina, üheks organismiks.

Kas see eesmärk on praktiliselt saavutatav? — Ta on, kuna mõttemaailm kuulub niisama orgaaniliselt kokku nagu kehalise elu maailm. Igal rakul on oma mõttekas koht organis, sellel omakorda organismis, viimasel aga avaramas, ruumilis-ajalises ühenduses. Nii osutab iga mõttekas tegevus omakorda tagasi sügavamale mõttele. Selle puhul, kelle isiklik siht saab täieliku teostuse, pole mitte ainult üksikasjad, mida ta teeb või talub, kõrgema terviku, isikliku saatuse mõttekas koostisosa — see isiklik omakorda on mõttepilt ja sedavõrd sügavama mõtteühenduse väljendusvahend, on rahvaliku, ajalise, ajaloolise, inimkondliku ühenduse, vahest ka jumaliku õigluseriigi (Heilsordnung) koostisosa. Piire pole antud juhul näha. Nii tundub maailm, kui vaadelda väljastpoolt, kuid siiski mõtte seisukohalt, nagu seda teeb Orient, mõttepiltide põiminguna, ja just oma viimasel, täppisteadusliku kirjelduse kujul — tegelikkusest ülikauge müüdina. Seepärast ärgu pandagu imeks, kui sügavad vaimud nagu Rudolf Kassner ja Spengler universaalfüsionoomia vana idee jälle üles võtavad. Võib-olla on kogu maailmaprotsessil midagi sisekülje taolist? Seda ma ei tea. Kuid kindlasti on selline sisekülg elu kogualal. Siin pole nähtumused mitte ainult olemas nagu surnud kehade puhul, siin nad tähendavad alati midagi. Ja alles tähendusest lähtudes saadakse faktidest tõepoolest aru. Nii me jõuame uue filosoofia postulaadini, milles saab lahenduse Ida ja Lääne vastandlikkus. See on mõtte filosoofia. Tuntud filosoofiaist erineb ta ainult oma koha ideaalsuse poolest. Ta lähtub vaimuolemuse sügavamast kihist kui senised. Kanti filosoofia selgitas kogemuse mõtte tunnetava inimese suhtes. Küsimuse selline asetus ei tähenda mitte viimset võimalikku. Mida me mõtleme, läbi elame, teeme, on omakorda mõtteväljendus, kuuludes sügavamate ühenduste koosseisu, mida pole seni veel mõistetud, kuid mis kahtlemata on niisama mõistetavad nagu pinnalised ühendused. Ka religiooni alal ei jää müüt alati viimaseks sõnaks. Oma “Reisipäevikus” olen ma praktiliselt juba näidanud, kuidas on võimalik teadvuse sügavamasse kihti tsentreerudes nähtumuse kaudu erinevate religioonide, mentaliteetide, kultuuride, keelte jne. mõtet vahetult mõista; senise filosoofia ja religiooni viimast sõna, filosoofilist, psühholoogilist ja religioosset kuju võetakse seejuures algusest peale millegi sügavama väljendusena. Mis seal luulelises vormis ühekordsena teoks sai, peab nüüd kõikide reeglipäraseks praktikaks muutuma. Teist tunnetuse edendamise teed ei ole. Kuid see tee on ka tõepoolest käidav kõikidele, kellel piisab andekust. Et nõnda on, seda võiks kõige selgemini näidata võrdpilt keele neljast korrusest. Sõnad lauses tähendavad kõigepealt ainult seda, mis nad on vahetusrahana, mis seega on objektiivne, sõnastiku abil kindlaks tehtav. Teiseks nad tähendavad, mida teatud inimene nendega ütleb. Kuid see, mis ta ütleb, ei tarvitse tema arvamust täpselt edastada — väga vähestel on nii hea väljendusoskus —; sellega oleks juba võimaliku mõtte kolmas korrus kindlaks tehtud. Alles neljas tähendaks õige arusaamise korrust: see, kus mõte, mida vastav isik silmas peab, kattub ühenduse mõtte kui sellisega. Kolmel esimesel korrusel kõnnib iga arusaamisvõimeline päevas palju kordi üles-alla ebateadlikult. Nüüd on tarvis teha sedasama teadlikult; iseäranis on nüüd tarvis, et neljas korrus vaimse eluasemena sisse seataks. Kuna ta rajaneb alumistel, kuna tuttav trepp viib otse tema juurde edasi, kuna uut liikumisviisi, et kõrgemale tõusta, tarvis ei lähe, siis on eesmärk saavutatav. On võimalik jõuda selleni, et viimse mõtte haaramine muutub millekski niisama vahetuks nagu nähtava maailma pilguga haaramine. Igasugusest kirjatähemääratletusest on see viimne mõte täielikult vaba, ta kuulub india arupa sfääri^[6]. Kuid alles tema annab kujundisele tegeliku tähenduse. Kui õnnestub õppida elama nii sügaval iseendas, et igas nähtumuses selle mõte ära tuntakse, siis on niihästi kogu loodus kui ka iga müüt läbi nähtud. Siis pole mõttepildid enam, nagu pärandunud müütide enamuse puhul, pealispinnakujundised, vaid mõtte pildid sõna täielikus tähenduses, sest rõhk lasub mõttel. Siis on saavutatud teadlikkuse aste, millel tunnetav inimene oleks kujundiste eksitusist orgaaniliselt üle kasvanud.

Siinkohal oleksime siis taas jõudnud selle mõistmise probleemini, mis pole hindajale üks ega sama. Kordan: mõistuspärase tõestamise seosukohalt pole käesolev visand veel ühtki probleemi lahendanud, seda ei tahetudki teha; taotluseks oli üksnes raamatu juhtmotiivid esmakordselt õiges rütmis kõlama panna. Nii ma siis lõpetan tulemustega, mille õigsus selgub täiel määral alles hiljem. Tähtsaim nendest on järgnev: nähtumused on kõigest maailma kirjatähed. Nagu leiutaja lähtub nähtamatust plaanist, mis seejärel aegamisi materialiseerub, täpselt nõnda on ka vaimupotentsid ja -printsiibid kõikjal elu aluseks. Väljastpoolt neid haarata ei saa. Ükski tähestikuline kiri ei sisalda iseenesest oma seesmist mõtet. See aga, kes on enda jaoks leidnud juurdepääsu mõtteni, avastab, et nagu kõik välised nähtused kuidagimoodi seostuvad, nii on kontakt ka kõigi vaimumaailmade vahel. Seepärast peavad inimesed olema en rapport^[7], et üksteist mõista, seepärast on seal, kus iga väline võimalus iseenesest puudub, vastastikuseks arusaamiseks piisav too seesmine ühendus. Mõtte haaramine on algfenomen, nähtus a priori, sõltumatu vahendusist, mida ta kasutab. Põhimõtteliselt ei kerki seega küsimus, kuidas ma üldse mõistan, vaid: kui sügavalt ma maailma mõistan. Iga mõtteühenduse saab tagasi viia endast sügavamale; nii võib jätkata lõpmatuseni. Sellest tuleneb järgmine tõdemus, millele ma saan siin lõpetuseks ainult vihjata. Empiirilisega võrrelduna tähendab metafüüsiline mõistmine ainult sügavamat mõistmist; religioosse mõtte maailm ei märgi teistsugust, vaid sügavamat vaimumaailma. Niisiis peaks pidama paika, mida Otto Flake ütleb: maailm on kontsentriline fenomen. Nüüd kerkib küsimus, kuidas jõuan ma selleni, et sügavamalt mõista. Selle jaoks on ainult üks tee: muuta teadvusseisundit. Mida sügavamalt iseendasse tungitakse, liites oma teadvusega üha sügavamaid mõtteühendusi, mis omakorda hingestavad sügavamaid elujõude, seda avaramaks muutub maailma ulatus, millega vaimselt kokku puututakse. Kes iseenda sügavaima põhjani tungiks, sellele oleks ühtlasi läbinähtav kogu empiiriline tegelikkus. Ta oleks kõrgemal Hommiku- ja Õhtumaast, kõrgemal erinevusest metafüüsika ja empiiria vahel: üks, oma minasse kesestunud ühendus ümbritseks mõttekalt liigendununa kogu maailma. Säärase seisundini jõudnul oleks saavutatud see, mida nimetatakse jumalikuks kõigeteadmiseks.