Читать книгу Loov tunnetus (EM) - Hermann von Keyserling - Страница 9

Nagu ma eelnenud ettekandes hommiku- ja õhtumaise mõtlemise erinevuse ainult seepärast kõne alla võtsin, et selle juurest sügavama probleemini jõuda, nõnda toimin ka seekord. Kunstikriitikaga pole mul vähimatki tegemist, see olgu juba ette öeldud. Seepärast pole mul ka häbi võimalike vigade pärast üksikasjus; esitan oma küsimuse metafüüsikuna; seetõttu ei kujune mu empiirilised eksimused tõe nägemisel arusaamisvõimelistele takistuseks. Tõepoolest: vaadelda kunsti ja elu ühest vaatepunktist, nagu antud juhul eesmärgiks, saab õnnestuda ainult metafüüsikul; temale ju ilmuvad mõlemad paratamatult ühel plaanil. Kunst ja elu on mõlemad, kui määratleda abstraktselt, ühelt poolt mõte, teiselt poolt väljendus; tehnilisest küljest on mõlema puhul tegemist vaimsuse materialiseerumisega. Mida siis tuleks vaadelda materiaalse, mida vaimsena? Milles vaimne lõppude lõpuks seisneb? Et nendele küsimustele vastata, lähen ma praegu kõigepealt kunsti valdkonda. Vastuseta pole me juba eelmisest käsitlusest saadik. Ammendavama vastuse peab andma käesolev.

Sissejuhatuseks olgu lühike ajalooline vaatlus, täiesti visandlik, põhjalikkusest loobuv, täiesti mõttepildilikku laadi. Üheksateistkümnendal sajandil valitses Saksamaal mõnda aega klassikute ajajärgu jätkuna niinimetatud idealistlik kunstikäsitlus, mis Goethe mõtteavalduste põhjal on veel praegugi igaühele tuttav. Sellele käsitlusele vastavalt oli kujutava kunsti kutsumuseks esitada ideaalset-abstraktset sisu kui sellist; kunstiline väljendus pidi vahendama sisu, mida värvid ja vormid vahetult ei kehastanud. Viimased pidid rohkem illustreerima kui väljendama; sedamööda polnud allegooria hinnas vääriti mõistetud sümbolina, vaid ideaalina. Sellele vastavalt siis tollal ka maaliti; mõeldagu vendadele Corneliustele, klassitsistidele, iseäranis natsareenlastele religioossete maalijatena. Kuid sedamööda tollal ka elati. Tolle perioodi elukäsitus vastas tõepoolest täielikult tollasele kunstikäsitusele: arvati nõnda, et elu pidi olema ainult vahend kindlate ning sellisena tunnustatud ideaalide teostamiseks, niisiis oli sihiks abstraktset vaimusisu teiste, mitte pärisoma keele väljendusvahenditega kujutada. Mis võiks küll kõlada veenvamalt sellest, et igasuguse nähtumusliku tegevuse mõte seisneb ainuüksi ideaalide teostamises? — Kuid paljude hämmastuseks polnud tolle idealismi toime üldsegi hea, võrdselt halvaks osutus ta niihästi kunsti kui elu valdkonnas. Tolle ajajärgu elu näib meile praegu õige elutuna, ja veel suuremal määral ebakunstilisemana tundub kunst. Üheski tolle idealistliku ajajärgu tüüpilises väljenduses ei paistnud loomingulise jõu terviklus välja. Talente oli tollase vaimu esindajate hulgas nagu kõikidel aegadel, aga nad ei saanud hakkama millegi säärasega, mis rahuldaks ajatuna. Mis mõttes nad siis ei saanud? — Noh, selles mõttes, et nad olid idealistid. Idealism iseenesest ei taga veel vaimset väärtust: tähtis on, mida ta omalt poolt väljendab.

Vaadeldavale ajajärgule ei tulnud idealism kasuks, kuna ta oli väär iseenesest. Idealistile tolles kindlapiirilises, ajaloo käigus kujunenud tähenduses on nimelt iseloomulik, et ta loomingu lähtepunkt ei seisne mitte tema enese olemises, vaid väljapoole paigutatud ideede maailmas; ta ei mõtle, ei loo, ei toimi mitte vahetult seest väljapoole, vaid objektivatsioonide tasandi kaudu, millele ta oma kujutlused projekteerib. Tema tegelik elu murdub selle vastu enam-vähem nõnda, nagu valguskiir murdub talle ette seatud kaldpinna vastu. Olgu inimene kui tahes andekas, ennast vahetult väljendada ta nõnda ei saa; ta elab, mõtleb ja tegutseb, lähtudes eeldatud mõistetest ja kujutlusist, mille loogika teenistuses ta on nagu kohtuametnik seaduseraamatu teenistuses; need võivad ju toimida rohkem või vähem eluliselt, proportsionaalselt inimese vitaalsusega, kes neid rakendab, kuid mitte kunagi ei asenda nad tegelikku elu. Igatahes osutub tema vaimuelu tuletatuks. Sellest saatusest ei pääsenud ka suurimad. Goethe langes raugaeas selle ohvriks seda enam, mida harvemini võimas seesmine allikas, mis temas elas, ettenägelikult püstitatud tõketest läbi murdis; see sai saatuslikuks Fichtele ja Hegelile; see jättis kõik tollased kujutavad kunstnikud surematusest ilma. Idealistide eeldus on seega vale ja nende mõtteviga tähendab elu jaoks suuremat ohtu, kui enamasti usutakse. — Mõni inimpõlv hiljem oli tõsiasi, olgugi mitte selle tähendus, ka kõigile selge. Puhkes mäss igasuguse idealismi vastu, ja selle tulemusena võitis niihästi kunsti kui elu valdkonnas lõpuks arusaam, et kogu väärtus peaks iseenesest sisalduma elu empiirilisis näitajais; puhtakujuliselt vaimseid väärtusi ei olevat. Kujutava kunsti valdkonnas aitas see arusaam võimule naturalismi ja impressionismi, luules puhta kirjelduse ja enesekujutuse, maailmavaate küsimusis enese väljaelamise teooria, immoralismi, egotismi. Oma viljade järgi ära tuntuna osutus see arusaam, kui suuri moraalseid kõhklusi ta ka ei äratanud, eelnenust soodsamaks. Tänu temale jõuab imelise õitsenguni maalikunst, romaan saavutab kirjandusliku žanrina täiuse, avastatakse psühholoogia kunsti ja teadusena, teoks saavad rohkelt eksiteid läbinud, kuid siiski rikkad elusaatused, lõpuks viib ta ennast ületades kõrgpunktini, Nietzsche filosoofiani. — Kuid teadlik kontakt vaimse kui sellisega puudus tollel ajajärgul täiesti; selles osas oli ta veelgi vaesem kui idealistlik, kuigi viimane oskas oma valgust vaadelda ainult reflekteerituna. Selline olukord, kui arusaamatuks ta ka jäi, vallandas mõne aja möödudes tühjusetunde, mis kord juba sündinuna sai pidevalt väge ja tähendust juurde. Kõikvõimalikel aladel jõudis üha sagedamini ülesastuvate üksikisikute teadvuseni, et loodusjõudude väljaelamine ei tähenda veel seda elu, mida nad tegelikult silmas pidasid. Selle aimduse põhjal tekkis siis igatsus millegi järele, mille mõiste nii naturalistlikul kui idealistlikul ajajärgul puudus ja pidigi puuduma, kuna vastavat ja teadlikult tajutud metafüüsilist eeldust ei olnud: igatsus eneseteostuse järele. See leidis väljenduse uues ekspressionistlikus liikumises, mis sealtpeale kõikidel elu ja kunsti aladel peatumatult paisub. Ekspressionistliku liikumise all ei mõista ma selle äärmuslikke sünnitisi, millega nimetus tavaliselt seostub, vaid üldist, impressionismile vastanduvat tendentsi: mitte loodusesse sisse või selles end välja elada, vaid süvenduda, et siis puhtal kujul, põhimõtteliselt igasugusest välisest tingitusest sõltumatuna seest väljapoole luua ja elada. Ekspressionism lähtub eeldusest, et on midagi, mis sügavuselt ületab niihästi looduse kui ka selle, mida mõistus suudab ideaalina taibata. Ferment, millena ta esineb, on tänapäeval juba terve maailma läbi hapendanud. Tänapäeval tunnistatakse päris üldiselt ükskõik kas mõistes, pimesi uskudes või moepärast, et inimeses, sealpool tema loomust ja ka tema ideaale, on sügavaim vaimne tegelikkus, mille kehastumine nähtumusena vastab ainsana kunsti ja elu väljendustahte viimsele püüdlusele. Nii konvergeerub uusim aeg oma sügavaimate esindajate näol püüdlustega, mis mõjutasid Euroopat viimati keskajal.

Kes aga seda arenguprotsessi kõrgemast vaatetornist jälgib, see ei pääse tõdemusest, et oma eesmärgist on arenguprotsess veel väga kaugel ning et esialgu kulgeb ta eksiradu. Oma eelkäijast on ekspressionistlik tüüp küll mitmes suhtes üle, nagu seesama teistes suhetes pidas paika naturalistliku tüübi vastandamisel idealistlikule: liikumist rahuseisundile eelistades, olemist mõju järgi hinnates on ta oma teadlikkuses elu mõttele kaheldamatult lähemal; samuti on tema teadlikkuselävi reeglina sügavam, tema subjektiivne ja objektiivne vaatepiir avaram; ta tunneb end vahetult kõiksuse liikmena. Siiski toimub seal, kus pealiskaudseks muutunud elu tuleb ilmselt suuremast sügavusest lähtudes uuesti üles ehitada, eelkõige lammutamine; ülesehitustahe saab alguse alles selle tulemusel. Seepärast valitseb kunstis ja elus kõikjal, kus rutiini ja vana korralduse kestmine pettepilti ei loo, kaos, mis mitte ainult ei meenuta ürgseisundeid, vaid mis ka tõepoolest tähendab ürgsusesse tagasilangemist. Poliitikas peetakse tulevikku määravateks ideaale, mis vastavad ürginimese grupiteadvusele; kunst käändub tagasi neegerlikkuse, krüptograafialikkuse juurde, dadaismis saab ürgaja maagiline kõne uuesti kõla ja religiooni ning filosoofia valdkonnas elavad ülestõusmise läbi kõikvõimalikud saadused, mida möödaläinud aastakümned ja sajandid pidasid jäädavalt hääbunud ebausuks. See aeg, nagu ei ükski varasem, toob meelde esimesed Kristusele järgnenud sajandid. Nagu tollal vallandas riigi pankrot Lääne-Rooma impeeriumi osades seisundeid, mida kogeme tänapäeva Venemaal, nõnda kihab uusima aja Euroopa religioonirajajaist, maagidest ja lunastajaist täpselt nagu tollal Vahemereala. Vaevata leiab igaüks pimesi uskuvaid poolehoidjaid, kui ta ainult esineb piisavalt veendununa; kogu protestile vaatamata upitatakse ehtsad targad ja pühakud postamentidele, mida eluajal ei talu ükski surelik. Iga imedeuskumisepideemia muutub varsti endeemiliseks; loodusteadusliku ajajärgu eksaktsusest on üle jäänud veel ainult niipalju, et iga usuliikumine kannab teaduslikkuse maski. Spiritistide, teosoofide ja antroposoofide rõhuv enamus kuulub oma tüübilt tollesse ammugi iganenuna näivasse aega. — Ei saa aga salata, et ürgsusel on tõepoolest sügavam teadlikkus kui mistahes intellektualistlikul või naturalistlikul konstruktsioonil. Ühe puhul on tegemist peale ehitatuga, teise puhul algpõhjaga. Ürgrahvaste kunstile on omane looduse kogu sügavus. Kuid vaimu teadlikkus ei too seda esile, ja kui inimene peaks olema midagi enamat taimest ja loomast, siis osutub otsustavaks teadliku vaimsuse aste, sest kõiges muus ei ole nood halvemini varustatud, ja arenenud on nad palju paremini. Seepärast pole tagasiminek looduse juurde mingil juhul progressi liinil; ajuti võib see olla paratamatu, isegi soodne nagu mõne lastehaiguse puhul, kuivõrd see tingib noorenemise, vahest tähendab koguni paranemist — iseenesest tagasiminek edasi ei vii. Kui Rousseau tõmbas matusekella kultuurile, millesse ta oli sündinud, siis arvasid küllalt paljud, et igatsetud kõrgema lähteks kujuneb ta ise. Aga seda ei juhtunud; lammutamise aja möödudes ja uusehitusega algust tehes said edendamislustilised tuge varasema aja kõrgpunktidest, ja esimese suure, 18. sajandit ületava sammu mõttepildiks kujunes Goethe, eimillegieitaja, mitte Rousseau. Kogu ajaloo käik, igasugune püüdleva inimese instinktiivne väärtustamine tõendab, et kaos, saamata olla eesmärk, on parimal juhul vältimatu üleminekuseisund. Seetõttu on vaadeldava aja loomingus kõigel kaose poole püüdleval läbinisti ajutisuse iseloom. Selle tunneb ära juba tüüpide põhjal, mida nad esindavad. Ainult see, mis vastab mingi aja ülimatele võimalustele, kuulub kogemust mööda ülesliikumisse. Ekspressionistide kohta, üksikud erandid välja arvatud, see ei käi. Kuulatagu vaid nende õpetusi: ära valitud olevat ainuüksi nõrk inimene, kunst olevat kannatus, selle peasihiks isiksuse ületamine; nad jutlustavad absoluutset passivismi. Nende hulgas on küll ka aktivistlik vastand: bolševikud ja marinettilikud futuristid. Aga iseloomulikul moel on see vastand mehhanistlik, automaatsuseni mehhanistlik; bolševism oma range korraga tähendab aine ja kõige surnu apoteoosi; selles mõttes on ta seni tõepoolest Antikristuse võimsaim ajalooline mõttepilt; Marinetti aga õpetab peaaegu, et elu tähendavat vähem kui granaat, lennuk ja välk. Ükski arusaaja ei saa enam kahelda, et uus liikumine, nagu ta tänapäeval esineb, suubub ummikusse. Bolševism muutub ainsana enese kestvust taotledes just selleks, mida ta tahtis hävitada; passivistlik kunst ja elulaad sureb taas raudseks muutunud ajas kehvveresuse ja verevaesuse tõttu välja; mis aga puutub ekspressionismi kui teatud kunstiliiki, siis kuuldakse, kuidas selle algselt innukaimad austajad järjest üksmeelsemalt tunnistavad, et ekspressionism läheneb lõpule. Niisiis ka selle noorima ja erilise väljendamistungi puhul, kui õigest instinktist ta ka tuleneks, peab lõpuks tegemist olema samasuguse arusaamatusega nagu idealismi ja naturalismi puhul. — Ainult selle arusaamatuse selgitamine saab kätte näidata edasimineku seisukohalt olulise tähtsusega tee. Ainult selleks, et ülevaatlikul teel selle probleemini jõuda, olen ma eelnenud ajaloolis-kriitilise skitsi visandanud. Nüüd oleme valmis, et nägeva pilguga metafüüsilise problemaatika sügavustesse sukelduda.

Kui võrdleme tõeliselt spirituaalse kunsti, näiteks kristliku keskaja või siis Hiina, kõigi aegade sügavamõttelisima kunsti meistriteoseid modern-ekspressionistlikega, ja kui teiselt poolt meile tuntud spirituaalse teadmise ülimaid avaldusi, Jeesuse, Buddha ja Lao-zi ütlusi kõrvutame praeguse teosoofiaga, siis avastame kaheldamatu proportsionaalsuse. Kui ekspressionist maalib looduse-vastast või -võõrast, siis ei vii teda selleni üldsegi meelevaldsus: ta kujutab õigesti, mida näeb tema seesmine silm — organ, mis suurel määral kuulus Goethele, mis algselt näib olevat omane kõikidele lastele, see aga, nagu igaüks unes, ei näe väliseid sündmusi, vaid oma siseelu mõttepilte. Põhimõtteliselt radikaalne ekspressionist seega ei jäljenda: ta annab loomingus oma hinge alateadlikele liigutustele sümboolse väljenduse. Sellest vabanemise (ärareageerimise) tunne, kui ta on end väljendanud, sellest tema loomingu mõistetamatus igaühe jaoks, kellele see sarnast ei tähenda; sellest tõsiasi, et iga ekstsentrilist, kuid siiski ehtsat ekspressionistipilti on põhimõtteliselt võimalik psühhoanalüütilisel teel õigesti tõlgendada. Teisiti pole asjad ka tegelikkuse erinevate tasanditega, mille olemasolu väidavad teosoofid: siingi on tegemist teistsuguste, sügavamal paiknevate teadvusekihtidega, millele vastab teatud liik fenomene, mida me normaalsetes oludes ei tunne ja mida ka siin tuleb mõista mõttepiltidena. Kui Rudolf Steineri ettekannetest loetakse vormi, tarkuse jne. vaimude kohta, siis saadakse esialgu mulje primitiivsest animismist ja vormiliselt on see õigustatud. Kuid tegelikult on mulje ebaõige, ükskõik kas nimetatud vaime Rudolf Steineri teadvusest väljaspool esineb või mitte; ta on ebõige sellepärast, et antud juhul ei panda mõtet meelevaldselt nähtumustesse, vaid ümberpöördult: mõte sünnitab enesest nähtumusi. Ekspressionism ja teosoofia on mõlemad ülimalt huvitavad, nad näitavad kätte tee veel vaevu läbiuuritud hingekihtide juurde. Kuid tegelikkus, millest nad räägivad, ei ole hoolimata nende kinnitusest vaimne tegelikkus. Sõnu saab kindlasti valida oma suva kohaselt; aga kui looduse ja vaimu vastandlikkus peab endas kätkema püsivust ja kriitilist mõtet, siis pole igasugune kujundis iseenesest vaim. Kujundis kuulub, ükskõik missugune on tema avaldumisviis, fenomenide maailma, mis seadust järgides omavahel seostuvad, olles seega koostisosa piisava avarusega käsitatud looduses, mille hulka hinge alateadlikud kihid kuuluvad täpselt nõnda nagu teadlikud; seesama kehtib ka, kuivõrd nad on tõeliselt olemas, teosoofia kõige hälbivamate tasandite kohta. Need on teatud nähtumusliikide valdkonnad, mille põhjaks võib vaim muidugi olla, kuid iseenesest nad vaimu ei tähenda. Sõna “vaimne” tohib põhjendatult arvata ainult selle kohta käivaks, mis kuulub mõtte valdkonda. Tuletatagu meelde eelnenud vaatluse tulemusi: kõik vaimne kuulub tähenduse riiki; maine väljendus on igal juhul aineline, mistõttu selles suhtes pole erinevust kirjatähtede, sõnade, ideede, inimeste ja jumalate vahel — nad kõik on väljendusena looduse ilmingud. Seepärast ei pääse säärane, kes välismaailmast alateadvuse ja okultismi maailma laskub, õigesti mõistetud vaimule lähemale — ta vahetab ainult ühe nähtumustetasandi teise vastu. Niisiis näitavad ekspressionistlik kunst ja teosoofia küll kätte tee looduse sügavamate kihtide juurde, kuid ei aita avada vaimu, mille olemuseks on tähendus. — Et selline tõlgendus pole meelevaldsusakt, mis peab tulema kasuks eeldatud, kuid vaieldavale vaimudefinitsioonile, seda tõendab kontrollkatse, mille võib läbi viia iga suure spirituaalsena tunnustatud kunsti, samuti kõikide tõeliselt suurte tarkade ja pühakute õpetuste najal: nad kõik annavad vahetult teadust mõtte ja ainult mõtte kohta. Hiina parimatel Buddha-piltidel kõneleb vahetult Buddha-religiooni mõte, keskaegse kujutava kunsti sügavamõttelisimad tooted, näiteks Siena varaseima maalikoolkonna omad, esitavad vahetult kristluse mõtte; iga kujundis toimib siin kõigest väljendusvahendina, mille kaudu mõistetakse vaimu niisama tahtmatult, nagu lauset lugedes ei pöörata tähelepanu kirjatähtedele. Ja siin pole tegemist allegooriaga nagu idealistliku kunsti puhul, vaid transtsendentse vaimu niisama vahetu väljendusega, nagu on tegemist loodusega suure naturalisti maastikumaalil.

Täpselt niisama, fenomenaalsusest sõltumatuna, väljendavad suurte pühakute ja tarkade sügavaimad ütlused vahetult mõtte tõdesid. Sellest tõigast olid asjaosalised ka nõnda teadlikud, et nad ei jätnud endist ettekavatsetult maha kindlapiirilisi õpetusi, s.t. oma arvamuste ajaliselt-ruumiliselt piiratud ning seetõttu surelikke kehastusi, ning okultismi suhtes, mis looduse sügavamaid kihte vaimseks pidades taotleb nende tunnetamist, võtsid nad sõnaselgelt eitava hoiaku. Kristus müristas imejanuste “abielurikkuva soo” vastu, Buddha hoiatas jumalate ning sarnaste nähtustega tegelemise eest, “mitte sellepärast, et neid pole, vaid sellepärast, et nende vaatluse alla võtmine pääsemise seisukohalt ei too kasu”; ükski ehtne pühak pole kunagi seesmiselt heaks kiitnud ebatavaliste jõudude toimet, mis temast väljusid, kui see toime, mis vägagi kergelt juhtub, hakkas takistama olulise tunnetamist. Ja nüüd me jõuame otsustavalt iseloomuliku juurde: sügavaima mõtte esitus pole ühelgi tõeliselt suurel juhul vajanud isegi mitte ebatavalisi ja kaugemale jäävaid väljendusvahendeid. Nagu Kristus ja Buddha argieluliste sõnade, tõdede ja kujundite kaudu elule jumalikust sügavusest pärinevaid impulsse andes saavutasid ja jätkuvalt saavutavad ammendamatu mõju, nii lasub suurel spirituaalsel kunstil — pean silmas toda, mis mitte ainult ei pärine kosmilisusest, vaid mis kosmilisuse ka elamusena võimaldab — kõikvõimalikust lihtsustamisest ja stiliseerimisest hoolimata põhiliselt normaalsuse ja arusaadavuse pitser. Ta on objektiivselt mõistetav, täpselt nagu Jeesuse õpetus, mitte ainult sellepärast, et temaga on harjutud. See aga tuleneb just tõsiasjast, et ta annab mõttele vahetu väljenduse ainult seda silmas pidades. Vastavusega väljendatud mõte on sellele, kes kasutatud keelt tundes üldse on arusaamisvõimeline — nagu eelnenud ettekanne õpetas, ilma pikemata mõistetav. Arusaamatu on alati ainult fenomen iseenesest ja nimelt lihtsal põhjusel, et fenomenid kui sellised ei ole üldse mõistetavad; mõistmine suundub alati ainult vaimule. Seepärast räägib see kunstiteose vaimsuse vastu, kui ta pole mitte üksnes ainukordne ja ainuline, vaid ka arusaamatu, sest see tähendab tema põhilist seotust empiirilise juhusega; radikaalne ekspressionist ei saa enamusele vähimatki öelda sellepärast, et tema kunsti algpõhi ei paikne mitte vaimus, vaid alateadlikes hingekihtides, mille puhul on tegemist ühekordselt empiirilisega. Samal põhjusel räägib see kunsti vastu, ainult mõnda aega (moekõikumised jätan ma siinkohal endastmõistetavalt kõrvale). Mõte on ajatu ja põhimõtteliselt alati ühtmoodi mõistetav; ta elab sealpool eriliiki ja arvu. Nagu raamatu mõte jääb ühesuguseks ükskõik kui paljudes erinevates eksemplarides, nii on igasugune ehtne mõte ajalis-ruumilisuse piiranguist sõltumatu. Seepärast jätkub tema toime läbi mistahes muutuste. Kuid seda suudab ainult sügavaim kõige silmapaistmatumal kujul. Ta ei vaja mingeid oskussõnu, tema ilmingus pole midagi okultset, mitte midagi mõistatuslikku. Mida lihtsam on tema väljendus, seda tungivamalt ta mõjub. Ei mingit imet, seda vahetumalt ning seetõttu hõlpsamini teda mõistetakse. Siiski on see kõigest üks külg; sügavaimad mõttetõed annavad väljenduse elu põhitoonidele. Need võnguvad alateadlikult igaühes; kergemini kõikidest teistest hakkavad nad kõlama, sest et kõik teised lasevad neid kaasa võnkuda, mistõttu nad kõikidest teistest sagedamini ja valjemini tabavad kuulmismeelt; samuti hakkavad nad kõlama seda kergemini, mida vaesem on parajasti ülejäänud toonideskaala. Ja siis suundub mõistmine igas olukorras vaimule, nii et mõte muutub arusaadavaks seda varem, mida vaimsema kohta ta käib. Loomulikult ei tarvitse ta arusaadavaks muutuda mõistuslikult, ta võib seda olla intuitiivselt. Siin on võti just kõrgemate religioonide kogemuslikult kergeima ülekantavuse probleemi jaoks, samuti selleks, et omaette nähtusena mõista keele geniaalsust, mis läheb nii kaugele, et piisab mitmekordsest mõtisklusest sõnade tähenduse üle, jõudmaks sügavaima filosoofilise arusaamani; keel on vahetu mõtteväljendus ning sellisena tekkinud kõike välist arvestamata; niisiis peab ta mõtet väljendama puhtamal kujul kui mistahes hilisem teooria, mis igal juhul rakendab ümberütlemist. Küllap on nüüd täiesti selge, et vaimse puhul ei ole tegemist fenomenaalsuse eri kihiga. Kui sellega tema puhul tegemist oleks, nagu usub okultism, siis peaks sügavaim olema kõige raskemini mõistetav. Selle asemel võib öelda, et on tarvis seda raskemini pilguga haaratavaid väljendusvahendeid, mida lähemal paikneb silmaspeetav mõte pealispinnale, kuna iga raskestimõistetava komplikatsiooni põhjuseks pole mitte mõtte sügavus, vaid nähtumuse eripära. Sellele ei räägi vastu tõsiasi, et sügavaimat mõistavad täielikult üksnes vähesed, mistõttu sügavaimaid raamatuid peetakse kõige raskemaiks; nad on rasked, kuivõrd mõistmine iseenesest toime ei tule, kuid mitte raske väljendusviisi pärast; on endastmõistetav, et vaimselt andetu suudab metafüüsilist tõde, olgugi see vaistlikult arusaadav, taibata mõistuslikult niisama vähe, nagu pime suudab näha värve. Veel kord: raskeltmõistetavus ja pinnapealsus, mitte raskeltmõistetavus ja sügavus, kuuluvad reeglina kokku. Kristuse tarkus on vahetult arusaadav miljoneile, kes eales ei mõista ühtki esseisti. Too tarkus on ülikergesti mõistetav sellepärast, et ta ütleb välja sügavaima, väljendab meie olemuse spirituaalset tuuma. Lõpuks otsustab see, mis on oluline spirituaalsuse seisukohalt. See märgib igasuguse inimliku mõttemeloodia põhitooni. Viimaks inspireerivad religioon ja filosoofia igasugust kunsti. Iga eluline pealispind eeldab vastava sügavuse olemasolu, oldagu sellest kuitahes ebateadlik. Metafüüsilise eluta ei saaks kasvada ükski sõrmeküüs. Aja sügavaimat vaimu tundmata ei saa mõista ühtki moeväljendit. Niisiis peab põhimõtteliselt kõige kohta käima see, mis käib sügavaima kohta.