Читать книгу Minu Istanbul. Poolik ja tervik - Hille Hanso - Страница 6

Olen alati teadnud, et mingil eluhetkel kolin taas mõneks ajaks Eestist eemale. Aga et Türki – lihtsalt elama, ette teadmata, mis mind seal tööalaselt ees ootamas on? Ent just see valik seatakse mu ette seoses elukaaslase tööga.

Eestist „ära käimine” on olnud Saaremaal elutseva Hansode perekonna jaoks elustiil. Mäletan juba pisikesest peale mängu, mida mu lapsepõlvekodus au sees peeti: kes teab rohkem pealinnu? Isegi head ööd soovisime emale ja isale vahel viies keeles. Viimase viieteist aasta jooksul võib ehk kahe käe näppudel üles lugeda hetki, kus kogu meie suur seltskond on olnud kõik koos. Ikka on keegi ära – kes elab vahelduseks Hiinas, kes Egiptuses, kes Inglismaal, Norras või Küprosel. Vahepeal sõitsid mu isa ja noorem vend Heiki väikepaadiga Šoti piirilt Saaremaale, siis jälle vanem vend Hannes „Ehh, uhhuduuri” matkal jalgrattaga Mongooliast Etioopiasse.

Isegi läksin kunagi kahekümnendates eluaastates uisapäisa Inglismaale ja jäin sinna plaanitud paari kuu asemel kolmeks aastaks, ülikooli ja töötama. Aga et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin järgmiseks lihtsalt niisama Türki – see mõte mu maailmapilti väga ei mahu.

Armastan oma tööd ja kolleegidest on aastatega kujunenud lähedased sõbrad. Olen pühendunud oma hobile, ratsu­tamisele. Mul on oma hobune, hea treener ja tallis hulk mõtte­kaaslasi. Mõned aastad tagasi võtsin varjupaigast Tšiili, šokolaadikarva pruunininalise koera. Siin on mu sõbrad, kallid pereliikmed, soolise võrdõiguslikkuse projektid ja tegevused... Reisikihku leevendab iga-aastane pikk reis – küll Hiinasse, Indiasse, Nepali või Mehhikosse – ja plaan samasuguse innuga maailma edasi avastada.

Lisaks on mul Türgi ja türklaste kohta, patt tunnistada, teatud eelarvamused. Olen kuulnud naiste ahistamisest kuurort­linnade tänavatel ja koduvägivallast. Lugenud diktatuuri ja islami poole kalduvast valitsusest, abordiõiguse ja ajakirjandusvabaduse piiramisest, autopommidest ja kurdide vastupanu­liikumise mahasurumisest. Türklastega ma ise kokku puutunud pole, kuid olen kuulnud, kuidas türgi mehed interneti jututubades heledapäiseid tüdrukuid nilbustega üllatavad või kuidas sakslased on hädas oma türgi „multikultiga”. Päris kindlasti pole tegu maaga, kus elamisest oleksin unistanud.

Seega – kui mu elukaaslase Tõnu kõrgelennuline karjäär viib ta juhtima telekommunikatsioonihiiglase TeliaSonera Aasia tehnoloogia­valdkonda peakontoriga Istanbulis, olen siiralt rõõmus ta saavutuse üle, aga…

Otsustan ise siiski Eestisse jääda.

Ent lahusolek osutub keeruliseks. Igaõhtused pikad kõned ja sagedased külaskäigud on küll vahvad, aga ehedat, igapäevast mõnusat inimlikku kooselu need ei asenda. Mõistan aina selgemalt, et kui armastus on 2400 lennukilomeetri kaugusel, siis võib kõik siinne küll tunduda täiuslik, aga on ikkagi poolik. Arutame pidevalt, kuidas olukorda lahendada ning ikka ja alati kaldub jutt sellele, et peaksin siiski Istanbuli kolima.

Arvate kindlasti, et sugulased hoiavad mind tagasi?

Vastupidi! Minu armas ema Lia (keda tuntakse „Miljoni­mängus” saunaehituseks raha võitnud Saaremaa aasta emana ning Eesti ühe parema koolipsühholoogina) on oma rahulikul, kindlameelsel moel ise pool maailma läbi reisinud. Tema on absoluutselt mu mineku poolt ja julgustab mind otsust vastu võtma. Särtsakas polüglotist tädi Meeli, kes töötab juba aastaid talviti Gran Canarial, helistab mulle korduvalt, et küsida: olen ma peast vanaks või lihtsalt liiga mugavaks jäänud, et ei julge oma elus muudatusi teha?

„Kuud muudkui lähevad ja sul pole seda nägugi, et oleksid tööl midagi juba ärasõidu kohta vihjanud?” uurib ema tagant sundiva imestusega.

„Einoh, plaanin varsti öelda, aga mul on vaja veel üks projekt lõpule viia!” on mul vabandus varnast võtta.

„Ilmselt pole su armastus ikka piisavalt tugev, kui sa ei suuda sisseharjunud elust loobuda,” nendib tädi Meeli teeseldud kurbusega.

„Ma lähen ju küll, lihtsalt küsimus on, et millal!” kinnitan ärritunult. „Minu isiklik elu ja eneseteostus on mulle ka armsad! Pealegi, mida ma seal tegema hakkan?”

„Hille, sinusugune inimene ei jää mitte kusagil maailmas tegevuseta, see on kindel!” asuvad nemad selle peale juba ühis­rindele. „Ükspuha, kus sa oled, igasugu asjad hakkavad juhtuma!”

„See oli üks mu elu parimaid aastaid ja üldse mitte mahavisatud aeg!” kinnitab ka vennanaine Riina, kes oli rännanud elama mu vanema venna Hannese juurde Hiinasse, jättes Eestis mõneks ajaks maha oma töö ja tegemised. Kõige veendunumalt kinnitab kolimise vajadust muidugi Tõnu. Hakkan vähehaaval uskuma.

Aga siiski!

Kõik minu töökohad on põhinenud inimestega suhtlemisel, kohalike olude tundmisel ja projektide juhtimisel. Aastaid töötasin filmi- ja telealal mitmetes produktsioonifirmades, olin produtsendiks ja toimetajaks hulgale eestlaste lemmiksaadetele. Seejärel asusin EMTs juhtima üritusturundust ja partnersuhteid. Jäin EMTsse peaaegu seitsmeks aastaks, tehes kõrvalt ka telesaateid, reklaame ja olustikufilmikesi.

Samal ajal osalesin sotsiaalministeeriumi konkursil ja õppi­sin soolise võrdõiguslikkuse konsultandiks. Minu pädevus on analüüsida ettevõtteid ning anda nõu, kuidas tagada kõigile töötajatele võrdsed võimalused. Olen olnud hõivatud, kogu aeg tegevuses, tihti ka nädalavahetustel ja õhtuti.

Kas Istanbulis – keelt oskamata, kohalikke olusid ja inimesi tundmata – on üldse võimalik seda tüüpi tööde leidmine? Ilma tööta kardan aga elada poolikut ja minu jaoks mittetäisväärtuslikku elu.

Ainus lahendus tundub olevat katsuda hoida oma töist elu Eestiga sedavõrd seotuna, et endale vähemalt esialgu sealtkaudu tegemisi garanteerida. Edasise elu ettevalmistamiseks Türgis plaanin samal ajal pühenduda türgi keele õppimisele ja suhete loomisele Istanbulis.

Enne Eestist lahkumist loon oma firma ning alustan pehme üleminekuga – saan lõpule viia paar olulist pikemat projekti ning alustada oma firma alt ettevõtete soolise tasakaalu uuringute ja auditite tegemist.

Mai alguseks on asjad ära korraldatud ja piletid ostetud. Viin Tšiili-beebi pisarsilmi Saaremaale vanematekoju õe Halliki hoole alla, pakin kohvritäie asju ja istun lennukisse.

Kui enne käisin Istanbulis külas, siis nüüd pean hakkama käima Eestis komandeeringus.

Ilusa ilmaga Istanbuli lennates tekitab vaatepilt ülevalt lennukiaknast vastakaid tundeid. Vähemasti minus.

Ühelt poolt sillerdav Marmara meri, metsad, mõnikord sõidame üle Musta mere. Päike sätendab lainetel, laevad ootavad Bosporuse lahe läbimiseks oma järjekorda, saared...

Siis märkan korraga terveid halle mäekülgi, millest inimene on uskumatult suuri tükke välja kaevandanud. Nagu oleks näljane hiiglane sealt lõugadega suure ampsu võtnud. Näen terveid veekogusid, mis on suunatud merre voolamise asemel põllumaid niisutama. Vaatan koletult suurt lõppematut pruunikashalli linna madalamate ja kõrgemate majadega, mille vahel turritavad mošeede teravad minaretid kui meri­siilid. Kõrgelt vaadates näib see kui imelik krobeline pind, ühendatud tuhandete suuremate või väiksemate tänavatega, mille pidev autodevoog seob arteriteks ja veenideks ja väiksemateks kapillaarideks. Kõik see hoiab seda suurt ja ebaloomu­likku, inimsipelgatest koosnevat kasvajalaadset moodustist koos. Nagu oleks maa seest välja pressitud mulle tundmatuid mürgiseene mügarikke.

„Maal on melanoom, inimkond on haigus!” mõtlen õõvastusega. Ükski teine liik ei muuda keskkonda nii mastaapselt. Ei saa lõputult kesta, et kasutame ümbritsevat loodust ja selle ressursse ülemäära ja ebaefektiivselt. Saastame, mürgitame, jätame igale poole maha kohutavad hulgad prahti, meie pärast surevad välja terved liigid.

Suurlinnad panevad keskkonnale karmi koormuse ja Istanbul, Türgi vabariigi suurim tõmbekeskus ning minu uus kodulinn, ei erine selle poolest teistest. Türgis on iga kolmas inimene noorem kui 35 aastat. Rahvastik kasvab, linnastumine on tõusujoonel ning kõik tahavad kusagil elada. Peaminister ärgitab peresid tootma vähemalt kolme last, aga õigeks pereks hindab neid, kellel on rohkem... Istanbulis elab erinevatel hinnangutel 18–20 miljonit inimest, kuigi ametlik arv on umbes 14 miljonit. Territoorium, üle viie tuhande ruutkilomeetri, jaotub kahe kontinendi vahel – Euroopa ja Aasia.

Terve Eesti on rahvaarvu poolest vaid üks Istanbuli linna­osa.

Lennuk vähendab kõrgust ja tuhiseme madalalt üle linna. Siinsed prahised ja tolmused Lasnamäed on Tallinna omast sada korda suuremad, päikese käes kuumavad maanteed neli korda laiemad, slummid on ähvardavamad, peened kaubandus-­keskused suuremad, õhk sudusem, liiklus tihedam ja metsi­kum, kõik võrreldamatult suurem ja intensiivsem.

Aga mitte heituda!

Tõukega puudutavad lennukirattad maandumisrada. Mu helge meeleolu tuleb tagasi. Sada korda rohkem on Istanbulis ju ka huvitavat, ilusat, harivat ja väärtuslikku. Palju rohkem on külalislahkust, avalust, uudishimu, nalja ja naeru!

Äkki on raske kirjeldada, millist vabanemist ja kergendust ma tunnen. Järsku olen täiesti kindel, et tegin 100 protsenti õigesti ja kuigi tulevik on looritatud teadmatusega, tean, et minna saab ainult hästi. Kas või juba sellepärast, et läbi on need igatsemised ja FaceTime’i vahendusel koos magatud ööd, kus vaid läbi pimeda ekraani teise lohutavat hingamist ja küljekeeramist kuuled. Ma saan päris kaissu! Ainuüksi sellest teadmisest piisab tundeks, et võin Istanbulis hakkama saada ükskõik millega.

Astun lennukist maale. Istanbuli õhk on tummine, lausa paks. Tuleb sisse hingata ja sisse sukelduda.

Istanbuli Atatürki lennuväli on osavalt ja riikliku strateegia kohaselt haaranud endale Euroopa, Aasia ja Aafrika strateegilise ühenduspunkti rolli ning saanud võimsa Turkish Airlinesi 1930ndatel rajatud riiklikult toetatud lennukompanii kodusadamaks. Alustatud on juba kolmanda, maailma suurima rahvusvahelise lennuvälja ehitust pealinna Musta mere poolsesse külge, mida targalt planeeritakse ka maavärinakindlaks. Lennuväli loodetakse valmis ja tööle saada enne 2020. aastat. Plaan oli sihtida olümpiamänge, mille asukohalinnaks kandideeris Istanbul juba viiendat korda, kuid siiski edutult.

Atatürki lennuväljal näeb liikumas nii erinevate kultuuride esindajaid, et lausa lust on istuda ja inimvaatlusega tegeleda. Kirevad aafriklased suurte naeratustega, silmade välkudes vudivad mustades burkades araabia naised sündsas kauguses oma meeste taga, eurooplased sahmerdamas oma allumatute lastega, vadistavad asiaadid, kes igal pool üksteist fotografeerivad. Sinna vahele türklaste seltskondlikud naerupahvakud ja vali jutukõma.

Ootesaalis valitseb kerge kaos, mille ohjeldamiseks jalutavad ringi turvamehed. Kümned inimesed tunglevad, et tervitada kedagi, kes mingist maailma otsast saabub. Kes vehib sildiga, kes hüüab nimeliselt. Palju tõmmusid nägusid, pearätte ja valgeid murumütse.

Siin ma nüüd olen. Vaatan Istanbuli värske armunu pilguga.

„Tere, uus kodulinn! Mulle tundub, et hakkan sind veel armastama!”

Ja Istanbul vastab sooja naeratusega: „Merhaba, Hille! Hoşgeldin!”^[1.]

Tõnu ootab mind uksel.

1  Tere, Hille, oled teretulnud! (türgi k)[ ↵ ]