Читать книгу Minu Istanbul. Poolik ja tervik - Hille Hanso - Страница 7

Oma elu esimese kepikõnni teen koos tuhande türklasega maailmakuulsal Aasiat ja Euroopat ühendaval Bosporuse sillal. Sellel, kus liiklus ei peatu hetkekski isegi öösiti ning kus ummikus passimine ajab hulluks miljoneid Istanbuli autojuhte.

Sukeldume seltsiellu kohe järgmisel hommikul, kui minul on veel kottki lahti pakkimata. Uue elu alguse tähistamisest pohmane pea ei saa ju takistada täiskäigul tutvusi loomast ja ümbrust avastamast! Olen veel Eestis elades registreerinud nii ennast kui ka Tõnu sümboolsele Euroopa Liidu ja Türgi ühis­üritusele, kepikõndi tutvustavale jalutuskäigule üle Bos­po­ruse silla. Mis võiks olla kihvtim – esiteks pole ma elus kordagi kepikõndi proovinud, teiseks on Bosporuse sild tavaoludes jalakäijatele rangelt suletud ja sealt avanevaid vaateid Istan­buli Aasia ja Euroopa pooltele saab vaadata vaid auto­aknast. Väärtust lisab, et korralduses osales vapralt terve Eesti saatkond.

Liikluse sulgemine Bosporuse sillal on osalejatele ja külalistele tõeline auavaldus linna poolt. Istanbuli kaht poolt ühendavad kaks silda on meeletu liikluskoormusega ja ühe sulgemine tekitab tõelise kaose niigi segases liikluses. Hoida Boğaziçi Köprüsüt^[1.] pool päeva kinni – seda ei juhtu just sageli. Etteruttavalt võin öelda, et teine kord, mil näen silda suletuna, on Istanbuli maratoni ajal oktoobris, kui koos rahvasportlastega lippavad üle silla maailma parimad jooksjad ja tegemist on riikliku suursündmusega. Või siis saabub Tiger Woods, kes demonstreerib sillal, kuidas Aasiast Euroopasse golfipalle lüüakse, promodes nii kuulsat Türgi golfiturniiri.

Nüüd aga paitab maikuu soe päikesepaiste sõbralikult minu, vast saabunu, põhjamaiselt valkjat nahka ja tuul lõhnab nii soolakalt ja värskelt. Eesti jahedast ilmast põgenenuna lausa imen seda endasse.

Kepikõnniüritusel osalevad Eesti välisminister ja suursaadik, kohalike eestlaste seltskond, Istanbuli linnapea ja muud tähtsad külalised. Oleme ju Türgi vabariigi lemmikud, sest Eesti on toetanud truult (kuigi edutult) Türgi astumist Euroopa Liitu.

Osalejatega kokku sebib ümberringi oma tuhat inimest, kirju rahvusvaheline seltskond. Algavad kõned. Türgi ametlike ürituste kohta peab ütlema, et kõnesid pidada siin armastatakse. Räägitakse pikalt-laialt, avaldatakse viisakusi ja tehakse üksteisele komplimente. Türklased on tõeliselt head esinejad, iga väike lapski on sündinud staar. Panen kõrva taha, et kui kunagi Türgis mõnele ametlikule püstijalaüritusele minna, on kaval kanda mugavaid jalanõusid.

Poliitikute kõnedes paisub sosin karjumiseks ja veenev hääletoon kriiskamiseks, ovatsioonid ei taha lõppeda. Kõne­dele kulub tund, sõna saavad nii läikiva näoga Istanbuli linnapea härra Kadir Topbaş kui ka tõsise ilmega Eesti välisminister Urmas Paet.

„Nagu ÜROs,” itsitame rübelevate türklaste vahel. „Pool tundi tänusõnu ja tunnustust korraldajatele, siis minut asjast.”

Märkame rahvamelus sinimustvalgeid lipukesi ja tutvume murumütse kandvate eestlastega. Heledapäised naised, pikad tugevad mehed – erineme türklastest välimuse poolest ikka omajagu. Olgu küll öeldud, et eestlastel on türklaste välimusest enamasti vale ettekujutus: mõte, et tegemist on väga tumeda naha ja mustade juustega rahvaga, on täiesti väär. Istanbuli türklased näevad pigem välja nagu itaallased, kreeklased või hispaanlased, nad on kasvult eestlastest lühemad, jässakamad, kergelt jumekama naha ja tavaliselt tumedamate juustega. Erinevad on veel kurdid, keda on Türgis umbes veerand rahvastikust, mägedes elavad türklased, lõunas elavad türklased ja nii edasi. Mõned harud on ka heledanahalised ja sinisilmsed ja sama blondid kui eestlased.

Eestlasi on märganud ka ajakirjanikud ja kohaliku telejaama operaatorid. Kaamerad tunglevad võõramaalasi filmi­ma. 15 sekundit kuulsust – tehtud!

Siinsed eestlased tunduvad igati vahva seltskonnana. Vahe­tame nimekaarte, uurime, mida üks või teine Istanbulis teeb, lõõbime ja naljatame.

Tutvun Aigiga, kes osutub siinse koristusaktsiooni „Teeme ära!” eestvedajaks. Aigi on juba aastaid Istanbulis elanud ja valmis heal meelel mulle siinseid tavasid tutvustama. Nähes meid Tõnuga värskest taaskohtumisrõõmust õhevil olevana teineteise ligi hoidmas, jutustab ta, kuidas nemad mehega kerge musi pärast Istanbuli tänaval – ja just Euroopa poolel Aksarays – korralikult läbi hurjutati.

„Et teil ka häbi ei ole, laste ees!” oli karjunud rätikus ja pikas mantlis naine, omal kohkunud nägudega lapsed kummagi käe otsas rippumas. Ümber hänginud mehed, mitte sugugi vanad, olid aidanud kaasa hurjutada.

„Kuidas neil siis need lapsed tulevad?” imestame naljaga pooleks.

„No aga ikka tulevad ju – ja veel kui palju!” naerab Aigi vastu.

Lõpuks saavad kõned saavad läbi ja antaksegi start.

Eestlaste ühtsena tundunud rinne laguneb stardimelus kohe. Türklastele meeldib lõbusalt trügida, küünarnukke appi võttes inimeste vahelt läbi suruda. Ei mingit personaalset ruumi! Ka meid tõugatakse pärast stardipauku keppide rägastikku ja rõõmsalt kaootilisse rahvavoogu.

Olen õige õhevil. Bosporuse väin, mis ühendab Musta ja Marmara merd ja mille ümber keeb kogu Istanbuli elu sadu aastaid, on tõeline looduslik vaatamisväärsus. Esimese silla üle Bosporuse projekteerisid Briti insenerid, sajanditepikkune Bütsantsi ja Ottomani valitsejate unistus luua kindel ühendus Euroopa ja Aasia vahel sai teoks alles Türgi vabariigi 50. sünnipäeva paiku 1973. aastal. Umbes 1600 meetri pikkune sild oli ehitamise ajal üks maailma pikemaid rippsildu. Juba eelmisel õhtul rõõmustas ta mind uhke tuledemänguga, kuna paistab meie koduaknast Ortaköys ilusasti kätte.

Bosporuse sild on mul hinges tänaseni. Autoga ülesõidul võtab mind vaade linnale ja veele ikka ja alati hingetuks, kuigi olen seda näinud sadu kordi. Ning igal hommikul lähen, kohvi­kruus käes, akna juurde ja viskan pilgu välja. Meie koju paistab Aasia pool Üsküdari linnajaoga ning ajalooline poolsaar Sultanahmet. Neitsitorn on hästi näha ja turritavad ka Hagia Sofia minaretid ning Topkapı palee kuplid. Meil on terve komplekt binokleid, nendega on kõik peo peal.

Armastan vaatepilti, kuidas ülisuured kaubalaevad ja tan­ke­rid libisevad silla alt läbi. Kaifin nostalgiliselt mõjuvaid kumedaid praamisignaale, mis kõlavad, nagu tervitaks kakskümmend elevanti korraga kambajuhti. Imet­len lahel sebivaid linnaliinilaevu, mis kannavad reisijaid risti-rästi ühelt kaldalt teisele, osavalt põigeldes kindlameelselt Bospo­ruse suudme poole kulgevate suurte kaubalaevade vahel.

Igal hommikul üllatab Bosporus mind uue värviga, ta pole iial ühesugune. Talvepäevadel külm ja hall, suvepäevadel kuldne ja sillerdav, õhtuti roosa, hommikuti oranž. Vahel ta aurab, vahel tormab. Mõnel päeval pole teda vihmaloori tagant nähagi, teisel on ta nii eresinine, et silmad hakkavad valutama. Alati erinev, iga päev uus. Nii on selle veelahkme ümber elu keenud tuhandeid aastaid.

Tean seltskonda, kellel oli suursuguse silla poole niisugune tõmme, et nad otsustasid sinna Bosporuse ja Istanbuli pildistamiseks salaja peale ronida. Muidugi lõpetasid nad öö kongis, sest selliseid ulakusi Istanbuli politsei ei andesta.

Igatahes, jalutuskäik üle Boğaziçi Köprüsü on eksklusiivne maiuspala, mis sest, et ka kepid kätte suruti!

Poole silla peal püüab meid üldises melus kinni inglise keelt kõnelev kräsupäine türgi noormees.

„Ma tean, te olete Eestist!” hüüab ta võidukalt. Ilmselgelt reedavad meid kahvatu nahk ja päikesest kergelt õhetavad näod.

„Kuidas Istanbul teile meeldib?” küsib ta järgmiseks juba sulaselges eesti keeles. Ohoh, türklane ja kõneleb eesti keelt? Tuleb välja, et tegemist on kehakultuuritudengiga, kes õppis Erasmuse stipendiumiga aastakese Tartu ülikoolis. Temale Eestis väga meeldis, ainus, mis häiris, oli Tartu talv.

„Üle kümne kraadi külma on minu jaoks ikka talumatu!” nendib ta rõõmsalt inglise-eesti segakeeles, enne kui head päeva soovides koos sõpradega rahvamassi kaob.

Minu jaoks ka, mõtlen päikese käes mõnuledes. Eestis ei tahtnud kevad kuidagi tulla, aga Istanbulis on juba ühe päevaga päevitus peal! Minust kauem Istanbulis elanud inimesed ütlevadki, et mai ja september on siin need kõige mõnusamad kuud. Puhub soe meretuul, ei ole liiga palav. Kõikjale on lilli istutatud. Linna kaunistada, jah, seda Istanbulis osatakse!

Üritus lõpeb silla teises otsas sama kaootiliselt kui algaski. Korraga saabuvad mustad tumedate klaasidega valitsuse autod, poliitikud istuvad neisse kohe sillal sisse ja nad viiakse vilkurite saatel minema. Aga meie?! Ja ülejäänud sajad? Oleme mõnevõrra jahmunud, mina veel eriti, kuna pole Istanbuli pideva mõõduka kaosega harjunud.

Selleks, et Bosporuse sillale või sealt maha saada, peab autoga sõitma pika ringi. Piirded on kõrged, jalakäijatele pole mõeldud. Tegemist on üle linna kaarduva viaduktiga. Kuidas siit nüüd minema saada?

Keegi hüüab midagi kaubiku juurest, saame aru, et sinna on vaja laenatud kepid tagasi viia. Pakutakse vett, ilmuvad bussid, juhid karjuvad läbisegi kohanimesid, kuhu nad sõidavad. Keegi jagab valjuhääldist mingeid juhtnööre. Meie ei saa midagi aru. Valitseb üleüldine segadus. Näeme eemalt Aigit, kes ilmselt õnne proovides hüppab ühte bussidest.

Meie kodu on linnulennult lähedal, me isegi näeme seda sillalt. Otsustame jalgsi edasi minna, kuigi tundub, et politseinikele, bussijuhtidele ja korraldajatele see rõõmu ei tee. Keegi hüüab midagi bussiaknast, kuid kui näeb, et tegemist on deli yabanci’de ehk hullude välismaalastega, rehmab käega. Politsei paneb sireenid tööle, aga saab ilmselt aru, et see meid bussi istuma ei pane.

Märkame betoonseina ja võrgu vahel auku. Poeme sellest läbi, satume mingisse võssa, rabeleme padrikus okste vahel, ehmatame päikese käes mõnulevaid kasse ja hüppame üle paari aia. Olemegi päästetud, jõuame turvaliselt ühele väikesele käänulisele tänavale.

Naerame ja lõkerdame, ostame lähimast pagariärist otse ahjust tulnud sulanud juustu ja pipraga õhukesi saiu nimega pide. Need sulavad suus, kui süües kodu poole longime. Tõmbame Bosporuse õhku sügavale kopsudesse. Päev mis­sugune ja pohmelus nagu peoga pühitud!

1  Köprü – sild, Boğaz – kõri, Bosporus. (türgi k)[ ↵ ]