Читать книгу Minu Istanbul. Poolik ja tervik - Hille Hanso - Страница 8

Tuleb hakata Istanbuli uurima. Olen imelikus olukorras, sest ma ei ole ju turist, vaid pean siin elama, hakkama saama, kõike tundma õppima. Aga ma ei tea täpselt, mida inimesed mõtlevad, ei mõista nende keelt, ei tea, kuidas asjad käivad, millised on reeglid, mida pannakse pahaks ja mida mitte. Kas ma meeldin neile? On nad vihased või on nad sõbralikud? Kuidas neist aru saada, kuidas ennast arusaadavaks teha?

Vaatamata sellele, et Istanbul ei ole radikaalselt erinev sellest, millega oleme Lääne-Euroopas harjunud, on ta piisavalt ebaharilik ning võib sisenejatel esile kutsuda omapärase fenomeni. Olen kuulnud, et osa inimesi kapseldub täielikult. Tekib alateadlik enesekaitsereaktsioon, ei suhelda ja ollakse kõige suhtes tõrjuv. Miski ei meeldi, kohalike käitumine teeb pahameelt, tekib frustratsioon ja agressiivsus. Keelt ei õpita ning isegi mõnda kohalikku väljendit osates ei kasutata neid, kartes, et äkki läheb valesti.

Näiteks: tuleb turukaubitseja sisseharjunud külalislahkusega oma kaupu pakkuma. Kapselduja-tüüp tõmbub krampi, tõrjub müüja suhtluskatseid või teeskleb, et ei märka teda, kõnnib ettevaatlikult teisele poole teed, kindlasti väldib müüjale otsa vaatamist. Kohalikud aga itsitavad ega saa aru, mis neil yabanci’del ometi viga on?

Mina otsustan, et olen võimalikult avatud ja valmis kõike uut vastu võtma. Mul pole aega raisata, tahan võtta sellest linnast viimast.

Muidugi tuleb iseendaks jäädes jälgida, et kohalikke oma käitumisega ei solvaks, sest siin on piirkondi, mis võivad olla vägagi traditsioonilised. Näiteks võib tuua sellesama Aigi loo, kuidas nad mehega tänavamusi pärast läbi hurjutati. Olen kuulnud, et Istanbuli Aasia poolel konservatiivsemates piirkondades sõimatakse paarikesi isegi käest kinni käimise pärast. Või sülitatakse pahameele märgiks maha, kui tütarlaps juuste lehvides ja lühemas kleidis ringi kõnnib. Meile, kes me elame Euroopa poolel Ortaköys, ei vaata enamasti keegi viltu, kui riietume ja käitume, nagu harjunud oleme. Käime Tõnuga ikka käest kinni, kui see rahvamassis muidugi võimalik on.

Aga lõppude lõpuks: oleme ju tulnud nende kultuuri ega saa eeldada, et kõik, mis sobib meile, peaks meeldima ka türklastele. Iga kultuuri osaks on teatud hulk tabusid, kuid on kummaliselt abitu tunne, kui sa neid ei tea. Teada saab vigu tehes ja katsetades.

Liigne naiivsus võib muidugi igas suurlinnas kahjuks tulla. Istanbulgi ei koosne ainult inglitest ja pühakutest. Kogen – õnneks küll võõrast kogemusest õppides – seda üsna pea, kui oma öisest juhtumist muljetab üks meie sõpradest, hiiglasekasvu kena põhjamaalane, tõeline viiking.

Meie sõber läks omapäi Taksimi kanti klubitama, olles samuti minu kombel valmis igaühega suhtlema. Ju see siis välja paistis, sest tema juurde tulid türgi mehed, algul sooviga „inglise keelt harjutada”, kuid õhtu edenedes kutsusid teda endaga koos edasi ühte toredasse klubisse. Muidugi siirduski ta nendega mingisse kõrvaltänavas asuvasse väiksemasse kohta, kus telliti jooke ja tantsiti. Kohalikud pakkuma, et kas tahad ka tüdrukuid lauda paluda? Tema vastu, et noh, miks mitte, las tulevad. Räägitakse juttu ja tantsitakse, kõik on viisakas ja tore, kuni tema tahab edasi liikuda ja jutt läheb arve maksmisele. Tuleb välja, et kohalik raki ja tüdrukutele mõeldud joogid maksavad mitusada eurot!

Sõber protestima, et mis! sellised hinnad! pole võimalik! Kohe ümbritseb teda neli tumedapäist kohalikku „turvameest”, igaüks seletamas, et ise sa ju tahtsid tüdrukuid, nüüd pole enam midagi vaielda, maksa ja ära nurise.

Õnneks pole sõber esimest korda välismaal.

„Olgu-olgu, saan aru, aga mul pole nii palju sularaha endaga ühes, pean automaadist välja võtma,” esitab ta strateegilise taandumiskava. Türklased peavad omavahel taktika osas nõu, noogutavad. Minnakse tänavale, meie heledapäine hiiglane eesotsas, lüheldased mustapäised „turvamehed” eskortimas.

Istiklali peatänava rahvamassis tagasi, ütleb sõber türklastele, et nii suurt hinda ta siiski maksta ei kavatse. Et ta maksab oma jookide eest ja sama hinna mis kohalikudki. Muidugi läheb vaidluseks ja seletamiseks, aga olukord töötab juba eestlase kasuks. Turiste kaitstakse Istanbulis hästi ning poleks võimalustki, et väljapressijatel politsei sekkumisel õigus jääks.

Mida kõvemat häält tuttav tänaval vaieldes teeb, seda ebakindlamaks ja ärevamaks muutub nõudjate ring. Kui juba rahvas ümberringi kogunema hakkab, annavad väljapressijad kiiresti alla. Sõber muidugi võlgu ei jää, maksab oma jookide eest sealsamas tänaval õiglase hinna ja läheb rahuga oma teed.

Selline skeem olevat Istanbuli hämaramatel tänavatel laialt kasutuses ja eelkõige sihitavat just üksikuid või paarikaupa reisivaid Euroopa mehi. On olnud kuulda ka juhtumistest, kus jookidesse segatakse uimasteid ning kui turistil pilt ette tuleb, on läinud nii raha kui ka „sõbrad”. Siiski pean Istanbuli kaitseks ütlema, et niisugustest juhtumistest olen kuulnud harva.

Üritan jälgida, et hirmud ja teiste halvad kogemused ei takistaks mul midagi põnevat kogeda. Istanbul on võrreldes paljude maailma linnadega ikkagi turvaline, inimesed sõbralikud ja uudishimulikud. Ning võin öelda, et minu parimad jutuajamised ja huvitavamad tutvused tekivadki edaspidi just kõige ootamatutes olukordades.

Istanbul on oma tohutule suurusele vaatamata külastamiseks väga mõnus koht. Kõik, kes siia saabuvad, imestavad, kui hubane ja sõbralik see megalinn on. Istanbuul-Istan-cool^[1.]. Muidugi ei satu turist enamasti Istanbuli äärelinnadesse, getodesse ning gece kondo’desse (illegaalsed linnajaod, mille majad ehitatakse üleöö kättesaadavatest vahenditest). Need pole teab mis ilusad kohad, aga inimesed on ikka sõbralikud, seal ringi kolades pole ma kordagi tundnud end ohustatuna.

Minu esimesed kuud mööduvad kodus töötamise (ikka need Eesti projektid!), omapead mööda linna ringi kolamise ja türgi keele purssimise tähe all. Avastan kõike, vaatamis­väärsustest getodeni.

Siin on terve hulk vaimustavaid kultuurimälestisi, ehitisi ja muuseume, alates Bütsantsi aegadest tänapäevani. Ei ole just palju linnu maailmas, mis on olnud nelja impeeriumi pea­linnaks. Kõik siin tegutsenud kultuurid ja rahvad on jätnud oma jälje. Seda pärandit võib füüsiliselt tunda, turnides näiteks roomlaste ehitatud linna kaitsemüüride järskudel treppidel. Bütsantsi hiilguse ja Rooma impeeriumi jälgi leidub kõikjal, kuigi võib küsida, kas tänapäeva aina enam islami poole kalduv Türgi väärtustab ja kaitseb seda pärandit piisavalt.

Jalutan hooldatud pargikeses ajaloo pärli, Hagia Sophia (türgi keeles Aya Sofya) ees ja ootan, et järjekord lüheneks. Mahedas roosakas-oranžis Istanbuli õhtuvalguses näeb see Püha Tarkuse kirik välja nagu punakaspruun suur sõbralik ime. Seda ta ongi, olles pooleteise tuhande aasta jooksul üle elanud nii tugevaid maavärinaid kui ka peaaegu sama laastavat inimtegevust.

See kaunis koloss, mille ehitamiseks Bütsantsi keiser Justinia­nus I aastal 527 käsu andis ja valmimise järel kirikuks õnnistas, oli ehitamise ajal üks maailma suuremaid hooneid. Pilvelõhkujaid ei olnud tollal keegi veel uneski näinud ja hoone pidi mõjuma väga aukartustäratavalt. Kel vähegi kujutlus­võimet, võib ette kujutada, millist austust võis omal ajal inimestest tekitada hoone mastaapsus ja ilu. Kullasätendavad mosaiigid kannatava Jeesuse ja kiriku kaitse­inglitega, jumalikud võlvid, protsessioonid… Pärast seda, kui ottomanid Konstantinoopoli vallutasid, kujundati hoone mošeeks ning lisandusid islami sümbolid ja minaretid. Praegu asub seal külastamist väärt muuseum, seda enam, et varsti seda võib-olla enam polegi: usuringkonnad ja Türgi valitsus on rahvus­vaheliseks pahameeleks välja pakkunud, et kirikust peaks taas saama mošee.

Istanbul ei ole hiigelsuur mitte ainult laiuti, vaid ka sügavuti. Hiiglasliku Basiilika veehoidla (inglise k Basilica Cistern, türgi k Yerebatan Cistern) taasavastas väidetavalt keegi Büt­santsi ajaloo huviline, kes käis kohalike elanikega juttu puhumas ja Bütsantsi pärimusi kogumas. Talle jutustati, et naabrus­konna inimesed lasevad oma keldrites ämbrid läbi augu alla ja saavad sealt vett. Räägiti midagi ka aeg-ajalt ämbritesse sattuvaist kaladest. Hakati uurima ja leiti uskumatutes mõõtmetes maa-alune veehoidla, mis omal ajal pakkus vett kogu ümbritsevale piirkonnale ja imperaatorite majapidamistele. Veejaama võrdkujuna olen harjunud kujutama Orissaare tagasihoidlikku veetorni, aga see siin on maa all ja 200 meetrit pikk! Ja need kuninglikud sambad ja võlvid…!

Kas see vee ja kalade jutt ka tõele vastas, ei ole teada, sest renoveerimise käigus tõsteti tsisternist välja tuhandeid tonne muda, prügi, raipeid ja kõike muud, millest lahti saamiseks inimesed vaeva näha ei viitsinud. Praegu aga elavad mahutis tõepoolest kalad. Kui neid veel kaladeks saab nimetada, sest turistid on nad sõna otseses mõttes põrsasuurusteks söötnud ja nad liuglevad madalas vees flegmaatiliselt nagu laisad varjud.

Yerebatan Cisterni ehitusajaks peetakse 532. aastat e.m.a ja ehituse kallal olla töötanud seitse tuhat orja. Veehoidlas on salapärane, maagiline õhkkond. Parim on minna sinna päeva kõige palavamal ajal – siin on mõnusalt jahe ja värskendav ka südasuvise leitsaku ajal. Võib arutada, miks on veehoidlas kahe samba aluseks hiiglaslik kivist raiutud Medusa pea – ja miks just tagurpidi. Kuulsale Medusale on pakutud kümneid ja kümneid veehoidlas kükitamise põhjusi. Mina arvan, et rahnust tahutud pead juhtusid veehoidla ehitusele täiesti juhuslikult, nad veeti kohale mõne vana templi või hoone varemetest. Paljude kuulsate Istanbuli ehitiste jaoks on ju sel kombel eelmiste hoonete juppe võetud.