Читать книгу Paigad, kus olen avalikult nutnud - Holly Bourne - Страница 2

Teda ei ole alati lihtne märgata. Ta võib, pea norus, teeselda, et räägib telefoniga, ta võib varjata juustega oma plekilist nägu. Ta võib toetuda bussiakna vastu, muutudes klaasiks, et sa tema pisaraid ei näeks. Kuid on äraandlikke märke: juhuslik õhuahmimine, selg maha surutud nuuksatusest jõnksatamas, või siis pühib ta silmaaluseid, et püüda pisarad kinni ja määrida need seelikusse, enne kui need ta reedavad.

Tüdrukud nutavad pargipinkidel. Tüdrukud nutavad raudteejaamade ootesaalides. Nad nutavad klubide tantsupõrandatel. Tüdrukud nutavad bussipeatuses. Tüdrukud nutavad tunnis tagareas. Nad istuvad kell kaks öösel kõnniteel, kingad peos, ja nutavad. Tüdrukud nutavad kooli tualettruumis. Tüdrukud nutavad sildadel. Nad nutavad pidude ajal trepil.

See on ühe tüdruku lugu.

Mis ajab teda nutma?

Või on õigem küsida: kes?