Читать книгу Paigad, kus olen avalikult nutnud - Holly Bourne - Страница 4

Ma ei ole sind nädal aega näinud ja eksamid on vähendanud mu võimet sinu juuresolekut taluda. Tundub nagu ei oleks siin üldse hapnikku. Võib-olla seetõttu, et väljas kallab ja kõik on vihma eest varjule tulnud. Või on see ehk sellest, et küte on keeratud maksimumile ja aknad on udused. Või on see köögist hoovavast hiigelkoguses Bologna kastmes spagettide lõhnast. Või äkki, äkki on see lihtsalt sellest, et sina oled siin. Koos temaga. Nurgas.

Ma ei suuda uskuda, et sa oled siin ja suudled teda ja mina tunnen, et võin nüüdsama surra.

Ma olen üksi nagu alati. Puruväsinud sellest, et olin eelmisel õhtul nii kaua üleval, istun vastasnurgas, põlved üles tõmmatud, jakikapuuts näo ees, keras nagu tigu, kes ei taha lasta end lömastada. Tegelikult ma ei käi siin enam. Peidan end muusikaklassis või istun raamatukogu vaikses boksis. Vaatan läbi higiste kehade massi – inimesed naeravad ja söövad spagette ega mõtle sellele, et nende süda on murtud – ning valin tobedast peast välja sinu näo. Sa naeratad talle oma kaabu varjust. Sa vaatad teda täpselt samamoodi nagu vaatasid mind. See teeb nii haiget, et valu ei mahu mu kehasse peaaegu ära.

Miks ma seda endale teen, mõtlen miljonendat korda pärast siia jõudmist.

Näen Jacki ja Hannah’t ukse lähedal lauas, nad saavad väga hästi hakkama teesklemisega, et ei märka mind. Mu kõht on sapist raske ja söögilõhn teeb asja hullemaks. Ma peaaegu ei söö ning mu vanemad on mures, ja ma ei ole peaaegu üldse kitarri mänginud ning proua Clarke on mures, kuid ainus inimene, keda tahan seda kõike märkavat ja muretsevat, oled sina.

Ja sina ei ole mures, Reese. Tegelikult ei pane sa mind üldse tähele.

Mis on täiesti tobe, sest just siin kohtasin ma sind esmakordselt. Ja tol päeval märkasid sa mind enam kui küll.

Muidugi ei näinud see higine söökla toona välja üldse selline …

„Vau, mingi pasase kolledži talendivõistluse kohta on nad tõesti kõvasti vaeva näinud,“ tähendas Hannah, kui me uksest söök-lasse astusime.

Seisatasime kolmekesi ja vaatasime ümbersündi imetledes ringi. Sinna, kus tavaliselt seisis muusikaautomaat, oli püstitatud professionaalne lava. Kööki oli tekkinud ajutine baar. Laes rippus tõeline valgustusseadeldis ning kogu saal sätendas nagu avakosmos, heites seintele Linnuteid. Saal oli rahvast täis, tundus nagu oleks kogu kolledž otsustanud kohale tulla. Õppeaasta algusest oli möödas kaks nädalat ning kõik ihkasid endiselt tutvust sobitada ja sõpru leida.

„Kuidas neil pilves tehnikutel energiat jätkus, et see kõik ära teha?“ naljatas Jack, ajades Hannah’ naerma. Naeratasin neid vaadates. Mul oli eelis mõista, et nad meeldivad teineteisele veel enne, kui nad ise sellest aru said – esireapilet etendusele Jack ja Hannah. Rõõmustasin nende pärast, kuid see pani mind nii väga Alfie’t igatsema, et mul oli raske hingata.

Ta ei olnud mulle terve nädal sõnumeid saatnud.

Mitte et ta oleks pidanud seda tegema. Alfie oli vaba, mina olin vaba. Selline oli plaan. Kuid see ei takistanud mind paanitsemast, et ta oli kedagi kohanud ning unustanud minu ja Manchesteri. Vähemalt viis see mu mõtted mujale EELSEISVA LAVAHIRMU TÄIELIKUST PÕRGUST.

„Kuhu me oma asjad paneme?“ küsisin, tõstes kitarri teisele õlale.

„Ei tea,“ ütles Hannah. „Minul ei ole oma etteasteks midagi vaja. Arvatavasti mõnda klassi.“

Hingasin sügavalt sisse, sest see tähendas, et pean nendest lahku minema ja rääkima teiste inimestega, et asi selgeks teha. See ajas mind kohutavalt närvi ja ma olin juba enne kohutavalt närvis, sest pidin laulma terve kolledžitäie uute inimeste ees oma hinge välja. Sheffieldis oli mul väike fännklubi, mis lavahirmu veidi vähendas. Kuid siin ei olnud mul aimugi, kas mu muusika üldse kedagi kõnetab. „Ma lähen uurin välja.“

„Tore. Me võtame paar jooki,“ ütles Jack, avas kuuehõlmad nagu ülbitsev gangster ja koputas sõrmega vastu nina. „Millist segu sina tahad? Kokat või limonaadi?” Tal oli kuue sisetaskus peidus väike veepudel viinaga.

„Palun kokat.“

„Näeme lava juures,“ hüüdis Hannah, kui Jack teda kogunevast rahvasummast läbi tüüris. Nad kadusid inimmerre, kellest osasid hakkasin pärast kaht siin oldud nädalat ära tundma. Minust möödus Carolyn, üks tüdruk mu inglise keele rühmast, ja tervitas. Lehvitasin vastu ja punastasin, vihates ennast selle eest, et olin nii kohmetu. Saabus veel inimesi ja uste juurde tekkis pudelikael, kuna kõik seisatasid, et muundunud kohvikut silmitseda.

Sa pead laulma kõigi nende inimeste ees.

Sundisin oma mõtted vakka ja püüdsin keskenduda hetkele, et selgitada välja, kuhu pean oma kitarri panema. Silmasin Darlat ja tema uusi rohelisi hiiresabasid.

„Darla,” hüüdsin.

„Tere, Amelie, kas kõik on kombes?”

Trügisin läbi rahvasumma, andes kellelegi kitarriga vopsu. „Kõik on kombes,“ kinnitasin, „pean ainult oma kitarri ära panema. Sa esined ju täna, jah?“ Darla noogutas. „Kas sa tead, kuhu me peaksime oma asjad panema.“

„Kõik viivad need muusikablokki,“ vastas Darla.

„Tundub mõistlik. Tänan. Millal sina esined?“ küsisin, sundides end sõbralikuks.

„Kolmandana. Ja sina?“

„Eelviimasena.“

Darla kergitas kulmu. „Ohh. Nii et sa pead terve õhtu pabistama, enne kui lavale pääsed?“

Ta märkus andis mulle hoobi, nagu virutanuks selle professionaalne pesapallur. Naersin ja see kõlas, nagu oleks keegi hiirele peale astunud. „Hahahahaaa, ma tean, väga nõme. Tänan veel kord.“

Jätsin hüvasti, pressisin end pudelikaelast läbi ja astusin mahedasse pimedusse. Mul oli kampsuniga pealegi liiga soe – mu halli kampsuniga, mille kätistes olid käsitsi tehtud augud. Olin tõmmanud kampsuni helesinise kleidi peale ja põiminud juuksed siin-seal patsidesse. Telefon sumises ja ma ei suutnud sõnumit küllalt kiiresti avada. Alfie! See peab olema tema.

Jessa: Edu talendivõistlusel, Kampsunimammi. Tunne rõõmu end lolliks pabistamisest ja näo tegemisest, et sa ei võida. Seda on alati olnud nii lõbus vaadata x

Minu naeratus oli vaid poolik. Nii väga kui ma Jessat ka ei armastanud, ei olnud ta Alfie ning tegelikult tahtsin ma sõnumit Alfie’lt. Kuid ma saatsin vastuse ega tundnud end pärast seda enam nii üksi ja paanikas.

Amelie: Ma ei võida … Aga tõsiselt, suur tänu sõnumi eest. Soovin, et oleksid siin. Tegelikult ei, ma soovin, et mina oleksin SEAL.

Tirisin oma kitarri läbi pimeduse muusikablokki, mille uksele oli kinnitatud paber kirjaga „Jätke oma pillid siia“.

Astusin uksest sisse, nii et kitarr vastu piita kolises, ja siis nägingi teda esimest korda.

Nii meeldiv nägu, see oli esimene asi, mida ma märkasin. Olin alati arvanud, et seda sõna kasutatakse vaid Disney printsesside või minu vanaema kohta, kuid see oli mu esimene mõte samal hetkel, kui nägin Reese Daviest.

Taevas, kui meeldiv ta on.

Ta seisis koos oma bändiga, kuid ma märkasin teda tõeliselt alles siis, kui ta ümber pöördus, et vaadata, kes kolistab. Ta pilk kohtus minu omaga ja ta naeratas naeratust, mis sai mulle saatuslikuks.

„Ee… tere,“ piiksatasin. „Kas ma peaksin oma kitarri siia jätma?”

Ta oli pikka kasvu ja ta nägu oli üleni nurgeline, lõug tugev ja täpselt selle keskel lohuke. Tal oli siseruumides kaabu peas, kuid ta oli nii meeldiv, et ma isegi ei mõelnud, et ta on seetõttu nõme.

Ta avas suu, et vastata, kui siis ilmus välja proua Clarke, kes paistis välja väsinud ja pisut närvis. „Amelie, tere! Jah, sa oled õiges kohas.“ Ta sirutas käe mu kitarrikasti järele ja ma ulatasin selle tänulikult talle. „Kuidas sa ennast tunned?“

„Olen väga närvis,“ tunnistasin.

„Ära ole. Sul läheb kindlasti suurepäraselt.“

„Ma loodan.“

Me ei olnud veel rääkinud, kuid olin juba Reese’i kohalolekust ülimalt teadlik, nagu oleks temast kiiranud magnetväli.

„Millega sa alustad?“ küsis proua Clarke minult ja ma lugesin talle ette oma kümneminutise kava, küünitades samal ajal pead kaabus poisi poole, et kuulda, mida tema räägib.

Ta pöördus uuesti oma bändi poole. „Minu arvates peaksime ikkagi alustama looga „Welcome To Nowhere“, sõnas ta vaikse autoriteediga, mis, nagu selgus, sai mulle saatuslikuks.

„Jah, aga, Reese, me leppisime kokku …“

Reese naeratas ja katkestas bändikaaslase käeviibutusega. „Kuule, me peaksime tegema rock’n’roll´i, olema viimase peal. Me võime kava ümber paigutada. Meil on esinemiseks kümme minutit ja pärast tunde meid ei jäeta.“ Teised naersid tõrksalt ja ma nägin, kuidas Reese naeratas, enne kui proua Clarke mu tähelepanu oma innukate küsimustega mu laulukirjutamise kohta uuesti kõrvale juhtis.

Kuidas ma praegu soovin, et oleksin lihtsalt sellest ruumist välja astunud ning aina kõndinud, kõndinud ja kõndinud. Kuid ma ei teinud seda. Selle asemel suundusin tagasi sööklasse, leidsin Jacki ja Hannah’, lasin valada oma kokasse paraja portsu viina ning jätkasin mööda seda hukatuslikku rada.

Sel hetkel ei tea sa seda kunagi, kas pole? Sa ei tea, kas mõni hetk muudab su elu paremaks või rebib selle lõhki ja kuseb tükkidele. Kõige rohkem hirmutab mind see, Reese, et nüüd, jälle selles umbses sööklas, hing tühjaks imetud ja süda kildudeks, ma … ma …

Kardan ikkagi, et teeksin seda jälle.

Mida sa oled minuga teinud, Reese?

Talendivõistluse avas beatboxer, kes esines pisut liiga kaua. Leidsime rahvasummas Livi – ta oli koos kamba uute sõpradega oma fotograafiaklassist. Leidsin otsemaid Livi tema pügatud juuste ja kunstipärasusega olevat hirmuäratavalt laheda selle hirmuäratavas mõttes, kuid ta oli üsna sõbralik ja tegi näo, et rõõmustab mind nähes. Me kõik lehvitasime ja karjusime üksteisele kõrva, et ennast mikrofoni kuristava tüübi taustal kuuldavaks teha. Lasin teistel vestlemisekoorma enda kanda võtta ja seisin tagapool, noogutades ja püüdes esinemise pärast mitte verest välja lüüa.

„See tundub nii ebaõiglane kombinatsioon,“ oli Alfie öelnud enne mu viimast esinemist Sheffieldis, seejärel mu värisevaid sõrmi suudeldes. „See, et sa oled nii uskumatult andekas ning et samal ajal on laval olemine sinu jaoks nii uskumatult kohutav.“

„Mis siis, kui ma hakkan oksendama?“ küsisin.

„Nagu ma olen juba palju kordi öelnud, sa meeldid mulle ikkagi,“ kinnitas tema.

Oksendamine on üks mu lavahirme – et ma lihtsalt öögin ennast täis. Tihedal kannul on hirm endal püksid täis lasta. Sellele järgneb tihedalt kartus, et ma unustan kõik sõnad ja lihtsalt seisan seal nagu idioot. Sellele järgneb tihedalt see, et mul on sõnad peas, kuid laulan mööda. See oli mu esimene esinemine aastate jooksul ilma Alfie leebe rahustamiseta, ilma temata esireas mulle kaasa noogutamas.

Miks ta ei saatnud sõnumit?

„Amelie, oled kombes?“ röökis Jack. „Sa tundud pisut rohekas. Tahad veel libestit?“ Ta sirutas veepudeli viinaga minu poole.

Teadsin, et see ei ole kuigi hea mõte, kuid jäin ikkagi nõusse ja lasin tal oma tassi veel ühe sortsu valada. Kui võtsin sõõmu, maitses see peaaegu puhta viinana.

Beatboxer lõpetas tagasihoidliku aplausi saatel. Kohtunikeks olevad õpetajad tõstsid kaardid üsna heldete viite ja kuutega. Järgmiseks oli tantsunumber. Rühm pikki saledaid lükrapükstes tüdrukuid kargles mingi räpiloo saatel laval ringi. Õhtu hakkas tuure üles võtma. Sain Jackilt veel ühe lisalonksu. Hannah läks lavale ja esitas rabava sketši „Vagiina monoloogidest“, mis tõi talle paar kaheksat. Vaatasin, kuidas Jack teda vaatas ja teadsin, et mu kahtlustel on alust. Müksasin teda küünarnukiga.

„Nii et sina ja Hannah?“ Viin oli andnud mulle võime vestlust alustada.

Jack naeratas ebamääraselt. „Kas ma olen nii ilmne?“ küsis ta.

„Võib-olla ainult mulle. Ma olen rohkem vaataja kui osaleja.“

„Seda olen ma märganud.”

„Kui see midagi väärt on, siis minu meelest meeldid sina talle samuti.“

„Arvad?“ Jacki nägu süttis millisekundiks, siis tõmbus ta segaduses grimassi. „Aga ta veetis kogu lõpuballi, suudeldes seda jalgpallimeeskonna sitapead.”

„Võib-olla ta lihtsalt …“

Mind katkestas lavale astunud bänd. Kõik huilgasid ja hõiskasid valjemini kui ühegi senise esineja puhul. Tõstsin pilgu, et näha, millest see lärm, ning laval oli kaabupoiss muusikaruumist ja tema bänd. Reese. Ta võttis mikrofoni ja kergitas kaabuserva. „Tere kõik, meie oleme See Bänd,“ teatas ta, enesekindlus igas sõnas. Nad alustasid looga „Welcome To Nowhere” ja see oli üsna ladus. Lugu oli minev, meloodia kergesti meeldejääv. See tõusis ja langes õigetes kohtades. Reese’i häälest hoovas karismat, mis pani mikrofoni särtsuma. Oli võimatu teda mitte vaadata. Tal ei olnud maailma parim lauluhääl, kuid tema ülbus kandis laulu nii täiuslikult, et mind üllatas, et ta suust tuld ei pursanud.

Hannah leidis meid tantsijate summast. „Kuidas mul läks?“ karjus ta.

Pöörasin vastumeelselt pilgu lavalt. „Sa olid suurepärane! Millal ma saan sind peaministriks valida?“

Me kõik kallistasime – tema, Jack, Liv ja mina. Kui me üksteisest eemaldusime, vaatas Hannah lava poole.

„Oh issand,“ oigas ta. „Kõik Sitapea Ekspressi pardale.“

See.

See oli mu esimene hoiatustuli. Sealsamas. Neid on terve pikk rida, nad pikivad kogu seda segadust, mis me olime. Iga viimast kui eirati.

Kas ma peatusin selle tule juures ja mõtlesin, et imelik, miks on see nii punane ja hoiatav?

Ei.

Kummardusin lähemale, elevil, et Hannah teab teda. „Kellest sa räägid?“

Hannah osutas talle. „Reese kuradima Davies. Laulja. Teise nimega Türapeade Kuningas. Ta käis teises koolis, aga me olime lastena ühes bussis.“

„Miks ta säärane türapea on?“ küsisin.

Bänd alustas aeglast lugu ning oli raske sellest üle rääkida, ilma et sind oleks kuuldud. Aeglane lugu ei olnud nii hea kui esimene ja seda kuulates parandasin ma oma peas kuuldu sõnastust. Nad ei lõpetanud refrääni õigel ajal ja osa sõnadest olid üsna klišeelikud, ent siiski, usun, et see, kuidas tema seda laulis, pani iga tüdruku temasse pisut armuma. Kõik peale Hannah’.

Nende ülejäänud kava vuhises ähmaselt mööda, kuna ma vaatasin teda liiga palju. Tuled süttisid. Kohtunikud andsid neile paar üheksat ja kõik plaksutasid ja äkki oli peaaegu minu kord.

„Sina oled järgmine!“ hüüdis Hannah, kui mu pilk saatis ta lavalt ära. „Parem mine ja sea end valmis.“

Liv ja Jack karjusid mulle kõrva „EDU! SUL LÄHEB HIILGAVALT!“ Kõndisin vankudes lava kõrvale, kus ootas Alistair.

„Amelie!” hüüatas ta ja tõstis tervituseks käe. Ta nähu roosatas, mis ei sobinud tema juustega kokku. „Ootan kangesti, mida sa meile esitad.“ Parasjagu tammus laval ringi ülikonnas püstijalakoomik.

„Kas olete märganud, kui kaua läheb inimestel sularahaautomaadi juures aega?“ küsis ta, kuid keegi ei naernud.

Krimpsutasin tahtmatult nägu. „Ma olen pisut närvis,“ ütlesin Alistairile. Sajandi alahindamine. Tehnikuõpilane ulatas mulle kitarri ja ma viskasin selle üle õla, tundes end pisut kindlamalt – kitarr oli kui müür minu ja maailma vahel.

Alistair naeratas lahkelt. „Pean ütlema, et olin üllatunud, kui nägin registreerimislehel sinu nime. Klassis sa vaevalt räägid.“

„Kõik on üllatunud, kui saavad teada, et ma laulan,“ tunnistasin. „Ma ei tea, miks ma seda endale teen.“

Publikut läbis kohmetu viisakas naerukahin.

„Ohoh, keegi ei ole just kuigi edukas,“ tähendas Alistair, enne kui märkas pinget mu näol. „Ära muretse! Selle põhjal, mida mina olen kuulnud, paned sa kõik ahhetama. Proua Clarke räägib, et sa oled väga andekas.“

Püüdsin lasta komplimendil settida, et see mulle jõudu annaks, kuid see ei toiminud. Kogu see viin pani pea ringi käima, see, et Alfie’lt ei olnud sõnumit, ajas mu närvi ning sureva koomiku hääl ajas iiveldama ja … Miks kuradi pärast ma seda endale teen? Küsin seda endalt iga esinemise eel. Liiga kiiresti järgnes leige aplaus ja koomik ronis lavalt alla.

„Sinu kord.“ Alistair tõstis pöidlad, minu peas tormasid ringi tavalised jubedad mõtted. Sinu esinemine on saast. Sa alandad ennast. See ei meeldi kellelegi. Miks sa vetsus ära ei käinud? Mis saab siis, kui sul läheb süda pahaks?

Leidsin ennast siiski trepist üles ronimas, kauboisaabastes jalad tudisemas, ja tõmbasin kampsuni tugevamini enda ümber. Istusin oma pukile ja tundsin säärast hirmu, et mul kulus terve igavik, enne kui kitarri poole vaatasin.

„Juhuu, lase käia, Amelie!” katkestas Hannah’ hüüatus jubeda vaikuse ning sellest pisikesest sõpruseavaldusest piisas, et ma ennast kokku võtaksin.

„Tänan selle eest,“ pomisesin naeru saatel mikrofoni. Publik lõdvestus, aidates ka mul piisavalt lõdvestuda, et tehnika kätte saada. Ja siis, enne kui mul oli aega mõelda, mida paganat ma teen, kummardusin uuesti mikrofoni poole. „Tahaksin teile laulda omakirjutatud laulu, mille nimi on „Worth The Risk“.

Alustasin looga, mille olin kirjutanud Alfie’le, see oli mu lemmiklaul. Ruum mu ümber jäi vaikseks, muusika jõudis nendeni ja maandus. Sulgesin silmad ja tunnetasin iga sõna tähendust, lugu, mida jutustasin.

Mu hääl tõusis ja tabas vajalikke noote ja ma tundsin, et olen hea. Avasin silmad ja nägin publikut tardununa. Hoidsin neid kõiki oma südames, oma laulus, oma loos. Mind haaras eufooria. Ma olin siin. Ma tegin seda. Laulsin oma laule ja inimesed tundsid neist rõõmu ja sääraste hetkede tõttu on pabistamine asja väärt.

Laulsin Alfie’st ja endast. Sellest, kuidas olime nii kaua kikivarvul oma tunnete ümber käinud, kartes mõlemad, et kaotame oma sõpruse. Olime mõlemad veendunud, et teine mõtleb teisest platooniliselt. Laulsin kõigist peaaegu-hetkedest ja sellest, kuidas saime viimaks kokku vaid mõne kuu eest, mõistmata, et meil ei ole jäänud palju aega koos olla.

See oli esimene kord, kui laulsin seda laulu ilma Alfie’ta publikus, mõtlesin. Mu hääl takerdus ja ma pilgutasin tugevasti silmi, mõeldes sellele, et kuulajate seas ei ole Alfie’t ja et minu telefonis ei ole tema sõnumit. Oli peaaegu kergendus, kui laul lõppes.

Publik seisis kannatlikult ja lummatult. Kontrollisin häälestust ja alustasin siis kergemat lugu. See oli mu publikumeelitaja, „Ain’t That The Way It Goes”, rõõmus folklugu meeldejääva refrääniga. Tundsin end enesekindlamana, sest rahvas naeratas ja osa neist tantsis ja keerutas teisi ringi. Naeratasin vastu ja suutsin end koguni pisut laulu kaotada, lõin jalaga rütmi ja naersin naljakamatel kohtadel. Kui lõpetasin, plaksutasid kõik valjusti.

„See on minu kõige värskem lugu,“ ütlesin. Laul, mida olin hakanud kirjutama raudteerööpaid silmitsedes. „See on uus ja ma loodan, et see meeldib teile. „Selle nimi on … „Kodu“.“

Juba sõna „kodu“ ajas mind pisut rööpast välja. Selle väljaütlemine oli kui hoop kõhtu, kohta, mis oli tundunud turvaline ja mõnus, kui olin sisse astunud oma vanast eesuksest. Koju, mis oli minult ära võetud.

„Mu süda on seal, kus on teras,“ laulsin ja kõik mu lemmikpaigad Sheffieldis tulvasid tagasi. Purskkaevud raekoja ees, kust ma harukordsetel palavatel päevadel läbi jooksin, kunstiülikooli pilvelõhkuja, mis oli kui majakas, Peak Districti kanarbikuga kaetud kaljud. „Mu süda on terasest sestsaadik, kui lahkusin.“ Tundsin lämmatust. Oh issand, ma ei saa hakkama. Ma ei tohi seda endale lubada, mitte siin. Kõigi uue kolledži inimeste silme ees.

Suutsin ära laulda esimese salmi ja refrääni, kuid teise salmi keskel jõudsin sõnadeni: „Ja ma ei saa minna tagasi, sest kodu ei ole enam kodu.“

Puhkesin sealsamas laval nutma. Pisarad ei kukkunud küllalt kiiresti. Mu hääl vankus. Mu käed mikrofonil värisesid. Ma ei suutnud seda uskuda. Nutsin avalikult laval, üritades võita talendivõistlust. Alandus voogas minust üle. Ent kuidagiviisi laulsin edasi. Püüdsin panna laulu sisse kõik oma tunded, mis ei olnud selle nutu juures kuigi keeruline. Lasin endal meenutada, kui kohutav oli olnud Alfie’ga hüvasti jätta, seista oma tühjas toas, ringi vaadata ja teada, et ma ei tule siia enam kunagi tagasi. Meenutasin lämmatavat tunnet kurgus sõidul mööda kiirteed M1, pea kohal suurtähtedes sildid LÕUNA, ning kuidas ma isegi ei öelnud midagi, sest see oleks pannud isa end veelgi rohkem süüdi tundma. Valasin selle kõik laulu ning pisarad voolasid ja voolasid, kuni lõpetasin valju nuuksatuse ja D-minoorse akordiga.

Valitses täielik vaikus. Pühkisin silmi ja vaatasin inimmassi, tundes samasugust sürrealistlikku hüpet tagasi reaalsusse nagu alati esinemist lõpetades. Vaikus jäi vaikuseks veel viis pikka sekundit ja siis puhkes aplaus.

See oli valjem kui kellelegi teisele. Pilgutasin silmi, mu suu vajus lahti ja mu hämmastus pani kõik veelgi valjemini plaksutama. Komberdasin lavalt alla, peaaegu nuttes publiku reaktsiooni üle ja Alistair tervitas mind, nägu keset tedretähne laiali naerul. „Sa ei peaks veel ära tulema,“ ütles ta. „Sa pead oma punktid ära ootama.

„Oh … heldeke!“

Pöördusin kohtunike poole, kes parajasti oma kaardid tõstsid. Kaks üheksat ja kaks kümmet. Ma olin võitnud. Olin äsja avalikult nutma pursanud, ent kuidagiviisi oli see viinud mind juhtima. Ma ei olnud kindel, kas võit oli väärt nutmise alandust, kuid siiski. Alistair patsutas mind vaimustunult seljale. „Ma panin sulle silma peale, Preili Andekas. Kuulake kõik, ta on minu klassis. MINU KLASSIS!“ karjus ta eikellelegi. Mul oli peaaegu liiga piinlik, et rahva hulka tagasi minna. Hõõrusin silmi, rõõmustades, et mul ei olnud peal meiki, mida laiali hõõruda, andsin oma kitarri tagasi ja püüdsin oma sõpru üles leida. Inimesed õnnitlesid mind, kui nende poole läksin. Darla jooksis mulle vastu ja kallistas, nagu olnuksime parimad sõbrad.

„See oli hämmastav!“ kiljus ta. „Vau, alati on see peidus kõige vaiksemates!“

„Tänan,“ pomisesin, püüdes meeleheitlikult jõuda Jacki, Hannah’ ja Livi juurde turvalisusse. Leidsin nad saali tagumisest otsast ja nad kõik tervitasid mind, nagu oleksin sõjakangelane, mattes mind kallistuste alla.

„Oh taevas,“ korrutas Hannah, „ma olen täiesti šokis. Sa oled tavaliselt nii … arglik. „Oh taevas! Sa olid rabav.“

„Ma nutsin!“ vastasin, soovides endiselt, et universum mind kustutaks. „Mul on nii häbi. Ma nutsin kõigi ees.“

„See tegigi selle nii heaks,“ kinnitas Hannah ja kallistas mind uuesti. „See oli nii liigutav. Mul on kahju, et sa tunned säärast koduigatsust, Amelie. Ma ei suuda ette kujutada, kui raske sul on olnud.“

Järgmine pooltund oli üsna segane, kui aus olla. Viimane etteaste – mingid võimlejad – lõppes ja kui nende punktid teatavaks tehti, mõistsid kõik üsna kähku, et olin võitnud. Mu nimi hüüti välja ja kõik hõiskasid ning ma oleksin tahtnud surra, samas nautisin ma iga hetke, sest ma võitsin, ma võitsin, ma võitsin! Usun, et minult oodati kõnet, kuid ma suutsin vaevu kõndidagi. Võtsin väikese metalltrofee vastu ja tahtsin lavalt lahkuda nii kiiresti kui võimalik. Peatusin, märgates trepijalamil teda koos bändiga, ootamas teise koha auhinda.

„Las ma aitan sind,“ ütles ta ja sirutas käe, et mind alla aidata. Kohtasin ta pilku ja võin vanduda, et juhtus midagi väga kummalist ja võimsat. Ülejäänud söökla ähmastus. Võtsin ta käe ja keemiatulv oli nii võimas, et ma ei suutnud isegi tänada. Lasin tal ennast lihtsalt tasakesi alla tõmmata. Ta ei katkestanud silmsidet ja me lihtsalt vaatasime ühises kentsakas keemilises imes teineteisele otsa. Mu kehal oli tunne, nagu oleks mu verre sattunud tuhat ooperilauljat.

„Sa oled rabav,“ sosistas Reese Davies mu punutud juustesse, enne kui mu käe lahti lasi, andes ülejäänud bändile märku lavale minna.

Ja mina jäin hingetuna seisma, murdes pead, mis just juhtunud oli.

Sa ei ole kordagi minu poole vaadanud sestsaadik, kui olen siin istunud, sul on silmi vaid tema jaoks. See armukadedus ei sarnane millelegi, mida olen varem kogenud. Mul on tunne, et võiksin kadedusest oksendada ning mu okse oleks kärtsroheline. Miks sa enam niimoodi mind ei vaata? Varem silmitsesid mu nägu, nagu see oleks ainus asi maailmas, kust võiksid vastuseid leida. Ja nüüd mitte midagi. Nagu poleks seda kõike juhtunud või ei oleks sellel tähtsust. Istun vaid mõne meetri kaugusel kohast, kus sa esimest korda mu kätt puudutasid, et mind lavalt alla aidata, ja ei kulunud kaua, kui sa mulle sosistasid: „See oli hetk, kui teadsin, et sina oled see õige, Amelie.“

Kas sa valetasid? Ma mõtlen, et ei saa olla rohkem kui üks õige, nii et kes kurat olin mina?

See on üks paljudest-paljudest küsimustest, millele ma ilmselt kunagi vastust ei saa.

Pärast seda, kui Reese mind lavalt alla aitas, oli veel palju ähmast. See tuli osalt sellest, et viin hakkas pähe, osalt sellest, et kõik tahtsid minuga rääkida. Suurem osa oli tema tõttu. Püüdsin aru saada, kuhu ta oli läinud, sest kuigi mul ei olnud aimugi, kes ta tegelikult on, tundus äkki, et kõik näod, mis ei olnud tema omad, olid raiskamine. Kaotasin õnnesoovide tulvas Hannah’ ja Jacki. Kõik patsutasid mulle õlale ja hüüdsid: „Lase käia, Amelie!” ning mul ei olnud kedagi, kellele tähelepanu pöörata. Mu rinnus läks raskeks, seepärast pomisesin vabandusi, et pean nad üles otsima, ja lahkusin sööklast.

Minu uus kolledž hõõgus saabuva öösineduse taustal oranžikalt. Kõndisin ümber nurga ja toetusin vastu seina, tundes läbi kampsuni telliskivide külmust endasse pugemas. Sulgesin silmad, et ennast koguda, selleks ajaks tundsin täielikku introverdi läbipõlemist. Otsustasin võtta oma kitarri ja põgeneda koju ning loota, et keegi ei pane seda tähele. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja kujutlesin, kuidas vajun oma magamistoa imelisse tühjusse. Ent silmi avades võpatasin kohkumisest. Reese seisis otse minu ees.

„Mida sa siin ihuüksi teed?“ küsis ta oma kaabus pead kallutades.

Meie pilgud kohtusid jälle ja hingeõhk kadus mu kehast. Tundus, et see kadus ka tema omast. Tundsin otsemaid selle võõra suhtes tõmmet, keemia lausa särises.

„Lihtsalt … eee… tulin värsket õhku hingama,“ vastasin. „Ma pean oma kitarri ära tooma.“

„Mina lähen samuti muusikaosakonda. Kas tuled kaasa?“

Mu vajadus üksi olla haihtus sedamaid. See oli üks neist romantilistest hetkedest, millest räägitakse, kus kaks inimest kokku lükatakse, nagu kooks jumal teie lõnga samasse kampsunisse. Jalutamine tema seltsis muusikaosakonda oli kõige põnevam retk, mida oskasin ette kujutada. Ka J. R. R. Tolkien ei oleks suutnud välja mõelda erutavamat teekonda kui muusikaosakonda minek koos Reese Daviesega. Tõmbusin seinast eemale ja meie sammud liikusid ühes rütmis, juba kummalisel viisil kooskõlas.

„Mulle meeldib su kaabu.“ Sõnad lendasid mu suust ja ma vangutasin neid öeldes punastades pead.

„Tore, see on üks mu lemmikutest. Kutsun teda Ustavaks Vanameheks.“ Ta kergitas sõrmega kaabuserva ja me naersime koos. Heitsin kõndides vilksamisi tema poole pilke, püüdes teda endasse ahmida. Mulle meeldis Reese’i riietuse juures kõik – nagu vanamoeline Briti dändi. Ta kaabu sobis ta vestiga, mis lõppes täpselt ta mustade pükste kohal. Ta nägi välja, nagu oleks pärit teisest ajastust. Kõik selles pidanuks olema vale, kuid oli miskil moel nii õige.

„Kas sa peitsid ennast?“ küsis ta. „Olid juba väsinud sellest, kuidas inimesed rääkisid, kui uskumatu sa oled?“

„Ma ei peitnud ennast. Ma lihtsalt …“ Punastasin uuesti, „peitsin ennast.“

Selle peale pahvatas ta naerma. „Kas sa ei peaks kogu seda au nautima, mitte selle eest põgenema?“

„Ma olen häbelik,“ tunnistasin. „Tähelepanu on minu jaoks tõeline põrgu.“

„Su esinemise põhjal ei oleks seda öelnud. Aga sa oled uskumatu.“ Ta naeris jälle, vaadates, kuidas ma kiitusega hädas olin. „Mina olen Reese,“ lisas ta. „Ma olen sind näinud. Olen kogu aeg tahtnud tere öelda. Nii et tere.“ Ta lehvitas peaaegu tobedalt.

„Olgu. Tere.“ Olin laetud atmosfäärist meie vahel nii paanikas, et see oli lausa rabav, kuidas sellega hakkama sain.

Ta muigas. „Tere ise ka. Sina oled Amelie, jah?“

Noogutasin juhmistunult. Kuidas ta mu nime teadis? Kus ta oli mind näinud? Mina ei olnud teda märganud. Seda kaabut oleksin ma ometi tähele pannud.

Jõudsime muusikaosakonda ja seisime seal ning lihtsalt vaatasime teineteist oranži valguse all. Kihistasin vahel vaikuse katkestamiseks naeru, kuid Reese paistis tundvat end vabamalt kui mina. „Kus su bänd on?“ küsisin. „Muide, mulle meeldis teie esinemine.“

„Tänan ja jumal teab, kus nad on. Nägin sind lahkumas ja tulin sulle järele.“ Ta sügas oma kaela, mis paistis õhetama löövat. „Vabandust …“ Kogeles ta. „Nüüd tundun ma nagu jälitaja. See läheb hästi, kas pole?“

„Mis läheb hästi?“

„Sinuga tutvuda üritamine.“

Miski haaras minus võimust ja äkki ei suutnud ma tema sõnadega toime tulla. „Me peaksime vist oma asjad ära tooma.”

Reese ei pööranud mu sõnadele tähelepanu. „Mida sa nüüd teed?“

„Ee… lähen koju?“

„Ja tassid ise oma kitarri?“

„Olen seda aastaid teinud.”

„Jah, aga praegu oled sa arvatavasti väsinud sellest, kuidas sind terve õhtu jumaldati. Sa peaksid laskma mul ennast koju saata.“ Ta muigas viisil, mis ütles, et ta teab, et vastan jaatavalt. Mida ma ei kavatsenud teha. Ta avas muusikaosakonna ukse nagu härrasmees ja ma kihistasin sisse astudes tuhandendat korda. Proua Clarke’i ümbritsesid pillikuhjad ja osakonda jäetud kotid, mida ta üritas sorteerida. Ta paistis väsinud, kuid elavnes, kui nägi meid uksest sisse astumas.

„Amelie! Soovin õnne, sa olid vaimustav. Lihtsalt vaimustav,“ ütles ta. „Ma vaatasin tagant ja see haaras mind täielikult.“ Siis märkas ta minu selja taga Reese’i. „Ja sina ka, Reese. Kas see, millega te alustasite, oli uus lugu?“

„Uus jah,“ kinnitas Reese. „Teised leidsid, et see ei ole veel valmis, aga ma otsustasin ikkagi seda esitada.“

Proua Clarke kergitas kulmu. „Ma olen täna õhtul üks väga uhke muusikaõpetaja, see on kindel. Kas te tulite oma asjade järele?“

Otsisin oma kitarri üles, rõõmustades, et saan teha midagi muud peale staatilise šokis olemise sädemetest meie vahel. Tõstsin kitarrikasti ohates üles. Sellel oli endiselt Alfie kleeps:

MA EI OLE ARG. MA LIHTSALT HOIAN OMA ÄGE-DUST TAGASI, ET TEID MITTE HIRMUTADA.

Silitasin kleepsu serva, mis puudutas mu südant, ja ruum mu ümbert tundus kaduvat. Siis meenus mulle, et mu telefonis ei olnud sõnumit Alfie’lt, tõusin ja vinnasin kasti üle õla.

„Oled valmis?“ küsis Reese ja noogutas mulle, nagu tunneksime teineteist juba väga hästi.

„Sa ei võta oma kitarri?“

„Jätan siia. Mul on muusika esmaspäeval esimene tund, ja siis saan ma sind aidata.“

Krimpsutasin korraks nina, arvates, et ei vaja teda, kuid samal ajal ka mõttes paludes, et aita mind, et saaksime veel teineteise kõrval olla.

„Head aega, proua Clarke.“ Viipasin hüvastijätuks ja kiirustasin Reese’i järel välja.

„Head aega, Amelie. Ja soovin veel kord õnne. Vaata, et ta kenasti koju saaks, Reese.“

Reese andis au.

„Kus sa elad?“ küsis ta, kui me jälle väljas olime.

„Ee… Cherry Hill Gardensis.” Need sõnad kõlasid keelel ikka veel võõralt. See ei olnud koht, kus ma elan. Mina elan aadressil Turners Hill kakskümmend kuus, Sheffield. Õigemini elasin …

„Ma tean seda kohta. See linn on nii tilluke, et siin on üsna lihtne liikuda.“ Ta võttis küsimata mu kitarri, viskas selle üle õla ja juhtis meid siis kolledžist välja minu maja suunas.

See pidanuks tunduma veelgi kentsakamana kui tundus – kõndida koju vesti ja kaabuga võhivõõra seltsis. Kuid Reese’is oli midagi, mis muutis selle veidralt õigeks. Kummaliselt normaalseks, nagu oleks Saatus tõmmanud maapinnale joone ja ma teadsin, et pean seda järgima.

„Nii et sa ei ole siitkandist,“ küsis Reese, kui jätsime talendivõistluse järelpeo selja taha.

„Kas mu hääldus mõjub nii võõralt?“

Ta naeris. „Mõjub küll. Aga lisaks tunnevad siin kõik kõiki. Ma võin arvatavasti kõikide kohta öelda, mis vanuses keegi kolledžis olijatest tuulerõugeid põdes.“ Nägin, kuidas ta silmi pööritas. „Kust sa pärit oled?“

„Sheffieldist.”

„See selgitab su muusikaannet,“ ütles ta. „Sealt on pärit Arctic Monkeys, Pulp, The Long Blondes. Ja sina, Amelie.”

Naeratasin ja raputasin pead – see avaldas mulle muljet. Enamik inimesi ei tea sedagi, kus Sheffield kaardil asub, rääkimata mu kodus kasvanud annetest. Ütlesin talle seda.

„Kui ma üldse millestki midagi tean, siis muusikast,“ sõnas ta. „Kes sulle meeldivad?“

„OH ISSAND, see on alati kõige raskem küsimus!“

Ta naeratus lõi tänavalambi valguses helendama. „Olgu, ma teen asja lihtsamaks. Laulukirjutaja, kes sa kõige rohkem olla sooviksid.“

„Laura Marling.” Vastus tuli instinktiivselt. Kuidas muidu oleks mul tekkinud kirg kampsunite vastu?

„Ma teadsin, et sa seda ütled,“ sõnas Reese. „Sa oled nii tema moodi! Mõtlesin seda kogu su esinemise vältel.“

Paremat komplimenti ei oleks olnud võimalik öelda. Raputasin pead ja lükkasin öeldu peaaegu automaatselt tagasi.

„See on tõsi. Ma ei valeta. Ma ei valetaks millegi säärase kohta.“

„Kas ta meeldib sulle?“ küsisin.

„Meeldib? Ma olen temast vaimustuses! Tegelikult mõistaksin hukka igaühe, kes ei ole. See on väga hea viis inimeste üle otsustada.“ Meil kulus pool miili, et võrrelda oma lemmiklaule ja albumeid ja sõnu ja sildu tema muusikas, mu suu oli pärani hämmastusest, et olin leidnud kellegi, kelle teadmised Marlingist olid niisama suured kui minu omad. „Nii, järgmine küsimus,“ jätkas Reese, kui astusime põiktänava pimedusse. Ta võttis telefoni, et kasutada seda taskulambina. „Lemmikmuusik, keda eriti ei teata.“

Jälle tuli mu vastus otsekohe. „Aldous Harding.”

„Ei ole võimalik. Sa tead teda?“

„Kas SINA tead teda?“

Reese vangutas niisama suures hämmastuses pead. „See on veider. See on liiga veider.“

See läks veelgi veidramaks. Muusikast rääkides tundus, nagu oleksin leidnud oma muusikalise hingesugulase.

„Jah, Taylor Swifti ei võeta nii tõsiselt kui peaks,“ oli Reese nõus. Ta tulistas minu suunas küsimusi ja peaaegu iga vastus oli „Mina ka, mina ka“, ning me naeratasime teineteisele nagu hullud. „Millal sa hakkasid laule kirjutama?“ küsis ta. „Mis klassis sa kitarri hakkasid õppima? Kust sa inspiratsiooni leiad? Kuidas sa laule kirjutad? Tõsiselt? Jah, mina ka. Mina ka.“

Jalutasime läbi pimeduse ja ma rääkisin endast rohkem kui kunagi varem. Iga kord, kui ma mõnele küsimusele vastasin, esitas ta uue. Poistega seda tavaliselt ei juhtu. Poisid räägivad sinuga nii sageli lihtsalt niisama, soovides kena noogutavat koera, kes peegeldaks nende väidetavalt hiilgavaid arvamusi. Isegi Alfie võis keskenduda endale, eriti kui ta rääkis geneetiliselt muundatud toidust või väärisgaasidest või muust säärasest. Aga mitte Reese. Ja ta tundus olevat igast mu vastusest nii võlutud, siiralt huvitatud sellest, mida mul öelda oli, et see tundus kummaliselt joovastav. Lasin oma kaitsevallid alla seda isegi mõistmata, žestikuleerides ja naerdes enda üle, kui jalutasime läbi oranžide tänavavalgustuslaikude.

„Ma olen alati laule kirjutanud … sestsaadik kui olin pisike … mina olin see paljuräägitud laps, kes nõudis pilli, enne kui käiagi oskas … See laul oli koduigatsusest .. see tähendab, siin ei ole sugugi jube, aga ma ei tunne peaaegu kedagi. Ma pidin nii palju inimesi maha jätma … Minu lemmikvärv? Roheline. Miks? Mis sinu lemmikvärv on? Sinul ka? Tõsiselt? Sa lihtsalt ei ütle seda? Jah, mu vanemad on endiselt koos … lihtsalt. Meil on olnud raske, kui isa kaotas töö ja … Jah, sellepärast me kolisimegi siia.” Astusime raudteesillale ja tundes äkki, et olen rääkinud enda kohta liiga palju, asusin küsimusi vastu tulistama.

„Kui kaua sina siin elanud oled?“ küsisin.

Reese ohkas. „Kogu oma paganama elu.“

„Ja kui kaua su bänd on koos olnud?“

Ta pööritas uuesti silmi. „Kogu mu elu. Me oleme sõbrad alates algkoolist.“

„Te olite head. Teil oli täiega pinge sees.“

„Tänan.“ Ta ei põigelnud kiituse eest kõrvale, vaid võttis selle lihtsalt vastu. „Me mängime koos alates seitsmendast klassist. See on hiilgav, aga ma ei tea …“ Ta vaikis ja me seisatasime täpselt keset silda.

„Mis on?“

Tema nägu oli pimeduses raske uurida, ent midagi ma siiski nägin, kui kuu pilve tagant välja tuli. Tal oli tugev lõuajoon ja habemetüügas oli tihedam kui enamikul poistel kolledžis. Palju tihedam kui Alfie’l, kes muretses alati habeme puudumise pärast. „Lihtsalt … ma ei tea … Vahel on mul tunne, et tahaksin esineda üksi, saad aru?“ ütles ta. „Bändis olemine on suurepärane, kuid see võib sind ka tagasi hoida. Vaata näiteks ennast täna õhtul. See olid üleni sina. Sa võitsid, sest sul ei olnud vaja teha kompromisse, milliseid laule ja mis järjekorras laulda. Seepärast mõjuski see nii kaunilt. Meie aga vaidlesime enne laulude üle … Vabandust.“ Ta pöördus minu poole ja naeratas, lõpetades oma monoloogi. „Ma ei peaks porisema, kui üritan kõigest väest sulle muljet avaldada.“

Pilgutasin mitu korda silmi, et seedida seda, mida ta äsja öelnud oli. Ta oli selle otse välja öelnud. Ta püüdis mulle muljet avaldada. Mulle! Tundsin peapööritust …

… sest ma olen üks kuradima idioot.

Pakime selle nüüd lahti, mis?

Siinsamas, selles umbses kohvikus, kus sa mind nurgas eirad. Mu mõistus on nii sassis, vaheldumisi vihates sind ja siis jälle tagasi tahtes ning siis vihates ennast selle eest, et ta sind tagasi tahab.

Mis mul kahe silma vahele jäi? Tol õhtul sillal?

Võitsin vaid seetõttu, et mina olin sooloartist ja sina olid bändis.

See on ju nii, Reese? Sa pidasid seda silmas. Komplimentide ja silmsideme ja minu kitarri kandmise ja mu kojusaatmise vahel. Mis oli ilmselt samuti osa plaanist. Mind õõnestada, rääkides samal ajal, et ma olen ilus. Ja just seda sa järgmiseks tegid.

„Sa oled hämmastav, kas sa ise ka seda tead?“ ütles ta täiesti ootamatult.

Naersin. „Sa ju isegi ei tunne mind.“

„Ma tahaksin sind tõesti tundma õppida.“

Ta vaatas mind moel, mis tegi võimatuks teda mitte uskuda. Ja mina vaatasin vastu, saamata aru, mis toimub, kuid teades, et midagi toimub päris kindlasti. Kogu see õhtu oli liig. Olin purjus, tulvil esinemisjärgseid hormoone ning ekstaasis võidu üle, kuid tundsin ka kojuigatsust ning kogu see tähelepanu oli ränk.

Hetkeks mõtlesin, et ta suudleb mind. Me vaatasime teineteist nii nagu vaatavad inimesed, kes kavatsevad suudelda. Kogu see värk oli täiesti jabur. Olin unustanud, et ta on võõras, et ma armastan Alfie’t, et päriselus sääraseid asju ei juhtu.

„Kuidas sa tead, et tahad mind tundma õppida, kui sa isegi ei tunne mind?“ küsisin, püüdes uuesti pinget murda.

„Ma tean, et sina tunned sedasama.“ Ta kummardus, pilk nii pinev. Astusime pimeduses aina lähemale, otsisime teineteise näost jumal teab, mida. Meie huuled olid kohtumas … ja siis … VIUH! Meie alt kihutas läbi rong, pannes mu kleidi lehvima. Rong andis signaali, nagu oleks teadnud, ning mina hüppasin miilikõrgusele õhku, Reese aga oleks naeru pärast peaaegu püksi teinud, hoides samal ajal kaabut, et see minema ei lendaks.

Hetk oli kadunud. Isegi Reese’i sarm ei suutnud seda ellu äratada.

„Tule, viime sind koju.“ Ta pani mulle käe ümber ja me kõndisime läbi pimedate põiktänavate, mu kitarr tema seljal kiikumas. Ta käitus juba nagu mu kallim või midagi, kuigi olime tundnud teineteist vaid tund aega. See oli veider ja ometi … õige? Vist. Ma ei olnud kindel. Teadsin vaid, et kogu see õhtu oli täielikult mu kontrolli alt väljunud.

Suutsin küsida, mis aineid ta õpib.

„Muusika, muusikatehnika ja äri, et õpiksin paremini bändi juhtima,“ vastas ta.

„Vau. Sa oled tõesti otsustanud läbi lüüa. Minu vanemad sunnivad mind varuvariandina õppima psühholoogiat ja inglise keelt.

„See on naeruväärne. Sul ei ole midagi varuks vaja. Sinu andega küll mitte.“ Ta pani käe hellalt mu õlale. „Sa pead lihtsalt oma muusikasse uskuma,“ ütles ta. „Muusikatööstus on liiga tõsine kas või väikese kahtluseraasu jaoks, et sa ei ole väärt oma laule laulma. Mina näen, mida ma tahan ja töötan selle nimel. Ma usun, et mind saadab edu. Sellepärast mõned löövadki läbi ja teised mitte.“

„Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi rääkimas nii nagu sina,“ ütlesin ja heitsin talle vargsi veel ühe pilgu.

„Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi laulmas nii nagu sina.“ Ta seisatas ja pöördus, nagu kavatseks mind suudelda. Ja seekord oleksin lasknud tal seda teha. Miljon rongi võinuks mööda kihutada ja ma ei oleks liigutanud sõrmeotsagi, kui see tähendanuks, et ta suudleb mind. Kuid ta ei teinud seda. Selle asemel sirutas ta käe, võttis ühe mu patsi ja keeras selle oma sõrme ümber. „Taevas, kui ilus sa oled.“

Seisin seal ja ootasin suudlust. Täielikus segaduses, miks ma tahtsin, et see võhivõõras mind suudleks, eriti Alfie tõttu Sheffieldis. Mu juuksed lendlesid tuule käes ja ma hakkasin oodates värisema. Kuid ta ei suudelnud mind ikkagi. Ta pöördus ja kõndis mööda põiktänavat edasi.

„Räägi oma vanematest,“ ütles ta, nagu ei oleks me just äsja jaganud kõigist hetkedest tähtsaimat. „Mida nad teevadki?“ Ja mina pidin sammu kiirendama, et tal koduteel kannul püsida.

„Siin ma elangi,“ ütlesin minu uue kortermaja ette jõudes.

Ta võttis mu kitarri õlalt ja ulatas selle mulle nii, et meie käed kokku puutuksid.

„Kas ma tohin sind välja kutsuda?“ küsis ta. Lihtsalt niisama. Kõik tema juures oli lihtsalt niisama.“

„Ma ei tea,“ kogelesin. „On keegi … kodus.“ Viimaks meenus mulle Alfie.

„Sul on poiss?“

„Ei … nojah. Mul oli …“

„Nii et te läksite lahku?“

„Jah, alles paari nädala eest.“ Noogutasin ja kurbus saabus, kuigi see ei olnud nii terav nagu tavaliselt. Sest mind huvitas ka Reese. Tilluke tükk mu südamest oli juba küljest tulnud, valmis laskma endale kirjutada tema nime, jättes pisut väiksema osa valutama Alfie pärast.

„See ei pea olema kohtamine,“ käis Reese peale. „Me võiksime lihtsalt teineteist tundma õppida. Vähemalt meeldiks mulle koos sinuga laule kirjutada.“ Ta naeratas ja see oli seda sorti naeratus, mida võiks trükkida plakatitele, mida hüsteerilised tüdrukud võiksid osta ja oma voodi kohale riputada. „Mõtlesin, et peaksin pärast tänast esimesena sind kätte saama,“ jätkas ta. „Sind ujutatakse nüüd palvetega üle. Aga minul on eelis, eks? Mina märkasin sind esimesena.“

Omandikuuluvustunne minu suhtes. Veel üks punane hoiatusmärk. Nii punane, et härg oleks kartma löönud.

„Ma ei ole kindel,“ ütlesin, mis oli tõsi.

„Siis mõtle selle peale.“

„Tänan, et mind koju saatsid.“ Ootamatult haaras mind tugev vajadus olla üksi. Vajadus minna sisse ja anda endale ruumi mõelda, eemale sellest poisist ja kõigest, mis toimus.

„Nii et … kas sa mõtled selle peale?“ ei jätnud Reese järele.

Naersin uuesti. „Sa oled väga järjekindel.“

Ta tõstis mõlemad käed. „Ei mingit survet. Ma tahan sind lihtsalt tundma õppida.“

Mõtlesin, et ta kummardub lähemale, suudleb mind ehk vähemalt põsele, kuid ta lihtsalt lahkus kerge käeviipega ja üle õla poetatud sõnadega „Näeme esmaspäeval“. Ta ei küsinud isegi mu telefoninumbrit. Seisin, suu lahti, ja vaatasin teda eemaldumas, jäädes tükiks ajaks niimoodi paigale. Tundsin õhus tema kohalolekut – see hõljus nagu kange habemeajamisvedeliku lõhn. Ristasin käed rinnal, istusin müürile ja naeratasin. Lasin öö endasse, vangutasin pead ja mõtlesin, kui pöördeliselt võib elu muutuda iga kord, kui majast lahkud.

Mu telefon vibreeris.

Alfie: Hei, kuidas läheb? Loodan, et lõunas on kõik OK.

Alfie sõnum saabus liiga hilja ja üldse mitte temalikult, et mind päästa. Polnud suudlust, meievahelisi nalju, mitte midagi isiklikku. Selle teate oleks ta võinud vabalt saata ka oma vanaemale. Polnud vabandust ega isegi tunnistust, et ta ei olnud mulle üle nädala sõnumit saatnud. Mu süda jõnksatas teravas valus, kui mõistsin, mida see sõnum tähendas … Alfie oli alustanud katkestamist. Lugesin seda üha uuesti ja uuesti, otsisin varjatud tähendusi, mis võiksid kuidagi ilmuda, kui vaid tähelepanelikumalt vaatan. Kuid polnud ühtki teist tähendust peale selle, mille olin vaistlikult ära tundnud. Me peame pisut rohkem lahti laskma, Amelie. Me ei tohi enam käituda nagu kallimad.

Ajastus tundus kosmiline. Siin ma olin – kohtunud Reese’iga, täis segadust ja süütunnet ning PÕMM! saabub Alfie sõnum. Laseb mind konksu otsast lahti. Laseb mind vabaks …

… vabaks, et oma elu täielikult hävitada.

Sa tõused nüüd koos temaga lauast. Jälle selles umbses ruumis, kus ma kõik need kuud tagasi laval nutsin. Sa võtad tema käe ja ta hoiab seda. Sa tõmbad ta enda vastu ja suudled ta pealage. Kössitan oma toolil kapuutsi all – kadedus sisemuses kohumas.

Sa kõnnid minust mööda ja ma loodan, et sa ei märka mind, kuid samas loodan väga, et märkad. Sa tuled lähemale, kohendad oma pudelrohelise vesti nööpe. Äkki ma vihkan sind. Viha saabub destilleerituna ja mädana. Oh, kuidas ma sind vihkan! Kuidas sa ei ole sellest aru saanud? Ma tunnen keelel, kui väga ma sind vihkan. Kõik see, mida sa mulle tegid, tulvab mulle pähe – kõik see, kuidas sa kustutasid mind nagu pilti, mis vajab kaotamist. Tõstan trotslikult pilgu, kui sa minust möödud, kuid muidugi sa eirad mind, sa kuradima tõhk.

Trots muundub haiget saamiseks. Pisarad kerkivad. Hiilgav, ma hakkan jälle avalikkuse ees nutma, nagu olen teinud seda enam-vähem pidevalt alates sellest, kui siia kolisin. Pilgutan lakke vaadates silmi ja ometi kord olen kindel, et pisaraid ei tule, otsin midagi, mis mu tähelepanu mujale viiks. Inimesed söövad ja räägivad ja naeravad ega kuku kokku ega alanda end avalikult. Pilgutan silmi ja keskendun ja keskendun ja mul kulub hetk taipamaks, et sa seisad otse minu ees. Tõmbun võpatades tagasi.

„Reese?”

„Oh, ma ei tahtnud sind hirmutada.“ Sa kallutad pead, silmad täis hoolimist. „Kas sinuga on kõik kombes? Sa näed välja nagu … kõik ei oleks kombes.“

Ma ei suuda hingata. Ma ei suuda uskuda, et sa oled siin, räägid minuga, nagu hooliksid, nagu oleksin jälle su aega väärt. Tema seisab ukse juures, ootab sind, vaatab mind nagu oleksin hale, mida ma kahtlemata olen.

„Minuga on kõik korras,“ kogelen. „Miks ei peaks minuga kõik korras olema?“

Sa tõmbad laua alt välja tooli ja istud selg ees sellele. Sa vaatad mind, nagu oleksid jälle sina ise, sina, keda ma ei ole nii kaua näinud. „Ole nüüd,“ ütled sa.

Me mõlemad teame, miks minuga kõik korras ei ole. Sa suudlesid äsja pealage põhjusel, miks minuga kõik korras ei ole. „Kas sa ei peaks olema koos temaga?“

Ma kõlan kibedalt. See pidanuks kõlama küsivalt, ja ükskõikselt, kuid kostab nii kibedalt, et mind üllatab, et ma sidrunit välja ei köhi.

Su ilme muutub valulikuks. „Kohe. Tahtsin lihtsalt küsida, kas kõik on kombes.“

Noogutan nii trotslikult kui suudan. „Kombes mis kombes.“

See kõlab üllatavalt veenvalt ja sa tundud hetkeks vapustatud. Sa naaldud tagasi. Sa hingad välja. „Noh, kui sa säärane oled.“ Sa pööritad silmi, lased jalgadega toolist lahti, tõused ja kohendad kaabut. Mul on tunne, et olen saanud punktivõidu. Ma peaaegu naeratan. Sa hakkad lahkuma ja ma tahan, et sa jääksid, kuid ei näita seda välja. Ma hoian sellest punktist kinni. Sellest ainsast punktist, mis mul on õnnestunud kuidagi saada.

Ja siis …

Siis …

Sa kummardud lähemale, nii lähedale, et mul on tunne, et sa suudled mind jälle.

„Ma tunnen sinust puudust, Amelie,” sosistad mulle juustesse. „Ma kardan, et olen teinud elu suurima vea.“

Sa oled läinud, enne kui suudan end koguda. Sa olid siin ja nüüd sind ei ole. Tunnen ikka veel sinu hingeõhku. Tahan korraga nutta ja naerda. See kergendus, oh seda kergendust. Sa tunned minust puudust! Ma teadsin seda!

Ma tunnen sinust kohutavat puudust. Ma ei vihka sind. Ma jumaldan sind! Ma armastan sind! Me peame uuesti kokku saama! Me peame! Me oleme täiuslikud! Sina oled täiuslik! Kunagi ei ole olnud kaht täiuslikumat inimest.

… Aga kuhu sa läksid?